Kogu see eelmine krempel toimus tegelikult eelmise reede öösel. Ehk praeguseks – kaks nädalat tagasi. Nagu üteldud – kolitud me ei saanud. Pühapäeva hommikul ärkasime üles ja läksime jälle tööle. Tuli vaadata, et kõik ikka toimib ja, et tibud ennast juhtmetesse mässituna liiga halvasti ei tunne. Ega palju ei saanudki teha, kuid midagi muud ka polnud teha. Süda oli raske ja mure suur.
IT poisid lubasid, et saame kolida kolmapäeval. See tundus kohutavalt kaugel ja ilmvõimatu. Kõnekeskus ei saa olla halvatud neli päeva. See pole lihtsalt võimalus!!!! Päevaga toob meie kontor sisse miljon RMB-d ehk tunniga kaotame 2000 USD (arvesse võttes ka, et enamusele kõnedele suutsime oma ajutiste tööpostidega juhtmerägastiku otsas vastata). Seega tik-tak-tik-tak. Iga sekund maksab, iga minut maksab – ja nüüd raagime neljast päevast. Kuidas keegi meie ängist aru ei saa!!!????
Kui silme eest mustus taandus, siis jõudis kohale, et mis siis ikka... ei saa midagi parata... kolmapäev siis.
Koordineerime jälle kõik osapooled kolmapäevaks kohale. Ookeanitagused inimesed siunavad meid ja näitavad iseloomu. See ajab meid veelgi rohkem vihale, sest meil on paanika ja ükski töökirjeldus ei kata seda, mida praegu töösse investeerime. Muretseme ja oleme alati valmis olekus ja mõtleme, kuidas ainult saaks....
Kui aeg lähemale tuli, siis selgus, et kolmapäevaks ei saa internet tööle. Hiina telekommunikatsioonihiiglane ei viitsi lihtsalt 2 meetrit juhet meie jaoks punktist A punkti B vedada.
Sügavalt hingame sisse ja välja. Pisar on kurgus. Meid ei süüdistata ühelgi kontinendil. Ameerika ülemused elavad kaasa ja soovivad jõudu.
Katse planeeritud neljapäevaks. Siis peaks kõik korras olema. Krissu näitas iseloomu ja karjus oma vaiksel moel. Nüüdseks teame, et meie interneti teenusepakkuja firma GM oli pakkunud altkäemaksu kõigile, kes vastu võtsid ja nende juures, kes ei tahtnud vastu võtta, istuti lihtsalt füüsiliselt kõrval, kuni templid alla panid.
Jälle koordineerime. Kui kontinendi kaugusel olevad IT mehed kes sisevõrgu pidid püsti panema, pööritasid silmi meie esimese kolimise peale, siunasid teise kolimise peale, siis kolmanda plaani jaoks pidi kogu regioon neid paluma, anuma ja tänama. Nad pakuvad meile teenust, mille eest maksame. Tõesti – aitäh, poisid!!!
Neljapäeva õhtul peale tööpäeva lõppu panime juhtmed jälle kokku, naeratasime oma tibudele (sest nende ees ei saa ju niutsuda) ja mehed tulid, et serverit kokku panna. Kuna kõik paistis minevat hästi, siis tegime Krissuga diili. Mina lähen magama, tulen kaheksaks tagasi, et veenduda, et kõik tibud pääsevad kontorisse ja telefonid töötavad jne (sest lubati, et kõik saab korda ja asi on tundides...). Krissu jälgib, et server saab ülesse ja siis tunni aja pärast tuleb ka koju.
Mina jõudsin poole üheks koju ja heitsin magama. Hommikul tõusin – Krissu uks oli ikka lahti ja tema polnud koju veel jõudnud. Asi ei tõotanud head...
Läksin tööle. Süsteeme polnud tööle saadud. Viga täpselt veel ei teatud. Internet töötas, kuid viga oli milleski muus. Tibud tulid tööle, kuid midagi teha ei saanud. Saime meilidele vastata. Kuid telefonid ei töötanud. Kõik oleme tööl, IT poisid pole ka maganud ja teevad eilsest alates tööd. Telefonikõned, mõismatud pikad jutuajamised.... ja meie istume ja ootame. Kell tiksub... üheksa... kaksteist....kolm.... viis....
Pöördusime ilma igasuguse irooniata suuremate võimude poole ja lugesime Meie Isa Palve. Sõnad olid meeles. Mina lubasin tolerantsemaks muutuda kõikide hiinlaste suhtes ja Kristiina lubas armastada ligimest. Tõesti – seda kõike ilma muigeta.
Kaheksa hakkasid telefonid tööle. Pisar tuli silma kergendusest ja rõõmust. Ka tibudel oli hea meel – sai jälle oma tööd teha.
Jõudsime kümneks koju. Tegime dringid, millest poole ära jõime, sest uni tuli peale... Ja uni oli magus.
Saturday, November 26, 2011
Lapsesuu
Mõtlesime kunagi, et oleks tore teha raadiosaade, mille ajal võib küsida rumalaid küsimusi. Teate – tegelikult mitte keegi pole nii tark kui ta paistab, või siis soovib paista. Me kõik püüame näida... ja kui rumal küsimus esitatakse, siis pööritab silmi nagu igaüks, ise teadmata vastust. Professor ei pruugi aru saada, kuidas moos kommi sisse saab ja mehhaanik ei mõista, kuidas excelise keskmist arvutada...
Kristiinal (Kristiina Esimene) on alati olnud palju küsimusi. Ja nüüd on Kõigevägevam saatnud meile Taavi külla. Ja ta teab kõike, mida üks Kristiina Esimene alati küsida on soovinud – kust tuleb silo? Kas lehmad istuvad ka? Kas nad haigeks jäävad? Kui palju ja kui tihti neid lüpsma peab? Kas nad abi vajavad, et uuesti tiineks jääda? Mitu pulli on vaja? Kas neil külm ka on? Kuidas tehakse juustu? Kui kaua üks lehm võib sünnitada? Mis hooajal nad rasedaks jäävad? Kuidas reguleerida pulli käiku? Kui suur peab olema muruplats suvel ja talvel, et lehmad söönuks saavad? Kui kaua vasikas piima tahab? Kui kiiresti vasikas jalule saavad? Kas lehmad sõbra ära ka tunnevad? Kas võib uskuda, et lammastest saavad lõpuks pilved?
Mina olen alati jäänud nende vastustega kimpu. Kuid nüüd on kohe selgus majas.
Kristiinal (Kristiina Esimene) on alati olnud palju küsimusi. Ja nüüd on Kõigevägevam saatnud meile Taavi külla. Ja ta teab kõike, mida üks Kristiina Esimene alati küsida on soovinud – kust tuleb silo? Kas lehmad istuvad ka? Kas nad haigeks jäävad? Kui palju ja kui tihti neid lüpsma peab? Kas nad abi vajavad, et uuesti tiineks jääda? Mitu pulli on vaja? Kas neil külm ka on? Kuidas tehakse juustu? Kui kaua üks lehm võib sünnitada? Mis hooajal nad rasedaks jäävad? Kuidas reguleerida pulli käiku? Kui suur peab olema muruplats suvel ja talvel, et lehmad söönuks saavad? Kui kaua vasikas piima tahab? Kui kiiresti vasikas jalule saavad? Kas lehmad sõbra ära ka tunnevad? Kas võib uskuda, et lammastest saavad lõpuks pilved?
Mina olen alati jäänud nende vastustega kimpu. Kuid nüüd on kohe selgus majas.
Thursday, November 17, 2011
43 tundi minu elust... ja pea iga minut ärkvel
Minu eelmine hommik (reede) algas nagu ikka tööleminekuga. Kuigi natuke hilisemaga nagu tavaliselt, sest teada oli, et öö tuleb pikk.... Jõudsime tööle ja seal algas korraldamine ja pakkimine. Kes on kunagi kontorit kolinud, teab, et see pole lihtsalt see, et pakime ja läheme. Tuleb tagada kõnede vastuvõtt ja järjestikune kolimisplaan – kus inimesed istuvad,mida saab enne kolida kui teisi asju jne jne. Pakkisime terve päeva, roomasime maas, tõmbasime igasuguseid juhtmeid ja monitore välja jmt.
Kella üheksa paiku hakkasid saabuma ka palgatud abilised. Neid oli kahte sorti – olid need, kes tohtisid kolida tehnikat ja need, kes tohtisid kolida mööblit. Jälle korraldamine. Ja sul on väikeses ruumis korraga äkitselt umbes 20 hiina meest, kes ei mõista inglise keelt. Nii et korralda aga! Täielik kolimisalgus, ehk siis serveri liigutamine oli planeeritud alates kella üheteistkümnest õhtul, sest siis lõpetame ametlikult tegevuse.
Kümne paiku tuli esimene ohumärk uuest kontorist, et China Telecom on lõiganud läbi meie interneti ühenduse. Ja seetõttu pole internetti ja pole mõtet olnud kohale kutsuda mehed, kes ühendavad meid omakorda teenusepakkujaga või mehed, kes liigutavad meie serverit või mehed, kes panevad üles VPN-i ehk ühenduse meie Hiltoni perekonnaga. Samal ajal olid IT patsiga mehed ühenduses nii Euroopas, Indias kui ka Dallases. Kõik olid minekuvalmis, välja arvatud China Telecom.
Kella üheteistkümneks oli meil vanas kontoris alles neli lauda, mida me ei nõustunud liigutama juhul kui ei tule mingi positiivne noot uuest kontorist, et internet on olemas ja serverit on üleüldse mõtet liigutada. B-variandi puhul oleks meil siis vähemalt neli lauda, millega kõnedele vastata. Meiega koos ootasid ka umbes viis mööblikolijat ja viis tehnikakolijat. Ja kell tiksus. Pange tähele, et kõikide nende IT meeste kohalolek oli tellitud ja maksis raha. All ootas veoauto tiksuva taksomeetriga. Ühed püüdsid üles panna internetiühendust ja ülejäänud ootasid. Ja meie ootasime. Ja Krissule tuli järjest meile Euroopa IT posistelt, et mis on update. „need an update in 20 minutes”, „must have update in 10 minutes, my working day is finishing” jne. Viimane pani meid eriti silmi pööritama, sest meil oli selleks ajaks pool üks öösel. Ja ikka ootasime.
Mina käisin tühjas kontoris edasi-tagasi (kui välja arvata ootavaid hiina kolimismehi) ja Krissu käis suitsetamas. Vahepeal tulid ka meeldivad kirjad teistelt IT meestelt, et meie kavatseme nüüd iga hetk lahkuda, sest internet ei tööta ja kas sa aru ka saad, et sa maksad selle eest lisa.... ja meie ootasime. Ei saanud midagi muud teha.
Kahe paiku tuli meie mehelt uuest kontorist teade, et internet nüüd tööle ei hakka enne kolmapäeva. Seega ei tasu pingutada. See tähendab tuhandeid kaotatud kõnesid ja kui iga kõne toob keskmiselt sisse 100 USD, siis kõik see kaotatud raha... Pluss veel jama – mis me nüüd teeme. Pidime alustama 30 tunni pärast tööd uues kontoris ja nüüd ei alusta enne nelja päeva. Kõike seda peab kordama kolmapäeva öösel uuesti! Unustagem lisamaksud, kuid kuidas me seda suppi sööme hotellide ees, kellele oleme müünud teenust ja lubadust imelistest tehnilistest lahendustest... Fakt, mida pidime ka arvesse võtma, oli see, et meil polnud uue kontori võtit. Seal nüüd pea kogu meie tehnika, mehed lahkumas ja meil/neil ei mingit võtit.
Mina läksin sinna, mehed lahkusid ja kell oli kolm. Krissu ja IT poisid pidasid samaaegselt nõu vanas kontoris. Poole nelja paiku jõudis Krissu uude kontorisse. Me ei saanud sealt lahkuda. Uus tehnika kohal ja lukku uksel ei saa lukustada. Kontor sellises poolvalmis olukorras – kile vaibal maas, pakendid, tolm igalpool jne jne.... Kuid mis teha. Ehitajad tulid alles kell 8 hommikul. Seega viis tundi ootamist. Rääkisime Krissuga plaanid läbi ja proovisime und saada. Laotasime maha pakendipaberit ja heitsime sinnasamasse pikale. Muidugu und ei tulnud. Hirmus külm oli ja nälg... Ütlen ausalt – nutt tuli kurku. Tahtsin meremehe kombel vanduda ja minema tulla...
Meie plaan oli/on selline, et vahepealseteks päevadeks toome tagasi (ehk siis enne oli spetsiaalselt palgatud tehnika mehed, kes liigutasid meie monitore ja juhtmeid ühes kontorist teise, siis nüüd plaanisime vajaliku lihtsalt seljakotti panna ja liigutada tagasi. Pange ka tähele, et Hiinas on igaks selliseks liigutuseks vaja templiga luba. Meil oli sinna liigutamiseks küll tempel, kuid seljakotis lihtsalt tagasi toomiseks küll mitte....)
Tegin esimese raksu kell seitse. Koordineerisin samas kogu tegevuse meie kolmekümne agendiga, kellele oli ainult 10 tundi tagasi antud hoopis teistsugused instruktsioonid. Seejärel tulime korra koju, et näiliselt und saada....
„Magasime” kaks tundi ja läksime kontorisse tagasi 12.30. Smuugeldasime veel jama majja sisse ja panime tööjaamad püsti. Ja see pole midagi enesestmõistetavat! Kõnekeskuse töökoha ülespanemine võtaks igal normaalsel naisterahval silmade eest kirjuks. Iseenesest selles pole midagi ultra keerulist, kuid see ainult seetõttu, et oleme pärit Ida-Euroopast. Siinkohal sooviksin teha sügava kummarduse oma venna Vahuri ees, kellega üles kasvasin. Madalast peale õpetati mind videomakke, stereod, telekat jmt ühendama....
Igastahes, jälle roomasime dressides põrandal ringi. See võttis aega umbes neljani. Mõistsime, et meil natuke jama nüüd majas. Külalised tulevad õhtul juba kaheksaks (Krissu ise räägib, miks pidu oli) ja meil veel kodus ja poeski käimata. Mina sõitsin siis poodi mahla jmt tooma (alkohol ja söök oli meil ette ostetud. – Vähemalt nii targad olime).
Jõudsin viieks koju, tegin ettevalmistusi peoks ja siis jõudsin teha ka sümboolse uinaku. Krissu jõudis toitutega kogu poole seitsmeks. Kiirdušš ja külalised ükse taga olidki. Peo teemaks oli Venemaa. Seega vene toit ja viin. Viina toodi ohtralt ja kogu aeg külas vene muusika nagu näiteks minule siiamaani müstiliseks olnud bändis Akvaarium ja Zemfira... Pidu oli tore. Meie oma kamp, nagu sünnipäevalgi. Suhtlesime, kallistasime, naersime ja olime. Ja nüüd on kell pool kolm ja kõik läksid koju.
Pesin nõud (Krissu peab kell 9.30 olema kontoris koosolekul) ja nüüd veel ei tule und. Nii kaua üleval olud mingi X adrenaliini mõjul. Kuidas nüüd magama minna. Kuid meie saaga veel ei lõppe. Seega järgmised neli päeva töötame kui pooletoobised, sest arvuteid ja töökohti pole... Ja palun mõtelge asja tõsidusele – meie teenindame kogu Aasia-Pacific regiooni. Ja me pole operatsioonivõimelised. OK, panime püsti 12 töökohta, millega teenidame ome cluster hotellid ära, kuid midagi muud on võimatu... Loomulikult on meil tehnilisi võimalusi nagu näiteks suunata mõningaid inglisekeelseid kõnesid välja, kuid ikkagi tõsidus jääb..... Seega on ime, et me veel stressis looteasendis niutsuda ei tihu...
Kallistan ja varsti näeme!
Kristiina
Kella üheksa paiku hakkasid saabuma ka palgatud abilised. Neid oli kahte sorti – olid need, kes tohtisid kolida tehnikat ja need, kes tohtisid kolida mööblit. Jälle korraldamine. Ja sul on väikeses ruumis korraga äkitselt umbes 20 hiina meest, kes ei mõista inglise keelt. Nii et korralda aga! Täielik kolimisalgus, ehk siis serveri liigutamine oli planeeritud alates kella üheteistkümnest õhtul, sest siis lõpetame ametlikult tegevuse.
Kümne paiku tuli esimene ohumärk uuest kontorist, et China Telecom on lõiganud läbi meie interneti ühenduse. Ja seetõttu pole internetti ja pole mõtet olnud kohale kutsuda mehed, kes ühendavad meid omakorda teenusepakkujaga või mehed, kes liigutavad meie serverit või mehed, kes panevad üles VPN-i ehk ühenduse meie Hiltoni perekonnaga. Samal ajal olid IT patsiga mehed ühenduses nii Euroopas, Indias kui ka Dallases. Kõik olid minekuvalmis, välja arvatud China Telecom.
