Teisel päeval ootas meid eest kolme poole tunnine teis metsa lume juurde. Muigasime Peadirektoriga, et nagunii näidatakse meile uhkustades natuke valget ollust ja siis sõidame tagasi.
Sõit oli vaikne ja pikk. Enamasti magati. Kuid siis hakkasid paistma mäed ja natukene nagu midagi valget. Hakkasime mäest üles sinka-vonka minema ja selgitati, et peame minema 1800 meetri kõrgusele. Lund oli siis juba päris palju ja ümbrus hakkas paistma päris hea - metsad, isegi pooleli olevad majad ei häirinud enam. Prügi polnud ka näha. Ühel hetkel coaster peatus tee ääres istuvate hiinatšurkade juures, kes kohe hakkasid midagi bussi juures toimetama. Saime aru, et nüüd pannakse kette peale (wow). Siis läksime ka ise ringi vaatama, sest see võttis ikka mitu minutit aega. Ja väljas oli täiesti talv!!! See oli nii südant soojendav! Ja lumi puudel polnud selline kerge värske lumi, vaid täiesti külmunud, nii et kergelt oleksid saanud puu oksad maha murda. See oli nii tore. Peagi jätkasime sõitu ja siis tuli lõunapaus.
Lõuna oli tee ääres olevas restoranis, kus olid üksed päääääärani lahti ja, mille põrand oli külmast ja pidevast pesust muutunud liuväljaks. Peale olid nad pannud paar vaipa. Kuid neid polnud loomulikult piisavalt. Seega hüplesime ühelt vaibalt teisele, kui kõrvale sattusid astuma, siis pikali sai ka käisid. Ja loomulikult, kuna olid kõik uksed pärani, siis oli sees ju hirmus külm. Sõime mütsid peas, kindad käes, püstijalu mingit sööki. Maitsest väga aru ei saanud, sest külm oli. Ja siis ruttu tagasi bussi.
Meie destinatsiooniks oli Fairy Mountain. See on selline Winter Wonderland. Täiesti puutumatu mägede ja preeriate kompleks. Suvel näitavad nad seal selliseid mongolite traditsioonilisi kultuuridetaile (ratsutamine, vibulaskmine jmt), kuid talvel näidatakse seal...talve. Viidi meid suusakeskusesse. Üteldi ka, et kui soovime, võime suusatama minna. Neil kogu varustus olemas. Kohale jõudsime, siis nägime, et on jah mingi pisike mägi ja sinna viib üles ka mingi algeline suusalift. See pani kohe südame natuke kiiremini põksuma... Lähemale jõudes ei saanud me enam nagu aru.... suusalifti kasutasid külastajad, kes tahtsid kummirõngaga mäest alla lasta. See tähendas, et see ülesminek oli lihvitud täiesti jääks. Meie ei saanud aru, et kuidas siis suuskadega saab.... Nad ikka vastu, et eieiei, saab küll suusatada. Näe, suusatatakse ju - nats kaugemal nägime küll suuskadega inimesi. Me pärisime ikka vastu, et kuidas nad ülesse saavad.... Mis ülesse? Suusatavad seal.... Ja asja lähemalt uurides, saime teada, et on võimalik üürida mäesuusad, ja siis maja ees edasi-tagasi sõita. Vot suusakuurort.... :))
Osad läksid kummirõngaga sõitma ja meie koka ja peadirektoriga hängisime niisama. Kuna oli kohutavalt külm, siis püüdsime mõõdukates kogusest teed lürpida. (WC´d ju sama külmad ja auk põrandas pole just niikuinii väga nauditav) Kui kõik olid piisavalt mäest alla lasknud, siis läksime rongi peale. Kuigi oli kohutavalt külm, siis tahtsime ikka ju natuke ringi vaadata.
Kui ütlen, et on kohutavalt külm, siis tegelikult Eesti ja kraadide mõttes ei olnud väga külm - kuskil -7 näiteks. Kuid te peate kogu aeg endale meenutama, et kõik ruumid on külmad - seega sisseminekul pole mõtet. Ja kui ka salli ja kinnaste ja mütsi ja mantliga olla mitu tundi väljas, siis hakkab külm ja seda külma ei saa peletada ei jägermeistri ei kaminatulega. Sest selliseid asju ei ole...
