Puhkus Eestis II

Piltidele lisaks ka paar sona.

Puhkus Eestis oli imetore ja ideaalne. Selle meenutaminegi tekitab varina ja kerge nukrusetooni. Kuid see selleks.

Laupaev 1. paev
Lend koju moodus kiiresti. Unetablett aitas ja samuti tundub nuud iga lend parast Dallase 14-tunnist ohusviibimist luhike ja meeldiv. Isa oli lennujaamas vastas ja soitsime koju. Emme musi ja saun.

Puhapaev 2. paev
Ideaalne puhapaeva idull. Tulid kokku sugulased. BBQ oues. Muru roheline, paike paistis. Mangisin Vahuriga sulgpalli, lapsed jooksid-mangisid. Lihtsalt super.

Esmaspaev 3. paev
Hommikul purjetamise esimene tund. Tundsin nagu vaike laps 1. septembril. Kergelt narvis ja mures, et kas teistele lastele ikka meeldin. Kursused toimusid Vanasadamas. Ei mingit teooriat, kohe merele. Peale mind oli veel kolm meest ja instruktor. (reklaam: www.sailing.ee)  Siinkohal ei oska toepoolest sonadesse panna, mis emotsioone meri ja purjetamine ja kogu olukord tekitas. Balsam hingele. Koik, mis puudu oli, sai taidetud. Voi oigemini tundsin akitselt teravalt, mis varem puudu oli...

Nagin koigepealt Jukut. Ja siis Kadri Pukki. Nii ilus ja lapseootel. Oli vaga tore jalle itsitada.

Ohtul laksime Liisu ja Heikkiga nende soprade juurde. Heikki ja sealne pereisa tahtsid maasikamoosi teha. Juba iseenesest see pohjendus toi nostalgiahoo peale... Ainult Eestis voib peo voi kokkusaamise pohjuseks olla meeste soov keeta maasikamoosi... nii armas. Ohtu oli tore. Magasin kamina ees madratsil ja oli imehea uni...

Teisipaev 4. paev
Hommikul purjetamine.Hakkab looma. Peale purjetamist juuksurisse. Huul hakkas varisema. Koik oli hasti, kuid lihtsalt tikkus nutt peale. Koduteel isaga autos ei suutnud enam tagasi olla ja ulgusin nagu mingi eit. Lihtsalt niisama. Ja kohe pikalt. Purjetamine, meri, sobrad, pere umbluu "teretused" tanaval - koik meenutas defitsiiti, mida Shanghais kogen. Inimkontakti ja inimlikkuse defitsiit... Vandusin, et ei tule enam tagasi... Kuid siis puhkisin pisarad ara ja laksin jooksma.

Kolmapaev 5. paev
Hommikul purjetamine. Ahoi - kergelt hakkab juba meresonavara kulge ja noorid on otsad. Valja arvatud foka oma, sest kui see peale purjetamist maha votta ja kokku lappida, voib otstest teha lehvi peale. Seega on tema nimetus minu jaoks "pael". Seda terminit ja minu selgitust kuuldes jai instruktor sonatuks.

Kohtumine AA-ga miinus Taavi. Taavi kuskil kodus tegi heina vmt... Kohtusime Beatrice'i kodus nimega Nano. Imearmas koht ja koha konsteptsioon vaga lahe. Oligi nagu kellegi juurde kojuminek. Vahetasime uudiseid ja parast istusime Kadriga veel Hellas Hundis ja juttu jatkus kauemakski. Ohtul laksin Ulla juurde. Nad ikka nii toredad.

Neljapaev 6. paev
Purjetamine. Esmakordselt foka ja groodiga. Ehk siis paris hea hoog tuli, isegi kiljeid oli minu suust kuulda. Sest suure hooga tuleb ennast nii palju kui voimalik ule parda sirutada. Ja see paris tore. Adrenaliinilaks oli minu jaoks taitsa piisav :). Parast saime ka tunnistuse ja nuud olen madruste nimekirjas. Kahju, et Eestis ei ole. Saaks iga nadal kellegagi kaasa purjetada...

Vanemad votsid mind peale ja hakkasime Vorumaa poole soitma. Ette jai kull Ulemiste keskus, kus tuli otseloomulikult shopata (mulle ju shoppamine ei meeldi...). Ohtuks joudsime Kurgjarvele. Ohtul jarvesaun vette huppamisega. Jallegi selline puhteestlaslik sudamesoojendus... Millal viimati sai saunast vette hupatud, voi nakatud voi vihmaga ujumas kaidud... Monna.

Reede 7. paev
Voru folk. Isa pani meid emaga Voru folgile maha (laadale, sest mei shoppamine ju ei huvita) ja laks Kadrile jargi. Voru folk tekitas natuke pettumuse. Muidugi ilm seda ka ei soosinud, kuid atmosfaar oli mittemidagiutlev... Kui seltskond poleks tore olnud, siis oleks vist lausa igav olnud. Ohtul Peko etendusele. Etendus oli super. Parim kultuurikogemus ule pika pika aja. Zetod mangisid. Ostsin ka nende plaadi ja traditsiooniliselt pidi ju kohe ka nende autogrammi kusima minema. Jallegi traditsiooniliselt sai minu julgus otsa ja jallegi traditsiooniliselt oli Kadri, kes mentaalselt ule lennukilave toukas. Jooksime siis poistele jargi ja kohe momentaalselt kaotasime umbes 13 aastat vanusest. Sest lollakas irve tuli naole ja palju poleks puudunud, et oleks sormega juukseid keerutanud ja punastanud. Igastahes autogrammid saime katte.