Kella üheteistkümneks oli meil vanas kontoris alles neli lauda, mida me ei nõustunud liigutama juhul kui ei tule mingi positiivne noot uuest kontorist, et internet on olemas ja serverit on üleüldse mõtet liigutada. B-variandi puhul oleks meil siis vähemalt neli lauda, millega kõnedele vastata. Meiega koos ootasid ka umbes viis mööblikolijat ja viis tehnikakolijat. Ja kell tiksus. Pange tähele, et kõikide nende IT meeste kohalolek oli tellitud ja maksis raha. All ootas veoauto tiksuva taksomeetriga. Ühed püüdsid üles panna internetiühendust ja ülejäänud ootasid. Ja meie ootasime. Ja Krissule tuli järjest meile Euroopa IT posistelt, et mis on update. „need an update in 20 minutes”, „must have update in 10 minutes, my working day is finishing” jne. Viimane pani meid eriti silmi pööritama, sest meil oli selleks ajaks pool üks öösel. Ja ikka ootasime.
Mina käisin tühjas kontoris edasi-tagasi (kui välja arvata ootavaid hiina kolimismehi) ja Krissu käis suitsetamas. Vahepeal tulid ka meeldivad kirjad teistelt IT meestelt, et meie kavatseme nüüd iga hetk lahkuda, sest internet ei tööta ja kas sa aru ka saad, et sa maksad selle eest lisa.... ja meie ootasime. Ei saanud midagi muud teha.
Kahe paiku tuli meie mehelt uuest kontorist teade, et internet nüüd tööle ei hakka enne kolmapäeva. Seega ei tasu pingutada. See tähendab tuhandeid kaotatud kõnesid ja kui iga kõne toob keskmiselt sisse 100 USD, siis kõik see kaotatud raha... Pluss veel jama – mis me nüüd teeme. Pidime alustama 30 tunni pärast tööd uues kontoris ja nüüd ei alusta enne nelja päeva. Kõike seda peab kordama kolmapäeva öösel uuesti! Unustagem lisamaksud, kuid kuidas me seda suppi sööme hotellide ees, kellele oleme müünud teenust ja lubadust imelistest tehnilistest lahendustest... Fakt, mida pidime ka arvesse võtma, oli see, et meil polnud uue kontori võtit. Seal nüüd pea kogu meie tehnika, mehed lahkumas ja meil/neil ei mingit võtit.
Mina läksin sinna, mehed lahkusid ja kell oli kolm. Krissu ja IT poisid pidasid samaaegselt nõu vanas kontoris. Poole nelja paiku jõudis Krissu uude kontorisse. Me ei saanud sealt lahkuda. Uus tehnika kohal ja lukku uksel ei saa lukustada. Kontor sellises poolvalmis olukorras – kile vaibal maas, pakendid, tolm igalpool jne jne.... Kuid mis teha. Ehitajad tulid alles kell 8 hommikul. Seega viis tundi ootamist. Rääkisime Krissuga plaanid läbi ja proovisime und saada. Laotasime maha pakendipaberit ja heitsime sinnasamasse pikale. Muidugu und ei tulnud. Hirmus külm oli ja nälg... Ütlen ausalt – nutt tuli kurku. Tahtsin meremehe kombel vanduda ja minema tulla...
Meie plaan oli/on selline, et vahepealseteks päevadeks toome tagasi (ehk siis enne oli spetsiaalselt palgatud tehnika mehed, kes liigutasid meie monitore ja juhtmeid ühes kontorist teise, siis nüüd plaanisime vajaliku lihtsalt seljakotti panna ja liigutada tagasi. Pange ka tähele, et Hiinas on igaks selliseks liigutuseks vaja templiga luba. Meil oli sinna liigutamiseks küll tempel, kuid seljakotis lihtsalt tagasi toomiseks küll mitte....)
Tegin esimese raksu kell seitse. Koordineerisin samas kogu tegevuse meie kolmekümne agendiga, kellele oli ainult 10 tundi tagasi antud hoopis teistsugused instruktsioonid. Seejärel tulime korra koju, et näiliselt und saada....
„Magasime” kaks tundi ja läksime kontorisse tagasi 12.30. Smuugeldasime veel jama majja sisse ja panime tööjaamad püsti. Ja see pole midagi enesestmõistetavat! Kõnekeskuse töökoha ülespanemine võtaks igal normaalsel naisterahval silmade eest kirjuks. Iseenesest selles pole midagi ultra keerulist, kuid see ainult seetõttu, et oleme pärit Ida-Euroopast. Siinkohal sooviksin teha sügava kummarduse oma venna Vahuri ees, kellega üles kasvasin. Madalast peale õpetati mind videomakke, stereod, telekat jmt ühendama....
Igastahes, jälle roomasime dressides põrandal ringi. See võttis aega umbes neljani. Mõistsime, et meil natuke jama nüüd majas. Külalised tulevad õhtul juba kaheksaks (Krissu ise räägib, miks pidu oli) ja meil veel kodus ja poeski käimata. Mina sõitsin siis poodi mahla jmt tooma (alkohol ja söök oli meil ette ostetud. – Vähemalt nii targad olime).
Jõudsin viieks koju, tegin ettevalmistusi peoks ja siis jõudsin teha ka sümboolse uinaku. Krissu jõudis toitutega kogu poole seitsmeks. Kiirdušš ja külalised ükse taga olidki. Peo teemaks oli Venemaa. Seega vene toit ja viin. Viina toodi ohtralt ja kogu aeg külas vene muusika nagu näiteks minule siiamaani müstiliseks olnud bändis Akvaarium ja Zemfira... Pidu oli tore. Meie oma kamp, nagu sünnipäevalgi. Suhtlesime, kallistasime, naersime ja olime. Ja nüüd on kell pool kolm ja kõik läksid koju.
Pesin nõud (Krissu peab kell 9.30 olema kontoris koosolekul) ja nüüd veel ei tule und. Nii kaua üleval olud mingi X adrenaliini mõjul. Kuidas nüüd magama minna. Kuid meie saaga veel ei lõppe. Seega järgmised neli päeva töötame kui pooletoobised, sest arvuteid ja töökohti pole... Ja palun mõtelge asja tõsidusele – meie teenindame kogu Aasia-Pacific regiooni. Ja me pole operatsioonivõimelised. OK, panime püsti 12 töökohta, millega teenidame ome cluster hotellid ära, kuid midagi muud on võimatu... Loomulikult on meil tehnilisi võimalusi nagu näiteks suunata mõningaid inglisekeelseid kõnesid välja, kuid ikkagi tõsidus jääb..... Seega on ime, et me veel stressis looteasendis niutsuda ei tihu...
Kallistan ja varsti näeme!
Kristiina
Tuesday, November 8, 2011
Postitus
Kauged tervitused!
Vahepeal on nii palju toimunud ja millestki pole midagi kirjutanud. Mitte seetõttu, et pole midagi ütelda, vaid seetõttu, et päris ilmareporteriks ka ei taha hakata. Igal lool peab olema ikka mingi mõte. Tihti on selleks šokk või huumor. Mõlemat, eriti siiski esimest, jääb vähemaks aja möödudes. Šokk muutub tülpimuseks ja ei taha ju siin kogu aeg isver-susverdada... Hakkate arvama, et olemegi muutunud näismõrdadeks, kes ainult kritiseerivad ja arvavad, et seejuures on kohutavalt vaimukad. Ja huumor – oma nalju on raske edasi anda. Nagu näiteks:
Himma hakkab magama sättima. Võtab laua pealt oma mobiiltelefoni ja lausub endamisi:
„Mis mõtet sellel telefonil. Keegi nagunii ei helista...”
„Mis see tähendab, täna ju helistas üks” kommenteerib Laur. „Ei, see oli üks teine päev”, lisab ise juurde pärast sekundilist mõttepausi.
Ja huumor hiinlaste suhtes on tegelikkus nö magushapu...
Nagu üteldud, palju on vahepeal toimunud. Ei jõua detaile kirja panna, sest see oleks emotsioonitu, kuid kirjutaks positiivsetest hiina inimestest, kellega kohtumine polnud trauma:
Täna oli mul taksjojuht, kes küsis luba, et oma telefonile vastata.
Käisime laupäeval kontserdil. Hiina pianist mängis Beethoveni sonaate. Kontsert toimus väikeses kammersaalis, mis oli suht-koht täis. ¼ oli lapsi! Lastekontserdi atmosfäär oli määrav. Mingi nihelemine ja sahistamine ja kõhimine käis. Kuid selle nõmeduse kõrval oli 1/3 publikust tõsikuulajad. Kohe täiesti tõsiselt. Nägid ja käitusid nii nagu peaks ja olid vaikse sümpaatse olemisega. Oleksin tahtnud kõsida kõigilt luba sõpradeks saada.
Meie sünnipäeval käis ka üks meie hiina kolleegidest Gloria, kes on abielus sakslasega. Igati sümpaatne paar. Hobiks neile kodus šnapsi tegemine. Teevad märjukest kõikidest marjadest ja katsetavad läbi aasta. Nende marjajook läks ka meil väga kaubaks. Jõime ja kiitsime.
Meil teine hiina IT kolleg nimega Harry. Pikka kasvu ja IT olemisega Mmmees. Hiinlane. Ja viskab nalja niimiskole. Samuti ei sülita ta viinapitsi sisse. Kord käis meil töölaua juures külas ja mainis, et külmetus tulemas. Meil oli kohe sahtlis väike Vana Tallinn pakkuda (vihje EASile, et tegeleme siin Eesti reklaamisega pidevalt ja varud hakkavad kokku kuivama!)! Ta siiralt tänas ja tuli natukese aja pärast tagasi ja kiitis taevani. Kell polnud veel kolmgi.
Tegelikult tahtsin täna hoopis Kuala Lumpurist ja Malaisiast kirjutada, kuid ei jõudnud. Postitus hakkab juba üle loetava pikkuse venima ja pole teemaga veel alustanudki. Kuid kõike korraga ei saagi. Homme jälle. Luban!
Vahepeal on nii palju toimunud ja millestki pole midagi kirjutanud. Mitte seetõttu, et pole midagi ütelda, vaid seetõttu, et päris ilmareporteriks ka ei taha hakata. Igal lool peab olema ikka mingi mõte. Tihti on selleks šokk või huumor. Mõlemat, eriti siiski esimest, jääb vähemaks aja möödudes. Šokk muutub tülpimuseks ja ei taha ju siin kogu aeg isver-susverdada... Hakkate arvama, et olemegi muutunud näismõrdadeks, kes ainult kritiseerivad ja arvavad, et seejuures on kohutavalt vaimukad. Ja huumor – oma nalju on raske edasi anda. Nagu näiteks:
Himma hakkab magama sättima. Võtab laua pealt oma mobiiltelefoni ja lausub endamisi:
„Mis mõtet sellel telefonil. Keegi nagunii ei helista...”
„Mis see tähendab, täna ju helistas üks” kommenteerib Laur. „Ei, see oli üks teine päev”, lisab ise juurde pärast sekundilist mõttepausi.
Ja huumor hiinlaste suhtes on tegelikkus nö magushapu...
Nagu üteldud, palju on vahepeal toimunud. Ei jõua detaile kirja panna, sest see oleks emotsioonitu, kuid kirjutaks positiivsetest hiina inimestest, kellega kohtumine polnud trauma:
Täna oli mul taksjojuht, kes küsis luba, et oma telefonile vastata.
Käisime laupäeval kontserdil. Hiina pianist mängis Beethoveni sonaate. Kontsert toimus väikeses kammersaalis, mis oli suht-koht täis. ¼ oli lapsi! Lastekontserdi atmosfäär oli määrav. Mingi nihelemine ja sahistamine ja kõhimine käis. Kuid selle nõmeduse kõrval oli 1/3 publikust tõsikuulajad. Kohe täiesti tõsiselt. Nägid ja käitusid nii nagu peaks ja olid vaikse sümpaatse olemisega. Oleksin tahtnud kõsida kõigilt luba sõpradeks saada.
Meie sünnipäeval käis ka üks meie hiina kolleegidest Gloria, kes on abielus sakslasega. Igati sümpaatne paar. Hobiks neile kodus šnapsi tegemine. Teevad märjukest kõikidest marjadest ja katsetavad läbi aasta. Nende marjajook läks ka meil väga kaubaks. Jõime ja kiitsime.
Meil teine hiina IT kolleg nimega Harry. Pikka kasvu ja IT olemisega Mmmees. Hiinlane. Ja viskab nalja niimiskole. Samuti ei sülita ta viinapitsi sisse. Kord käis meil töölaua juures külas ja mainis, et külmetus tulemas. Meil oli kohe sahtlis väike Vana Tallinn pakkuda (vihje EASile, et tegeleme siin Eesti reklaamisega pidevalt ja varud hakkavad kokku kuivama!)! Ta siiralt tänas ja tuli natukese aja pärast tagasi ja kiitis taevani. Kell polnud veel kolmgi.
Tegelikult tahtsin täna hoopis Kuala Lumpurist ja Malaisiast kirjutada, kuid ei jõudnud. Postitus hakkab juba üle loetava pikkuse venima ja pole teemaga veel alustanudki. Kuid kõike korraga ei saagi. Homme jälle. Luban!
Thursday, October 13, 2011
Tennis koduõues
Esmaspäeval algas Shanghais meeste Rolex Masters Cup tennises. See on iga-aastane üritus ja maailmas igati kuulsust ja tunnustust ärateeninud. Üks võistluse suursponsoritest on ka Shanghai Hilton, seega hotell on hetkel täis kuulsusi nagu Nadal, Ferrer, Tsonga, Murray jne. Kõik teevad hommikuti kõhulihaseid. Ja käivad dressides. Ma saan aru, miks sportlased käivad sel ajal dressides, kuid miks sportlaste kaaskondlased? Ma ei tea, kes nad kõik on, kuid miks vabal ajal ikkagi kanda kahe triibuga adidaseid? SINA ei pea mängima. Isegi mitte treenima ja palli lööma. Parimal juhul pead oma mängijale nõu andma. Miks siis dressid? Hommikul tõused üles, lähed hommikusöögile – miks dressides?
Ok. See selleks. Paolo soovitusel läksime eile matche vaatama. Miks eile? Teooria oli selles, et mida lõpu poole, seda vähem on võimalik näha erinevaid mängijaid. Kolmapäeval alustavad kõik, isegi Nadali-sugused, ja siis on mõistliku hinnaga võimalik neid näha. See meile ka sobis. Tennisekompleksi asukoht on umbes „puu taga metsa kõrval tihnikus”. Sõitsime sinna taksoga tund aega. Kuid kohale jõudsime. Peaväljak on imeilus tehnikaime. Ma polnud kunagi varem tennisevõistlusi näinud, seega kõik oli huvitav. Krissule pakkus mängijatest rohkem huvi ämblik-kaamera, mis nelja juhtmega ühendatult üle terve väljaku suutis katta. Polnud üldse palju rahvast ja see oli positiivne üllatus. Samuti oli vetsus paberit ja müüdi õlut.
Algselt vaatasime Nishikiro ja Tsonga mängu. Kuigi loogikakohaselt oleks pidanud prantslane Tsonga asja võitma, üllatas jaapanlane kõiki ja elasime talle ka kaasa. Ja siis tuli Nadal. Mängis kaasmaallase Garcia-Lopeziga. Loomulikult oli Nadal ilmselgelt parem. Kuid tal oli rohkem probleeme oma pükste kui mänguga. Teooriaid oli erinevaid – kas tal polnud jalas aluspükse või olid need miniskuulsed, sest kogu aeg pidi end kohendama... See oli päris naljakas. Kuid teda see ei häirinud. Ja see nõuab ikka oskust, et hoida vasakus käes (ta vasakukäeline) reketit, paremas kolme palli ja samal ajal kohendada püksivahet. Respekt.
Peale Nadali pidi algama Murray matš, kuid see jäi ära, sest vastane venelane loobus vigastuse tõttu.
Tagasisaamine oli natuke keeruline. Siis toimus selline enampakkumine – taksojuhid tahstid kolmsada tagasisõidu eest. Leidsime erataksojuhi, kes meid kahesaja eest koju tagasi tõi.
Mulje oli väga positiivne ja innustav. Kuid kahjuks ei jaga hiina operaatotid meie innustust, sest telekas näidatakse spordikanalitel selle asemel pokkerit või gümnastikat. See ei vihasta üleüldse. Ja kui nad näitavad, siis näidatakse lähivaateid, sest kes ikka mingit tehnikat või kogu mängu tahab näha. Piisab servija näost.