Lootus oli, et rong on soe. Loomulikult polnud. Rong sõitis mööda seda suletud areaali ringi ja näitas vaateid. Kuid selleks ajaks oli meil juba see "wow - kui ilus valge" nagu üleelatud faas ja nüüd paistis kõik lihtsalt valge ja ilus. Rong tahtis teha viis peatust ja igas peatuses tahtis meid jätta 20 minutiks tee peale "vaadet" nautima. Esimesed kaks korda läksime haneks, kuid siis juba ütlesime, et kihutage edasi... Kuid ühes peatuses kohtusime kohalike tšurkadega, kes tahtsid meile kuivatatud elukate osi müüa. Panen siis paari päeva jooksul ka pildi üles.
Siis alustasime teed kodu poole. Enne hotelli suundumist peatusime ka õhtusöögiks ja see oli jällegi üks külm ja piprakaunade koht. Ära väsitas juba. Ja siis magama.
Sunday, January 9, 2011
Chongqingi esimesed nägemised
Nagu üteldud, hotellis ei lastud meil kaua naudiskleda, pidime juba viie minuti jooksul tagasi olema bussis.
Ametlik programm algas lõunaga. Mind oli juba enne muiates hoiatatud, et sealne toit on väga väga tuline. Olin kuulnud ka hirmujutte, kuidas inimesed on lõpetanud oma õhtu haiglas. Läksime kohalike restorani ja laua peale toodi igasuguseid toite. Visuaalse observatsiooni tulemusena võisin tõdeda, et nende lemmik toidu- ja maisteaine on tõepoolest piprakaun. Neid oli kuhjade viisi iga toidu peal. Ja esimene proov võttis igasuguse maitse- ja haistmismeele. Mõne aja pärast see taastus ja siis panin rohkem rõhku valgele riisile. Seda siis maitsestasin kord ühest-teisest roast midagi proovides. Leidsingi ka seal natuke vähem traumeerivaid asju. Kuid peab ütlema, et täiskõhutunne tekib ruttu kui närid pipart. Igasugune seedimise tuju läheb kohe ära. Kuid nalja oli laua ümber palju. Sest enamus rahvast polnud sellise asjaga harjunud. Asja postiivne külg oli see, et kuigi sees oli sama külm kui väljas, peale paari piprakauna pidi lausa kampsuni seljast võtma...
Seejärel suundusime kahte vanglat inspekteerima. Tegime nalja, et läheme Chongqing Hiltoni eelmist omanikku külastama. Neil nimelt oli natuke probleeme... (pange google otsingusse hotelli nimi ja vaadake, mis välja tuleb. Ma hetkel rohkem ei kommenteeri...). Kuid tegemist oli siis teise maailmasõja aegsete vanglatega. Alguses ma ei saanud nagu üldse aru, et kas need vangid seal olid nüüd kommunismi vaenlased või pooldajad. Peale mitmeid segaseid selgitusi sain aru, et need oli kommunistid, kes vanglasse pandi vahepeal. See selgitas ka vangla seintel olevaid ülistustekste - seal kirjeldati seda, kui vähe nad päevas ikka võimelda said, ja kuidas nad salaja tegid luuletajate klubi ja kuidas ühe tõusuvee ajal suutsid viisteist vangi põgeneda. Omavahel üteldes, vangla oli väike ja mitte hullem kui minu ühikatuba. :) Teine vangla oli nö VIPidele. See oli puhta villa.
Peale vanglaid läksime vanalinna. See paistis tore, kuid üldsegi mitte see, mida meie mõtleme vanalinna külastuse all. Majad olid sellised hiina traditsioonilist laadi, ning ajaloo asemel tegelesime šoppamisega. Seal oli igasugust hiina kraami ja oli üpris lõbus. Kuid tuhande aasta vanust templit meile ei näidatud. Mõned sõid igasuguseid kakapalle, krõmpsuvaid lutikaid ja vikerkaare värvi suhkruvatti. Mina jõin kohvi. Enamasti hängisin peadirektori ja meremehega. Meie ümber oli kogu aeg elevust väga palju. Meremees on ses suhtes lahe, et ta muidu tark ja diskreetne mees, kuid sellises olukorras ta muudab ennast meelega ja ülepaisutatult ameeriklaseks ja teeb nendega pilti ja räägib kui kaunid hammasteta hiina vanamemmed on. Seda on kohutavalt naljakas vaadata. Ma ei mõtle, et ta irvitab nende üle, vaid ta kuidagi mängib rolli, mida nad ootavad. Mina põgenen kui mingi haisev vanamemm hakkab mind taga ajama, kuid tema teeb suure ameeriklase naeratuse ja võtab vanamemmelt ümbert kinni nagu parim sõber ja teeb nägu nagu saaks viimase heietusest ka aru. Kõikidel hiinlastel kohe elevus palju...
