Esimene tööpäev

Kui te lähete ühte viietärni resort hotelli, siis kõik näib ilus.... a la marmost sambad, restoranist on tunda kerget vürtsikat hõngu, kõik on puhas ja lausa läigib. Te ei kujuta ettegi, et esimese korruse all on veel kaks korrust maa all, kus elu on hoopis teistsugune. See on midagi sellist nagu verivorsti tegemine. Ei taha näha, kuidas tehakse - lõpptulemus on tähtis. Nüüd, mil olen tutvunud hotelli köögipoolega, tean, et midagi ei ole enam endine...

Etteruttavalt lohutan kõiki muretsejaid, et kõik on hästi. :) Kogemus on olnud lihtsalt...kogemuslik. Aga hakkame algusest.

Eile, ehk siis pühapäeval, pidin reisima rongiga (Tuuli - loe tähelepanelikult) Shanghaist Wuxisse. Iseenesest väega lihtne - kiirrong Nanjingi, esimene peatus umbes 52 minuti pärast on Wuxi, hüppad maha, kokkusaamine oli määratud kella üheks ainukese Wuxi McDonaldsi ette, mis asub kohe rongijaamas. Seal ootavat mind sildiga autojuht vmt.

Olin vaadanud välja rongiaja. Krissu omast kogemusest teadis rääkida, et rongijaamas läheb iseenesest väga kiiresti. Otsustasime igaks juhuks ikkagi minna pool tundi varem kohale. Pakkisin oma kotid jälle kokku (love packing!), hüppasin paar korda kohvri peale ka ning lõpus mu tuhande kilo all ta kinni läks. Rongijaama jõudsime ilusti. Krissu tuli moraalseks toeks kaasa ning tänan kõigekõrgemat selle eest, sest tuli välja, et rongijaamas on uuendus - inimpiletimüüjad on asendunud masinatega. Ok, pole probleemi, kui kirjaoskamatu hiinlane saab hakkama, siis saame ka meie! Entusiasm osutus kasutuks, sest pärast nõutut 20 minutit automaadi ees ja ingliskeelses menüüs ringi surfamist, tulemuseni ehk piletini ei jõudnud. Kuid kahjurõõm on kõige suurem rõõm - hiinlased meie kõrval samuti piletit ei saanud. Seega tegime järelduse, et automaadid on katki. Kõndisime välja tagasi, et kuskilt teisest kohast nõu saada. Selleks ajaks oli loomulikult meie poolt nutikalt planeeritud varuaeg nulli tiksunud.... Kuid see selleks - kuidagimoodi peab ju piletit saama... Õnneks leidsime veel automaate ning järjekorda silmates, saime aru, et need vist on ainukesed, mis töötavad. Seisime siis rõõmsalt sabas. Küünarnuki tunde puudumise üle ei kaeba... Lõpuks saime pileti ostetud. Kuigi masin väitis, et rong on välja müüdud, andis ta ikkagi pileti välja. Selgitus ilmnes hiljem. Igastahes, jätsin Krissuga hüvasti ja sisenesin ainult reisijatele võeldud tsooni.

Seal olid hoopis teistsugused numbrid tahvlitel ja kõik ainult hiinlased. Tõepoolest - hiinlaste meri ümberringi ja siis mina suure kohvri ning seljakotiga.... Loogika abil jõuan ooteruumi. Mul oli vaja poolteist tundi oodata. Loomulikult istekohti seal vabu polnud, kuid kohver oli piisavalt toetav. Kuulasin musa ja püüdsin pilkudest mitte häirida lasta. Umbes 10 min enne rongi väljumist, avanesid klaasuksed ja inimesed tormasid perroonile. Hiinlasi perroonile vist varem ei taheta lasta... kes teab mis kokku keeravad... Igastahes tormame... Ma siis nende hulgas. Pidin trepil peaaegu ninuli kukkuma.... 21 kilone kohver ühes käes, seljakott ja mustmiljon hiinlast külje all. OK, sain aru, et pileti peal on vaguni number kirjas. Vagunisse jõudes nägin, et inimesed väga spetsiifiliselt istuvad kuskile. Kuid ma rohkem numbreid oma pileti peal ei näinud.... Seega näitasin ühele vanahärrale oma piletit ja ütlesin "na li", mis peaks tähendama "kus". Ta sai must küll aru, kuid ei osanud mulle vastust anda. Viitas tervele rongile ja ka tühjale kohale tema kõrval. Istusin siis õnnelikult tema kõrvale. Sekund hiljem oli minu ümber segadust ja sain aru, et ma vist ikkagi ei tohi istuda... näitasin ühele nooremale oma piletit, ja ta vastas "no seat", ehk siis seisukoht...... jällegi tuli kohver kasuks. Teised tõepoolest seisid. Rong väljus sekundi täpsusega ning kihutas enamasti umbes 210 km/h. Momentaalselt võeti välja oma söögipaunad ja kukuti sööma... Need, kes ei söönud, jäid hetkega sügavasse unne ja kukkusid norskama. Hoidsin oma meele rõõmsana ja kõik naeratasid mulle.

