Vaata sipelgaid ratturi taga punaste ja siniste kiivritega; neid oli tapselt 32 tykki vaatamas kuidas yks trossi kanalisatsioonikaevust valja sikutas
Monday, September 28, 2009
Mina ja Hiina – 4 kuud hiljem
Lühiülevaade viimase nelja kuu tipphetkedest Shanghais:
Mai – Imeilusad ilmad, külas imeline Saale kes suudab öelda ‘vau’ kasvõi kord minutis ja seda iga kord veenvalt. Kassibaari avastamine – kohalik Vallibaar mille omanik Jenny on alati meeldivalt shvipsis ning teeb oma lemmikkülalistele alati heldekäeliselt välja. Kui ma poleks üks lemmikutest, siis seda ma ju siin ei mainiks. Samuti elavad seal kaks kassi – Mimi ja Lailai. Väga erinevate iseloomudega elukad – mõlemad väga ilusad aga üks on pisut pirtsakas ja mängib raskesti kättesaadavat. Teine on alati oma kohal külmkapi peal ja ootab paisid.
Palju lennumiile Hiinasiseste lendudega – Gut!
Juuni – Ikka veel imeilusad ilmad! Külas Krissu kelle mõistlikkus, arukus ja sära murrab ka karmimad südamed kui minu oma. Jaanipäev – unustamatu – keset Shanghai kesklinna lõkke, kartulisalati, grilli, viru valge ja Eesti muusika ja lehviva sinimustvalgega. Vaadates lähikaadrit poleks kahtlustki, et tegevus toimub Shanghais. Mina pean ajalukku mineva kõne kallile prantsuse rahvale. Saabub Buratino ning Rasmus – koos nende saabumisega jõuavad minu ellu vaimne värske õhk ning usk inimkonda. Ilmad hakkavad minema liiga palavaks ning pidev higikord muutub paratamatuks kaaslaseks.
Juuli – Ilmad on liiga palavad. Nii palavad, et loomadel loomaaias pole enam tuju ennast näidata ega minul tuju neid vaadata. Eestis on laulupidu. Vaatan läbi interneti ja igatsen. Lehvitan peas sinimustvalget. Ja igatsen. Minu vend saabub teisele visiidile. Kui tema on siin, siis mul ongi kõik olemas ja hästi. Kui ta on kodus Tallinnas, on mul pool puudu. Täpselt nii lihtsalt käibki. Käime loomaaias, veel loomaias, veel paar korda loomaaias, akvaariumis ja korra veel akvaariumis, sõidame linnast välja grüünesse ja mõnikord istume terve päev kodus, naudime konditsioneeri poolt meile tehtud jahedat õhku ja vaatame lambamultikaid. Mitu korda järjest.
August – Ilmad on endiselt liiga palavad. Saabuvad Sandra ja Uku ja koos nendega minu usk armastusse ja harmooniasse. Imeline nädal täis huvitavaid vestlusi mis kestavad poole ööni, palju reise ja palju palavust. Pinget jätkub viimase sekundini. Augustiga tuli ka minu ellu vene restoran “Lendav elevant” kus saab süüa pesuehtsat kartulisalatit, pelmeene, kasukat, heeringat. Tuli ka jalgpall ja vahva kogemus tribüünil sinimustvalget lehvitades oma-maa mehele kaasa elada. Samast kohast leidsin hiina poisi kes vapralt sinimustvalget lehvitas. Augustis sulas minu süda üles.
September – Ma sain 30. Alustasin marketingiõpingutega kuna leidsin et minu tööalane stagnatsioon on tekkinud seetõttu kuna minu vanad head mõtted pole enam kuigi head ja uusi häid mõtteid pole. Ilmad on taas imeilusad!
Oktoober – Hiina rahvavabariik saab 60!
See oli kõik minust. Järgmine kord kirjeldan jälle seda mis minu ümber on.
Mai – Imeilusad ilmad, külas imeline Saale kes suudab öelda ‘vau’ kasvõi kord minutis ja seda iga kord veenvalt. Kassibaari avastamine – kohalik Vallibaar mille omanik Jenny on alati meeldivalt shvipsis ning teeb oma lemmikkülalistele alati heldekäeliselt välja. Kui ma poleks üks lemmikutest, siis seda ma ju siin ei mainiks. Samuti elavad seal kaks kassi – Mimi ja Lailai. Väga erinevate iseloomudega elukad – mõlemad väga ilusad aga üks on pisut pirtsakas ja mängib raskesti kättesaadavat. Teine on alati oma kohal külmkapi peal ja ootab paisid.
Palju lennumiile Hiinasiseste lendudega – Gut!
Juuni – Ikka veel imeilusad ilmad! Külas Krissu kelle mõistlikkus, arukus ja sära murrab ka karmimad südamed kui minu oma. Jaanipäev – unustamatu – keset Shanghai kesklinna lõkke, kartulisalati, grilli, viru valge ja Eesti muusika ja lehviva sinimustvalgega. Vaadates lähikaadrit poleks kahtlustki, et tegevus toimub Shanghais. Mina pean ajalukku mineva kõne kallile prantsuse rahvale. Saabub Buratino ning Rasmus – koos nende saabumisega jõuavad minu ellu vaimne värske õhk ning usk inimkonda. Ilmad hakkavad minema liiga palavaks ning pidev higikord muutub paratamatuks kaaslaseks.
Juuli – Ilmad on liiga palavad. Nii palavad, et loomadel loomaaias pole enam tuju ennast näidata ega minul tuju neid vaadata. Eestis on laulupidu. Vaatan läbi interneti ja igatsen. Lehvitan peas sinimustvalget. Ja igatsen. Minu vend saabub teisele visiidile. Kui tema on siin, siis mul ongi kõik olemas ja hästi. Kui ta on kodus Tallinnas, on mul pool puudu. Täpselt nii lihtsalt käibki. Käime loomaaias, veel loomaias, veel paar korda loomaaias, akvaariumis ja korra veel akvaariumis, sõidame linnast välja grüünesse ja mõnikord istume terve päev kodus, naudime konditsioneeri poolt meile tehtud jahedat õhku ja vaatame lambamultikaid. Mitu korda järjest.
August – Ilmad on endiselt liiga palavad. Saabuvad Sandra ja Uku ja koos nendega minu usk armastusse ja harmooniasse. Imeline nädal täis huvitavaid vestlusi mis kestavad poole ööni, palju reise ja palju palavust. Pinget jätkub viimase sekundini. Augustiga tuli ka minu ellu vene restoran “Lendav elevant” kus saab süüa pesuehtsat kartulisalatit, pelmeene, kasukat, heeringat. Tuli ka jalgpall ja vahva kogemus tribüünil sinimustvalget lehvitades oma-maa mehele kaasa elada. Samast kohast leidsin hiina poisi kes vapralt sinimustvalget lehvitas. Augustis sulas minu süda üles.
September – Ma sain 30. Alustasin marketingiõpingutega kuna leidsin et minu tööalane stagnatsioon on tekkinud seetõttu kuna minu vanad head mõtted pole enam kuigi head ja uusi häid mõtteid pole. Ilmad on taas imeilusad!
Oktoober – Hiina rahvavabariik saab 60!
See oli kõik minust. Järgmine kord kirjeldan jälle seda mis minu ümber on.
Subscribe to:
Posts (Atom)
