Hefei reisijuht

Hefei on ilus, viie miljoni elanikuga vaikelinn mis asub umbes 500km Shanghaist laanepool. Hefeisse saab nii Wuxist kui Shanghaist kiirrongiga. Rong on ilus ja teel juba igav ei hakka - lobusad vagunikaaslased hoiavad tuju yleval erinevate lohnade, haalitsuste ja kehavedelike tekitamisega. Kolm tundi rongis moodub kui silmapilk ja kohe rongijaamas maa-alusest tunnelist valjudes on selge, miks Hefei kuulub maailma kolme ihaldatuima reisisihtkoha hulka.

Rongijaamaesine plats - umbes poole voidu valjaku suurune asfaltlagendik kuhu on end pakkide ja kastide otsa istutanud sajad reisilt saabujad ja reisile minejad. Tundub justkui oleks tegu hiiglasliku urbanistliku piknikuga. Kohe on selge, et Hefeisse europiidsed inimesed tihti ei satu. Isad naitavad kummalist valget elukat lastele, lapsed pillavad imestusest kaes olevad kakapallid, emad katavad imestusest avali suud katega. Nii palju elevust ainult oma olemasoluga ei onnestu iga paev luua.

Oiget suunda hotellini maarata pyydes libisevad silmad yle linnasilueti. Linn on imeilus! Tundub, et linnaplaneerimiskomitee on palju vaeva nainud ning hingemattev vingugaas peaaegu isegi ei hairi avanevat vaadet imetledes! Asfaldiga on kaetud koik mis vahegi vois kunagi meenutada loodust, seda on tehtud juba ammu ja kiiruga. Ilmselt on tegemist mingi hiina kunstitehnikaga kuna koikjal asfaldis on naha pragusid ning auke, tekitades abstraktseid ning huvitavaid kujundeid. Pyyan asfaldis tabada monda varjatud sonumit kuid seda ei leia. Ilmselt tuleks vaadata korgemalt. Tundub, et Hefei ametlikuks varviks on valitud soliidne hall erinevates toonides. See annab linnale eelkoige elegantse mulje. Erilist tahelepanu on pooratud arhitektuurile. Stiilide ning varvide kontrastid mangivad meelikoitvalt - korvuti asetsevad naiteks 60-te aastate tumehall betoonmajade blokk kuhu voiks mahutada kogu Tallinna elanikkonna ning helehallid akendeta tootmishooned kus saaksid endale ausad ametid koik Eesti toojoulised elanikud. Selliste hoonete manglev kombinatsioon katab kogu Hefei. Paljud nendest on toodeldud 'arhailise valjanagemise' tehnikaga. See holmab endas naiteks veerandi hoivatud majast lammutamist voi osade aknaklaaside purustamist.

Tee hotellini (umbes 1km) on hasti labi moeldud - et esimesed muljed poleks igavad, on augulisele ning pragudega kaunistatud teele kohati suunatud ka mopeedi- ja jalgattatee. Roomsalt signaalitavate ja kihutavate ratturite teelt kohvriga paremale-vasakule hypates moodub kilomeeter, tais elevust ja hasarti, justkui lobustuspargis!

Hefeisse tulles oli meil reisi pohieesmarke kaks: Hefeist parit rahvalikel ballaadidel pohinev Lu ooperi kylastamine ja jalutuskaik loomaaias. Kohe esimesel hommikul laksime asja uurima, lootuses saada juba samaks ohtuks piletid teatrisse. Kohalik noorsand polnud ooperist midagi kuulnud kuid google'i abiga raakisime peagi sama keelt. Selgus, et kuulsat Hefei ooperit Hefeis pole. Seda voiks aga naiteks Shanghais naha. See oli meie esimene (ja viimane) pettumus. Tujul langeda laskmata kuulasime noormehe sona ja laksime hoopis Hefei peatanavale. Tee sinnani kulges ponevalt. Teel kohtasime kahte puuritait kisendavaid kutsikaid kes olid seotud mopeedi pakiraamile, tavotist roostes raudagregaati millest voolas valja poolkova kohalik delikatess, joge mille kaldad olid betoneeritud (et ei paistaks pisimatki toendit loodusest). Hiljem arvasime, et jogi voiks ka olla kaetud helikindla plastikkattega, muidu voib juhtuda et labi liiklusmyra ja signaalide on vahel siiski kosta veevulinat. Peatanaval oli palju toredaid uudishimulikke inimesi, palju huvitavaid lohnu ning teravmeelsete nimedega kauplusi (naiteks Do&Me). Olles oma muljete katte lambumas, otsisime hetkeks varju yhest keldirestoranist. Seal pakuti meile veini mille parimad aastad olid jaanud eelmisesse sajandisse, ilmselt moni aasta peale selle pudeli avamist oli sellest saanud aadikas. Kuid me moistsime, ka aadikas on vaart kraam, eriti kui selle eest eriti raha ei kysita.

