Vana-aasta õhtul sõitsin Shanghaisse, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe kaas-eestlase Kristiina Lauriga. Kõigepealt oli meil nalja kui palju, sest meil ju sama nimi! No peaaegu. Seega, kui ütelda "Kristiina" siis ei teagi, kumb peaks vastama. Kristiina Laur paistis üpris tore. Natuke imelik küll, eriti kui matkis kimalase lendu või kui jõi kahe käega veini või kui alkoholi mõju all leidis vajalikuks olevat pidada kõne "Austatud hiina rahvas", kuid kõike seda kõrvale jättes - pole viga tüdruk. Kuna mul ei olnud ööbimiskohta, siis ta lahkelt kutsus mu enda diivanile. Tal oli küll samal ajal külas veel teinegi eestlane. Tema nimi polnud Kristiina. Hoopis Ann. Ja kui Prl Laur on imelik, siis ütleme nii, et Ann kandis kaasas ühte väikest pingviini, kellega ta kogu aeg pilte tegi ja, kes pidi igat ruumi inspekteerima ja heaks kiitma. Seega värvikas seltskond, kuhu oma reisil olin äkitselt sattunud. Peale tutvumisdrinke ja sööke Tai-Itaalia kohas suundusime veel Austraallase jazz-baari ja seejärel oligi magamaminek. Püüdsime välja mõtelda asju, mida peaks veel kahekümnekuueaastaselt tegema ja, mis mul veel tegemata. Otsusasime, et kõik lollused on tehtud.
Mingil X põhjusel meenus mulle kogu aeg oma 20. sünnipäev ja kippusin ennast võrdlema tolle aja ja saavutustega. Tegime kokkuvõtliku tabeli minu tolleaegsest situatsioonist ja praegusest:
Kuna 7 aasta jooksul oleks pidanud palganumber ikka suurenema, siis saab 2010 selle eest ka miinuspunkti. Kuid ma arvan, et numbrid röögivad enda eest...:)
Hiljem kirjutan Uuest aastast ka.