Vot nii. Üleüldse on väga pikk töönädal olnud. Ametlikult algas töönädal laupäeval, seega oleme nüüd tööl käinud kuus päeva. Väsinud ja oleks tore juba, kui oleks reede.
Nädalavahetus tuleb tihe. Laupäeval lähen ratsamatkale, õhtul Krissu ja konsul Jaaniga mingi Vene restorani avamisele ja pühapäeval on pühapäev. Krissu läheb siis nädalaks Euroopasse, seega jään üksinda. Väike ettekuulutus, mis tulema saab...
P.S. Parendusettepanekud spordiedendamiseks
Tennises pallipoisid võiksid olla 65+ kodanikud.
Kohtunikud vaegnägijad koertega (kes palli tahaksid kätte saada)
Olümpia, paraolümpia kõrval võiks olla kuriolümpia, kus osalejamaadeks Iraak, Liibanon, Venetsueela, Kuuba, Põhja-Korea, Hiina jmt. Doping, vastase sabotaazh ja pommipanek lubatud.
Spidercam mis keerles mooda valjakut ringi, 3D... mehaanikaime!
Vaade pooltyhjale tribyynile, peale mangu loppu.
Nadal voitmas kaasmaalast Garcia-Lopezit.
Tuesday, October 4, 2011
Huumor reaalsuses
Meile tehti väike märkus, et blogi on muutnud tobedaks. See on osalt tore kommentaar, kuid teiselt poolt, täiesti teadlik meiepoolne teemade valik ja ignoreerimine. Uskuge meid – me pole muutunud seniilseteks ega pentsikuteks, klounideks ega joodikuteks, öölindudeks ega koduperenaisteks. Hommikul läheme tööle ja õhtul tuleme. Nagu teie seal. Miks meie blogi seda ei peegelda?
Kõik see, mis me oleme allolevalt naljatades vihjanud ja sarkastiliselt parodeerinud, on meie igapäevaelu päästerõngas. Kui kaotad huumorisoone selle suhtes, mida ümberringi näed (alates nuudlitest tänavanurgal kuni nälgivate anuvate naeratavate lasteni turismiobjekti läheduses, edasi minnes pugevate kolleegide või äripartnerite ja alluvateni, kellest kunagi ei saa aru, kas tegemist võltsi või tõese lause-või tundepuhanguga...) siis pole Hiina elu enam talutav.
Siin on niivõrd palju mida kritiseerida, või mis käib niivõrd pinda, et peab keskenduma sügavalt hingamisele, et mitte plahvatada. Samuti iga Hiina „ekspert” Eestis ajab harja punaseks, sest enamus nendest pole igapäevaselt pidanud palkama-treenima-vastutama otseselt tulemuste eest-vallandama hiinlasi, ja ega elama igapäevaselt Hiinas ilma 24 tunni tõlkija teenuseta. Nad ei tea midagi. Nad on lapsed. Ja kõike seda me siin märkame ja see ajab marru.
Me võiksime iga ülaloleva mõtte jaoks kirjutada üleoleva postituse. Kuid kas seda me tahtsime? See pole meie blogi eesmärk. Nagu üteldud, seda frustratsiooni tunneme nagunii. See on selge sõnadeta. Kuid kui suudame selle naljaks pöörata, siis on veel asi korras. Kui suudame kirjutada veinivuntsidest ja näha naljakaid kommentaare ja situatsioone, oleme veel normaalsed. Kui teile see nii ei tundu – fine by me. Meie elame selle järgi, et ükskõik, mis tasakaalustab seda hullust ja ebanormaalsust, on õigustatav. Ja kui teie mõista, siis pole meie mure. Te pole elanud Hiinas.
Kõik see, mis me oleme allolevalt naljatades vihjanud ja sarkastiliselt parodeerinud, on meie igapäevaelu päästerõngas. Kui kaotad huumorisoone selle suhtes, mida ümberringi näed (alates nuudlitest tänavanurgal kuni nälgivate anuvate naeratavate lasteni turismiobjekti läheduses, edasi minnes pugevate kolleegide või äripartnerite ja alluvateni, kellest kunagi ei saa aru, kas tegemist võltsi või tõese lause-või tundepuhanguga...) siis pole Hiina elu enam talutav.
Siin on niivõrd palju mida kritiseerida, või mis käib niivõrd pinda, et peab keskenduma sügavalt hingamisele, et mitte plahvatada. Samuti iga Hiina „ekspert” Eestis ajab harja punaseks, sest enamus nendest pole igapäevaselt pidanud palkama-treenima-vastutama otseselt tulemuste eest-vallandama hiinlasi, ja ega elama igapäevaselt Hiinas ilma 24 tunni tõlkija teenuseta. Nad ei tea midagi. Nad on lapsed. Ja kõike seda me siin märkame ja see ajab marru.
Me võiksime iga ülaloleva mõtte jaoks kirjutada üleoleva postituse. Kuid kas seda me tahtsime? See pole meie blogi eesmärk. Nagu üteldud, seda frustratsiooni tunneme nagunii. See on selge sõnadeta. Kuid kui suudame selle naljaks pöörata, siis on veel asi korras. Kui suudame kirjutada veinivuntsidest ja näha naljakaid kommentaare ja situatsioone, oleme veel normaalsed. Kui teile see nii ei tundu – fine by me. Meie elame selle järgi, et ükskõik, mis tasakaalustab seda hullust ja ebanormaalsust, on õigustatav. Ja kui teie mõista, siis pole meie mure. Te pole elanud Hiinas.
Wednesday, September 21, 2011
Eesti Maja majareeglid
Meie korterit on tituleeritud austusväärse sildiga „Mitte-ametlik Eesti Maja Shanghais”. Siin on tube priiks ööbimiseks ja alati on külmkapis leida alkoholi. Kuid kõigile Shanghaisse tulnutele – siin on meie majareeglid. Võtke neid tõsiselt, või muidu leiate end ukse tagant.
Meie majas EI
1. Kommenteerita manustatud veinikoguseid.
2. Räägita, kui super-hüper-mega vahva on elada Hiinas ja kuidas hiinlased on ikka nii isver-susver võrratud!
3. Kommenteerita söögikoguseid.
4. Räägita tõsise ilmega CCTV5 uudistest.
5. Ole patt kanda punase veini vuntse.
6. Ole patt jõuda tööle kella poole kümneks.
7. Ole patt rääkida terve õhtu tööasjadest ja minna voodi läpakaga juhuks kui keegi ameerika ülemustest kirjutab.
8. Halvustata Olav Ehalat, Propellerit või Singer Vingerit.
9. Ütelda ei kiluvõileivale ja pitsile viinale.
10. Ülistata „Hiina eksperte” Eestis, kes on korra käinud Hiinas.
Meie majas EI
1. Kommenteerita manustatud veinikoguseid.
2. Räägita, kui super-hüper-mega vahva on elada Hiinas ja kuidas hiinlased on ikka nii isver-susver võrratud!
3. Kommenteerita söögikoguseid.
4. Räägita tõsise ilmega CCTV5 uudistest.
5. Ole patt kanda punase veini vuntse.
6. Ole patt jõuda tööle kella poole kümneks.
7. Ole patt rääkida terve õhtu tööasjadest ja minna voodi läpakaga juhuks kui keegi ameerika ülemustest kirjutab.
8. Halvustata Olav Ehalat, Propellerit või Singer Vingerit.
9. Ütelda ei kiluvõileivale ja pitsile viinale.
10. Ülistata „Hiina eksperte” Eestis, kes on korra käinud Hiinas.
Monday, September 19, 2011
Tuesday, August 30, 2011
Ood
Keset lärmi ning lõhna,
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.
Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...
Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...
Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...
Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.
Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...
Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema
Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...
PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.
Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...
Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...
Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...
Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.
Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...
Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema
Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...
PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”
Palun kaks piletit p**sse ja tagasi
Tere,
Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.
Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!
Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.
Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.
Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises
Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?
Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.
Ilusat ohtut soovides,
Kristiina
Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.
Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!
Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.
Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.
Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises
Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?
Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.
Ilusat ohtut soovides,
Kristiina
Sunday, August 21, 2011
Tere taasiseseisvuspäevale järgnenud esimest pühapäeva!
Mida ennekuulmatut juhtus. Eile ei olnudki pidu! Alati oleme religioosselt pühitsenud iga eesti pidupäeva, kuid seekord ei midagi. See on kõik konsuli süü! Teda pole siin ja meie juba igatseme. Loeme päevi. No muidugi ka seda, et Krissu on Chengdus (mis teda sinna ajas, on siiamaani selgusetu... OK, pandad... sain aru). Ta nimelt hoidis reedel pandat süles. Ja kuuldavasti on ka Chengdu imeilus Itaalia Riviera, kus inimesed isver-susver kui supermega sõbralikud ja vaated veelgi ilusamad kui Shanghais ja õhk puhas kui Austria mägedes. Vaadake ise järgi Wikipediast :)
Kuid kuidas meil läheb? Hästi läheb, täna küsimast. Neljad-viied. Käin tööl ja ikka veel on täitsa tore. Kord panin ühe tibu nutma, kuid ma üleüldse ei mõelnud nii. Tal täiesti ootamatult hakkasid pisarad voolama. Mina polnud süüdi – AUSALT! Kuid pärast olime sõbrad edasi.
Tennis läheb ka aina paremini. Saan juba tagantkäe pallile pihta ja eile isegi serv polnud lootusetu. Nii et mul vist hea õpetaja. Itaalia meesterahvas nimega Paolo. Eieiei, ärge mõtelge mingile klisheele – pole noor äravuntsitud libe rooma jumalate poeg. Vaid selline neljakümnendates hallipäine vaikne tüüp. Mõnikord ta ei saa ka pallile pihta ja siis vannub itaalia keeles. See päris tore.
Hakkasin nüüd ka hiina keeles käima. Selleks andis innustust eelmine pühapäev, mil pidin ise tennisekohta helistama ja ajad kinni panema. Helistasin ja see onu sai minust täiesti aru. Või nii ma vähemalt lootsin. Läksin reedel ja eile kohale ja ennäe imet – oligi väljak minu nimel. Õigemini mitte päris minu nimel, ma seal nimelt Anna. Ma nagu hiinlane, kellel nimesid vastavalt tujudele. Igastahes see andis metsikult innustust ja motivatsiooni. Olen käinud juba näidistunnis ja homme lähen päris tundi.
Vot. Igastahes ilusat pühapäeva ja ma joon nüüd oma hommikukohvi edasi.
Kuid kuidas meil läheb? Hästi läheb, täna küsimast. Neljad-viied. Käin tööl ja ikka veel on täitsa tore. Kord panin ühe tibu nutma, kuid ma üleüldse ei mõelnud nii. Tal täiesti ootamatult hakkasid pisarad voolama. Mina polnud süüdi – AUSALT! Kuid pärast olime sõbrad edasi.
Tennis läheb ka aina paremini. Saan juba tagantkäe pallile pihta ja eile isegi serv polnud lootusetu. Nii et mul vist hea õpetaja. Itaalia meesterahvas nimega Paolo. Eieiei, ärge mõtelge mingile klisheele – pole noor äravuntsitud libe rooma jumalate poeg. Vaid selline neljakümnendates hallipäine vaikne tüüp. Mõnikord ta ei saa ka pallile pihta ja siis vannub itaalia keeles. See päris tore.
Hakkasin nüüd ka hiina keeles käima. Selleks andis innustust eelmine pühapäev, mil pidin ise tennisekohta helistama ja ajad kinni panema. Helistasin ja see onu sai minust täiesti aru. Või nii ma vähemalt lootsin. Läksin reedel ja eile kohale ja ennäe imet – oligi väljak minu nimel. Õigemini mitte päris minu nimel, ma seal nimelt Anna. Ma nagu hiinlane, kellel nimesid vastavalt tujudele. Igastahes see andis metsikult innustust ja motivatsiooni. Olen käinud juba näidistunnis ja homme lähen päris tundi.
Vot. Igastahes ilusat pühapäeva ja ma joon nüüd oma hommikukohvi edasi.
Sunday, August 7, 2011
Love and other drugs
Kroonikasse kandmist vaariv hetk tund tagasi:
Kristiina ja Kristiina vaatavad romantilist komoodiat "Love and other drugs": filmis on vaga avameelne erootiline stseen. Parast vaikivat, tosist vaatamist ytleb Kristiina 2 Kristiina 1-le:
Tahaksin omale ka selliseid lokke (Anne Hathaway'l olid filmis imeilusad lokkis juuksepikendused).
Kristiina 1 noogutab ja vastab: Ma tahaks omale sellist Blackberryt.
Kahe sekundi parast moistavad molemad, et need kommentaarid polnud antud olukorras adekvaatsed ja purskavad naerma.
Kristiina ja Kristiina vaatavad romantilist komoodiat "Love and other drugs": filmis on vaga avameelne erootiline stseen. Parast vaikivat, tosist vaatamist ytleb Kristiina 2 Kristiina 1-le:
Tahaksin omale ka selliseid lokke (Anne Hathaway'l olid filmis imeilusad lokkis juuksepikendused).
Kristiina 1 noogutab ja vastab: Ma tahaks omale sellist Blackberryt.
Kahe sekundi parast moistavad molemad, et need kommentaarid polnud antud olukorras adekvaatsed ja purskavad naerma.
Friday, July 29, 2011
Unelm reaalsuses II
Meil oli ookeani villa ehk siis nagu Baba Jaga majake talade peal India ookeani kohal. Hiigelsuur voodi, elutoa põrandas aken vaatega ookeanipõhja. Muidu seinte asemel suured aknad ja vaate kirjeldamiseks oleks vaja kirjaniku oskusi. Igastahes loksuv vesi, horisont kauguses ja sinine (tol hetkel küll hallikas) taevas. Vannitoa keskel kõigepealt suur mullivann, eraldi WC ja dush, mis iseenesest olid peaaegu, et vabas looduses. Uudishimulike pilkude eest varjasid puidust ribikardinad. Meie villal oli ka eraldi terrass, kus lai lamamiskiik, päevitustoolid ja väike bassein. Kohe sealtsamast läks ka redel alla vette. Põhimotteliselt olid villad seal järjestikku. Kuid ühest villast teise ei näinud. Nii et täiesti omaette ja vaikuses. Ainult veeloksumine kostus....
Kuigi olime hirmväsinud ja merel kerge torm ja vihma sadas, siis esimese asjana villasse jõudes panime trikood selga ja kastsime end minu jaoks üllatavalt soolasesse vette. Samuti oli seal ujumisega raskusi, sest laine viis sind omaette suunas. Hoidsime redeli lähedusse.
Öösel torm suurenes ja maja värises. Mina ju selliseid asju pole kogenud ja ei teadnud, et äkki nüüd mingil hetkel peaks hakkama evakueeruma. Sest kui hütt kokku kukub, pole enam naljakas. Kuulasin hirmuga seda tuult ja talade kriuksumist ja närv ei pidanud vastu. Äratasin Krissu üles ja ütlesin, et kardan ja et, kas see on normaalne. Kuna Krissu magas mõnusalt und, siis ütleme ausalt, tal oli po..... vabandust – suva. Kuid mina ikka ei saanud ja helistasin hotelli ja küsisin, et kas see kõik on normaalne. Au teeninduskultuurile – ta suutis jääda tõsiseks ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. Natuke sabatutt küll värsises, kuid suutsin jälle magama jääda.
Hommik saabus ja hakkas vaikselt kohale jõudma, et me oleme vist Maldiividel... Jalutasime hommikusöögile ja see oli ka sellises avatud hütis, kus kõik imelilusad maldiivlased ja hindud ja nepaallased kohe meid sõbralikult teenindasid ja aitasid. Kristiina sõi kohe kõik dekoratsioonid ära. Kaaskülalised olid huvitavad. See hotell mõeldud rohkem nagu paarikestele. Olgu, oli ka paar perekonda – ühed saudid ja sakslased. Sakslaste peres oli kaks teismelist last. Nad sõid hommikust meiega iga päev praktiliselt samal ajal. Esimesed neli hommikut nad ei rääkinud üksteisega ühtegi sõna. Mõtlesime, et ju siis isa töötab kogu aeg ja nüüd siis peale aastaid ületöötamist võttis välja puhkuse ja püüab lastele meenutada, et ta on nende isa... Nädala lõpus olime tunnistajaks sellele, et poeg naeratas ja puudutas isa õlga sõbralikult. Progress missugune.... Kuid paarikesed olid ka huvitavad – kas hiiiiiiiiiiigelsuured valged keskealised mehed asiaadi tüdrukutega või mingid Ida-Euroopa nälginud modellid musklis meestega või uhked Saudi mehed koos ennast siivsalt burka all varjavate naistega. Hommikusöögile tuldi loomulikult mingite mini-ultra-mugavate särkidega, et nagu muuseas ärkasin, panin selga ja olen seksikas... Et mitte ebaõiglane olla, siis tegelikult oli paar normaalset paari ka. Sellised paarkümmend aastat abielus olnud ja nüüd puhkusele tulnud meest-naist. Ühtede nimed olid Wendy ja Keith Uus-Meremaalt. Nemad olid toredad.
