Ikka veel on lõpetamata minu monoloog sünnipäeva nädalalõpust...
Igastahes, oli jõudnud kätte esmaspäev ehk siis kolmas päev minu neljapäevasest sünnipäeva puhkusest. Pean tunnistama, et väsimus oli kontides. Ei jõudnud enam... Krissul oli sama tunne. Seega olime sellised tujutud ja meile oleks olnud ideaalne elutoas tekkide all lebotamine... oleme seda varem ka katsetanud. Lihtsalt oleme, isegi mingit teemat ei arenda, vahime kuskile, mõlemad oma mõtetes ja siis ütleme midagi täiesti mõistmatut ja kuna teine on samalaadses kosmosmeeleolus, siis on kõik loogiline ja mõnus plõks-plõks elufilosoofiline sealpoolnemõlgutus.
Kuid sel esmaspäeval ei saanud me teha, mida soovisime. Olime ju kutsutud presidendiprõvva vastuvõtule. Ohates püüdsime silmad pähe joonistada ja mõtlesime, et kui on sealpoolnemõlgutus ja kerge pohma, siis tuleks meeleolu parandamiseks kindlasti enne ennast meeleollu saada. Kuna vein tundus ilmselgelt liiga tõsine kraam, siis valasime sinna hulka ka fantat. Patt, mõistan, kuid ei huvita. Tempo oli peal, sest hakkasime juba hiljaks jääma. Lõpuks tegime ka Fanta pudelisse dringi kaasa... tee peale... ja seda me siis jõime võidu kiiruse peale takso pidurduste vahepeal. Kohapeale jõudes saime aru, et olime umbes kolmveerand tunniga pudeli veini keresse ajanud.... Piinlik. Kuid kohutavalt lõbus. Ning sellele lisandus nüüd siis ka sampus...
Üleüldse tervet õhtut võis iseloomustada, kui itsitamist. Teistega polnudki niiväga huvitav, kuid kui me Krissuga jälle kokku saime, siis oli nalja kui palju. Lendlesime ühest seltskonnast teise ning hoidsime vippidest eemale. Mõtlesin kogu aeg, et iseenesest oleks tore Pr. presidendile tere ütelda. Millal ikka selline võimalus tekib? Kuid samas viisakusreeglid ütlevad, et ma ei tohiks ennast ju tutvustada ning samuti - mida kuradit mul ütelda oleks. Seega me sinna ringkonda ei trüginud. Kuid nalja tegi see ikkagi. Teistel selliseid mõtteid ei olnud ja näiteks meie hea sõber expat T juhtus mainima, et Ilves näeb oma muhuseelikus välja kui päikesekiir. Ning me esitasime enda arust võimatu väljakutse/nalja, et mine ütle seda nüüd Prouale isiklikult.... Umbes poole tunni pärast nägimegi teda Prouaga vestlemas ja ta oligi talle seda Päikese asja maininud... Lahe.
Igastahes, Prouat ei suutnud me vältida... Kristiinat tutvustas üks teine eestlanna sõnadega, et siin on Kristiina ja tema teeb kartulisalatit. K selle peale naeratas ja ütles midagi "jajah". Ning siis arenes vestlus umbes selliselt, et teile meeldib vist ka süüa teha - jah - ahah. Ja see oligi kõik.
Mina sattusin tüdrukutega kuskil väljapääsu lähedal naeru kihistama ja hr majoriga pomminalja viskama ja siis äkki olime me Prouaga vastamisi... ja ta vaatas meile kolmele niimoodi äraootavalt otsa... ja polnudki muud väljapääsu kui ütelda, tere - mina olen.... ja siis viskasime paar fraasi ilmast ja ta päevasest reisist ja oligi kõik. Meelimatvalt igav ning mõttetu. Tunnen talle kaasa, kui tema õhtud niimoodi ongi sisustatud. Kuid meie kuulsuseminut oli möödunud...
Siis olid vippid läinud ja mõtlesime, mis edasi teha. Loomulikult oli mõte - Kassibaar! Kuid vahepeal tuli meil ühe läti neiuga, kes on väga tore, vastupandamatu soov välja elada igavene unistus - laamendada! Ehk siis viisaka ja kombekate tüdrukute keeles tähendab see klaasi puruks viskamist.... teate küll - filmides on ikka nii, et emotsionaalsed naised viskavad midagi puruks ja tunded möllavad jne. Vot meil pole seda nagu ette tulnud. Emotsionaalsus on "ah, selge siis.", mida võibolla täiendab käeviide ja tugevam ukse sulgemine. Kuid midagi vastu seina puruks visata... see tundub juba nagu liigne bravuuritsemine.... kuid on olnud alati salajane unistus.
Nagu üteldud, oleme ikka hästikasvatatud ja isegi meie spontaanne mõte ja emotsionaalsus oli planeeritud, sest läksime kõrvaltänavasse ja loopisime seal oma šampuseklaasi. Lahe oli. Peaks mõnikord uuesti proovima.
Hetkeline rahulolu saavutatud, sõitsime edasi Kassikasse. Seal mängisime natuke noolemängu ja siis tulin mina tulema. Keerasin ennast diivanile kerra ning püüdsin magada. Miks püüdsin? Hmm... Krissul tuli suurepärane mõte rahvaga edasi tulla koju Vana Tallinna jooma ja makarone keetma. Kuid see oli selline vahva.... Mina magan ja siis kuulen pea kohal a la selliseid küsimusi, et kes see on... (ma olin kõigiga just ju koos pidutsenud) ja Krissu midagi vastu, et ahjah... ja siis olin ma unustatud. Igastahes, läksin edasi magamistuppa ja jätsin rahva pidutsema. Kas ma pole mitte korralik?
Teisipäeval püüdsin magada võimalikult kaua. See pole loomulikult võimalik, kui seda püüda.... Kuid õhtuks tulin ilusti Wuxisse tagasi ja järgmisel päeval püüdsin naasta minu vaiksesse tööellu.
Kuid selline oli minu oktoobrikuu sünnipäev.
Kuid nüüd on juba teised sündmused algamas. Nimelt algas minul nüüd puhkus. Ei, tuleb olla täpne - puhkust pole, kuid olen nii palju tööd teinud, et mul on võimalik kõik need ületehtud tööpäevad kõrvuti pannes kümme päeva Shanghais veeta. Nii et ma arvan, et puhkus on välja teenitud. Siia saabub homme Kadri P. Nii et võib olla järgmised postitused on juba tema poolt. Ongi tore - näeb asju jälle värske pilguga, sest mul tunne, et olen juba väga imelike asjadega harjunud ja mingid rõvedused ei tundu enam üldse imelikud....
Kallistan ning kirjutamiseni!
k
