Motivatsioonikriis

Nüüd siis see tuli. Loomulikult oli seda oodata. Kuid mis selle teadmisega enne peale hakata. Mul motivatsioonikriis.
Hotellis on nüüd oldud seitse kuud ja põhiasjad on vist selgeks saanud. Ei mingeid suuri üllatusi enam. Ei jõua enam kuskil määramatult valdkondade vahel hõljuda. Tean, et see on mulle kasulik ja pean hambad ristis ennast tagasi hoidma. Tulevikuks on superkasulik, kui olen kõikide osakondadega tutvunud. Kuid lihtsalt väsitav ja tüütu on see. Mõtelge ise oma esimest kahte nädalat uues töökohas - täpselt ei tea, mis tegema peab, kes need inimesed on ja mis teemad arutlusel ja ei usalda enda arvamust, sest äkki said millestki valesti aru. Lisage siia hiina keel ja see on minu iga nädal. Kui FOs oli mul oma vastutusala - Terviseklubi, siis FBs (ehk siis Food ja Beverage)pole mul ühtegi valdkonda. Minu staatus on hotellis selline, et nagu igalepoole võin nina pista ja kommenteerida. Kuid kui mingi asi jääb silma ja seda kommenteerin ja teen parendusettepanekuid, siis hoolimata sellest, et ülemused mõtte ja tegevuse heaks kiidavad, ei pruugi see rakenduda. Paistab, et siinsel töökultuurile on tundmatu mõte, et teeme midagi ära, teeme midagi korda.... kõik teemad hõljuvad kuskil ja neid lükatakse edasi...

Rääkisime sellest ka Krissuga üleeile.
Probleemseid kirju hiinlased ignoreerivad. Lihtsalt ei vasta. Mingi aja pärast lõpetad ka ju piuksumise. Ja siis on nemad rahul - näe, ju siis polnudki asi nii hull... Nad paistavad elavat moto järgi, et kõik on mööduv ja kui kõik on mööduv, siis saab selle langusperioodi ära kannatada ilma parendustöid tegemata. Sellist suhtumist näeb igalpool.
Miks ehitada maju, mis oleksid soojuskindlad? Talv ju möödub - kannatame ära. Mis siis, et paarikuine talv tuleb igal aastal uuesti. Järgmine kord kannatame jälle ära.
Miks ehitada maju, mis ei vaju koost ära järgmise paari aasta jooksul? Pole hullu - parandame, siis kui häda käes. Nüüd iga nädal (ma ei liialda) kukub meil kas ukse klaas või uks või seinaplate hotellis alla. Kord oli oht, et kukub külalisele pähe. No siis paneme ta lihtsalt tatiga tagasi ja probleemi pole.
Miks hoolitseda selle eest, et kas praegustest alluvatest saaksid kunagi ülemused või, et kui neil on motivatsioonikriis ja tahavad ära minna, siis pakuksime toetust, et nad ikka Hiltonisse jääksid.... See on täiesti tähtsusetu. Täna ta ju töötab siin. Kui homne mure tuleb, siis tegeleme sellega.

Meil on kvaliteedi küsimustik inglisekeelse nimega Sool. See saadetakse individuaalkülalistele paari päeva jooksul peale nende lahkumist hotellist. Seal on küsimused nagu, kuidas oli vastuvõtt, kas aidati kui vaja, kas tundsid end hästi hotellis, kuidas hommikusöök, teenindajad jne jne.... Hiinas on need numbrid väga madalad ja kõik on mures. Hotellid tegelevad sellega, et saada paremaid tulemusi. Loogiline oleks mõtelda, et tegeleme siis inimeste treenimisega. Kuid hiinlased ei tegele loogikaga. Nemad harivad külastajat - pange meile kümme. Kui kümmet pole asi väärt, siis andke teada ja me parandame ära (külalised ei tea küsimusi ette, seega ei teaks ka ütelda, mis vajaks parandamist). Meie hotell tegeleb nüüd sellega, et uurime välja, kelle emailid on süsteemis, prindime listi välja ja anname kõikidele osakondadele. Siis me teame, kes hakkavad meid hindama ehk siis saame pugeda. Esiteks, pole see realistlik plaan ja teiseks - kas see on nüüd probleemi lahendus? Ärme jumala eest tegele sisulise parendamisega - püüame lihtsalt kuidagi numbrid ilusaks saada.

Ja loomulikult käivad närvi igasugused tavalised hiina asjad - praegu on mingi gripp siin ringi liikumas (mis mulle siiamaani pole külge hakanud...) ja kõik köhivad ja ninad jooksevad. Ehk siis läkakohad, rögastamine ja tati neelamine - klientide ees ja sööki serveerides. Külalisi see ei häiri, nemad ju samasugused. Kuid vabandust väga, nutma ajab ja karjuda tahaks.

Eile, kui Shanghais olin, siis oli meil selline "perekondlik" idüll, et Anneli, Christoph ja Krissu sõid hommikust laua taga, mina lugesin, ja telekast tuli klassikaline muusika. Täielik meelerahu. Ma ei tea, mida mängiti, oli kontsert kuskil pargis, arvasime, et Saksamaal. Ooperi aaria. Renee Fleming laulis imeilusasti. Ja seal oli umbes Laulupea publikust rohkem rahvast. Ja kui kaamera näitas kogu platsi, siis polnud näha ühtegi kõndivat inimest. Kõik istusid ja kuulasid. Lähivõtteid näidates oli aru saada, et päriselt ka kõik kuulasid. Keskendunult. Ja selliselt piknikuliselt. Pea paarilise õlal, padjal... mõnel silm kergelt läikimas. Täielik kollektiivne tardumus. teate, kuidas see tekitas igatsuse... Hiinas oleks selline kontsert mõeldamatu ja kui see toimukski, siis oleks see prügimäel ja keegi ei kuulaks esinejat. Palju tähtsam oleks nuudleid lüristada, löristada, läristada, karjuda, last sealsamas inimeste vahel pissitada jne...
Nüüd peaks koju tulema paariks nädalaks. Patareisid vanalinnas ja kontserdisaalis laadima. Siis suudaksin jälle immunne olla. Natuke aega. Mõtlen vaikselt nii, et äkki saaksin aprillis tulla juuni asemel. Kõigepealt tulevad vanemad 24ndal veebruaril. Siis on 10 päeva tore. Ja selle najal peab kuu veel vastu. Ja siis tuleksin aprilli alguses kohe paariks nädalaks. Hotell peaks mulle nagunii üheotsapileti ostma juuniks. Nüüd ostaksid aprillis ja ma maksaksin teise poole ise. Juunis läheksin siis kohe järgmisesse kohta ilma koju tulemata. Kuigi aprill tundub nii kaugel. Nii kauuuuuugeeeeeeeeel! Võib olla seda igatsust suurendas ka see, et Krissu tuleb kolmapäeval Eestisse. Kadedus ajab mind roheliseks :)

Kallistan ja igatsen
Kristiina