Mida mu silmad pidid nägema....

Pidu meie konverentsikeskuse ballisaalis. Külalisi umbes 200 ringis. Kõik siis omanikufirma kõrged. Inimestel olid ikka ülikonnad seljas ja maha ei sülitatud. Lauad kaetud punaste linadega ning esimeses reas hiigelsuur ümmargune laud, kus keskel uhke lillevanik ja toolidel kaunistuseks ka šlehvid. See laud oli ülemustele. Laudade vahel on kaamerad ja fotograafid klõpsivad pilte teha.

Kui ruumi sisenesin, siis kohe President lehvitas ja rääkis midagi oma kolleegidele, kes noogutasid tunnustavalt...

Meie laud oli ülemuste laua kõrval ja meie poolt oli siis loomulikult Peadirektor, Lumi ja osakonnajuhatajad. Meremeest ei olnud, sest tema viibis puhkusel. Igal laual oli kaks pudelit Hiina karmi jooki ja kaks pudelit hirmodavad Hiina veini. Ja loomulikult toit. Hiina karmi joogi lasime kohe eemaldada. Meie sellega ei tegele....

Etteasteteks olid palgatud professionaalid. Avapauk oli ladinarütmides peotants. See oli haledalt piinlik. Sammud läksid meeles ära ja mis rütmid. No muidugi, võib olla olen ma liiga traditsiooniline ja konservatiivne. Samamoodi võiks ju kritiseerida Picassot, et miks pole ta David... Seega Hiina ladinarütmid oli kunst ja abstraktsus. Puhas performance. Sellele järgnesid hiinalikud viisid ja liigutused, mis tundusid tantsijatele nagu meelepärasemad olevat. Kui kõhutants algas, siis oli jälle tegemist kunstiga. Pole neil ju midagigi raputada... kuid tegemisrõõm on suurim rõõm... kuid teiselt poolt polnud ka seda rõõmu näha, sest tegemist ju nende tööga. Loomulikult vahepeal ka lauldi - oli nii romantilist laadi viise, kui ka Pekingi ooperi vilistamist ja kostüüme. Jõudemonstratsiooni tegid nelja suure Isa turvameeskond, kes karjusid ja peksid üksteist väga efektselt. Mis veel... hmm... kuid see polnud üldsegi nii huvitav. Palju huvitavam nii meie kui ka hiinlaste jaoks oli joomine.

Umbes teise etteaste ajal hakkas sagimine pihta. Osa rahvast tõusis püsti ja pudelite ja klaasidega mindi ülemusi tervitama ja austama. Ehk siis lähenetakse järjest mingile ülemusele, kallatakse klaasid seda kanget kraami täis, lüüakse kokku, juuakse põhjani, täidetakse kaasavõetud pudelist klaasid uuesti, minnakse järgmise juurde, ja põhjani jne. Kohutav trügimine ja möll. Siis oli mingi kõne ja järgmiste etteastete ajal tohtisid nüüd teine sats üles tõusta ja tervitama minna. Sinna kuulusime ka meie. Pudel kaasa ja Presidendi juurde. Tal oli rõõm loomulikult suur. Jälle tõlgi vahendusel suhtlesime, sain jälle kutse Kollase Mäe regiooni ja minult pressiti välja ka ajaline lubadus. Lubasin, et tulen, kui neil hotell valmis. Nimelt ehitavad nad sinna Hiltoni hotelli. Tutvustati paarile teisele, jõime põhjani, siis teised Isad ja muud Pojad - trügimine, joomine jne jne jne jne...... Õnnelikult jõudsime oma laua juurde tagasi ja pilt kergelt ujus. Siis oli jälle mingi paus ja hakkas pihta kolmas sats. Nüüd läksid need kõige kõrgemad kokku lööma... tulid ka meie juurde ja jõime uuesti. Kuid see paistis selline vähem reglementeeritud olevat. Mindi suvaliselt. Loomulikult siis olid inimesed juba purjus. Ja ega see, et ülemusega on kokku löödud, ei tähendanud, et omavahel ei tohiks kokku lüüa - joomine ja toostitamine käis täie hooga. Möödunud oli umbes tund. Mina pööritasin oma suureks läinud silmi ja oigasin seda alkoholi kogust tunnistades. Peadirektor lohutas, et ma pole veel midagi näinud.... Asi alles algab....