Ses hotellis on niimoodi, et igal seltskonnal on konkreetne abiline, kes kõike korraldab. Meil oli hindu Jipson. Nägi välja nagu Ervin Abel. Täiesti. Näokuju, miimika, kehakeel... Jipson oli töötanud seal juba kolm aastat ja meile ta väga meeldis. Ta viis meid kohe peale hommikusööki tuurile – nägime erinevaid villasid (oleme ikkagi ju professionaalid ja peame kõigega kursis olema), restorane, vabaajaveetmise võimalusi ja spa’d. Kõik loomulikult imeilus ja inimesed sõbralikud. Muidugi sai sporti teha, tennist, malet või piljardit mängida või karaoket laulda jne.
Ega me muud sel päeval väga ei teinudki... See ongi selline koht, et seal sa oled. Lihtsalt oled. Õhtul saime kokku kolleegidega Antonio (ja mitte Roberto, Adolfo, Vincenzo vmt... meil läks kogu aeg segamini), kes tegelikult polegi päris itaallane. Pool-venelane, ja see meeldis meile palju rohkem. Temaga kaasas oli samuti kolleeg prantslane Myriam. Sõime maailma parimat sööki ja jõime head veini ja rääkisime juttu.
Kolmandamal päeval hakkas minul natuke kurk valusaks minema, kuid seda ignoreerisime. Vahepeal sadas ikka vihma, kuid lugesime ja jalutasime ja vaatasime lihtsalt kaugusesse. Mängisime ka piljardit. Neljandal päeval tuli korraks ka tõsine päike välja ja Krissu jooksis seda kohe püüdma. Piisas vähesest. Õhtuks muutis ta hirmutavalt värvi ja sellega meie nali pihta hakkas. Minul kurguvalu aina süvenes ja tuli ka üleüldine nõrkus ja kõik kohad valutasid ja pea ka. Arvatavasti oli palavik. Palusime Jipsonit, et ta hotelli arsti käest mulle rohtu tooks. Ta tahtis, et ma temaga koos arsti juurde tuleksin, kuid leidsin, et see pole vajalik. Kes siis kurguvaluga arsti juurde läheb?? Öösel magada ei saanud, sest nii valus oli. Krissul hakkasid kõik kohad päikese tõttu juba valusaks minema. See oli vigaste pruutide filmi teise osa alguseks.
Laupäeval peale hommikusööki (kuigi isu polnud) läksime arsti juurde. Arst oli tore. Maldiivlane, kuid õppinud Ukrainas ja teadis täpselt, kus on Eesti. Vaatas mu kurku, andis antibiootikume ja valuvaigisteid ja tekkinud köha jaoks strepsilsit. Kuid päike paistis. Krissu püüdis ennast küll kattes ikka päikese käes olla. Ja ausalt üteldes, elas ta need päevad põhiliselt basseinis või meres. Mina määrisin ennast ka sisse ja tulin umbes paariks tunniks päevitama. Natuke siit poolt, sealt poolt ja siis ujuma. Õhtuks olin ka mina punane. Ja Krissu veelgi punasem ja tal tekkis juba raskusi istumise, astumise, lamamise jmt. Pidev kreemitamine ja märjad käterätid leevendasid. Kõige selle tulemusena olime rohkem kodused. Väga isegi süüa ei tahtnud. Juua veelgi vähem. Ja viimane on meie puhul WOW!
Ärge arvake, et me õnnetud kogu selle aja vältel olime. Kõik see tegi nalja. Et tuleme Maldiividele ja siis jääme haigeks ja päike teeb liiga jne. Irvitasime kogu aeg. Nagu vigased pruudid. Minul läks alates laupäevast ja süda pahaks kogu aeg (antibiootikumid?), köhisin nagu hobune, kurk valus ja punane üle kere ja Krissu oli punane, ei saa istuda, astuda, lamada jne jne. No kui kõik see pole naljakas, siis mis veel??
Räägin lõpu ka ära.... aina hullemaks läks :). Minu kurguvalu paranes, kuid kere peale tekkisid punased laigud, mis veel mitu nädalat hiljem nahka ajasid ja sügelesid (ehk siis päikese allergia). Magada sain ainult märgade külmade käterätikute all. Sama enam-vähem Krissu kohta. Ja kuna nahk oli nii metsas omadega ja kiskus kokku, siis liikumise alustamine oli kohutavalt valus. Nahk ei andnud järele, seega kõndisime küürakil ise naeru lõkerdades.
Kuid sellest hoolimata olime toredad ja puhkus oli suurepärane. Käisime ka toidutegemise kursustel. Kokk tegi maldiivlaste rahvustoite. Ehk siis tuunikala ja kookos. Sellest tehti nii eelroog, supp, praad kui ka magustoit. Magustoiduks näiteks tuunikala, sibul ja karamelliseeritud kookos... Hmm. Huvitav oli.
Hotellis pidavat ka üks eestlane Andrei töötama, kuid temaga me kahjuks ei kohtunud. Ta nimelt töötavat sukeldumiskeskuses ja sinna meil asja ei olnud.
Nägime ka igasuguseid imelikke elukaid nagu näiteks sadu krabisid õhtul rannaliival, sisalikke ja nahkhiiri (inglise keeles fruit bat). Haisid ei näinud, kuigi sealkandis pidavat mingi sõbralik hailiik ringi liikuma. Krissu väitis, et tema vastu ujus korra ka meres mingi kala. Mina arvasin pigem, et Krissu ujus selle kala vastu. Või kujutas seda kõike lihtsalt ette. Ühel hetkel saadeti meile hoiatav kiri, et saare ümbruses olla märgatud millimallikaid ja merre ei tasu minna. Selle peale läks Krissu kohe muidugi jooksuga merre rõõmsalt neid otsima ja lubas nad kõik Squishideks nimetada ja enda koduloomadeks võtta. Kahjuks või õnneks ta ühtegi säärast küll ei leidnud.
Kuid hotell oli super, inimesed sõbralikud ja kohutavalt hoolitsevad. Näiteks nad pakkusid, et kui ma kardan (minu öine telefonikõne), siis liigutavad nad meid kuskile maa peal olevasse villasse.
Esmaspäeva õhtul tulime jälle paadi peale ja siis juba märksa parema ilma ja tuulega sõitsime lennujaama poole. Ütleks, et puhkus oli igati tore ja vahva. Kuid samas oli ka tore muinasjutust reaalsusesse tulla ja Shanghaisse jõuda.
Kodus koorusime ja sügelesime veel tükk aega.
Kuigi olime hirmväsinud ja merel kerge torm ja vihma sadas, siis esimese asjana villasse jõudes panime trikood selga ja kastsime end minu jaoks üllatavalt soolasesse vette. Samuti oli seal ujumisega raskusi, sest laine viis sind omaette suunas. Hoidsime redeli lähedusse.
Öösel torm suurenes ja maja värises. Mina ju selliseid asju pole kogenud ja ei teadnud, et äkki nüüd mingil hetkel peaks hakkama evakueeruma. Sest kui hütt kokku kukub, pole enam naljakas. Kuulasin hirmuga seda tuult ja talade kriuksumist ja närv ei pidanud vastu. Äratasin Krissu üles ja ütlesin, et kardan ja et, kas see on normaalne. Kuna Krissu magas mõnusalt und, siis ütleme ausalt, tal oli po..... vabandust – suva. Kuid mina ikka ei saanud ja helistasin hotelli ja küsisin, et kas see kõik on normaalne. Au teeninduskultuurile – ta suutis jääda tõsiseks ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. Natuke sabatutt küll värsises, kuid suutsin jälle magama jääda.
Hommik saabus ja hakkas vaikselt kohale jõudma, et me oleme vist Maldiividel... Jalutasime hommikusöögile ja see oli ka sellises avatud hütis, kus kõik imelilusad maldiivlased ja hindud ja nepaallased kohe meid sõbralikult teenindasid ja aitasid. Kristiina sõi kohe kõik dekoratsioonid ära. Kaaskülalised olid huvitavad. See hotell mõeldud rohkem nagu paarikestele. Olgu, oli ka paar perekonda – ühed saudid ja sakslased. Sakslaste peres oli kaks teismelist last. Nad sõid hommikust meiega iga päev praktiliselt samal ajal. Esimesed neli hommikut nad ei rääkinud üksteisega ühtegi sõna. Mõtlesime, et ju siis isa töötab kogu aeg ja nüüd siis peale aastaid ületöötamist võttis välja puhkuse ja püüab lastele meenutada, et ta on nende isa... Nädala lõpus olime tunnistajaks sellele, et poeg naeratas ja puudutas isa õlga sõbralikult. Progress missugune.... Kuid paarikesed olid ka huvitavad – kas hiiiiiiiiiiigelsuured valged keskealised mehed asiaadi tüdrukutega või mingid Ida-Euroopa nälginud modellid musklis meestega või uhked Saudi mehed koos ennast siivsalt burka all varjavate naistega. Hommikusöögile tuldi loomulikult mingite mini-ultra-mugavate särkidega, et nagu muuseas ärkasin, panin selga ja olen seksikas... Et mitte ebaõiglane olla, siis tegelikult oli paar normaalset paari ka. Sellised paarkümmend aastat abielus olnud ja nüüd puhkusele tulnud meest-naist. Ühtede nimed olid Wendy ja Keith Uus-Meremaalt. Nemad olid toredad.
Ses hotellis on niimoodi, et igal seltskonnal on konkreetne abiline, kes kõike korraldab. Meil oli hindu Jipson. Nägi välja nagu Ervin Abel. Täiesti. Näokuju, miimika, kehakeel... Jipson oli töötanud seal juba kolm aastat ja meile ta väga meeldis. Ta viis meid kohe peale hommikusööki tuurile – nägime erinevaid villasid (oleme ikkagi ju professionaalid ja peame kõigega kursis olema), restorane, vabaajaveetmise võimalusi ja spa’d. Kõik loomulikult imeilus ja inimesed sõbralikud. Muidugi sai sporti teha, tennist, malet või piljardit mängida või karaoket laulda jne.
Ega me muud sel päeval väga ei teinudki... See ongi selline koht, et seal sa oled. Lihtsalt oled. Õhtul saime kokku kolleegidega Antonio (ja mitte Roberto, Adolfo, Vincenzo vmt... meil läks kogu aeg segamini), kes tegelikult polegi päris itaallane. Pool-venelane, ja see meeldis meile palju rohkem. Temaga kaasas oli samuti kolleeg prantslane Myriam. Sõime maailma parimat sööki ja jõime head veini ja rääkisime juttu.
Kolmandamal päeval hakkas minul natuke kurk valusaks minema, kuid seda ignoreerisime. Vahepeal sadas ikka vihma, kuid lugesime ja jalutasime ja vaatasime lihtsalt kaugusesse. Mängisime ka piljardit. Neljandal päeval tuli korraks ka tõsine päike välja ja Krissu jooksis seda kohe püüdma. Piisas vähesest. Õhtuks muutis ta hirmutavalt värvi ja sellega meie nali pihta hakkas. Minul kurguvalu aina süvenes ja tuli ka üleüldine nõrkus ja kõik kohad valutasid ja pea ka. Arvatavasti oli palavik. Palusime Jipsonit, et ta hotelli arsti käest mulle rohtu tooks. Ta tahtis, et ma temaga koos arsti juurde tuleksin, kuid leidsin, et see pole vajalik. Kes siis kurguvaluga arsti juurde läheb?? Öösel magada ei saanud, sest nii valus oli. Krissul hakkasid kõik kohad päikese tõttu juba valusaks minema. See oli vigaste pruutide filmi teise osa alguseks.
Laupäeval peale hommikusööki (kuigi isu polnud) läksime arsti juurde. Arst oli tore. Maldiivlane, kuid õppinud Ukrainas ja teadis täpselt, kus on Eesti. Vaatas mu kurku, andis antibiootikume ja valuvaigisteid ja tekkinud köha jaoks strepsilsit. Kuid päike paistis. Krissu püüdis ennast küll kattes ikka päikese käes olla. Ja ausalt üteldes, elas ta need päevad põhiliselt basseinis või meres. Mina määrisin ennast ka sisse ja tulin umbes paariks tunniks päevitama. Natuke siit poolt, sealt poolt ja siis ujuma. Õhtuks olin ka mina punane. Ja Krissu veelgi punasem ja tal tekkis juba raskusi istumise, astumise, lamamise jmt. Pidev kreemitamine ja märjad käterätid leevendasid. Kõige selle tulemusena olime rohkem kodused. Väga isegi süüa ei tahtnud. Juua veelgi vähem. Ja viimane on meie puhul WOW!
Ärge arvake, et me õnnetud kogu selle aja vältel olime. Kõik see tegi nalja. Et tuleme Maldiividele ja siis jääme haigeks ja päike teeb liiga jne. Irvitasime kogu aeg. Nagu vigased pruudid. Minul läks alates laupäevast ja süda pahaks kogu aeg (antibiootikumid?), köhisin nagu hobune, kurk valus ja punane üle kere ja Krissu oli punane, ei saa istuda, astuda, lamada jne jne. No kui kõik see pole naljakas, siis mis veel??
Räägin lõpu ka ära.... aina hullemaks läks :). Minu kurguvalu paranes, kuid kere peale tekkisid punased laigud, mis veel mitu nädalat hiljem nahka ajasid ja sügelesid (ehk siis päikese allergia). Magada sain ainult märgade külmade käterätikute all. Sama enam-vähem Krissu kohta. Ja kuna nahk oli nii metsas omadega ja kiskus kokku, siis liikumise alustamine oli kohutavalt valus. Nahk ei andnud järele, seega kõndisime küürakil ise naeru lõkerdades.
Kuid sellest hoolimata olime toredad ja puhkus oli suurepärane. Käisime ka toidutegemise kursustel. Kokk tegi maldiivlaste rahvustoite. Ehk siis tuunikala ja kookos. Sellest tehti nii eelroog, supp, praad kui ka magustoit. Magustoiduks näiteks tuunikala, sibul ja karamelliseeritud kookos... Hmm. Huvitav oli.
Hotellis pidavat ka üks eestlane Andrei töötama, kuid temaga me kahjuks ei kohtunud. Ta nimelt töötavat sukeldumiskeskuses ja sinna meil asja ei olnud.
Nägime ka igasuguseid imelikke elukaid nagu näiteks sadu krabisid õhtul rannaliival, sisalikke ja nahkhiiri (inglise keeles fruit bat). Haisid ei näinud, kuigi sealkandis pidavat mingi sõbralik hailiik ringi liikuma. Krissu väitis, et tema vastu ujus korra ka meres mingi kala. Mina arvasin pigem, et Krissu ujus selle kala vastu. Või kujutas seda kõike lihtsalt ette. Ühel hetkel saadeti meile hoiatav kiri, et saare ümbruses olla märgatud millimallikaid ja merre ei tasu minna. Selle peale läks Krissu kohe muidugi jooksuga merre rõõmsalt neid otsima ja lubas nad kõik Squishideks nimetada ja enda koduloomadeks võtta. Kahjuks või õnneks ta ühtegi säärast küll ei leidnud.
Kuid hotell oli super, inimesed sõbralikud ja kohutavalt hoolitsevad. Näiteks nad pakkusid, et kui ma kardan (minu öine telefonikõne), siis liigutavad nad meid kuskile maa peal olevasse villasse.
Esmaspäeva õhtul tulime jälle paadi peale ja siis juba märksa parema ilma ja tuulega sõitsime lennujaama poole. Ütleks, et puhkus oli igati tore ja vahva. Kuid samas oli ka tore muinasjutust reaalsusesse tulla ja Shanghaisse jõuda.
Kodus koorusime ja sügelesime veel tükk aega.