Jargmine vaatamisvaarsus meie plaanis oli loomaaed. Sinna laksime kohe peale teise paeva hommikusooki. Pilet maksis 35 juaani ning kylma ilma tottu polnud eriti kylastajaid peale meie. Eriti polnud ka loomi, peale meie. Leidsime pooliku elevandi, kitse, kaks sebra, kurva kaameli, pandatopise ja mone ahvi. Hiinlased vaatasid meid, meie vaatasime loomi. Kuna loomaaed oli pisut linnast valjas, polnud Hefei linnaisad viitsinud koike, kaasaarvatud taevast, halliks varvida. See tundus pisut lohakas. Kui juba ette votta, siis ikka korralikult ja nii et halli saastesudu jatkub linnapiirini ja pisut ylegi.

Kokkuvottes jai meile Hefeist unustamatu mulje. Poordume kindlasti esimesel voimalusel tagasi ja soovitame soojalt koigile teile, armsad lugejad. Eriti sobiks Hefei mesinadalate veetmise sihtkohaks.

Seal kus lõppeb asfalt.... on Chongqing

"Seal kus lõpeb asfalt ja vaevaselt algab põhjatute mülgaste lõputu kaos.
Eile sõber läks ja jäigi teele, täna võib see saatus leida mind."

Minu panuse eesti Wuxi Doubletree arendamatusese olin ma kutsutud osakonnapeade ja kõrgemate tegelaste motivatsioonireisile Chongqingi. Gruppe oli kaks ja mind oli paigutatd gruppi, kus olid meile juba tuttavad valmitegelased; Peadirektor, tema abi, Meremees, Prillipapa, HR juht, Marketing päälik, Purchasing pea, Peainsener, toateeninduse ülem ja Restorani peakokk ja peafinantsist. Enamusi tundsid ja hea meel oli nendega reisile minna.

Lahkusime teisipäeva hommikul kl 5.00. Jah, lugesite õigesti - 5.00!!! Kukk ka magab sellel ajal. Ja kiirustades unustasin oma telefoni padja alla. Muidu pole traagikat, sest kes mulle ikka siin nii väga helistab. Kuid teate, mis on telefoni kõike toredam funktsioon? - KELL! Seda igatsesin pidevalt järgmised neli päeva. Nii et Jõuluvana, palun too mulle järgmisel aastal kell käe peale...

Bussis magasime ja magamine jätkus ka lennukis. Lend kestis umbes 2 tundi. Ilmselgelt polnud lennujaamas veel valgeid nähtud. Tegemist siis Wuxi International Airport´iga.... Jõudsime Chongqingi ja meid tervitasid kaks kohalikku giidi, kes olid meile organiseerinud kogu reisi. Inglise keelt nad ei mõistnud ega püüdnud rääkidagi. Kaks oli neid sellepärast, et üks on Parteist ja tema peab kontrollima, et välismaallastele mingit udujuttu ei räägita. Ta vist ei mõistnud, et me ei mõistnud sünakestki giidi jutust. Kuid ju siis oleks kallutatud jutt ka hiinlastele ohtlik ja sellist korraldamatust ja anarhismi ei saaks Hiina Rahvavabariik endale lubada. Seega kaks giidi. Üks rääkis, teine naeratas. Nii kolm päeva järjest. Kuid nagu üteldud, inglise keelt nad ei püüdnudki rääkida. See on tegelikult väga kiidetav asjaolu, sest minu kogemus ütleb, et enamus kohatavaist hiinlastest ei räägi inglise keelt, kuigi nad ütlevad, et nad seda teevad. See jätab illusiooni, et nad saavad su tellimusest, murest, küsimusest aru ja lähevad seda arukalt kohe lahendama. Naiivselt jääd lahendust ootamagi ja võiksid vahepeal ka vanadusse surra...
Igastahes, jõudsime sihtkohta.... Coaster tuli ette ja meie Meremehe ja Peadirektoriga istusime kohe vapralt esiridadesse - ikkagi uus linn ja puha. Kohe kolisime ümber tagaridadesse. Sest kuigi tegemist oli miniatuurse bussiga, siis giid pani pähe Madonna mikrofoni, võttis kätte kaasaskantava kõlari, mis oli keeratud põhja, ja kukkus karjuma. Peale selle, et see oli ko-hu-tavalt vali, oli sellel ka see odava kõlari metalne kile hääl juures ja iga paari lause järgi see vilistas protesteerivalt. Seega palju lärmi äkitselt varahommikul. Pööritasime silmi ja giidil paluti kõlarit mitte kasutada. Kuid sellest hoolimata kolisime bussi tagaotsa.