Laupaev 8. paev
Soitsime ringi Seto- ja Vorumaal. Ohtuks olime kutsutud Reaal bandi suvekontserdile tuttava oues. Imelik oli natuke, sest ei tundnud seal kedagi. Kuid meil Kadriga alati koos lobus. Tegime lolli nalja ja tagusime lastega palli. Kuna lobusus on alati nakkav, siis uhinesid  ka teised taiskasvanud meiega. Paistsime nagu hullumajast arakaranud... Tore oli.

Puhapaev 9. paev
Tagasisoit Pohja-Eestisse. Ullatus ja Voru folgimeeleolu voib kirjeldada ka nii, et soitsime hommikul kumne paiku Voru sudamesse, et seal veel kohvi juua ja tuli valja, et kohvikud on puhapaeviti kinni. Makes sense.. Kaisime siis hoopis Maanteemuuseumis. Soime maasikaid ja siis viskasime Kadri koju ara. Kurb oli. :(

Esmaspaev 10. paev
Ema tegi hommikusoogiks sornikuid. Ja siis tuli lennukile minna. :( :( :( :(

Raske oli tagasi tulla. Ja ausalt uteldes olen vaikese kurbuse augus olnud viimased kolm-neli nadalat tagasitulekust alates. Ja alles nuud voib olla hakkan inimeseks.

Kallistan koiki ja igatsen.

Puhkus Eestis

Taifuun

Tere,
Hao jiu bu jian! ehk siis "long time no see..."

Otsustasin, et ikka peab natuke edasi kirjutama. Kasvoi logi huvides, muidu laheb meelest ara, mis emotsioone siin kogetud on.

Kolmapaeval oli taifuun. No mitte paris selline, nagu uudistest naeme, kus katused lendavad, kuid ikkagi piisav, et tekitada emotsioone. Hommikul tundus, et lihtsalt tuuline ja vihmane - ei midagi hullu. Tulin normaalselt taksoga toole. Louna ajal oli vihm nii tugev, et kuidagi ei tahntud oue lounat otsima minna. Ja aina hullemaks tundus nagu minevat. Ja siis hakkas juba igalt poolt teateid tulema, et soovitame inimestel koju hakata minema, sest kes teab, kuidas ohtul enam saab. Selliseid soovitusi tuli mitmeid ja paralleelosakond panigi asjad kokku ja hakkasid koju minema. Siis hakkas ka mul sabatutt natuke varisema. Et akki peaks oma tibudega ka midagi ette votma. See ju kasvoi psuhholoogiliselt vajalik - naevad ja kuulevad, et ohuteated on ja kolleegid lahevad ohutuse nimel koju ja mina siis sunnin neid "ohtlikes" tingimustes tootama... Pole vist paris moistlik.

Seega korraldasin asju natuke ringi ja hakkasin osasid inimesi koju laskma. Kuid siis valja vaadates tundus, et parem karta kui kahtseda. Office tuleb kinni panna. Hirm hakkas nende alakaaluliste tibude parast  - kivi tuleb tasku kaasa anda, et tuul ara ei viiks. Saatsin hotellidele teate valja, et vabandust vaga, kuid meie paneme ennast nuud kinni.

Ja siis tulid paeva ullatused:
1. Meie korval asub Waldorf hotell, keda ka teenindame. Nad kohe reageerisid minu kirjale ja pakkusid ohtusele vahetusele tasuta tuba. Kujutate ette! Ma kull ei kujutanud... Heategu puhtast sudamest??
2. Hotellid saatsid meile teateid, et olge ettevaatlikud ja saame aru jne jne jne. Nii armas.
3. Kui ma koju hakkasin minema, siis polnud loomulikult taksosid enam tanavatelt. Ainult tuul ja vihm. Seega kondisin koju. Muidugi olin ma esimese sekundiga labimarg. Kuid siis pole enam vahet. Vahepeal tekkis kondimisega raskusi voi oigemini vastupidi - tuul oli tagant, seega samm nagu kiirenes tahtmatult. Kuid ullatus oli see, et kojumineku ajal umbes kolm tundmatut hiinlast tulid abi pakkuma, et siis "jagame vihmavarju". Kuna olin labimarg, siis polnud enam vahet. Kuid taitsa tulid ise pakkuma. Nii armas...

Kuid siis joudsin koju. Laksin kohe dushi alla ja riided laksid kuivatisse.

Paha selle asja juures oli see, et kuna sellist ilma lubati ka jargmiseks paevaks, siis tuhistasin oma Macau hommikuse lennu. Ja hommikul oli taitsa ok ilm... Kuid kust mina pidin seda teadma...? Nii et Macausse soidan jargmine nadal.

Nadalavahetuseks lubab jalle vihma. Kas pole tore see....