Friday, July 22, 2011
Unelm reaalsuses I
Mäletan väga elavalt kui oma nooruses hilisteismelisena läksin Peterburgi maanteele kõigepealt tööintervjuule ja siis peale positiivset tulemust alustasin koolitusnädalaid, mille tulemusena näidati meile videot unelmast. Unelmas oli Paradiis. Utoopia, milles maaliti pilt sürreaalsetes värvides – neoonsinine vesi, valge liiv, tuule käest kergelt painduvad palmipuud, taldrik tervisest pakatavates värvides, ekvatoriaalses sõbralikkuses ja soojuses üleskasvanud inimesed, viietärni hütid, mille vannitubadest vaade lainetele ja mille elutoa põrandas olev aken meenutab uuesti, et tegemist pole Läänemerega. Ehk tegemist siis Maldiividega.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Tuesday, July 19, 2011
Friday, July 1, 2011
Väliseestlased Shanghais
Väliseestlaste sümptooomid:
*vaatavad järjestikustel õhtutel eesti filme, nagu näiteks "Mehed ei nuta" ja "Georg".
*Reedeõhtuseks lõbustuseks on planeeritud eesti filmi "Kuku" vaatamine konsuli juures.
*Vabal õhtul veini juues kuulatakse Georg Otsa CD-d.
*Õhtusöögi naelaks on alati kotletid ja kartulisalat. Seda serveeritakse aukartlikuse ärevusega.... taustaks kergelt Rene Eespere laul "Meri siin....seisma jäi....". Vesine pilk eksleb tahtmatult raamaturiilulil lehvivale sini-must-valgele...
*Masenduse momendil aitab alati Vana Tallinn, Viru Valge või Kalevi komm. (selles järjekorras)
*Külmkapis istuvat kilukarpi vaatame aukartust täis pilguga ja mõtleme, et need peaks ikka mingiks eriliseks sündmuseks jätma.
*Pühapäevaseid hommikuid saadab Entel-Tentel.
Kompliment: kui maailmakuulsad eesti rezhissöörid Shanghais olid, siis ütlesid nad, et oleme palju toredamad kui Kanada eestlased!!!!!! ;))))) Ja meid on kümme!!!
*vaatavad järjestikustel õhtutel eesti filme, nagu näiteks "Mehed ei nuta" ja "Georg".
*Reedeõhtuseks lõbustuseks on planeeritud eesti filmi "Kuku" vaatamine konsuli juures.
*Vabal õhtul veini juues kuulatakse Georg Otsa CD-d.
*Õhtusöögi naelaks on alati kotletid ja kartulisalat. Seda serveeritakse aukartlikuse ärevusega.... taustaks kergelt Rene Eespere laul "Meri siin....seisma jäi....". Vesine pilk eksleb tahtmatult raamaturiilulil lehvivale sini-must-valgele...
*Masenduse momendil aitab alati Vana Tallinn, Viru Valge või Kalevi komm. (selles järjekorras)
*Külmkapis istuvat kilukarpi vaatame aukartust täis pilguga ja mõtleme, et need peaks ikka mingiks eriliseks sündmuseks jätma.
*Pühapäevaseid hommikuid saadab Entel-Tentel.
Kompliment: kui maailmakuulsad eesti rezhissöörid Shanghais olid, siis ütlesid nad, et oleme palju toredamad kui Kanada eestlased!!!!!! ;))))) Ja meid on kümme!!!
Wednesday, June 22, 2011
Tööluus
Mina, NK1 siin! Tere.
Me käisime just Krissuga Taikang Lu jaapani restoranis lõunal ja peale seda pole teragi tööisu.
Kirjutan mõned viimase paari päeva tähtsamad hetked:
1. Meid Krissuga lahutab generatsioonidevaheline kuristik. Täna selgus, et Krissu ei tea mida tähendavad järgmised sõnad: vuplid ja šerbett.
2. Minu tibu Candy koostas järgmise strateegilise plaani (teemaks teenindusmeilidele vastamise graafik): One boy, one boy. Two boy, half boy. Many boy, no boy.
3. Kirjutab meie kolleeg Malaysiast kes pole maailma- ega meie firma asjadega kuigi hästi kursis. Võiks öelda, et ta pole ka koormatud teadmishimust. Peale oma järjekordset möödalaksmist meie poole pöördudes otsib võimalikku lahendust kliendile ja üritab ühtlustada meie ja tema vastuseid kliendile: "Both hands must crap to make the guest satisfied."
Pakkusin Krissule vastuse välja (mille ta hülgas): We can crap all we want - it does not change the facts.
üldiselt on aga lood sellised, et nüüd on Krissu juba 2 nädalat Shanghais elanud. Nende 2 nädala jooksul olen mina radikaalselt muutnud oma elustiili, soengut ja unetsüklit. Kummalisel kombel oleme kahe nädala 336-st tunnist olnud koos 224 (ülejäänud 112 kulutasime magamisele) ja siiani läheb väga hästi, vaatamata sellele, et terve mõistus ütleb et säänselt jätkates kihutame otsejoones kuristiku ääre poole. Kuid siiani läheb tõesti väga hästi. Tööl on jälle teine maik, kodus on hea koos tuterdada ja nädalavahetustel oleme ka igasugu asju ette võtnud. 5.juulist läheme puhkama. Väikesele saarele, sinise vee juurde.
Aga varsti tuleb jaanipäev! Siis läheme ühes teiste eestlastega järve äärde metsa ja teeme lõket ja küpsetame liha. Ja sääsed! Mõtelge! Ehk katsume simuleerida Hiina tingimustest Eesti tingimusi võimalikult tõetruult. Ja siis laulame ja kargame üle lõkke (ilmselt siiski mitte).
Eelmisel nädalal oli Shanghais eesti film Kormoranid koos oma loojatega. Oli väga vahva, käisime kambakesti kaemas. Kõik naersivad ja olivad rõemsad.
Ilmselt praeguseks aitab, näpud juba surmväsinud sellest toksimisest.
Me käisime just Krissuga Taikang Lu jaapani restoranis lõunal ja peale seda pole teragi tööisu.
Kirjutan mõned viimase paari päeva tähtsamad hetked:
1. Meid Krissuga lahutab generatsioonidevaheline kuristik. Täna selgus, et Krissu ei tea mida tähendavad järgmised sõnad: vuplid ja šerbett.
2. Minu tibu Candy koostas järgmise strateegilise plaani (teemaks teenindusmeilidele vastamise graafik): One boy, one boy. Two boy, half boy. Many boy, no boy.
3. Kirjutab meie kolleeg Malaysiast kes pole maailma- ega meie firma asjadega kuigi hästi kursis. Võiks öelda, et ta pole ka koormatud teadmishimust. Peale oma järjekordset möödalaksmist meie poole pöördudes otsib võimalikku lahendust kliendile ja üritab ühtlustada meie ja tema vastuseid kliendile: "Both hands must crap to make the guest satisfied."
Pakkusin Krissule vastuse välja (mille ta hülgas): We can crap all we want - it does not change the facts.
üldiselt on aga lood sellised, et nüüd on Krissu juba 2 nädalat Shanghais elanud. Nende 2 nädala jooksul olen mina radikaalselt muutnud oma elustiili, soengut ja unetsüklit. Kummalisel kombel oleme kahe nädala 336-st tunnist olnud koos 224 (ülejäänud 112 kulutasime magamisele) ja siiani läheb väga hästi, vaatamata sellele, et terve mõistus ütleb et säänselt jätkates kihutame otsejoones kuristiku ääre poole. Kuid siiani läheb tõesti väga hästi. Tööl on jälle teine maik, kodus on hea koos tuterdada ja nädalavahetustel oleme ka igasugu asju ette võtnud. 5.juulist läheme puhkama. Väikesele saarele, sinise vee juurde.
Aga varsti tuleb jaanipäev! Siis läheme ühes teiste eestlastega järve äärde metsa ja teeme lõket ja küpsetame liha. Ja sääsed! Mõtelge! Ehk katsume simuleerida Hiina tingimustest Eesti tingimusi võimalikult tõetruult. Ja siis laulame ja kargame üle lõkke (ilmselt siiski mitte).
Eelmisel nädalal oli Shanghais eesti film Kormoranid koos oma loojatega. Oli väga vahva, käisime kambakesti kaemas. Kõik naersivad ja olivad rõemsad.
Ilmselt praeguseks aitab, näpud juba surmväsinud sellest toksimisest.
Tuesday, June 7, 2011
Dragon Boat Festival
Elas kord ammu ammu - kohe nii ammu, et Kristus polnud veel sündinud ja Laulupidu veel toimunud - Hiinas üks õpetlane ja Chu Kuninga minister Qu Yuan. Qu Yuan oli eeskujuks kõigile oma lojaalsuse poolest ja ta oli tõeline kuningriigi patrioot. Kuningriigi suveräänsus ja iseseisvus aga olid ohus, sest Kuningas sattus teiste ministrite mõju alla, kes olid kadedad ja riigivaenulikud ning soosisid tegelikkuses hoopis naaberriigi Qin'i valitsejat, kelle mõjuvõim kasvas iga aastaga ning, kes otseloomulikult soovis Chu kuningriiki endale... Qu Yuan püüdis oma armastatud kuningat hoiatada, kuid kahjuks oli juba liiga hilja ja õelad sõnad olid oma töö teinud. Tänusõnade asemel saatis kuningas ta pagendusse.
Kodulinna naastes ei suutnud Qu Yuan oma kuningat ja tekkinud ohtu unustada... Murelikult kõndis ta oma külatänavatel... Unustas ta süüa ja juua ja ajapikku muutus ta keha väetiks ja nõrgaks. Ainukest lohutust pakkus talle kohalike vanaeitede juttude ja laulude kuulamine ja ülesmärkimine. Ka ise tundis luulevaimu peale tulevat ja pani kirja nüüdseks ühed hinnatuimad luuleread hiina kirjanduses.
Kui kuningriik langes, siis kadus Qu Yuanil aga igasugune lootus... Kirjutas oma viimased riimid ja süda täis muret ja leina sammus Milua jõe suunas. Jõe äärde saabudes embas ta suurt kivilahmakat ja hüvasti jättes ja kivist kindlalt kinni hoides heitis end vettevoogudesse.
Legendi kohaselt sõudsid kohalikud paatidega teda kiiresti päästma, kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Et peletada kurjasid vaime eemale, peksid nad aerudega vastu veepinda ja lõid trumme.... Vette viskasid nad riisi, et kalad ta keha ei sööks...
Sellest ajast peale mälestatakse Hiina kalendri viienda kuu viiendal päeval Qu Yuani ja tema isamaalisus ja lojaalsus on eeskujuks kõigile... Paatide päästmisponnistusest on aja möödudes saanud draakoni paatide võistluse traditsioon ja vettevisatud riisist riisipelmeenid, mida sel päeval manustama peaks.... Ja alati aitab kurbust leevendada vein...
Kodulinna naastes ei suutnud Qu Yuan oma kuningat ja tekkinud ohtu unustada... Murelikult kõndis ta oma külatänavatel... Unustas ta süüa ja juua ja ajapikku muutus ta keha väetiks ja nõrgaks. Ainukest lohutust pakkus talle kohalike vanaeitede juttude ja laulude kuulamine ja ülesmärkimine. Ka ise tundis luulevaimu peale tulevat ja pani kirja nüüdseks ühed hinnatuimad luuleread hiina kirjanduses.
Kui kuningriik langes, siis kadus Qu Yuanil aga igasugune lootus... Kirjutas oma viimased riimid ja süda täis muret ja leina sammus Milua jõe suunas. Jõe äärde saabudes embas ta suurt kivilahmakat ja hüvasti jättes ja kivist kindlalt kinni hoides heitis end vettevoogudesse.
Legendi kohaselt sõudsid kohalikud paatidega teda kiiresti päästma, kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Et peletada kurjasid vaime eemale, peksid nad aerudega vastu veepinda ja lõid trumme.... Vette viskasid nad riisi, et kalad ta keha ei sööks...
Sellest ajast peale mälestatakse Hiina kalendri viienda kuu viiendal päeval Qu Yuani ja tema isamaalisus ja lojaalsus on eeskujuks kõigile... Paatide päästmisponnistusest on aja möödudes saanud draakoni paatide võistluse traditsioon ja vettevisatud riisist riisipelmeenid, mida sel päeval manustama peaks.... Ja alati aitab kurbust leevendada vein...
Monday, June 6, 2011
Lääne toidu degusteerimine
Minu loetud päevad hakkavad Wuxis nüüd otsa saama. Täpsemalt üteldes on jäänud veel kaks ja pool tööpäeva ja kui veel täpsemini, siis umbes 19 töötundi.... Arvatavasti ka selles vaimus oli mul au osaleda peadirektori kutsel reedel Lääne toidu degusteerimisel. Meil nimelt pole Lääne köögi kokka olnud sellest alatest, kui malaislane Derek meie juurest lahkus kuskil märtsikuus. Ning kuna bolognaise’i kastmesse hakkasid ilmuma ka seened, siis arvatavasti leidsid meie kõrged hotellijumalad, et on viimane aeg uus kokk palgata. Sellest tulenevalt kutsuti potentsiaalne kandidaat-hiinlane vaibale ja kästi tal neljakäiguline õhtusöök serveerida. Muidugi saaks teha degusteerimist selliselt kiirmeetodil, et amps igast taldrikust ja otsus tehtud. Kuid peadirektorile meeldib üllatuslikult, kui lahti rullub punane vaip ja terve restorani meeskond tervitab ukse peal... laud kaetud nagu filmis ja joodavaid veine arutatakse detailselt hommikusel üldkoosolekul juba paar päeva varem...
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Thursday, May 19, 2011
Loetud päevad...
Kallid lugejad,
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...
Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:
Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.
Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....
Selline vaheklipp..
Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.
Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.
Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....
....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....
Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...
Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:
Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.
Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....
Selline vaheklipp..
Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.
Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.
Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....
....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....
Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...
Tuesday, May 10, 2011
Täiskasvanuks saamise "rõõmud"
Juba väiksest peale, nii kodus kui koolis, räägitakse müstilisest protsessist nagu "täiskasvanuks saamine". Vanemad näevad tunnustavalt selle protsessi märke väikestes tegevustes (millele ise ei pööra tähelepanu) nagu näiteks siis, kui panid mustad nõud kraanikaussi (ekstra punktid selle eest, kui nõud ka ära pesid), sõid sooja lõunasööki, tunnistasid ausalt, et eile sai veini joodud, julgesid öösel vanemate käest abi paluda, tunnistasid, et on pohma, ei tahtnud vanemate käest raha vastu võtta, läksid närvi, kui vanemad hakkasid pärima, et mis selle Juhani perekonnanimi ikka on.... see siis vanemate seisukohast.
Õpetajad on muidugi lihtsamad. Peaasi, et kodused tööd ära tegid ja ülikooli sisse said. Kui ülikooli ei saanud, siis on kahtlane, kas on tegemist ikka vastutustundliku inimesega.
Meie seisukohast saime täiskasvanuks, kui purunesid järgnevad arusaamad või siis tekkisid uued arusaamad:
1. Tuusik ei ole kollane nuustik!
2. Vanemad siiralt ei taha sulle jõuludeks ei väikest venda ega koera muretseda.
3. Tiiger ei ole emane lõvi
4. Abielluda tahaks kellegagi teisega kui isa.
5. Mehu-Kattist on ka paremaid jooke. Ja ka A-rühmast on paremaid filme...
6. Koolis ei pea ilmtingimata alati käima. Vajalik on leida nö näiliselt vastutustundlik põhjus, miks mitte tundi minna. Alati tuli kasuks osaleda igasugustes kooliaktiviteetides. Ja kõik arvasid, et õpilane on lihtsalt nii patriootlik ja kohusetundlik ja pühendunud ja jne jne jne.... Ja sina lihtsalt 45 minutit itsitasid sõpradega aulas ja võibolla lugesid mingi luuletuse (sest oli vaja ettevalmistuda koolikontserdiks).
7. Vett juuakse ainult janu kustutamiseks. (uus arusaam: vett juuakse pohma leevendamiseks)
8. Uudised on hirmtõsised. (vt CNN-i looduskatastroofi kajastamisel. Kohutavalt naljakas on.)
9. Mida suurem on telekas, seda rohkem näeb.
10. Välismaal elamine ei tee kedagi automaatselt rikkaks ja õnnelikuks.
Õpetajad on muidugi lihtsamad. Peaasi, et kodused tööd ära tegid ja ülikooli sisse said. Kui ülikooli ei saanud, siis on kahtlane, kas on tegemist ikka vastutustundliku inimesega.
Meie seisukohast saime täiskasvanuks, kui purunesid järgnevad arusaamad või siis tekkisid uued arusaamad:
1. Tuusik ei ole kollane nuustik!
2. Vanemad siiralt ei taha sulle jõuludeks ei väikest venda ega koera muretseda.
3. Tiiger ei ole emane lõvi
4. Abielluda tahaks kellegagi teisega kui isa.
5. Mehu-Kattist on ka paremaid jooke. Ja ka A-rühmast on paremaid filme...
6. Koolis ei pea ilmtingimata alati käima. Vajalik on leida nö näiliselt vastutustundlik põhjus, miks mitte tundi minna. Alati tuli kasuks osaleda igasugustes kooliaktiviteetides. Ja kõik arvasid, et õpilane on lihtsalt nii patriootlik ja kohusetundlik ja pühendunud ja jne jne jne.... Ja sina lihtsalt 45 minutit itsitasid sõpradega aulas ja võibolla lugesid mingi luuletuse (sest oli vaja ettevalmistuda koolikontserdiks).