Wuxisse jõudsin suuremate intsidentideta. Loomulikult oli ukerdamist, sest mu kohver jäi kogu aeg ette, kuid sellest pole lugu. Wuxis väljusin koos massiga. Reisijatele pole see infrastruktuur küll mõeldud - pidevalt mõttetud trepid, astmed üles alla... Kuidas siis selleks hetkeks sajakilose kohvriga saaks üleüldse liikuda??? Ukerdasin siis jälle mustmiljon hiinlasega võidu treppidest üles ja alla (miks neil kiire on??).... tunnelid... pole aimu ka, kus pool võiks olla üksiksarv McDonalds... Korraks kaalusin oma leivanumbrit "na li" kasutamist, kuid siis nägin suurt silt, mis viitas kuulsale restoranile kuskil üleval. jällegi ukerdasin üles ja jõudsin suurele väljakule. (taustainfoks: oli 32 kraadi) Peaks ütlema, et valgeid siinkandis väga palju ei käi. Seega üks üksik tütarlaps on suur huviobjekt. Kuid selline positiivne ja rõõmus sündmus külas. Nägin kaugel terendamas Mekat ja suundusin sinna. Kohe oli mul kõrval ka hotelli üks töötajatest, kes mu "ära tundis" ja suundusime auto juurde. Seejärel läks asi lepase reega. Mu hotell asub ca 30 km kaugusel linnast ning enne hotelli tuleb üks küla, kus olemas politsei ja haigla ning pood jmt. Politsei juurde keerati kohe sisse ja mul paluti viisakalt passiga kaasa tulla. Seega sammusin vabatahtlikult Hiina Rahvavabariigi politseisse. Peaks mainima, et värav meie taga sulgus.... Polnud üldsegi nii hull - kõik "nihautasid" ja naeratasid. Ma küll ei saanud aru, mis infot sinna arvutisse minu kohta üles riputati, kuid kõik lõppes edukalt 15 minutit hiljem printeri sumina ning punase templiga. Võtsin seda kui head uudist, minu abimees hotellist seda ka kinnitas. Tagasi autosse ja nüüd siis juba hotelli. Hotellis tervitati mind soojalt ning kohtusin ka ühe teise Management Trainee´ga Saksamaalt. Pläkutasime natuke aega ja siis tuppa jalgpalli vaatama.

Täna siis esimene tööpäev... Räägiti üldist blabla juttu, tehti tuure, näidati tubasid. Kuna hotell koosneb erinevates majadest, villadest, osadest, mida ühendavad ebaloogilised teekesed, siis on orienteerumiseks vaja kaarti, orienteerumiskogemust ning kompassi. Päeva lõpuks võin tõdeda, et midagi hakkab vist looma.... tuppa minnes enam ära ei eksi. Samuti proovisin selga oma tööriietust.... Loomulikult tuli mulle otsida välja kapip põhjast kõige-kõige-kõige suuremad numbrid.... Egole see just midagi head ei teinud... Lõpuks läks kõik selga, kuid näen selles välja nagu vormitu emme riietes maakas. Seega homme küsin, kas võin ise mustad viigikad osta. Ma arvan, et lubatakse...

Kogemus, mille pean siia kirja panema, puudutab töötajate "restorani". Saksa trainee hoiatas mind, et kas ma olen hiinlasi söömas näinud.... vastasin, et olen küll ja tean, et nad söövad häälekalt ja väga palju. Ütleme nii, et selle teadmisega ei jõua mitte kuskile.

