Keset lärmi ning lõhna,
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.
Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...
Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...
Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...
Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.
Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...
Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema
Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...
PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”
Tuesday, August 30, 2011
Palun kaks piletit p**sse ja tagasi
Tere,
Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.
Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!
Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.
Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.
Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises
Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?
Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.
Ilusat ohtut soovides,
Kristiina
Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.
Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!
Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.
Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.
Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises
Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?
Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.
Ilusat ohtut soovides,
Kristiina
Subscribe to:
Posts (Atom)
