Tulles vastu mitmetele lugejate kirjadele, selgitan kes on on tibu ja kes on topsik.
Vastus on lihtne – topsik on iga hiinlane, kuid tibu on oma tiimi hiinlane. Logisch...
Kas on veel küsimusi?
Kristiina,
kes pole üldse tegelikult rassist. Päriselt ka! Mis teha, kui nad topsikud on? Ja topsik pole ju negatiivne...
Saturday, September 18, 2010
Mama huhu...
Nüüdseks on mu pahameel möödunud. Kuigi internet on kuskil ära ja on seda olnud juba mitu mitu päeva, võtan ennast kokku ja kirjutan ikkagi. Teen seda kõigepealt offline ja siis tööl postitan. Nagu ennemuistsel ajal. Ning kuigi mul oli kahtlus, et võimud on minu peale pahased ja soovivad mu suhtlust välismaailmaga piirata ja on minu personaalselt sihikule võtnud, pean nüüd oma egoismi alla neelama – tervel majal on netiga probleeme. Nii et elagu China Telecom!
Et teil ei jääks arusaama, et ma siin ainult joon veini või unistan sellest, siis natuke ka tööjuttu. Õige natuke. Luban.
Üheks minu kohustuseks on ka inglise keele kursuse korraldamine ja läbiviimine. Siiamaani on meil olnud üritus nimega “English Corner”, kuhu võivad kõik tulla vastavalt oma tujule. Mingit grammatikat ei õpi ja tekste ei loe. Lihtsalt püüame neid sellises mitteametlikus atmosfääris kuidagi rääkima saada. Istume põrandal ja naeratame-noogutame... Iga kord on oma teema – alguses rääkisime restorani teemadel ja toidust, seejärel hobidest ning siis, kuidas anda juhiseid nii tänaval kui ka hotellis. Me näeme ikka suht palju vaeva. Toidust rääkides tõime laua peale igasuguseid erinevaid toiduaineid ja siis nad said maitsta ka samal ajal. Ja kui tund läheb liiga tõsiseks, siis ütleme midagi hiina keeles - see toimib alati - koheselt kõigil on naeru kui palju. Kord ka lõime laua peal õppimise eesmärgil olnud muna klaasi lahti, et näidata mis on munavalge ja rebu ja siis ma lubasin Sebastianile 20 RMB maksta, kui ta selle ära jooks. Jõigi. Raha küsib siiamaani :) Kuid järgmises tunnis oli meid rekordarv... Ju siis jutt levis....
Juhiste andmiseks joonistasime suure kaardi, kus tänavad ja jõgi ja sild ja ristmikud ning ringtee. Seejärel printisime välja väikeseid pilte, millel kujutatud kas kool, haigla, park, postimaja, kaubanduskeskus vmt. Alguses kordasime lihtsalt pilte, et mis see on ja mis seal teha saab. Nad kribasid kõik kogu aeg kirjutada ja järgmine kord teadsid juba ise sõnu ütelda. Seejärel paigutasime need kõik kaardi peale koos valgusfooride ja zebradega ning andsime neile Sebastiani tehtud paberist auto sõitmiseks. Üks sõitis, teine andis juhiseid ja pidid ühest punktist teise jõudma... elevust oli väga palju. Kõik tahtsid autoga sõita. Maja õppimiseks joonistasime suure maja ja printisime välja erinevaid tube märgistavad pildid. Selline meetod paistab väga hästi töötavat. Elevust on palju ja ausalt üteldes on see olnud üpris nauditav. Tore on tunda, et enne nad ei teadnud ega osanud neid sõnu kasutada ja nädal aega hiljem on nad 15 sõna võrra rikkamad. Babysteps.... Kas teie teate, kuidas on ringtee inglise keeles? Või sulgpall? Minu tibud teavad... :)
Lõpetasime toidu ja tubade teema bloki sellise mitteametliku peoga. Tõime süüa ja juua ning kordasime sõnu. Seejärel vaatasime Mr. Beani sketši, kus ta restoranis üksi oma sünnipäeva tähistas ja toorest liha tellis. Ning pärast seda vaatasime veel igihaljast filmi „Õhtusöök ühele” – teate küll, seda mustvalget, mida näidatakse iga aasta 1. Jaanuaril. Filmidel oli mitu eesmärki; esiteks, saime korrata sõnu, teiseks, tutvusid nad euroopa naljasoonega ja kolmandaks, teavad nad nüüd, kes on Mr. Bean ja, mida eurooplased vaatavad 1.jaanuaril. Neile väga meeldis ja loomulikult kui oli füüsilise naljaga tegemist, siis oli eriti tore – Mr. Bean sülitamas kelneri pükstesse või butler järjekordselt komistamas (või siis mitte) tiigripea otsa...
