Mustad päevad

Olen läbi teinud nüüd kogu tunnete spektri. Ja nüüd oleneb päevast. Mõnikord hea, mõnikord halb. Täna on hea päev...kuid sellest juba hiljem. Täieliku logiraamatu huvides, pean ka oma vahepealse tuju ja mõtted üles tähendama. Siit kohandatud väljavõte koju kirjutatud kirjast;

...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...

See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.

Kuid täna on parem päev.

Kristiina