Peale vanalinna tuli kohustuslik peatus mingis suveniiri poes. See oli täiesti mõttetu ja pööritasime silmi. Ja siis viidi meid kohta, kus kohtuvad kaks jõge - Jialing ja Jangtse. Jialing on selline rohekas ja Jangtse kollakas ja seda on täiesti võimalik näha selles jõgede kohtumiskohas. Koha mõte on ilus. Seal on mingid kruiisilaevad ja loomulikult memmed-taadid, kes kõik sooviksid sulle mingid jama müüa. Nagu üteldud - mõte on ilus - näeb jõe kaldaid, mägesid jne. Meie emotsiooni või muljeid kirjeldan läbi peadirektori tegude. Vaatasin teda ja ta keerutab ennast niimoodi otsustusvõimetult ja kohmetult ühele poole ja teisele, kaamerat hoiab käes ja pilgus äärmine keskendumus. Küsin, et mis teed. Ta vastu: "I wanted to take a picture of something nice..." ja selle peale me loomulikult kõik purskasime naerma. Pilt jäi tegemata. Ma praegu püüan leida võrdlust, et kuidas seda edasi kanda - pole näinud veel midagi sellist - ükskõik kuhu suunda vaadata, siis on ikka majad lagunenud, ehituses, prügi oehh... see oli kohe naljakas. Chongqingi uhkus.
Peale seda oligi vist õhtusöögi aeg ja kuna kõht oli veel pipart täis, siis sellest mõned loobusid. Õnnis tundega jõudsin tuppa tagasi ja läksin vanni ujuma. Hiljem kammisin juuksed ära ja suundusin Executive Lounge´i veini jooma ja raamatut lugema. Seal istus ka Peadirektor ja varsti ühinesid meiega ka sealne hotelli peadirektor ja Operations juht (naissoost - wow!). Kuna direktorid tundsid üksteist juba väga pikalt, siis oli väga huvitav kuulata nende jutte ja juhtumisi erinevates hotellides. Need jutud on lõputud ja uskumatud. Täielik Fawlty Towers....
Pärast rääkisime veel Peadirektoriga juttu ja siis magama. Hommikul oli 6.45 vaja üles saada...
Ametlik programm algas lõunaga. Mind oli juba enne muiates hoiatatud, et sealne toit on väga väga tuline. Olin kuulnud ka hirmujutte, kuidas inimesed on lõpetanud oma õhtu haiglas. Läksime kohalike restorani ja laua peale toodi igasuguseid toite. Visuaalse observatsiooni tulemusena võisin tõdeda, et nende lemmik toidu- ja maisteaine on tõepoolest piprakaun. Neid oli kuhjade viisi iga toidu peal. Ja esimene proov võttis igasuguse maitse- ja haistmismeele. Mõne aja pärast see taastus ja siis panin rohkem rõhku valgele riisile. Seda siis maitsestasin kord ühest-teisest roast midagi proovides. Leidsingi ka seal natuke vähem traumeerivaid asju. Kuid peab ütlema, et täiskõhutunne tekib ruttu kui närid pipart. Igasugune seedimise tuju läheb kohe ära. Kuid nalja oli laua ümber palju. Sest enamus rahvast polnud sellise asjaga harjunud. Asja postiivne külg oli see, et kuigi sees oli sama külm kui väljas, peale paari piprakauna pidi lausa kampsuni seljast võtma...
