Loetud päevad...

Kallid lugejad,
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...

Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:

Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.

Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....

Selline vaheklipp..

Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.

Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.

Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....

....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....

Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...

Täiskasvanuks saamise "rõõmud"

Juba väiksest peale, nii kodus kui koolis, räägitakse müstilisest protsessist nagu "täiskasvanuks saamine". Vanemad näevad tunnustavalt selle protsessi märke väikestes tegevustes (millele ise ei pööra tähelepanu) nagu näiteks siis, kui panid mustad nõud kraanikaussi (ekstra punktid selle eest, kui nõud ka ära pesid), sõid sooja lõunasööki, tunnistasid ausalt, et eile sai veini joodud, julgesid öösel vanemate käest abi paluda, tunnistasid, et on pohma, ei tahtnud vanemate käest raha vastu võtta, läksid närvi, kui vanemad hakkasid pärima, et mis selle Juhani perekonnanimi ikka on.... see siis vanemate seisukohast.
Õpetajad on muidugi lihtsamad. Peaasi, et kodused tööd ära tegid ja ülikooli sisse said. Kui ülikooli ei saanud, siis on kahtlane, kas on tegemist ikka vastutustundliku inimesega.

Meie seisukohast saime täiskasvanuks, kui purunesid järgnevad arusaamad või siis tekkisid uued arusaamad:

1. Tuusik ei ole kollane nuustik!
2. Vanemad siiralt ei taha sulle jõuludeks ei väikest venda ega koera muretseda.
3. Tiiger ei ole emane lõvi
4. Abielluda tahaks kellegagi teisega kui isa.
5. Mehu-Kattist on ka paremaid jooke. Ja ka A-rühmast on paremaid filme...
6. Koolis ei pea ilmtingimata alati käima. Vajalik on leida nö näiliselt vastutustundlik põhjus, miks mitte tundi minna. Alati tuli kasuks osaleda igasugustes kooliaktiviteetides. Ja kõik arvasid, et õpilane on lihtsalt nii patriootlik ja kohusetundlik ja pühendunud ja jne jne jne.... Ja sina lihtsalt 45 minutit itsitasid sõpradega aulas ja võibolla lugesid mingi luuletuse (sest oli vaja ettevalmistuda koolikontserdiks).
7. Vett juuakse ainult janu kustutamiseks. (uus arusaam: vett juuakse pohma leevendamiseks)
8. Uudised on hirmtõsised. (vt CNN-i looduskatastroofi kajastamisel. Kohutavalt naljakas on.)
9. Mida suurem on telekas, seda rohkem näeb.
10. Välismaal elamine ei tee kedagi automaatselt rikkaks ja õnnelikuks.

Keep on smiling...

Tere,
Kiirpostitus. Eelmisel kolmapäeval oli järjekordne väljasõit meie lastekoduga. Läksime parki tuulelohesid lennutama. Kontrollküsimus: Millal teie viimati tuulelohesid lennutasite?? Minu jaoks oli see üleüldse esimene kord. Ja olin üllatunud kui lübus võis see olla. Eks nii oligi, et alguses püüdsid lapsed, kuid nemad ju jooksid jäneshaake tehes, edasi-tagasi nagu põgeneks herilase eest ja siis ei saa küll tuulelohe õhku tõusta, ja siis võtsid täiskasvanud rahulikult asjad üle. Imelik oli vaadata oma ülemusi üle muruplatsi jooksmas... Eks ise oli mingi hetk samasugune.

Kuid üritus algas loomulikult laste etteastetega ja mängudega, kust ka valged "pidid" osa võtma. Miks pidid? Eks ikka sellepärast, et kokkukutsutud ajakirjanikud-fotograafid saaksid pilte teha. Mingil hetkel lihtsalt seisime Meremehega ja naeratasime minut aega kramplikult, sest välgud sähvisid. Üldse polnud tore.

Ja siis hakkas vihma sadama...

Üldisel oli tore. Kuid lastega ma seekord liiga ei tegelenud. Lily oli mind ka unustanud. Sain sellest nüüd üle.