Algas õnneloterii. Olime ka saanud mingid numbrid. Seda viis läbi üks Isadest. Kõigepealt loositi välja a la 20 Hot Springs pääset, 10 mikserit ja 5 LCD telekat. Niisama muuseas. Kuid siis toodi lavale laud, mille loetamatu hulk veiniklaase täidetud punase vedelikuga. Arvasin, et tegemist oli veiniga, kuid tuli välja, et Hiina viskiga. See selline viieteist promilline rõvedalt haisev ja maitsev kraam. Ja nüüd oli auhinnaks rahaümbrikud. Reegel selline, et on 5000 RMBline ümbrik ja kui võidad, siis et seda kätte saada, pead seda jooki laval kohe jooma. Neid loositi välja kaks satsi, mõlemas 3. Esimene sats jõi ühe klaasi. Teise saitsi kolm võitjat pidi 2 klaasi seda kraami ära jooma. Mõlema satsiga pidi ka Isa selle klaasi tühjaks jooma. Teisest ringist alates tulid lavale ka külalisloosijad ja samas ka joojad. Üheks oli siis meie Peadirektor. Pidi võtma kolm numbrit ja siis jooma. Tema arvas ka, et vein ja kukkus kulistama. Kuid siis sai aru, et see hoopis võigas kraam.... kuid suuri mehi tohivad alluvad aidata. Ja see on osa sellest mängust. Sel hetkel, kui tema enam ei suutnud, tormas lavale meie turvaülem, kes ühe raksuga kulistas ülejäänud alla. Au oli päästetud ja nalja kui palju.

Sinnamaani oli õudne kihk ju võita. Raha oleks vaja. Saaks koju.... Kuid kuuldes, et tegemist Hiina viskiga, siis pigem hakkas hirm. Isver susver, kui peakski võitma....

Järgmisena auhinnaks ümbrikud 10 000 RMBga. Selleks, et lunastus oleks tasu väärt, toodi lavale pooleliitrised pudelid seda vägevat kraami. (võis olla ka 400 ml)

Neid loositi välja kolm tükki ja ka kaks satsi. Esimene sats pidi ära jooma ühe pudeli. Teine sats KAKS pudelit... Meestel polnud joomisega probleeme. Osadel naistel ka mitte (WOW). Kuid mõni jäi ikka täitsa hätta. Ja siis hakkas kauplemine.... Üks tädi pidi tantsima. Teine pidi laulma, kuid siis mõtles ikka ringi ja kulistas selle alla... 10 000 RMB on ikka suur raha... Samuti hakati rohkem abilisi kasutama. Meie leppisime ka lauas kokku, et kui peaks see häda juhtuma, et midagi võidame, siis kes jooma lähevad. Kambas paar võimekat oli.

Kuid jällegi, pidage meeles, et samas pidid ka jooma see Isa mikrofoniga, kui ka külalisIsad.... Neil võis ka abilisi olla, kuid nad kasutasid seda harvemini. See Isa mikrofoniga hakks küll juba väga lalalalaaa juttu rääkima.

See pole veel kõik.

Ümbrikus 20 000 RMB. Ja jooma peab KOLM pudelit...

Ma pean ütlema, et kogu see asi oli uskumatu... See kogus... nii raha kui alkoholi.....

Ja nüüd mindi tagasi 10 000 RMB ümbrikute juurde ja jooma pidi tagasihoidlikult ühe pudeli. Ja neid loositi vähemalt neli satsi ehk 12 välja.

Viimasena kutsuti kõige suurem Isa lavale ja tema suurekäeliselt ütles, et nüüd lõpetuseks loosime veel 20 10 000 RMBd välja. Jooma pidi ainult klaasi.

Meil grupis võitis selle viimase raksuga üks tagasihoidlik finantsist neiu. Peadirektor saatis temaga kaasa banketipoisi Alexi, kelle jaoks see on hambaloputusvesi.

Muidugi kogu selle peo käigus kukkusid ka mõned ära, või läksid ennast ruttu kasulikku ruumi turgutama. Kuid point ka selles, et keegi ei tohi lahkuda, kui ülemused veel ruumis... Karm, karm...

Kuid sellist asja polnud ma varem näinud ja minu silmad olid kogu selle aja suured kui tõllarattad. Kui kommenteerisin seda rahahulka, mis välja loositi, siis selle peale üteldi, et eelmise aastal oli loositud teemantkaelakeesid. Nii et see aasta oli sellien tagasihoidlik kokkuhoiuprogramm...

Vot selline on Hiina kommunism. Tummaks võttis.

Samuti see loosimine ja võitmine. Kuigi numbdrid võeti klaasketta seest, siis ei saa naiivselt arvata, et tegemist ilmtingimata ausa mägnuga. Peadirektor ütles, et eelmisel aasta helistati talle ette ja hoiatati, et võidab teleka. Võitiski. Sürr maailm see Hiina...

Kallistan,
K

Jah, härra President!

Päev hiljem Hiltoni aastalõpupidu sain ma kutse meie omanikufirma aastalõpupeole. Kõigepealt natuke taustast. Hiina Hilton hotellidel on kõigil omanikud - üks rikkam kui teine - ja Hiltoni nimi ja standardid ja management ostetakse nö sisse. Meie hotelli omanikud on hüperrikkad ja hotellinduse tegeletakse hobikorras ja enamasti selleks, et pankadele oleks midagi ette näidata. Näiteks ehitasid nemad siia selle Buddha kuju... Mõnikord on neid ka hotellis näha liikumas. Nelja suure mehe pildid on meil igalpool üleval, et teaksime neid öra tunda ja tervitada.