Seejärel suundusime kahte vanglat inspekteerima. Tegime nalja, et läheme Chongqing Hiltoni eelmist omanikku külastama. Neil nimelt oli natuke probleeme... (pange google otsingusse hotelli nimi ja vaadake, mis välja tuleb. Ma hetkel rohkem ei kommenteeri...). Kuid tegemist oli siis teise maailmasõja aegsete vanglatega. Alguses ma ei saanud nagu üldse aru, et kas need vangid seal olid nüüd kommunismi vaenlased või pooldajad. Peale mitmeid segaseid selgitusi sain aru, et need oli kommunistid, kes vanglasse pandi vahepeal. See selgitas ka vangla seintel olevaid ülistustekste - seal kirjeldati seda, kui vähe nad päevas ikka võimelda said, ja kuidas nad salaja tegid luuletajate klubi ja kuidas ühe tõusuvee ajal suutsid viisteist vangi põgeneda. Omavahel üteldes, vangla oli väike ja mitte hullem kui minu ühikatuba. :) Teine vangla oli nö VIPidele. See oli puhta villa.
Peale vanglaid läksime vanalinna. See paistis tore, kuid üldsegi mitte see, mida meie mõtleme vanalinna külastuse all. Majad olid sellised hiina traditsioonilist laadi, ning ajaloo asemel tegelesime šoppamisega. Seal oli igasugust hiina kraami ja oli üpris lõbus. Kuid tuhande aasta vanust templit meile ei näidatud. Mõned sõid igasuguseid kakapalle, krõmpsuvaid lutikaid ja vikerkaare värvi suhkruvatti. Mina jõin kohvi. Enamasti hängisin peadirektori ja meremehega. Meie ümber oli kogu aeg elevust väga palju. Meremees on ses suhtes lahe, et ta muidu tark ja diskreetne mees, kuid sellises olukorras ta muudab ennast meelega ja ülepaisutatult ameeriklaseks ja teeb nendega pilti ja räägib kui kaunid hammasteta hiina vanamemmed on. Seda on kohutavalt naljakas vaadata. Ma ei mõtle, et ta irvitab nende üle, vaid ta kuidagi mängib rolli, mida nad ootavad. Mina põgenen kui mingi haisev vanamemm hakkab mind taga ajama, kuid tema teeb suure ameeriklase naeratuse ja võtab vanamemmelt ümbert kinni nagu parim sõber ja teeb nägu nagu saaks viimase heietusest ka aru. Kõikidel hiinlastel kohe elevus palju...
Peale vanalinna tuli kohustuslik peatus mingis suveniiri poes. See oli täiesti mõttetu ja pööritasime silmi. Ja siis viidi meid kohta, kus kohtuvad kaks jõge - Jialing ja Jangtse. Jialing on selline rohekas ja Jangtse kollakas ja seda on täiesti võimalik näha selles jõgede kohtumiskohas. Koha mõte on ilus. Seal on mingid kruiisilaevad ja loomulikult memmed-taadid, kes kõik sooviksid sulle mingid jama müüa. Nagu üteldud - mõte on ilus - näeb jõe kaldaid, mägesid jne. Meie emotsiooni või muljeid kirjeldan läbi peadirektori tegude. Vaatasin teda ja ta keerutab ennast niimoodi otsustusvõimetult ja kohmetult ühele poole ja teisele, kaamerat hoiab käes ja pilgus äärmine keskendumus. Küsin, et mis teed. Ta vastu: "I wanted to take a picture of something nice..." ja selle peale me loomulikult kõik purskasime naerma. Pilt jäi tegemata. Ma praegu püüan leida võrdlust, et kuidas seda edasi kanda - pole näinud veel midagi sellist - ükskõik kuhu suunda vaadata, siis on ikka majad lagunenud, ehituses, prügi oehh... see oli kohe naljakas. Chongqingi uhkus.
Peale seda oligi vist õhtusöögi aeg ja kuna kõht oli veel pipart täis, siis sellest mõned loobusid. Õnnis tundega jõudsin tuppa tagasi ja läksin vanni ujuma. Hiljem kammisin juuksed ära ja suundusin Executive Lounge´i veini jooma ja raamatut lugema. Seal istus ka Peadirektor ja varsti ühinesid meiega ka sealne hotelli peadirektor ja Operations juht (naissoost - wow!). Kuna direktorid tundsid üksteist juba väga pikalt, siis oli väga huvitav kuulata nende jutte ja juhtumisi erinevates hotellides. Need jutud on lõputud ja uskumatud. Täielik Fawlty Towers....
Pärast rääkisime veel Peadirektoriga juttu ja siis magama. Hommikul oli 6.45 vaja üles saada...
Subscribe to:
Posts (Atom)
