Eile oli mul au olla üks teiste hulgas ja minna kohalikku hiina "restorani" sööma. Osakonnakaaslased helistasid kui tööpäev hakkas lõppema ja küsisid, et kas tahaksin nendega siin lähimasse asustusse sööma tulla. Alguses natuke kõhklesin. Need, kes mind tunnevad, teavad, et väga ahvatlev on minu jaoks mõte minna lihtsalt koju ja vaadata vaiksel ja üksinda mingit filmi... kuid õnneks surusin selle tunde maha.
Meid oli kokku kuus. Shuttle buss viskas meid välja kolme väga kohaliku restorani ees. Need on sellised hiinlaste söömiskohad, kus toidutegemine on kas ukse ees kohe mingil pannil (eie mikngit eri roostevabu panne või õlivahetamist, ning toiduained alates soolast ´lõpetades kanapeadega on ka sealsamas) või siis sama lahendus sees laudade vahel. Igastahes panni taga on siis selline määrdunud asjapulk, kes teeb samal ajal kõike seda, mis siin varem hiinlaste puhul täheldatud (nuuskamine, sülitamine jne te mõistate ju küll). Sanitaarnõudeid on luuserite jaoks. Panni ümber on kohe siis need valged plastmassist ümmargused lauad, mille taga väikesed taburetid. Taburettidel istuvad loomulikult hiinlased koduselt oma peredega. Ehk siis jällegi, meestel särgid kas puuduvad (ei, see ei ole sexy!) või on kaenla alla kokku keeratud, naistel pidžaamad vmt seljas, lapsed loomulikult jooksevad ringi jmt. Laua all on õllepudelid, laudade kõrval aga prügiämbrid. Sinna võib siis vahepeal tekkinud konte visata. Seda kasutakse üpris vähe. Enamasti jääb stuff lihtsalt laua peale toitude vahele. Mõningad mängivad kaarte. Igastahes mõnus õhtune olemine. Tavaliselt nendest kohtadest kõnnin ruttu mööda... äkki saab mingi haiguse külge pelgast vaatamisest. Kuid eile siis, kõndisin sinna kahklevalt sisse. Loomulikult oli see suur sündmus külas - kujutan ette, et ma olen ainuke valge, kes seal söönud on.
Meile toodi pöörlev klaasalus laua peale, suletud kilekotis nõud ja menüü. Palusin ühel oma tibul, et palun midagi tavalist.... et ma ikka veel harjun selle asjaga... Siis hakkas vihma sadama. Kolisime sisse. Seal oli küünarnukitunnet veelgi. Telliti. Kuid meil oli tore. Vahepeal räägiti hiina keeles ning see mind ei häiri. Üldse ei olnud viies-ratas-vankri-all-tunnet. Ja siis pursiti jälle inglise keeles. Minule otsiti hiina nime. Lõpuks otsustati He Na kasuks. See pidavat tähendama midagi "sweet cutie" vmt. Vähemalt nii nad mulle seda selgitasid. Aupaklikult ja loodetavasti mitte kedagi solvates lükkasin nime tagasi. Siis jäi mulle nimi Na Na, mis midagi Armsake-taolist. Ma loodan, et seda ei võeta kunagi kasutusele. Nagunii arvatakse, et olen mingi 19-aastane. Peaksin ikka krunni pähe tegema, prillid pähe panema ja karmi tädi mängima... :) Kuid see selleks. Tore oli. Siis toodi söök.... Kõigepealt väikesed vähid. Poisid õpetasid mind neid ilusti puhastama. See ei ole nii nagu me Rootsi laeva peal mini krevette puhastame ja vuih, näpud said natuke mustaks. Need siin olid ikka suuuuured ja seal oli igast jama... Kuid krdi head olid :) Spicey, kuid mitte liiga. Siis toodi pähklid ja teod. Tigudest loobusin. Seejärel mingi maisivärk, valge kala panni peal, rohi munaga (see mida me niidame), munasupp, riivitud kartulid, mingil hetkel kallati nuudlid sinna valge kala väga vürtsikasse mahla. Mõned jõid klaasiga õlut, teised hiina rahvusjooki coca colat. Kõik oli SUPERhea ja puhta ja vürtsika maitsega. Ainukesed asjad, mida ma ei tahtnud olid munasupp (mis telliti mulle mõeldes... tahtsin ju midagi tavalist) ja teod. Kõige rohkem maitses võibolla rohi munaga, riivitud kartulid pipraga ja vähid. Ütleme nii, et sõime nagu sead ja see oli täiesti OK. Lõpus võis minna sinnasamasse "kööki" käsi pesema.
Mida peab minu semude kohta ütlema, et neil pole selliseid kombeid, et peaks kuskile sülitama vmt.... Seega lahe ning sääskedel oli ka söömapidu. Arve oli kokku 170 RMB, jagasime sõbralikult ning Andrew smuugeldas meile auto. Kuid enne tahtsime töötavatele kaaslastele grillitud liha (šašlõkki) kaasa osta. Kõmpisime siis natuke "linna" peale ja nii sai kohalikku elu ka jälgida. Elu on tänaval. Isegi karaoke oli tänaval!!!!! Ei kujuta ette... Siiamaani tundub uskumatu. Ning kogu aeg oli tore. Nad rääkisid, kuidas ülemusega juues tuleb silmanurgast vaadata palju ülemus joob ja enne ei tohi lõpetada kui tema... siis seda, et kui kokku lüüakse, siis kui oma klaasi allapoole paned, siis näitad austust. Ja muid taolisi asju. Samuti ostis Oscar tee pealt arbuusi ja seega kui ühikasse jõudsime, siis läksime veel tema tuppa ja sõime arbuusi.
Kusjuures üllatav oli, et kogu aeg käis nagu võistlus, et kes saab maksta. Alguses ei tahetud minu käestki raha võtta toidu eest...
Igastahes väga tore oli!
Sadaan Krissule mingeid moblaga tehtud pilte, loodan, et ta saab need siia ka üles riputada. (Uus-Meremaa videolõiguga nii hästi ei läinud).
Kalli,
K