Söökla asub teisel keldri korrusel, kus ka personali osakond, riietusruumid jmt. Olin ennegi tundnud tugevat nõudepesuvee lõhna seal kui personali osakonnas pabereid täitsin, kuid sööklasse jõudes sain aru, kust see tuleb. Ja see pole pesuvesi, vaid supp, mida kõik lürbivad. Ma muidu olen sarkastiliselt liialdav oma kirjeldustes, kuid siinkohal mitte. Vaadake oma pesuvett, värvust ja lõhna, ja see ongi see... Igastahes mulle anti abivalmilt kätte plastmassist vanglataldrik ja siis läksin oma uue sõbraga personalisoakonnast järjekorda. Loomulikult oli ruumis üleüldse elevust palju - valge tuleb, ja uus nägu ja blalabla. Järjekorras rõõmustati, sest täna saab kanajalgu... ja siis oli suurtes plekkvaagnates (kus meil sööklates pikk poiss ja lihaviilud) hunnikus kanajalad (täpselt see, mida kujutate ette kanajalgade all!) mingis pruunis kleepuvas sogas. Ma sellest loobusin. Seejärel oli järgmine tundmatuks jääda sooviv soga ja seejärel kaks juurvilja plöga. Tõsiselt. Ma saan aru, et mida krdit ma siis ootasin... ootasin juurvilja nagu juurvili on - brokkoli, suvekõrvits (restoranides oskavad seda suurepäraselt teha) ja üldsegi mitte mingit soga. Kõik selline ebamäärane.... Ja siis riis. Võtsin endale riisi ja natuke juurviljavärki. Moe pärast ka nõudepesuvett, sest keegi jooksis abivalmilt mulle lusikat tooma. Te peate meeles hoidma, et kogu aeg on iiveldamaajav lehk üleval. Selline aguli lebra, nii et sa ei taha suud lahti teha, kartes, et äkki läheb midagi sisse. Ja siis nii peab sööma. Püüdsin ajada ka oma kaaslasega juttu. Kuid selles loobusin, sest permanentsele klimbile kurgus ei aidanud kaasa pilk taldrikust kõrgemale. Kanavarbad läksid nagu soojad saiad. Kõik lutsitasid neid ja sülitasid siis sinnasamma taldrikule tagasi.... Arvasin, et kui ma suudan riisi ära süüa (isu juba ammu polnud), siis pole ma kedagi solvanud ja saan ruttu värske õhu kätte tulla.... Nii tegingi. Loomulikult naeratasin ma pidevalt ja kõik oli väliselt väga korras.

Mõtlesin, et astun WC-st läbi, et käsi pesta..... NB: Palun, lubage mulle - ärge seda kunagi tehke!!! Mind ei häiri auk põrandas, kuid mis seal aukude kõrval toimub... Loomulikult olen hullemaski käinud, ning oleks ka siin asi saanud aetud, kuid sel hetkel kiirustasin ruttu ülakorrusele valgete illusioonimaailma....

Tööpäev lõppes ning nüüd istun ilusti restoranis, mu ette toodi Caesari salat (vabandan, et nii igav valik, kuid ei soovi mingeid üllatusi enam...süüa tahaks... lõuna ju jäi napiks) ja kirjutan Wifis oma postitust. Ma küll ise seda postitada ei saa, sest postitamine on riigivaenulik tegevus, seega on blogileheküljed blokeeritud. Kuid kuidagi mu jutt ikkagi internetis avaldub...

Homme alustan 8.30.

Kokkuvõtteks: kõik on hästi, inimesed on sõbralikud ja vastuvõtt on soe. Küll selle söögiasja ka välja mõtlen. Homme kolin magalasse. Küll siis on jälle muljeid.... :)

Soovige mulle edu!

Kalli,

K

Kolm päeva Hiinas

25.juuni 2010

Kolm päeva Hiinas
Olen veetnud nüüd kolm päeva oma uues elus. Siiamaani on kõik hästi läinud. Hetkel on küll olemine natuke niru, kuid sellest hiljem. Etteruttavalt muigavatele lugejatele - ei, mul pole pohma!

