Loetud päevad...

Kallid lugejad,
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...

Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:

Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.

Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....

Selline vaheklipp..

Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.

Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.

Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....

....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....

Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...