Sõitsin autoga!

Tere õhtust,
Aeg läheb nagu kiiresti, kuid mitte ka piisavalt. Muidu oleksin juba kodus jaanipäeva pidamas. Kuid tagasi tööl olla on tore ja rutiinne. Midagi naljakat pole enam juhtunud. Surmtõsine on.
Hotell on nüüd jõuludeks ilusasti dekoreeritud ja meil lobbys hiigelsuur jõulupuu, mille kaunistuste peal on veel kaunistused ja kõige tipuks veel vilkuvad tulukesed. Kuid iseenesest on kõik armas ja südame alt läheb kohe soojaks. Ikkagi jõulud ju.

Täna oli meil järjekordne osakonna väljasõit ehk siis õhtusöök. Need läbud ikka veel ülllatavd mind. No selline võidu joomine. Üks asi on see, et ülemusega peab kokku lööma, kuid siis teine asi on see, et võetakse üks suvaline ette ja püütakse ta siis pikali juua. Ehk siis kõik ühehaaval tulevad ja soovivad kokku lüüa. Ja vaene see kiusuobjekt. Peab ju jooma. Kuid see lagastamine... klaas peab olema täis. Mitte lihtsalt täis, vaid kuhjaga. Ja siis on loomulik, et kui seda klaasi ette ulatatakse kokkulöömiseks, siis sealt ju lokusb maha. Mida õhtu lõpu poole,seda rohkem. Ehk siis põrandad, riided, laud, laual olevad toidud - kõik on lõpuks õllesed. Ja siis seal vahepeal on väljasülitatud kondid ja muu jama. Ja eriti ei pandud ka tähele, kui üks lauast lihtsalt kõrvale kummardus ja ropsis. Pärast viidi ta minema, kuid iseenesest ei häirinud see kellegi söögiisu...

Kuid siis tuli õhtu tipphetk. Sinna mindi ühe väikebussiga ja siis mu väikese ülemuse autoga. Kuna mu väike ülemus otsustas, et ta tahaks ka õlut juua, siis tehti silmapilkne otsus, et Kristiina sõidab tagasi. Vaikselt hiljem ikka päriti, kas mul load ka on.... Muidugi 0 promilliga ma vist ikka ei olnud. Üks pits mingit riisivärki ja klaas, 100 ml, õlut oli hinge all. Kuid sai söödud ka väga palju. Sõita oli tore. Nii tore.

Sõitsime tagasi hotelli ja siis mindi veel karaoket laulma. Ma hiilisin minema. Liiga kaine selliseks vabaduseks. Ja aitab küll hiinlastest täna õhtuks.

Homme on viimane tööpäev ja siis neli päeva vaba. Nagu ikka - minek Shanghaisse. Ootan pikisilmi.

Kallistan,
K