Teisipäeval jõudsin Tallinna Lennujaama nagu ikka üpris vara. Meie lennujaam on tõesti tore. Siinkohal "kiida teenindajat sektsioon"; Paari minutiga on sisse tšekitud ning turvakontrollist läbi mindud. Minuga isegi mitte ei pahandatud, sest mu vedelikud polnud ühte kilekotti koondatud. Võib olla on see reegel vahepeal muutunud. Kuid istusin kohvikus, jõin kohvi ning surfasin netis. Aeg läks ruttu. Olin üllatunud, kui asjalik suutsin olla. Kuid pean tunnistama, et kurb oli ka. Isegi nüüd mõeldes emale tee ääres, isale lennujaamas ning Lepale, tulevad pisarad silma. Olen memmekas. Tunnistan avalikult. Kuid muidu on OK. Meel oli ergas ning ei mingit kahetsust. Pühkisin pisarad ära ja läksin lennukile. Soome lend oli täiesti mõttetu. Kuid kas te olete kunagi proovinud neid šokolaade, mida antakse? Alati olen neist keeldunud, kuid seekord võtsin vastu. Need on megahead!! Nii et väike reklaam Fazerile. (Lgp Fazeri esindaja, tasu korraldamiseks reklaami eest, palun võtta minuga ühendust meili teel)

Vantaas oli mul neli tundi aega. Mõtlesin, et see saab olema kohutavalt pikk ootamine, kuid tegin endale pesa ning vaatasin Friends´e. Lend oli pikk ja tüütu. Nagu ikka. Kuigi ma armastan filme, ei suuda ma mingil X põhjusel lennukis neid vaadata. Mu kõrval istus üks Belgia ärimees, kes töötab Wuxi lähistel. Ta oli OK. Viisakas ning reisimiskogemusest tingitult mitte tüütu ega blablabla aldis. Kangema tableti puudumisel, võtsin sisse kolm looduslikku unetabletti ning nagu te võite arvata, need ei mõjunud. Magasin umbes paar tundi ja seejärel lugesin minuteid. Uudis: minutite lugemine aeglustab ajakulgu. Kes oleks võinud arvata?? Ja loomulikult pidi olema üks kahekuune laps pardal, kes ei suutnud üle 30 minuti vait olla. Kas ei saaks kuidagi luua lennukisse sellise helikindla ruumi, kuhu saaks panna kõik lastega reisijad? Tegelikult lastega reisijad ja hiinlased. Sest viimased kuidagi ei mõista, et kui on nö vaikne tund, siis pole normaalne (väga diplomaatiliselt väljendatult) arendada diskussiooni teise inimesega kolm rida tagapool. Tõuse püsti, kõnni ta juurde ja vähemalt tee nägu, et sosistad! Ma arvan, et hiina keeles on võimatu sosistada. Kusjuures päriselt ka. Hiina keele filoloogid võivad legaalseid argumente siinjuures esitada, kuid mina arvan, et kuna neid on lihtsalt nii palju, siis selleks et keegi sind üleüldse kuuleks riigis, milles näiteks Shanghai rahvastikutihedus on ca 2000 inimest per ruutkilomeeter, siis sositamisel pole mitte mingit mõtet. Igastahes, thank god, et iga asi, mis läheb üles, peab alla ka tulema.

Taksoga Krissu juurde (ma alati imestan kui taksojuht saab aru, mis ma ütlen), kalli-kalli, Krissu läks tööle ja mina magasin. Poole tunni idee kujunes neljatunniseks kergeks uinakuks.

Õhtuks olime kutsutud kõigepealt Eesti paviljoni Expole Eesti raha näituse avamisele ning seejärel Leedu paviljoni Baltimaade jaanitulele. Tegime end ilusaks, läksime. Mulle väga meeldib Eesti paviljoni kuju, ma mõtlen arhitektuuriliselt (kangas ning värvid). Samuti seest on kujundus lahe. Põrssaid ma päris ei mõista, kuid nagu ikka iga suure asja puhul, on arvamusi mitmeid ning lõpuks peab keegi lihtsalt midagi ära otsusama. Kritiseerida on alati kergem. Seega ei kritiseeri, kiidan julgeid ideid ning edukat teostust! Pakuti viina, vana tallinna, vett ja apelsini mahla. Viina puhtalt ei joo, vana tallinn on rõve, ning kes joob vett või apelsini mahla sotsiaalsel kogunemisel, kus kedagi ei tunne ja pead näima toreda, vaimuka, intelligentse ja lõbusana? (autojuhtidele - palun jooge vett ja mahla. Te ei pea olema vaimukad ja toredad, sest teie autosse ronivad kõik need, kes on juba midagi manustanud ning seega - näite isegi teie ilusa ja kohutavalt vaimukana. Isegi teie tõsine vaikiv ilme toob esile naerupahvakuid) Seega lahendus - võta apelsini mahl, kalla salaja sinna teisest klaasist viru valge sisse ja elu ongi tore. Krissu nii tark ei olnud. Kulistas Vana Tallinna. Järgmisel päeval oli selle mõju tappev.

