Computer says no - Hiina versioon

Tegevuspaik: väike toidupood minu kodu lähedal
Tegelased: Mina ning müüja nimega Chen Hua Yin

Keetsin rõõmsalt padarooga kui avastasin jahmatusega et retseptist on puudu paprika. Minu õnneks asub välisuksest kahekümne kuue kukesammu kaugusel pisike toidupood. Panin koduseeliku peale jaki ning tõttasin nobedalt poodi paprika järele.

Avasin poeukse ning tervitasin viisakalt poemüüja Cheni kes mõnusalt leti taga taburetil istus ning keedumuna sõi.

Leidsin paprika ning otsustasin testida järjekordset piimatoodet. Selgituseks - kohvipiima leida üritades pean alati ostma erinevaid pakendeid piimatoodete riiulilt sest piima tabada on ääretult keeruline vaatamata sellele et mul hiinakeelne küsimus: Kas see on piim? laitmatult välja tuleb. Mulle on alati kinnitatud kõikide piimakandidaatide kohta et justnimelt piimaga on tegu. Kogemus on paraku näidanud et piima tabamisprotsent on kusagil 20 ja 30 vahel. Ma arvan et ilmselt nimetatakse siin kõiki piimatooteid sama nimega. Kuid nüüd tagasi minu kodupoodi ning muna sööva müüja Cheni juurde.

Letil olid järgmised esemed: kalkulaator, alustass sularaha jaoks, tuhatoos ning pooleldi söödud tees keedetud muna. Chen hoidis paremas käes tossavat sigaretti ning vasakuga otsis suuavarustesse kaduma läinud munatükki. Kui ma piimapaki ning paprikaga lähenesin, osutas Chen oma käekellale ning andis mõista et tema puhkepaus lõpeb 5 minuti pärast. Kuna ma olin pajaroa iseseisvale tööle jätnud, oli mul pisut kiire. Näitasin talle kümnejüäänist, mõista andes et mul on paras raha ning parema meelega jookseksin oma poti juurde. Chen raputas otsustavalt pead ning tõmbas oma sigaretti edasi ning sõi rahulikult ülejäänut oma keedumunast. Kui kell sai pool, kustutas ta sigareti letil olevasse tuhatoosi ning lõi kokku minu arve.

Mulle meenus Hiina muinasjutt vaesest laiskvorstist kes külas kõigi käest almust palus ning kunagi tööd ei tahtnud teha. Ühel päeval kui häda jälle käes oli ning ta targa Wan'i juurde oma kerjuseteel jõudis, lubas too kerjuse hoopis hõbedat tegema õpetada. Pikka lugu lühikeseks kärpides - mõlemad mehed töötasid käed rakkus põllul, kasvatasid riisi ning saagi valmides selle hõbemüntide eest maha müüsid. Saadud hõbemündid viis endine kerjus uhkelt kõrtsi ning palus valada omale klaas parimat viina mille eest ta ka uhkelt oma vast-teenitud rahaga maksis.

Loo moraal - selleks et mõnusalt muna süüa ja suitsu tõmmata saaks, peab tööd tegema. Kuid töö pole mitte töötegemise enda jaoks vaid selleks et kui tuleb munasöömise ja suitsutõmbamise aeg, siis saab ausalt väljateenitud privileegi rahulikult nautida. Katsun sellest õppust võtta.

Mobiilne tänav ning ratastega hotell

Nädalavahetusel linnas ringi kolades avastasin toreda jalgtänava nimega WuJiang Lu kus on palju pisikesi kohvikuid ning imelikke kohalikke kiirsööklaid. Tänav oleks justkui lõigatud pooleks: vasakul on moodsad munakivid ning maasse monteeritud neoonvalgustid. Tänava ääres uued ning läänelikud kohvikud ning väikesed poed. Paremal on vanad majad mille rõdud on kaunistatud punaste loosungite, kuivava pesu ning vahel lausa mikihiirepiltidega. Tänaval looklevad pikad sabad kohalike kiirsööklate luukide ees ning järjekorras seisjate hulgas pole ainsatki turisti. Töömehed istuvad maas, tõmbavad suitsu ning mängivad mahjongi ning vaateakendelt paistavad kurbade nägudega grillitud pardid, nokad avali.

Väga vahva tänav oli ning ühisel kohvipausil rääkisin oma avastusest ka kolleegile. Et vestlust tõetruult edasi anda, kirjutan järgneva taas dialoogivormis.

K: Kas sa oled käinud WuJiang Lu'l? Ma leidsin selle tänava ja mulle väga meeldis.
S: Jah olen, aga ma kuulsin et see tänav koliti nüüd mujale. Mina käisin seal siis kui see veel vanas kohas asus.
K: Kuidas koliti? Nimetati ümber?
S: Ei - kogu tänav koliti kesklinna. Enne oli see kaugel-kaugel.
K: Nüüd ma ei saa aru? Kesklinna tehti samasugune tänav samasuguste kohvikutega?
S: Ei ei! Kogu tänav - koos majade ja kivide ja kõigega täiega tükkis koliti kesklinna.
K: Või nii.

Hetk peale seda vestlust meenus mulle imeilus Jakob Taanist kes teadis rääkida et Kopenhaageni Hilton tõsteti mõne aasta eest üles, pandi ratastele ning veeretati 800m lennujaama poole. Esialgu arvasin et ta katsub selgitada minu kergeusklikkuse astet. Kurb tõde selgus aga hilisema hotellikülastuse käigus kui ta käed puusas hotelli väljastpoolt imetles ning nuputas kuidas selline majamürakas küll ratastele saadi ning kust huvitav sellised suured rattad saadi. Sellise tõsise looga on tegemist.

Mina jälle kuulsin et Rootsis Kiruna lähedal kolitakse kogu küla teise kohta ning kui nad veel kolitud pole siis kolivad nad kindlasti õnnelikult tänase päevani.