7. Vett juuakse ainult janu kustutamiseks. (uus arusaam: vett juuakse pohma leevendamiseks)
8. Uudised on hirmtõsised. (vt CNN-i looduskatastroofi kajastamisel. Kohutavalt naljakas on.)
9. Mida suurem on telekas, seda rohkem näeb.
10. Välismaal elamine ei tee kedagi automaatselt rikkaks ja õnnelikuks.
Wednesday, May 4, 2011
Keep on smiling...
Tere,
Kiirpostitus. Eelmisel kolmapäeval oli järjekordne väljasõit meie lastekoduga. Läksime parki tuulelohesid lennutama. Kontrollküsimus: Millal teie viimati tuulelohesid lennutasite?? Minu jaoks oli see üleüldse esimene kord. Ja olin üllatunud kui lübus võis see olla. Eks nii oligi, et alguses püüdsid lapsed, kuid nemad ju jooksid jäneshaake tehes, edasi-tagasi nagu põgeneks herilase eest ja siis ei saa küll tuulelohe õhku tõusta, ja siis võtsid täiskasvanud rahulikult asjad üle. Imelik oli vaadata oma ülemusi üle muruplatsi jooksmas... Eks ise oli mingi hetk samasugune.
Kuid üritus algas loomulikult laste etteastetega ja mängudega, kust ka valged "pidid" osa võtma. Miks pidid? Eks ikka sellepärast, et kokkukutsutud ajakirjanikud-fotograafid saaksid pilte teha. Mingil hetkel lihtsalt seisime Meremehega ja naeratasime minut aega kramplikult, sest välgud sähvisid. Üldse polnud tore.
Ja siis hakkas vihma sadama...
Üldisel oli tore. Kuid lastega ma seekord liiga ei tegelenud. Lily oli mind ka unustanud. Sain sellest nüüd üle.
Kiirpostitus. Eelmisel kolmapäeval oli järjekordne väljasõit meie lastekoduga. Läksime parki tuulelohesid lennutama. Kontrollküsimus: Millal teie viimati tuulelohesid lennutasite?? Minu jaoks oli see üleüldse esimene kord. Ja olin üllatunud kui lübus võis see olla. Eks nii oligi, et alguses püüdsid lapsed, kuid nemad ju jooksid jäneshaake tehes, edasi-tagasi nagu põgeneks herilase eest ja siis ei saa küll tuulelohe õhku tõusta, ja siis võtsid täiskasvanud rahulikult asjad üle. Imelik oli vaadata oma ülemusi üle muruplatsi jooksmas... Eks ise oli mingi hetk samasugune.
Kuid üritus algas loomulikult laste etteastetega ja mängudega, kust ka valged "pidid" osa võtma. Miks pidid? Eks ikka sellepärast, et kokkukutsutud ajakirjanikud-fotograafid saaksid pilte teha. Mingil hetkel lihtsalt seisime Meremehega ja naeratasime minut aega kramplikult, sest välgud sähvisid. Üldse polnud tore.
Ja siis hakkas vihma sadama...
Üldisel oli tore. Kuid lastega ma seekord liiga ei tegelenud. Lily oli mind ka unustanud. Sain sellest nüüd üle.
Saturday, April 30, 2011
Maipühad tulekul
Nädal on nüüd seks korraks möödas. Pean selgituseks oma eelmisele postitusele ütlema, et tegemist pole (polnud) maailma lõpuga või pisarates tüdrukuga. Oli lihtsalt tööstressi täis päev ja täieliku Hiinamaa logi huvides, tuleb ka selline päev jäädvustada. Kuid tegelikult on tore. Selline tööstress kuidagi.... Ja koguse selle nädala olen ainult ringi jooksnud, tuhat mõtet peas, korraldanud, delegeerinud, kontrollinud, vihastanud (=kulmu kortsutanud) jne jne... ehk siis olen olnud asendamatu ;) Seda me ju kõik tahame... ja kui antakse, siis vingume, et kas sellist Eestit me siis soovisimegi...
Tänane päev lõppes heakskiitva noogutusega Lume poolt ja mul lubati ülikond seljast võtta. Ja homme ei pea tulema. Muidugi viimane oleks normaalselt ka loomulik, sest on ikka laupäev ja olen tööl juba kuuendat päeva, siis hotell elab omas rütmis. Homme ju esmakordselt Lastetuba avatud ja samuti on maipühad. See tähendab, et palju rahvast. Kuigi olen nüüd kontori inimene ja reeglite järgi võiksin toas lakke sülitada, siis nii päris ei saa. Pühapäeval ja esmaspäeval lähen toiduosakonda appi ja teisipäeval on jälle tavaline töö. Järgmisel nädalal suudan ka võib olla oma reservatsiooni osakonnale keskenduda. Kuid see on juba nii igav ja asine jutt. Püüan midagi põnevat siin korda saada ja siis oleks ka midagi uut kirjutada.
Mind kutsuti, või õigemini Prillipapaga rääkisime oma tavalistest asjadest ja see hõlmas ka jalgpalli. Ma pole mingi eriline jalgpalli fänn, kuid tean, et Hiinas mängib nüüd üks uus eestlane. Ja tema meeskond mängib järgmisel neljapäeval Nanjingis eestlase võistkonnaga. Ja kuuldavasti on see eestlane, kelle nime ma praegu ei mäleta ja ei saa ka hetkel googeldada, on meeskonna heaks juba mitu-mitu väravat löönud. Igastahes, Prillipapa läheb seda vaatama ja ta küsis, kas tahaksin kaasa tulla. Ta saaks mulle holiday innis toa mõistliku hinnaga ja Nanjing on ka ju nägemata. Hetkel ei võtnud seda tõsiselt, sest plaan oli Shanghaisse minna. Kuid kuuldavasti läheb Krissu Jaapanisse sel nädalavahetusel, seega pole nagu mõtet... Kuid mõtlen selle peale... Iseenesest Hiina jalgpalli matš oleks ju huvitav näha. Õnneks vandumistest ei saa ju veel aru....
Tänane päev lõppes heakskiitva noogutusega Lume poolt ja mul lubati ülikond seljast võtta. Ja homme ei pea tulema. Muidugi viimane oleks normaalselt ka loomulik, sest on ikka laupäev ja olen tööl juba kuuendat päeva, siis hotell elab omas rütmis. Homme ju esmakordselt Lastetuba avatud ja samuti on maipühad. See tähendab, et palju rahvast. Kuigi olen nüüd kontori inimene ja reeglite järgi võiksin toas lakke sülitada, siis nii päris ei saa. Pühapäeval ja esmaspäeval lähen toiduosakonda appi ja teisipäeval on jälle tavaline töö. Järgmisel nädalal suudan ka võib olla oma reservatsiooni osakonnale keskenduda. Kuid see on juba nii igav ja asine jutt. Püüan midagi põnevat siin korda saada ja siis oleks ka midagi uut kirjutada.
Mind kutsuti, või õigemini Prillipapaga rääkisime oma tavalistest asjadest ja see hõlmas ka jalgpalli. Ma pole mingi eriline jalgpalli fänn, kuid tean, et Hiinas mängib nüüd üks uus eestlane. Ja tema meeskond mängib järgmisel neljapäeval Nanjingis eestlase võistkonnaga. Ja kuuldavasti on see eestlane, kelle nime ma praegu ei mäleta ja ei saa ka hetkel googeldada, on meeskonna heaks juba mitu-mitu väravat löönud. Igastahes, Prillipapa läheb seda vaatama ja ta küsis, kas tahaksin kaasa tulla. Ta saaks mulle holiday innis toa mõistliku hinnaga ja Nanjing on ka ju nägemata. Hetkel ei võtnud seda tõsiselt, sest plaan oli Shanghaisse minna. Kuid kuuldavasti läheb Krissu Jaapanisse sel nädalavahetusel, seega pole nagu mõtet... Kuid mõtlen selle peale... Iseenesest Hiina jalgpalli matš oleks ju huvitav näha. Õnneks vandumistest ei saa ju veel aru....
Tuesday, April 26, 2011
Aaarrrghhhh
Imestan, kuidas hotell veel püsti püsib... ning imetlen oskust raha teenida mittemidagi tegemisest... Detailidesse laskumata elan siin anonüümselt tööstressi välja...
See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.
Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....
Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....
Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....
Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...
Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.
Head ööd!
See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.
Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....
Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....
Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....
Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...
Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.
Head ööd!
Saturday, April 23, 2011
Eestis käidud nagu lipsti....
Minu vaikust võib põhjendada sellega, et olin välisreisil Eestis. Olin turist Tallinnas. Ja ma pean kõikide eestlaste kurvastuseks ütlema, et eestlased on üks sõbralik ja tore rahvas. Neelake see karm kibe pill alla ja lõpetage vingumine! Kuid alustan algusest.
Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.
Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!
Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.
Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!
Saturday, March 26, 2011
6 müüti Hiinast
Kallid euroopa lugejad. Raske südamega avaldame teile meie subjektiivsed mõtted Hiina müütidest. Me pole mingid nõmedad pessisimistlikud vanatüdrukud, kes istuvad ja kiruvad, kui nõme on maailm. Meie suhtumises on alati tunda, et klaas on pooltäis ja püüame alati näha asjades head poolt.
Seega kõige parimate soovide saatel, peame teile südamevaluga teatama, et Hiina tarkus, filosoofia ja kultuur, on müüdid.
Euroopas on kuidagi harituse märgiks tõusnud aktsepteerimine, et kõik Aasiast tulnud on filosoofiline ja tervislik ja meil on sealt väga palju õppida. See on täitsa jama jutt!!! Siinkohal adresseerime kuute nendest:
1. Palmolive reklaamis maalitakse pilt aasia juustest... need on pehmed ja siidised ja voolavad jne...... need mustad „siidised” juuksed on nagu hobuse jõhvid ehk saba või nende lakk.... karm värk käe all. Ja seetõttu ei saa hiinlased oma juukseid kunagi väga värvida. Värv ei hakka lihtsalt külge. Samuti seletab see seda, miks hiina juuksurid lääne juustega midagi ette võtta ei oska.
2. Käime kontserdil. Tuleb hiina muusik oma koduinstrumendiga. Teeb mõtliku ja keskendunud näoga instrumendil piu...piu....piupiupiu....iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....piu-piu.... Meie esimene reaktsioon on ohe ja silmapööritus. Kuid siis lülitub sisse haritus ja haridus ja mõistame, et see on asi, mida me ei mõista. Ju siis on tegemist mingi kõrgema mitte-lihtsasti-mõistetava mõttega... Selle üle tuleb mõtelda..... hmmm........ UNUSTAGE see jutt ära. Pole raskesti mõistetav. Nad lihtsalt tinistavad seda mis parasjagu pähe tuleb ja vajutavad kuhu parasjagu sõrm satub.
3. Me kasvame üles teadmise ja kasvatusega, et kõik inimesed on südames head. Ja me sünnime siia puhta lehena. Ja meie kasvatus, vanemad ja keskkond määravad, mis iseloomujooned rohkem avalduvad. Siiralt halva maiguga suus tunnistame, et hiinlased pole esmajärgus head inimised. Saame aru, et see on karm tõdemine, kuid elu ongi karm.... Hiinlane pole abivalmis, kui tal pole mingit omahuvi sealjuures mängus. Hiinlasel on pigem hea meel kui teisel läheb kehvasti. Seda tõestavad loetematute „sõprade” pihtimused, mis kirjeldavad pikaajalise sõpruse või abielu äkilist lõppu, kui teine pool äkitselt pressis suure summa raha või varandust teiselt poolt välja. See on edukuse ja tarkuse näitaja siinmaal. Loomulikult oleme meie ka eelkõige enda huvi peal väljas, kuid kui keegi tänaval tuleb pisarsilmil abi paluma, siis ju aitame, onju? Ja kui ei aita, siis oleks see nagu meie kasvatuse ja olemuse vastu ning meil oleks hiljem paha maik suus.. Hiinlane ei aita. Ja tal poleks ka sellest sündmusest hiljem mingit mälestust.
4. Hiina filosoofia. Peame meeles, et hiina keel on lihtsakoeline. Siin pole nüansse ja mitmetähenduslikke sõnu. Nii et kui püüda hiina keelt mingisse teisse normaalsesse keelde tõlkida, siis tuleb ju tõlkesõna valida vastavalt tähendusele. Ehk siis tõlkija valib tähenduse. Ehk siis ise me mõtlesime tähenduse ja mõtte välja....
Konfutsius ütles eestikeelses tõlkes: Tõeline teadmine on see, kui me teame, et me teame seda, mida me teame, ja et me ei tea seda, mida me ei tea.
Hiina keeles ütled sa seda umbes nii; tegelik teadma on me teadma, me teadma see, me teadma ja me ei teadma, me ei teadma.
Esimene tõlkija vaatas seda kindlasti, et mida krdit??? Ja siis tundus see midagi müstilist...kauget...teadmatut..... ja tekkis mõte, et äkki on see midagi nii sügavamõttelist, et meie materialistlik läänelik aju seda ei mõista.... seega täitis tõlkija lihtsalt augud ja mõtles mõtte välja. Nii ongi...
5. Kaitserefleks või instinkt. See meil ju kõigil? Eriti naiste ja laste suhtes... Pole kõigil. Hiinlastel pole. Hiinlaste abielu eesmärk on lapse või raha saamine. Vabandust, parandan siinkohal...poisslapse saamine. Kuni seitsmekümnendani oli maapiirkondades loomulik see, et kui sündis tüdruk või füüsilise puudega laps, siis koheselt võttis „isa” ta oma sülle ja viis põllule. Jättis sinna. Surema. Ei mingit matmist või midagi.... Lihtsalt viidi põllule. Ja see polnud üksikjuhtum vmt. See oli loomulik teguviis. Just tuli välja H. Spurlingu raamat kirjeldamaks Pearl Bucki, ühe ameeriklanna, kes kasvas üles Hinas, elu. Pearl kirjeldab, kuidas tema hobiks oli põllu pealt laste luude korjamine. Meie lapsed läheksid marjule, tema läks luid korjama. Ei mingit iiuuuuu reaktsiooni, sest see oli normaalne.
Samuti oli alles paar päeva tagasi lehes jutt sellest, kuidas isa seda sama traditsiooni järgis ja oma äsjasündinud ravi vajava lapse põllule jättis. Sest ravi oleks maksnud raha. Tema saadeti nüüd õnneks vangi. Kuid ikka aegajalt õngitsetakse jõest välja musti prügikotte, mis täis vastsündinud tüdrukute laipasid.
Kakskümmend aastat tagasi oli hiina naiste viljatusprotsent umbes 3. Nüüdseks on näitaja 15%. See kõik keskkonna mõjul.
Ei püüa selle punktiga üleüldse olla vaimukas. See on traagika ja kurb reaalsus, kuna poisslapse sünnitamine on ainus naise missioon siin. Nii et kui tuleb tüdruk, või haige laps või pead tõdema, et lastesaamine on võimatu, siis oled sa mõttetu ja, siis võid tõepoolest ennast jõkke uputada. Õudsem osa sellest oleks see, et su perekond mõistaks ja arvaks see oli nii nagu pidi olema. Adopteerimine on taunitav ja sürrogaatlus ebaseaduslik. Hiljuti läbi viidud netiuuringus osalenud 500,000-st mehest 70% leidis, et naise viljatus on piisav põhjus abielu lõpetamiseks.
Nii et kas räägime veel natuke hiina kõrgetasemelisest elufilosoofiast ja universumi ja looduse mõistmisest?
6. Hiina kirjakeel ehk sinograafid – hoiatame siinkohas eos, et viimase müüdi kummutamine on sügavalt subjektiivne ja ei põhine ühelgi teaduslikul faktil. Meie teooria kohaselt, ei tähenda sinograafid mitte midagi. Hiinlased on näinud kuidas tsiviliseeritud rahvad kommunikeerivad ka paberi ja pliiatsi abil. Nad hakkasid seda lihtsalt jäljendama ja oma ebaloogilisi, ebasümmeetrilisi ja organiseerimatuid kraaksjalgu kriitseldama. Need märgid ei tähenda tegelikult mitte midagi.
Kristiina ja Kristiina
Seega kõige parimate soovide saatel, peame teile südamevaluga teatama, et Hiina tarkus, filosoofia ja kultuur, on müüdid.