Igastahes, mix and mingle oli suhteliselt tore. Hemingway´likult oli teine eestlane, keda seal kohtasin, tuttav Lütseumist, keda polnud juba aastaid näinud. Hiljem harjutasime ühte laulu, mida pidime jaanipäeval kollektiivselt esitama. Laul oli "Puhu tuul ja tõuka paati". Meie pead hammustati peaaegu otsast, kui väitsime, et me pole seda kunagi kuulnud. Korraldaja palus, et mõtleksime teise hääle juurde. Sellega sai hakkama meie mitmekülgselt andekas konsul, kuid peab tõdema, et meie laul oli nagunii spontaanselt juba kõrgetasemeline ja seitsmehäälne.

Jaanipäeva pidustuste kõrgpunktiks minu jaoks oli avastus, et Leedu paviljonis on müügil Kiss :). Muud nagu polnudki. Minu esimene mulje kogu seltskonnast on see, et kõik on toredalt kiiksuga. Vaimukad, toredad, andekad inimesed, kes peavad olema kiiksuga, sest on ju tulnud Hiina (why-oh-why-would-somebody-do-that??) ning kõik on paaris! Päriselt ka! Kõik on paaris. Sellest pole lugu, kuid kõik, kes on olnud seltskonnas ainukese vallalisena, teavad, et ühel hetkel on "viies-ratas-vankri-all"-tunne. Keskööl tundsin, et rohkem ei viitsi sotsiaalset tutvumismängu mängida ja tulin tulema. Pool tundi ekslesin komberdades tühjadel Expo tänavatel otsides väljapääsu. (Expo pannakse ametlikult kl 23 kinni) See pole nii lihtne kui arvata võiks, kuid lõpuks jõudsin kodu lähedal olevasse Austraallase paari ning mingil hetkel ühines minuga ka Krissu. Kella kaheks saime magama.

Kolmapäeval läksin ja lasin endal käpad korda teha. Ma läksin jälle välismõjutuste õnge. Ta valis ise mulle värvid välja ja kui ma püüdsin roosa varbavärvi tumepunase vastu vahetada, siis ta naeratades raputas pead ja ütles "oh, no-no-no". Tundsin end rumalana ja vabandasin. Nüüd siis on mu varbad Barbie-roosad. Piinlik on. Kuid seejärel oli päeva missiooniks leida pood, kus müüakse šampooni, juukselakki ja otseloomulikult ka küünelakieemaldajat. Ärge muiake midagi. Polegi nii kerge ülesanne. Käisin Nanjingi tänaval mitu tundi edasi tagasi - seal üks kaubamaja teise kõrval. Ja ei leidnudki. Pärast paaritunnist marssimist leidsin puht juhuslikult ühest keldrist Watsons´i. Järgmine küsimus oli, kuidas leida õigeid tooteid, kui kõik sildid, k.a sildid toodetel, on hiina keeles. Toodete valimisel muutus otsustavaks, kas mäletan pudeli kuju või mitte. Kreem ja dušigeel jäidki ostmata, sest ei suutnud tuvastada, mis oli mis. Jäägu see järgmiseks ülesandeks.

Õhtul olime asjalikud ja tegime tööd, ehk siis Nk1 viis mind kurssi muutustega Hiltoni maailmas. Seega saan esmaspäeval teha nägu nagu teaksin ma kõike. Samuti vaatasime puht huvi pärast Wuxi hotelli reserveeritud inimeste nimekirja. Ei suutnud järgmise nädala aja jooksul leida ühtegi euroopa nime. Hmm. Natuke tõsiseks võttis.

Alates teisipäevast on mul vasak kõrv lukus. Seega olen pool-kurt. Väga ebamugav on. Oleme nagu vigased pruudid siin. Vahepeal läheb lahti, kuid hommikul on jälle kinni :(. Täna hommikul on ta ka valus ning seetõttu pea valutab ning natuke on süda paha. Seetõttu niru olemine. Kuid ei midagi hullu - vanemad, ärge muretsege. Kõik hästi. Ravin kohe seespidiselt viinaga.

Järgmine update juba järgmisel nädalal.

Nk2