Umbes kuu aega tagasi teenindasin hommikusöögi rahvast nagu ikka ja sain külaliste poolt tähelepanu nagu ikka. Kuid päeva lõpus tuli välja, et üks vanemat sorti meesterahvas oli minu kohta küsinud, et kes see on... Mina seda ei teadnud. Järgmise päeval, mil oli mul juhuslikult vaba päev, helistab mulle Lumi ja küsib, kas töötan. Vastan, et ei. Ta natuke nagu kogeles, küsis ka järgmiste päevade kohta ja pani toru ära. See kõik tundus imelik ja hakkasin juba paranoiliselt kartma, et äkki tegin midagi valesti. Tol vabal päeval otsustasin mina aga trenni minna ja pärast lounge´is ühe veini juua. Sel veinijoomise hetkel näen, et Lumi tuleb ühe vanema meesterahvaga. Näeb mind ja hõikab kõvasti, et sa pidid ju OFF olema. Mina vastu, et olengi OFF... Tal oli natuke piinlik olukord, sest tuli välja, et tema kõrval seisev mees oli President Li - üks meie neljast tähtsast Isast. Ning ta oli minu järgi küsinud ja oli avaldanud tungivat soovi minuga kohtuda. Igastahes, Lumi tutvustas ja tõlkis viisakusi. Taustaks peab uuesti rõhutama, et see pole nagu Euroopas, et igaühele võib alati käe pihku pista ja tšau ütelda. Nii kõrgete meeste jaoks oleme meie, k.a Lumi, madalam kui muru ja kui nad juba kellelegi tähelepanu osutuvad, siis terve ruum vakatab.

Palju midagi rääkida ei saanud, sest ta ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Kui vahetasime viisakusi, küsis, kas ma joon, kas ma meie hotelli kõrval äsjaavatud nende Hot Spas olen käinud jne. Samuti ütles, et sooviks mind järgmisel päeval Kollase Mäe kubernernile ja linnapeale tutvustada. Mina muudkui tänasin ja Lumi kõrval säras uhkusest. Samuti kutsus ta mind Hot Spa tutvustusele. Mina jälle tänasin ja kummardasin...

Kogu seda juttu ei võtnud üldsegi mitte tõsiselt. Suured mehed räägivad kogu aeg ju sellist juttu... Kuid järgmisel päeva, kui lõunaaeg hakkas lähenema, siis helises telefon, ja hoopis mingid kolmandad osakonnajuhatajad teavitavad mind, et President oma kaaskonnaga on hotelli saabumas, ja ta palus, et mina neid tervitamas oleksin. Häältes oli tunda kerget muret ja paanikat, et jumala eest...äkki olen kuskil hotellist väljas vmt ja nad peaksid uudise Presidendile edastama. Läksime koos Meremehega neid tervitama. Tervitasime ja oligi kõik. Tunni aja pärast helistati uuesti - President sooviks kokku lüüa. Oeh. Läksime jälle Meremehe ja Lumega kohale. Mõtlesime, et lööme korra kokku ja tuleme tulema. Kuna Hiina jooki ei pruugi, siis kallasime veiniklaasidesse paari lonksu jagu veini, ja sisenesime nende privaat söögituppa. President krapsas kohe püsti ja lõime temaga kokku ja jõime põhjani. Kuid see polnud veel kõik... Soovis kõiki tutvustada (loomulikult ainult mehi). Seal oli siis see kuberner. Lõime kokku, jõime põhjani. Siis linnapea... lõime kokku, jõime põhjani.... siis mingi riiklik bürokraat, kes vastutab edutamiste eest... lõime kokku, jõime põhjani... siis Kollase Mäe Turismiameti ülemus... lõime kokku, jõime põhjani, ja siis veel kolm onu. Ei saanud aru, kes nad olid... Igastahes igaühega lõime kokku ja jõime põhjani. Seejärel President andis käega elegantselt märku, et võime lahkuda. Kummardasime ja lahkusime. Nii et väga konkreetne. Kell oli alles umbes üks, kogu ring oli aega võtnud umbes 20 minutit ja meie olime juba purjus.

Järgmisel päeval oli tal uus seltskond lõunasöögil. Samuti ajati mind taga, et ma ikka tere läheksin ütlema. Õnneks seekord oli alkoholivaba kokkulöömine ja tutvustusring.

Kogu see tähelepanu ajas maja kohe rääkima, et Presidendil on lemmik ja minu reiting tõusis. Ärge arvake midagi kohe rikutut. Ta ei olnud ei flirtiv ega libe vmt. Arvan, et see oli segu sellest, et tahaks uhkustada, et tunneb noort valget tüdrukut ja on tore ju näidata kui kõva mees ta on. Kuid mina ja kogu mu perekond oleme kolmekordselt juba Kollase Mäe regiooni kutsutud tema kulul. Nii et vanemad - sinna läheme siis järgmisel aastal.

See kõik selgitab, miks ma kutse sain nende aastalõpupeole. Meile oli seal nagunii laud broneeritud, kuid minu tase pole nii kõva, et seal niisama istuda. Kuid mida President soovib, seda President saab. Ja nüüd siis peost...