Esimesed muljed linnast olid sellised, et tundus nagu linn on äsja üleelanud maavärina ja püüab sellest vapralt taastuda. Kaoses ehitusplatsid, kus igasuguse loogika või korrata asetsevad suured telliskivi hunnikud või muu ehitusjama. Prügihunnikud on loomulikult igalpool, tee on kitsas ja auklik... selline pooleteise realine asfalttee, kus tekib spontaanselt kogu aeg neli rida, sest tuleb ju närviliselt mööduda... Samuti on majad kas pooleldi valmis, pooleldi kasutuses, akendeta, klaaside asemel ajalehepaberid, kogu selle kaose vahel ripub "puhas" pesu, mängivad lapsed, tehakse süüa, on mingid avatud ustega poed-restoranid-kingsepad-autopesulad, jooksevad koerad ja siis kihutavad autod 80 km tunnis. Nii et esimene mulje oli, et Chongqing on jama jama otsas. See mulje ei paranenud ka reisi lõpuks. Linnas sõites läks kohati täiesti süda pahaks, sest ei teadnud enam kuhu vaadata, igal pool oli selline jama, et silm väsis ära... Ning iseenest võiks see linn olla nii ilus.

Läbi linna voolavad kaks jõge - Jangtse ja mingi muu. Nad ühinevad linna sees. Linna ümbritsevad mäed ja orud, enamus teedest on ülestõstetud. Nagu selline Norra maastik hiina ehituskunstis. Võiks olla huvitav, maagiline linn. Ja tegelikkuses kõik teevad ja ehitavad või ei ehita nagu süda lustib. Midagi ei ole valmis. Ei ole mõeldud, et teeme nüüd selle krundi korda. Äkää. Kõik on segi.

Kuid hotell on ilus. Mitte küll nii väga väljast, kuid seest on armas. Tegemist vana Hiltoni hotelliga, mis ehitati ajal, mil ehitus oli ikka nagu tõsiselt võetav tegevusvaldkond. Tervitamas oli meid kogu hotelli Management ja meid juhatati tubadesse. Mind oli erinevalt teistest (peale peadirektori ja HR juhi, loomulikult) pandud eraldi tuppa. See oli neist ääretult armas. Ja hotell oli meile kõigile tasuta andnud Executive toad. Ehk siis toa sisse käib ka pääs Executive Lounge´i, kus saab hommikust süüa eraldatud tuhandest teisest hotelli külastajast, ja õhtuti on teatud tundidel vaba snäkk ja alkohoolsed joogid. Tuba oli ka ilus ja soe. Laua peal ootas värskelt pressitud apelsini mahl, järgnevatel päevadel asendati see arbuusi- ja greibimahlaga. Oli ka puuvili, hiigelsuur voodi ja vann. Hindasin kõike seda väga kõrgelt, sest tavaliselt elan ju alaköetud puitvoodiga ühikas.

Toas ei saanud kaua olla, sest kohe oli meil plaanis sightseeing. Programm oli järgneval kolmel päeval väga väga tihe. Postitan siia ka järgmisel nädalal paar pilti.

Programmist järgmises postituses...

Kristiina