Nädal on nüüd seks korraks möödas. Pean selgituseks oma eelmisele postitusele ütlema, et tegemist pole (polnud) maailma lõpuga või pisarates tüdrukuga. Oli lihtsalt tööstressi täis päev ja täieliku Hiinamaa logi huvides, tuleb ka selline päev jäädvustada. Kuid tegelikult on tore. Selline tööstress kuidagi.... Ja koguse selle nädala olen ainult ringi jooksnud, tuhat mõtet peas, korraldanud, delegeerinud, kontrollinud, vihastanud (=kulmu kortsutanud) jne jne... ehk siis olen olnud asendamatu ;) Seda me ju kõik tahame... ja kui antakse, siis vingume, et kas sellist Eestit me siis soovisimegi...
Tänane päev lõppes heakskiitva noogutusega Lume poolt ja mul lubati ülikond seljast võtta. Ja homme ei pea tulema. Muidugi viimane oleks normaalselt ka loomulik, sest on ikka laupäev ja olen tööl juba kuuendat päeva, siis hotell elab omas rütmis. Homme ju esmakordselt Lastetuba avatud ja samuti on maipühad. See tähendab, et palju rahvast. Kuigi olen nüüd kontori inimene ja reeglite järgi võiksin toas lakke sülitada, siis nii päris ei saa. Pühapäeval ja esmaspäeval lähen toiduosakonda appi ja teisipäeval on jälle tavaline töö. Järgmisel nädalal suudan ka võib olla oma reservatsiooni osakonnale keskenduda. Kuid see on juba nii igav ja asine jutt. Püüan midagi põnevat siin korda saada ja siis oleks ka midagi uut kirjutada.
Mind kutsuti, või õigemini Prillipapaga rääkisime oma tavalistest asjadest ja see hõlmas ka jalgpalli. Ma pole mingi eriline jalgpalli fänn, kuid tean, et Hiinas mängib nüüd üks uus eestlane. Ja tema meeskond mängib järgmisel neljapäeval Nanjingis eestlase võistkonnaga. Ja kuuldavasti on see eestlane, kelle nime ma praegu ei mäleta ja ei saa ka hetkel googeldada, on meeskonna heaks juba mitu-mitu väravat löönud. Igastahes, Prillipapa läheb seda vaatama ja ta küsis, kas tahaksin kaasa tulla. Ta saaks mulle holiday innis toa mõistliku hinnaga ja Nanjing on ka ju nägemata. Hetkel ei võtnud seda tõsiselt, sest plaan oli Shanghaisse minna. Kuid kuuldavasti läheb Krissu Jaapanisse sel nädalavahetusel, seega pole nagu mõtet... Kuid mõtlen selle peale... Iseenesest Hiina jalgpalli matš oleks ju huvitav näha. Õnneks vandumistest ei saa ju veel aru....
Saturday, April 30, 2011
Tuesday, April 26, 2011
Aaarrrghhhh
Imestan, kuidas hotell veel püsti püsib... ning imetlen oskust raha teenida mittemidagi tegemisest... Detailidesse laskumata elan siin anonüümselt tööstressi välja...
See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.
Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....
Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....
Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....
Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...
Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.
Head ööd!
See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.
Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....
Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....
Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....
Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...
Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.
Head ööd!
Saturday, April 23, 2011
Eestis käidud nagu lipsti....
Minu vaikust võib põhjendada sellega, et olin välisreisil Eestis. Olin turist Tallinnas. Ja ma pean kõikide eestlaste kurvastuseks ütlema, et eestlased on üks sõbralik ja tore rahvas. Neelake see karm kibe pill alla ja lõpetage vingumine! Kuid alustan algusest.
Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.
Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!
Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.
Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!
Subscribe to:
Posts (Atom)