Kuid inglise nurgaga on nüüd vist natuke lõpp, sest alustame mingil hetkel ametlike kursustega. Seda on plaanitud juba algusest peale ning mul olid käsiraamatudki juba augustikuus valmis, kuid mingil x põhjusel (omavahel üteldes – HR lihtsalt jokutab), pole me siiamaani algust teinud. Igastahes eelmisel nädalal jõudsime lõpuks siis selleni, et paneme huvilised kirja ja testime nende taset. Alguses läks lihtsalt meil laiali, et kes soovib, kirjutagu oma nimi üles. Ja kuigi iga teine ütleb, et soovib õppida inglise keelt, on tegemist ikka väga laisa rahvaga ja midagi vabatahtlikult ei tehta...sellest tulenevalt oli meil nädala ajaga umbes 5 nime kirjas. See vihastas mind natuke ja kirjutasin HR ülemusele, et päris ei nõustu, et tegemist niiiiii vabatahtliku asjaga. Kasvatame ju endale tulevaseid ülemusi ja nad peaksid tunnis käima tööajast ja see on tasuta, seega ülemused peaksid ikka sinna kursustele saatma konkreetseid inimesi. Arvasin, et võib olla olin natuke liiga karm ja julge oma arvamusavalduses, kuid vahet pole.... kolme päeva pärast oli meil 59 nime kirjas.
Testimiseks panin kokku väikese grammatika jupi ning tekstist arusaamise ülesande. Selleks lihtsustasin „Wizard of Ozi” algust ja esitasime umbes 10 väidet ja palusime neil märkida, et kas tõene, vale, või vastust pole tekstis. Vastused osutusid üllatavaks. Väitsime näiteks, et Dorothy on õnnelik ja et ta perekond töötab vabrikus. Esimesele väitele vastati, et see on kas tõene või et seda pole tekstis mainitud.... Kui küsisin, et miks arvad, et D on õnnelik, siis näidati lauset „Dorothy lives in a small house”. (Mina lootsin vastuseks, et see väide on vale, sest tekstis vihjati, et ta elu on igav). Teise väite kohta arvati, et kinnitust ei ole tekstis. Kuigi seal oli konkreetselt lause „Her uncle was a farmer.”
Võib olla tõesti – igavus ei ole õnnelikkuse takistuseks ja kui sul on väike maja, siis peaks D juba õnnelik olema. Hiina tarkus on tõepoolest iidne ning küps – mingeid pseudoprobleeme pole vaja tekitada! Istu oma kivi peal, kasvata habet, hommikuti tee Taichi´d ja mida rohkemat on sul vaja? Nagu see neegri ja banaanipuu värk.... Kuid see on imelik, et nad ei tunnistanud onu perekonnaliikmeks. Samas loevad nad tihtipeale tädipoegi, -tütreid oma õdedeks ja vendadeks. Vot nii, kõiki teste ei saa võtta must-valgelt.
Peale ametlikku osa oli selline paarilauseline vestlus, et kes sa oled ja kust sa tuled. Naljakas oli see, et järgmine „esineja” püüdis eelmise pealt küsimuste järjekorra järgi vastuseid ettevalmistada. Probleemiks või siis naljakaks (minu jaoks vähemalt...muidugi surusin muige viisakalt maha) osutus, kui juhtusin küsimusi teises järjekorras esitama. Nemad ei saanud aru...seega vastus ja küsimus olid nagu sünkroonist väljas...nagu Juku anekdoot. Samuti õppisin hiina perekonnaelu kohta – enamiku isad on ärimehed, ehk siis kalamehed, kodus elavatel koertel ei pruugi olla nimesid ning nende unistuseks on töötada poes.
Kokkuvõtteks - nagu arvata võis, 98% osalejatest kuulub algajate gruppi ehk nagu nad ise ütlevad – nende inglise keel on mama huhu... ehk „so-so”... Tahaks juba alustada. Olen avastanud, et mulle päris meeldib õpetada. Ning siinjuures teen suure kummarduse õpetaja Kurigule (Kurigile?), kes inglise keele suhu pani.
Kristiina II
Et teil ei jääks arusaama, et ma siin ainult joon veini või unistan sellest, siis natuke ka tööjuttu. Õige natuke. Luban.
Üheks minu kohustuseks on ka inglise keele kursuse korraldamine ja läbiviimine. Siiamaani on meil olnud üritus nimega “English Corner”, kuhu võivad kõik tulla vastavalt oma tujule. Mingit grammatikat ei õpi ja tekste ei loe. Lihtsalt püüame neid sellises mitteametlikus atmosfääris kuidagi rääkima saada. Istume põrandal ja naeratame-noogutame... Iga kord on oma teema – alguses rääkisime restorani teemadel ja toidust, seejärel hobidest ning siis, kuidas anda juhiseid nii tänaval kui ka hotellis. Me näeme ikka suht palju vaeva. Toidust rääkides tõime laua peale igasuguseid erinevaid toiduaineid ja siis nad said maitsta ka samal ajal. Ja kui tund läheb liiga tõsiseks, siis ütleme midagi hiina keeles - see toimib alati - koheselt kõigil on naeru kui palju. Kord ka lõime laua peal õppimise eesmärgil olnud muna klaasi lahti, et näidata mis on munavalge ja rebu ja siis ma lubasin Sebastianile 20 RMB maksta, kui ta selle ära jooks. Jõigi. Raha küsib siiamaani :) Kuid järgmises tunnis oli meid rekordarv... Ju siis jutt levis....