Euroopas on kuidagi harituse märgiks tõusnud aktsepteerimine, et kõik Aasiast tulnud on filosoofiline ja tervislik ja meil on sealt väga palju õppida. See on täitsa jama jutt!!! Siinkohal adresseerime kuute nendest:
1. Palmolive reklaamis maalitakse pilt aasia juustest... need on pehmed ja siidised ja voolavad jne...... need mustad „siidised” juuksed on nagu hobuse jõhvid ehk saba või nende lakk.... karm värk käe all. Ja seetõttu ei saa hiinlased oma juukseid kunagi väga värvida. Värv ei hakka lihtsalt külge. Samuti seletab see seda, miks hiina juuksurid lääne juustega midagi ette võtta ei oska.
2. Käime kontserdil. Tuleb hiina muusik oma koduinstrumendiga. Teeb mõtliku ja keskendunud näoga instrumendil piu...piu....piupiupiu....iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....piu-piu.... Meie esimene reaktsioon on ohe ja silmapööritus. Kuid siis lülitub sisse haritus ja haridus ja mõistame, et see on asi, mida me ei mõista. Ju siis on tegemist mingi kõrgema mitte-lihtsasti-mõistetava mõttega... Selle üle tuleb mõtelda..... hmmm........ UNUSTAGE see jutt ära. Pole raskesti mõistetav. Nad lihtsalt tinistavad seda mis parasjagu pähe tuleb ja vajutavad kuhu parasjagu sõrm satub.
3. Me kasvame üles teadmise ja kasvatusega, et kõik inimesed on südames head. Ja me sünnime siia puhta lehena. Ja meie kasvatus, vanemad ja keskkond määravad, mis iseloomujooned rohkem avalduvad. Siiralt halva maiguga suus tunnistame, et hiinlased pole esmajärgus head inimised. Saame aru, et see on karm tõdemine, kuid elu ongi karm.... Hiinlane pole abivalmis, kui tal pole mingit omahuvi sealjuures mängus. Hiinlasel on pigem hea meel kui teisel läheb kehvasti. Seda tõestavad loetematute „sõprade” pihtimused, mis kirjeldavad pikaajalise sõpruse või abielu äkilist lõppu, kui teine pool äkitselt pressis suure summa raha või varandust teiselt poolt välja. See on edukuse ja tarkuse näitaja siinmaal. Loomulikult oleme meie ka eelkõige enda huvi peal väljas, kuid kui keegi tänaval tuleb pisarsilmil abi paluma, siis ju aitame, onju? Ja kui ei aita, siis oleks see nagu meie kasvatuse ja olemuse vastu ning meil oleks hiljem paha maik suus.. Hiinlane ei aita. Ja tal poleks ka sellest sündmusest hiljem mingit mälestust.
4. Hiina filosoofia. Peame meeles, et hiina keel on lihtsakoeline. Siin pole nüansse ja mitmetähenduslikke sõnu. Nii et kui püüda hiina keelt mingisse teisse normaalsesse keelde tõlkida, siis tuleb ju tõlkesõna valida vastavalt tähendusele. Ehk siis tõlkija valib tähenduse. Ehk siis ise me mõtlesime tähenduse ja mõtte välja....
Konfutsius ütles eestikeelses tõlkes: Tõeline teadmine on see, kui me teame, et me teame seda, mida me teame, ja et me ei tea seda, mida me ei tea.
Hiina keeles ütled sa seda umbes nii; tegelik teadma on me teadma, me teadma see, me teadma ja me ei teadma, me ei teadma.
Esimene tõlkija vaatas seda kindlasti, et mida krdit??? Ja siis tundus see midagi müstilist...kauget...teadmatut..... ja tekkis mõte, et äkki on see midagi nii sügavamõttelist, et meie materialistlik läänelik aju seda ei mõista.... seega täitis tõlkija lihtsalt augud ja mõtles mõtte välja. Nii ongi...
5. Kaitserefleks või instinkt. See meil ju kõigil? Eriti naiste ja laste suhtes... Pole kõigil. Hiinlastel pole. Hiinlaste abielu eesmärk on lapse või raha saamine. Vabandust, parandan siinkohal...poisslapse saamine. Kuni seitsmekümnendani oli maapiirkondades loomulik see, et kui sündis tüdruk või füüsilise puudega laps, siis koheselt võttis „isa” ta oma sülle ja viis põllule. Jättis sinna. Surema. Ei mingit matmist või midagi.... Lihtsalt viidi põllule. Ja see polnud üksikjuhtum vmt. See oli loomulik teguviis. Just tuli välja H. Spurlingu raamat kirjeldamaks Pearl Bucki, ühe ameeriklanna, kes kasvas üles Hinas, elu. Pearl kirjeldab, kuidas tema hobiks oli põllu pealt laste luude korjamine. Meie lapsed läheksid marjule, tema läks luid korjama. Ei mingit iiuuuuu reaktsiooni, sest see oli normaalne.
Samuti oli alles paar päeva tagasi lehes jutt sellest, kuidas isa seda sama traditsiooni järgis ja oma äsjasündinud ravi vajava lapse põllule jättis. Sest ravi oleks maksnud raha. Tema saadeti nüüd õnneks vangi. Kuid ikka aegajalt õngitsetakse jõest välja musti prügikotte, mis täis vastsündinud tüdrukute laipasid.
Kakskümmend aastat tagasi oli hiina naiste viljatusprotsent umbes 3. Nüüdseks on näitaja 15%. See kõik keskkonna mõjul.
Ei püüa selle punktiga üleüldse olla vaimukas. See on traagika ja kurb reaalsus, kuna poisslapse sünnitamine on ainus naise missioon siin. Nii et kui tuleb tüdruk, või haige laps või pead tõdema, et lastesaamine on võimatu, siis oled sa mõttetu ja, siis võid tõepoolest ennast jõkke uputada. Õudsem osa sellest oleks see, et su perekond mõistaks ja arvaks see oli nii nagu pidi olema. Adopteerimine on taunitav ja sürrogaatlus ebaseaduslik. Hiljuti läbi viidud netiuuringus osalenud 500,000-st mehest 70% leidis, et naise viljatus on piisav põhjus abielu lõpetamiseks.
Nii et kas räägime veel natuke hiina kõrgetasemelisest elufilosoofiast ja universumi ja looduse mõistmisest?
6. Hiina kirjakeel ehk sinograafid – hoiatame siinkohas eos, et viimase müüdi kummutamine on sügavalt subjektiivne ja ei põhine ühelgi teaduslikul faktil. Meie teooria kohaselt, ei tähenda sinograafid mitte midagi. Hiinlased on näinud kuidas tsiviliseeritud rahvad kommunikeerivad ka paberi ja pliiatsi abil. Nad hakkasid seda lihtsalt jäljendama ja oma ebaloogilisi, ebasümmeetrilisi ja organiseerimatuid kraaksjalgu kriitseldama. Need märgid ei tähenda tegelikult mitte midagi.
Kristiina ja Kristiina
Friday, March 25, 2011
Hotelli elust
Tere jalle,
ema tegi m2rkuse, et pole ammu kirjutanud. Sellised m2rkused on v2ga toredad. See annab teada, et keegi ikka neid postitusi loeb ka...
M2letate seda ohtut, mil mulle poiss telliti? Kuidas saakski seda unustada.... Kuid sellel ohtul kuulsin ka igasuguseid toredaid juhtumisi, mis meie hotellis olid aset leidnud. Kuna olin tootanud mitu kuud isolatsioonis ehk siis restoranis ja igap2evastel koosolekutel ei osalenud, siis olin paljustki ilma jaanud. Sain teada naiteks, et jaanuaris vallandati yks toateeninduse poiss. Minul laksid silmad kohe suureks, et miks siis? Selle peale Prillipapa ja Lumi vaatasid mulle imestunud nagudega otsa, et KAS SINA POLEGI KUULNUD??? Ei olnud.... Igastahes lugu oli selline:
Yhes toas oobisid neli atraktiivset ja vabameelset hiina tydrukut. Pool yks oosel tellisid nad tuppa syya. Toateeninduse poiss, paneme talle praegu nimeks John, oli sel hetkel valves. Saab toidu koogist k2tte ja suundub toa poole. Koputab. Lastakse sisse ja mis tema noored rikkumata silmad naevad - tydrukud dushi all. Koik koos. Ja kuna dushi sein on klaasist, siis poisil oli silmaroomu palju. Pyydis olla ikkagi professionaalne ja katevarinaga kattis laua ja pyydis pilku vaibal hoida. Kuid muidugi oli see natuke raske. Rohutan, et poiss oli v2ga noor. Laud kaetud, allkiri arvele saadud, lahkus ta toast. Kuid selline asi ei unune ju.
Umbes viie paiku oosel tuli Lume poolt vist k2sklus voi m2rkus, et miks on toateeninduse noud hotellis koridoridest koristamata. (siinkohas l2heb lugu nyyd natuke segaseks. R22gin nii palju kui tean ja aru sain) See m2rkus aga v2ga meeldis Johnile, sest see andis kaudselt nagu loa tydrukute tuppa minna. Vottis tema siis yldv6tme (see rangelt keelatud) ja koputas ukse peale (kell viis hommikul). Ma ei tea, kas ta mingi vastuse sai, kuid tuppa ta sisenes. Ja j2llegi, mis tema silmad n2gid - tydrukud magasid koik armsasti yhes suures voodis ja yks tydruk oli ilma tekita ja sellisena nagu Jumal teda loonud oli. Nii et kogu oma ilus. Ja poiss ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sirutas k2e.... Muidugi see osa on nyyd segane, kuid fakt see, et tydruk tegi skandaali ja kuna ta oli hotelli kutsutud meie omanikkude poolt, siis helistas ta omanikule, kes omakorda helistas meie peadirektorile ja soimas n2o t2is. Poiss kutsuti vaibale ja kysiti, et mis juhtus. Ja umbes eelnevalt ta seda kirjeldas. Omanik soitis kohale ja andis tydrukule valurahaks RMB 10 000 ja noudis, et hotell seda sama teeks. Poisilt nouti RMB 4500 maksmist (tema palk umbes 1500 RMB-d) ja hotell pidi ylej22nud maksma. Kuid sellele pidi tydruk ise hiljem j2rgi tulema. Poiss vallandati p2evapealt.
Kahju poisist. Lumi ja Peadirektor ja Prillipapa koik vangutasid pead, kui seda juttu mulle r22kisid. Kes teab, mis seal toas toimus ja neil tydrukutel oli kerge maine ka... Ja see raha asi vois olla omaniku ja tydrukute kokkum2ng ja teisele osale rahast pole tydruk siiamaani j2rele tulnud. Igastahes poisil kogu selle aja k2ed v2risesid ja kirjutas koigele alla, mis talle ette pandi.
Teine lugu. Minu Volvo. Mitte auto, vaid minu Terviseklubi tootaja, kes tundus minu jaoks viisakas ja h2stikasvatatud ja k2is religioosselt inglise keele tunnis ja 6ppis kogu aeg koik sonad korralikult 2ra.... Igastahes see viisakas poiss ka lahkus vabatahtlikult sunniviisiliselt. Miks? Pohjuseks see, et ta hakkas terviseklubis tasse myyma. Ise toi tassid ja myys neid kylalistele. Vaike korval2ri... Ja loomulikult see on natuke keelatud.... Yllatus-yllatus.
Vot sellised lood siin pool sood.
Kuulmiseni,
KII
ema tegi m2rkuse, et pole ammu kirjutanud. Sellised m2rkused on v2ga toredad. See annab teada, et keegi ikka neid postitusi loeb ka...
M2letate seda ohtut, mil mulle poiss telliti? Kuidas saakski seda unustada.... Kuid sellel ohtul kuulsin ka igasuguseid toredaid juhtumisi, mis meie hotellis olid aset leidnud. Kuna olin tootanud mitu kuud isolatsioonis ehk siis restoranis ja igap2evastel koosolekutel ei osalenud, siis olin paljustki ilma jaanud. Sain teada naiteks, et jaanuaris vallandati yks toateeninduse poiss. Minul laksid silmad kohe suureks, et miks siis? Selle peale Prillipapa ja Lumi vaatasid mulle imestunud nagudega otsa, et KAS SINA POLEGI KUULNUD??? Ei olnud.... Igastahes lugu oli selline:
Yhes toas oobisid neli atraktiivset ja vabameelset hiina tydrukut. Pool yks oosel tellisid nad tuppa syya. Toateeninduse poiss, paneme talle praegu nimeks John, oli sel hetkel valves. Saab toidu koogist k2tte ja suundub toa poole. Koputab. Lastakse sisse ja mis tema noored rikkumata silmad naevad - tydrukud dushi all. Koik koos. Ja kuna dushi sein on klaasist, siis poisil oli silmaroomu palju. Pyydis olla ikkagi professionaalne ja katevarinaga kattis laua ja pyydis pilku vaibal hoida. Kuid muidugi oli see natuke raske. Rohutan, et poiss oli v2ga noor. Laud kaetud, allkiri arvele saadud, lahkus ta toast. Kuid selline asi ei unune ju.
Umbes viie paiku oosel tuli Lume poolt vist k2sklus voi m2rkus, et miks on toateeninduse noud hotellis koridoridest koristamata. (siinkohas l2heb lugu nyyd natuke segaseks. R22gin nii palju kui tean ja aru sain) See m2rkus aga v2ga meeldis Johnile, sest see andis kaudselt nagu loa tydrukute tuppa minna. Vottis tema siis yldv6tme (see rangelt keelatud) ja koputas ukse peale (kell viis hommikul). Ma ei tea, kas ta mingi vastuse sai, kuid tuppa ta sisenes. Ja j2llegi, mis tema silmad n2gid - tydrukud magasid koik armsasti yhes suures voodis ja yks tydruk oli ilma tekita ja sellisena nagu Jumal teda loonud oli. Nii et kogu oma ilus. Ja poiss ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sirutas k2e.... Muidugi see osa on nyyd segane, kuid fakt see, et tydruk tegi skandaali ja kuna ta oli hotelli kutsutud meie omanikkude poolt, siis helistas ta omanikule, kes omakorda helistas meie peadirektorile ja soimas n2o t2is. Poiss kutsuti vaibale ja kysiti, et mis juhtus. Ja umbes eelnevalt ta seda kirjeldas. Omanik soitis kohale ja andis tydrukule valurahaks RMB 10 000 ja noudis, et hotell seda sama teeks. Poisilt nouti RMB 4500 maksmist (tema palk umbes 1500 RMB-d) ja hotell pidi ylej22nud maksma. Kuid sellele pidi tydruk ise hiljem j2rgi tulema. Poiss vallandati p2evapealt.
Kahju poisist. Lumi ja Peadirektor ja Prillipapa koik vangutasid pead, kui seda juttu mulle r22kisid. Kes teab, mis seal toas toimus ja neil tydrukutel oli kerge maine ka... Ja see raha asi vois olla omaniku ja tydrukute kokkum2ng ja teisele osale rahast pole tydruk siiamaani j2rele tulnud. Igastahes poisil kogu selle aja k2ed v2risesid ja kirjutas koigele alla, mis talle ette pandi.
Teine lugu. Minu Volvo. Mitte auto, vaid minu Terviseklubi tootaja, kes tundus minu jaoks viisakas ja h2stikasvatatud ja k2is religioosselt inglise keele tunnis ja 6ppis kogu aeg koik sonad korralikult 2ra.... Igastahes see viisakas poiss ka lahkus vabatahtlikult sunniviisiliselt. Miks? Pohjuseks see, et ta hakkas terviseklubis tasse myyma. Ise toi tassid ja myys neid kylalistele. Vaike korval2ri... Ja loomulikult see on natuke keelatud.... Yllatus-yllatus.
Vot sellised lood siin pool sood.
Kuulmiseni,
KII
Monday, March 14, 2011
Kuidas mulle poiss telliti...
Pole ammu kirjutanud ja tegelikult juhtunud on palju. Näiteks käisid siin külas mu kallid ema-isa, kellega oli väga lõbus. Äkki suudan neid veenda ühe postituse osas. Kuid kõigepealt minu huvitavast eilsest kogemusest....
