Palju õnne argipäevaks!

Hiinlased ei pea sünnipäevi. Nad küll teavad neid ja õnnitletakse, kuid ei midagi suurt ja neil ise kuidagi see korda ei lähe. Seepärast ongi väga armas, et...

Sel nädalal alustasime oma ühikas alguses ainult Andreaga sellist hiina-inglise keele tundi. Et alguses jutustan uute sõnade põhjal ühe hirmlühikese lausete kogumiku. Siis me parandame seda ja vaatame mu uued sõnad üle ning seejärel arutame midagi inglise keeles. Esimene kord olime kahekesi kuid järgmisel korral olid juba kaks teist kolleegi ka seal ja täna oli juba ka kolmas. Eile oli huvitav - neile iseenesest meeldivad sellised mõtlikud klišeelikud sügavmõttelised laused. Andrea alguses kohe andis mulle ühe ette. See oli midagi sellist et "all people have a purpose in life. That is why we need to be confident regardless of what we do". Pani ette, et võiksime seda arutada. OK arutasime. Nähes, kuidas neile see meeldib, võtsin ette Oscar Wilde´i lihtsamad tsitaadid nt

A man can be happy with any woman as long as he does not love her.

Always forgive your enemies; nothing annoys them so much.

If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they'll kill you.

Nad püüdsid kõike panna sõnadesse nagu "edu" ja "rikkus". Andrea arutles natuke läänelikumalt, kuid asja poindile ei saaud nad pihta. Ja kui ma siis selgitasin, siis hakkasid nad "Eureka"-tundega naerma. Et oi, te vaatate asju nii teistmoodi. Neil oli väga põnev. Igastahes täna pidi meil tavapärane tund olema.

Koputasin Andrea ukse peale ja astusin sisse. Kõik oli pime ja laua peal oli suuuur tort küünaldega ja kõik hakkasid "Happy Birthday" laulma. Ja kaardi tegid nad ka... (Nad teavad, et homme lähen Shanghaisse ja oma päris sünnipäeval ei ole siin) Ja siis tehti ohtralt pilte. Neile kohutavalt meeldib lolle pilte teha. Kui keegi juba pildi peal keelt näitab, siis on kohutavalt naljakas. Ning peale koogi söömist, tegi Andrea minu auks spagette tomatikastme ja juustuga. Kas pole mitte armas?

Nii et täna on hea päev.

Ilusat neljapäeva!

K

Mustad päevad

Olen läbi teinud nüüd kogu tunnete spektri. Ja nüüd oleneb päevast. Mõnikord hea, mõnikord halb. Täna on hea päev...kuid sellest juba hiljem. Täieliku logiraamatu huvides, pean ka oma vahepealse tuju ja mõtted üles tähendama. Siit kohandatud väljavõte koju kirjutatud kirjast;

...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...

See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.

Kuid täna on parem päev.

Kristiina

Mis toimub hotellis...

Möödunud kuu värvikamad kaebused või probleemid, millega oleme pidanud tegelema....

- Öösel helistab külaline FO (front office, kus mina töötan) ja kaebab, et kaotas oma sõbra katusele ära. Viimati nägi teda katusel ja viimane oli kurtnud, et ei oska alla tulla. Muidugi olid nad mõlemad täis kui tinaviled ja siiamaani on müstika, kuidas kadunud sõber üleüldse katusele sai...

- Keegi si##us basseini. Esimesena märkasid seda kaasujujad. Basseinivee vahetamine võttis aega 10 tundi.

- Spa massöör pakkus prantsuse härrale peale massaaži veel võimaluse "eriteenuseid" tarbida. Prantslane viisakalt keeldus ja check-outis klaarisin seda tema naisega.

- Kogemata märkasime äkitselt, et kõik Hiina restoranis olevad kalad on surnud. Kaua nad surnud olid olnud, kahjuks, piinlik tunnistada, keegi ei osanud ütelda.

Hoian teid siis kursis...
Kristiina