Kõigepealt taustast. Hiinas on tavaliseks kombeks, et äri aetakse õhtul ja ööhämaruses ja mitte koosolekuruumis. Seega on tavapärane, et äripartnerid lähevad kõigepealt õhtusöögile ja pärast minnakse KTV´sse ehk karaoket laulma või klubisse privaatruumi. Sama kehtib ka kolleegide puhul või üleüldse inimeste puhul, kus on tähtis säilitada "nägu" ja tähtis on näidata austust. Seal klubis või KTV´s tihtipeale korraldab kutsuja külalistele (meessoost) tüdrukud. See ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks seksteenuste vahendamisega. Tüdrukud on kaaslasteks ja nende töö on siis oma subjektile täielikku tähelepanu pöörata ja tema eest hoolitseda. Muidugi olgem ausad, tihti võib see õhtu lõppeda muuga kui käepigistusega. Kuid see on puhtalt selle subjekti enda otsustada ja korraldada. Kogu selles aktsioonis ei ole midagi häbiväärset ja seda tehakse teise austamiseks.
Eile oli meil Managementi õhtusöök, kus tähistasime veebruarikuu tulemusi. Õhtusöök oli supertore ja oli tunda, et nüüd olen oma jopeks saanud. Samuti kehtib ka siin reegel, mida olen viimase kuu ajaga umbes avastanud - tuleb teha, mis endale meeldib. Siis on endal lõbus ja teistel ka. Viisakat radiaatori kaunistust pole mõtet mängida. Seega tundsin ennast hästi ja kokkulöömine ja naljad olid lõbusad. Kuna olen üldkoosolekutest nii kaua eemal olnud töötades restoranis, siis kuulsin väga põnevaid juhtumisi ja kuulujutte hotellielust. Põnev-põnev... Igastahes - tore oli. Peale õhtusööki, mille korraldajaks oli Peadirektor, lahkus peadirektor oma naisega ja edasi mindi klubisse. Sellepoole korraldajaks oli Lumi, kes sai nimelise edutuse ja seda tuli ju tähistada.
Klubi tundus tore. Üks mitte liiga suur ruum... hiigelsuured lühtrid laes, keskel baar ja ruumi täitsid kõrged lauad ja toolid. Muusika oli mõnus ja tantsule kutsuv. Kuid mitte keegi ei tantsinud. Tegeleti täringumänguga. Täringumänust hiljem pikemalt, kuid võisid mängida kas baarimehega või omavahel. Kaotaja pidi jooma. (Hasartmängud raha peale on Hiinas keelatud). Meid juhatati teisele korrusele, kus oli rõduga pool privaatruum. Meeleolud oli ülevad ja olime semulikult lõbusad. Tantsisime natuke ja siis toodi puuvilja ja jooki. Ja siis hakkas trall pihta. Lumi tuleb minu juurde ja küsib, kas ma poissi tahaksin? Mina selle küsimuse peale arvatavasti punastasin (kuid hämar oli) ja vastuseks tuli kohe eieieieieieieieieieieieiei, pole vaja ja ma ei saa aru, mis see üleüldse tähendab. Tema ikka vastu, et ära muretse. Mina ikka - eieieieieieieiei. Tantsime edasi. Natukese aja pärast näen, et Lumi räägi Klubi manageriga ja vaatavad minu poole. Mul jälle süda saapasääres ja torman kisaga kohale, et eieieieieieieiei, ei mingit poissi, palun. Lumi jälle - ära muretse, poisi kohustuseks on sinu eest lihtsalt hoolitseda.
Kõik see käib kogu seltskonna sees. Mind muudkui julgustatakse ja näidatakse ülespoole suunatud pöidlaid. Mina ikka eieieieie... see ju ennekuulmatu ja piinlik ja mis teema üleüldse.... Tantsime edasi ja loodan, et Lumi sai minu protestidest aru ja mattis selle poisi mõtte nüüd maha.
Korraga koputatakse mu õlale, keeran ringi ja minu ees seisab 8 keskmisest pikemat hästirõivastatud hiina noorukit. Lumi ja klubi manager vaatavad mulle otsa ja ootavad mu valikut. Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Kõik ümberringi ootavad ja naeratavad tunnustuslikult. Minu silmad nüüd tõllarattad ja natuke seal oigan ja siunan. Kuid siis saan aru, et sellest olukorrast ma nüüd muudmoodi välja ei tule, kui pean kellegi valima. Näitasin siis näpuga. Poisid kummardasid ja läksid ära. Välja arvatud siis see üks. Tema nimi oli/on Azu. Inglise keelt ei räägi. Mina siis läksin Lume juurde, et nali naljaks, aga mis ma nüüd temaga peale pean hakkama. Tema siis nõustas... Meenutagem, et tegemist on minu ülemusega, kes soovis mulle komplimenti teha... Tema kohustuseks on sinu eest hoolitseda ja teha kõike, mis sa tahad. Kui sa rahul ei ole, siis anna teada, saadan ta tagasi ja siis saadetakse uus. Ta tantsib sinuga, kallab juua jne. Ja kui seksi soovid, siis see on ka lubatud, kuid selle eest ära maksa. Ma selle peale, et ahah, tore teada....
Püüdsin sellest situatsioonist kuidagi üle olla ja tantsisin nagu enne edasi ja rääkisin inimestega juttu. Kõigile tundus see kogu situatsioon täiesti loomulik. Ja poiss jälitas mind ja püüdis minu soove ära arvata. Tõi klaasi, kui see tühjaks sai, siis kahe sekundi pärast oli see jälle täidetud. Tõi puuvilja süüa ja seejärel salvrätiku. Tanstida ei osanud. Püüdsin õpetada, kuid see ei läinud korda. Kuid lõbus oli sellegipoolest, sest teised olid ju ka. Siis ei jõudnud enam ja pidin istuma.
Laua taga hakkasime ühe kolleegiga mängima seda täringumängu. Ning kuna paistab, et tantsimine ei ole neil väga populaarne, siis selle eskortteenuse professionaali trumbiks oligi just see täringumäng. Mäng on segu valetamisest ja arvutamisest. Ürpis keeruline. Ja siis pead teise blufi ära tundma. Kui arvad, et teine valetab, siis ütled, et eieieiei - ei usu. Näitab täringuid ja kui läks täppi, siis ta peab jooma. Nagu üteldud, minu poiss oli selles väga tugev ja kuna joomine on siin väga tähtis ja nende mängude käigus võib ennast pildituks juua, siis võib tema oskus olla siin väga hinnatud. Kui ma kaotasingi (mida juhtus harva), siis oli tema kohustuseks minu eest juua.
Pärast püüdsin seda mängu ka õppida, sest ma ei saanud väga aru. Sest see bluffimine käib kõik sõrmede abil. See on iseenesest väga kasulik ja praktiline, sest muusika pärast on ju pea võimatu rääkida. Hiinas on numbritel 1-10 oma käemärgid. Neid ma tunnen. Püüdsin oma algelise hiina keelega asjast sotti saada ja peab tunnistama, et päris tore oli. Kuid siis äkki tekkis privaatruumi ühe väljapääsu juures metsik rüselus. Näen, et Lumi seal midagi karjub ja turva ülem ja klubi turva ja meestel juba rinnud koos ja kõik ülejäänud püüavad neid lahutada. Ei saa aru, mis toimub ja miks.... Siis nagu rahuneb asi maha. Umbes 2 minutiks. Siis jälle mingi rüselus. Ruskaid ei olnud mängus. Selline kukepoks pigem. Äkitselt on kohal kiivrites SWAT tiimi moodi politsei ja mingi seletamine käib. Kogu selle aja oleme meie koos Meremehega vaiksed ja jälgime suurte silmadega üritust. Otsustan, et nüüd on pidu läbi ja püüan oma poisile selgeks teha, et ta võib nüüd ära minna (jummal kui üleolevalt see kõlab).... Ta nagu eriti ei tahtnud, kuid mingi aja pärast oli ta kadunud. Kuid siis rahunes meie situatsioon jälle maha ja meile ilmus laua pea veel üks pudel gin´i ja puuvilja vanik. Ja klubi manager tuli meiega kokku lööma.
Kuid ausalt üteldes, pidu hakkas nüüd läbi saama ja umbes kolmveerand tunni pärast istusime bussi peale ja tulime koju. Kuna klubidringid olid väga lahjad ja tantsitud sai ka piisavalt, oli magamaminekuajaks pea juba täitsa selge ja hommikul polnud ärkamisega ka raskusi.
Kokkuvõtteks: väga toredalt sürr õhtu oli. Kuid mõndasid asju selle juures korrata siiski ei sooviks... :)
Kalli,
K
Kõigepealt taustast. Hiinas on tavaliseks kombeks, et äri aetakse õhtul ja ööhämaruses ja mitte koosolekuruumis. Seega on tavapärane, et äripartnerid lähevad kõigepealt õhtusöögile ja pärast minnakse KTV´sse ehk karaoket laulma või klubisse privaatruumi. Sama kehtib ka kolleegide puhul või üleüldse inimeste puhul, kus on tähtis säilitada "nägu" ja tähtis on näidata austust. Seal klubis või KTV´s tihtipeale korraldab kutsuja külalistele (meessoost) tüdrukud. See ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks seksteenuste vahendamisega. Tüdrukud on kaaslasteks ja nende töö on siis oma subjektile täielikku tähelepanu pöörata ja tema eest hoolitseda. Muidugi olgem ausad, tihti võib see õhtu lõppeda muuga kui käepigistusega. Kuid see on puhtalt selle subjekti enda otsustada ja korraldada. Kogu selles aktsioonis ei ole midagi häbiväärset ja seda tehakse teise austamiseks.
Eile oli meil Managementi õhtusöök, kus tähistasime veebruarikuu tulemusi. Õhtusöök oli supertore ja oli tunda, et nüüd olen oma jopeks saanud. Samuti kehtib ka siin reegel, mida olen viimase kuu ajaga umbes avastanud - tuleb teha, mis endale meeldib. Siis on endal lõbus ja teistel ka. Viisakat radiaatori kaunistust pole mõtet mängida. Seega tundsin ennast hästi ja kokkulöömine ja naljad olid lõbusad. Kuna olen üldkoosolekutest nii kaua eemal olnud töötades restoranis, siis kuulsin väga põnevaid juhtumisi ja kuulujutte hotellielust. Põnev-põnev... Igastahes - tore oli. Peale õhtusööki, mille korraldajaks oli Peadirektor, lahkus peadirektor oma naisega ja edasi mindi klubisse. Sellepoole korraldajaks oli Lumi, kes sai nimelise edutuse ja seda tuli ju tähistada.
Klubi tundus tore. Üks mitte liiga suur ruum... hiigelsuured lühtrid laes, keskel baar ja ruumi täitsid kõrged lauad ja toolid. Muusika oli mõnus ja tantsule kutsuv. Kuid mitte keegi ei tantsinud. Tegeleti täringumänguga. Täringumänust hiljem pikemalt, kuid võisid mängida kas baarimehega või omavahel. Kaotaja pidi jooma. (Hasartmängud raha peale on Hiinas keelatud). Meid juhatati teisele korrusele, kus oli rõduga pool privaatruum. Meeleolud oli ülevad ja olime semulikult lõbusad. Tantsisime natuke ja siis toodi puuvilja ja jooki. Ja siis hakkas trall pihta. Lumi tuleb minu juurde ja küsib, kas ma poissi tahaksin? Mina selle küsimuse peale arvatavasti punastasin (kuid hämar oli) ja vastuseks tuli kohe eieieieieieieieieieieieiei, pole vaja ja ma ei saa aru, mis see üleüldse tähendab. Tema ikka vastu, et ära muretse. Mina ikka - eieieieieieieiei. Tantsime edasi. Natukese aja pärast näen, et Lumi räägi Klubi manageriga ja vaatavad minu poole. Mul jälle süda saapasääres ja torman kisaga kohale, et eieieieieieieiei, ei mingit poissi, palun. Lumi jälle - ära muretse, poisi kohustuseks on sinu eest lihtsalt hoolitseda.
Kõik see käib kogu seltskonna sees. Mind muudkui julgustatakse ja näidatakse ülespoole suunatud pöidlaid. Mina ikka eieieieie... see ju ennekuulmatu ja piinlik ja mis teema üleüldse.... Tantsime edasi ja loodan, et Lumi sai minu protestidest aru ja mattis selle poisi mõtte nüüd maha.
Korraga koputatakse mu õlale, keeran ringi ja minu ees seisab 8 keskmisest pikemat hästirõivastatud hiina noorukit. Lumi ja klubi manager vaatavad mulle otsa ja ootavad mu valikut. Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Kõik ümberringi ootavad ja naeratavad tunnustuslikult. Minu silmad nüüd tõllarattad ja natuke seal oigan ja siunan. Kuid siis saan aru, et sellest olukorrast ma nüüd muudmoodi välja ei tule, kui pean kellegi valima. Näitasin siis näpuga. Poisid kummardasid ja läksid ära. Välja arvatud siis see üks. Tema nimi oli/on Azu. Inglise keelt ei räägi. Mina siis läksin Lume juurde, et nali naljaks, aga mis ma nüüd temaga peale pean hakkama. Tema siis nõustas... Meenutagem, et tegemist on minu ülemusega, kes soovis mulle komplimenti teha... Tema kohustuseks on sinu eest hoolitseda ja teha kõike, mis sa tahad. Kui sa rahul ei ole, siis anna teada, saadan ta tagasi ja siis saadetakse uus. Ta tantsib sinuga, kallab juua jne. Ja kui seksi soovid, siis see on ka lubatud, kuid selle eest ära maksa. Ma selle peale, et ahah, tore teada....
Püüdsin sellest situatsioonist kuidagi üle olla ja tantsisin nagu enne edasi ja rääkisin inimestega juttu. Kõigile tundus see kogu situatsioon täiesti loomulik. Ja poiss jälitas mind ja püüdis minu soove ära arvata. Tõi klaasi, kui see tühjaks sai, siis kahe sekundi pärast oli see jälle täidetud. Tõi puuvilja süüa ja seejärel salvrätiku. Tanstida ei osanud. Püüdsin õpetada, kuid see ei läinud korda. Kuid lõbus oli sellegipoolest, sest teised olid ju ka. Siis ei jõudnud enam ja pidin istuma.
Laua taga hakkasime ühe kolleegiga mängima seda täringumängu. Ning kuna paistab, et tantsimine ei ole neil väga populaarne, siis selle eskortteenuse professionaali trumbiks oligi just see täringumäng. Mäng on segu valetamisest ja arvutamisest. Ürpis keeruline. Ja siis pead teise blufi ära tundma. Kui arvad, et teine valetab, siis ütled, et eieieiei - ei usu. Näitab täringuid ja kui läks täppi, siis ta peab jooma. Nagu üteldud, minu poiss oli selles väga tugev ja kuna joomine on siin väga tähtis ja nende mängude käigus võib ennast pildituks juua, siis võib tema oskus olla siin väga hinnatud. Kui ma kaotasingi (mida juhtus harva), siis oli tema kohustuseks minu eest juua.
Pärast püüdsin seda mängu ka õppida, sest ma ei saanud väga aru. Sest see bluffimine käib kõik sõrmede abil. See on iseenesest väga kasulik ja praktiline, sest muusika pärast on ju pea võimatu rääkida. Hiinas on numbritel 1-10 oma käemärgid. Neid ma tunnen. Püüdsin oma algelise hiina keelega asjast sotti saada ja peab tunnistama, et päris tore oli. Kuid siis äkki tekkis privaatruumi ühe väljapääsu juures metsik rüselus. Näen, et Lumi seal midagi karjub ja turva ülem ja klubi turva ja meestel juba rinnud koos ja kõik ülejäänud püüavad neid lahutada. Ei saa aru, mis toimub ja miks.... Siis nagu rahuneb asi maha. Umbes 2 minutiks. Siis jälle mingi rüselus. Ruskaid ei olnud mängus. Selline kukepoks pigem. Äkitselt on kohal kiivrites SWAT tiimi moodi politsei ja mingi seletamine käib. Kogu selle aja oleme meie koos Meremehega vaiksed ja jälgime suurte silmadega üritust. Otsustan, et nüüd on pidu läbi ja püüan oma poisile selgeks teha, et ta võib nüüd ära minna (jummal kui üleolevalt see kõlab).... Ta nagu eriti ei tahtnud, kuid mingi aja pärast oli ta kadunud. Kuid siis rahunes meie situatsioon jälle maha ja meile ilmus laua pea veel üks pudel gin´i ja puuvilja vanik. Ja klubi manager tuli meiega kokku lööma.
Kuid ausalt üteldes, pidu hakkas nüüd läbi saama ja umbes kolmveerand tunni pärast istusime bussi peale ja tulime koju. Kuna klubidringid olid väga lahjad ja tantsitud sai ka piisavalt, oli magamaminekuajaks pea juba täitsa selge ja hommikul polnud ärkamisega ka raskusi.
Kokkuvõtteks: väga toredalt sürr õhtu oli. Kuid mõndasid asju selle juures korrata siiski ei sooviks... :)
Kalli,
K
Subscribe to:
Posts (Atom)