Juhiste andmiseks joonistasime suure kaardi, kus tänavad ja jõgi ja sild ja ristmikud ning ringtee. Seejärel printisime välja väikeseid pilte, millel kujutatud kas kool, haigla, park, postimaja, kaubanduskeskus vmt. Alguses kordasime lihtsalt pilte, et mis see on ja mis seal teha saab. Nad kribasid kõik kogu aeg kirjutada ja järgmine kord teadsid juba ise sõnu ütelda. Seejärel paigutasime need kõik kaardi peale koos valgusfooride ja zebradega ning andsime neile Sebastiani tehtud paberist auto sõitmiseks. Üks sõitis, teine andis juhiseid ja pidid ühest punktist teise jõudma... elevust oli väga palju. Kõik tahtsid autoga sõita. Maja õppimiseks joonistasime suure maja ja printisime välja erinevaid tube märgistavad pildid. Selline meetod paistab väga hästi töötavat. Elevust on palju ja ausalt üteldes on see olnud üpris nauditav. Tore on tunda, et enne nad ei teadnud ega osanud neid sõnu kasutada ja nädal aega hiljem on nad 15 sõna võrra rikkamad. Babysteps.... Kas teie teate, kuidas on ringtee inglise keeles? Või sulgpall? Minu tibud teavad... :)
Lõpetasime toidu ja tubade teema bloki sellise mitteametliku peoga. Tõime süüa ja juua ning kordasime sõnu. Seejärel vaatasime Mr. Beani sketši, kus ta restoranis üksi oma sünnipäeva tähistas ja toorest liha tellis. Ning pärast seda vaatasime veel igihaljast filmi „Õhtusöök ühele” – teate küll, seda mustvalget, mida näidatakse iga aasta 1. Jaanuaril. Filmidel oli mitu eesmärki; esiteks, saime korrata sõnu, teiseks, tutvusid nad euroopa naljasoonega ja kolmandaks, teavad nad nüüd, kes on Mr. Bean ja, mida eurooplased vaatavad 1.jaanuaril. Neile väga meeldis ja loomulikult kui oli füüsilise naljaga tegemist, siis oli eriti tore – Mr. Bean sülitamas kelneri pükstesse või butler järjekordselt komistamas (või siis mitte) tiigripea otsa...
Kuid inglise nurgaga on nüüd vist natuke lõpp, sest alustame mingil hetkel ametlike kursustega. Seda on plaanitud juba algusest peale ning mul olid käsiraamatudki juba augustikuus valmis, kuid mingil x põhjusel (omavahel üteldes – HR lihtsalt jokutab), pole me siiamaani algust teinud. Igastahes eelmisel nädalal jõudsime lõpuks siis selleni, et paneme huvilised kirja ja testime nende taset. Alguses läks lihtsalt meil laiali, et kes soovib, kirjutagu oma nimi üles. Ja kuigi iga teine ütleb, et soovib õppida inglise keelt, on tegemist ikka väga laisa rahvaga ja midagi vabatahtlikult ei tehta...sellest tulenevalt oli meil nädala ajaga umbes 5 nime kirjas. See vihastas mind natuke ja kirjutasin HR ülemusele, et päris ei nõustu, et tegemist niiiiii vabatahtliku asjaga. Kasvatame ju endale tulevaseid ülemusi ja nad peaksid tunnis käima tööajast ja see on tasuta, seega ülemused peaksid ikka sinna kursustele saatma konkreetseid inimesi. Arvasin, et võib olla olin natuke liiga karm ja julge oma arvamusavalduses, kuid vahet pole.... kolme päeva pärast oli meil 59 nime kirjas.
Testimiseks panin kokku väikese grammatika jupi ning tekstist arusaamise ülesande. Selleks lihtsustasin „Wizard of Ozi” algust ja esitasime umbes 10 väidet ja palusime neil märkida, et kas tõene, vale, või vastust pole tekstis. Vastused osutusid üllatavaks. Väitsime näiteks, et Dorothy on õnnelik ja et ta perekond töötab vabrikus. Esimesele väitele vastati, et see on kas tõene või et seda pole tekstis mainitud.... Kui küsisin, et miks arvad, et D on õnnelik, siis näidati lauset „Dorothy lives in a small house”. (Mina lootsin vastuseks, et see väide on vale, sest tekstis vihjati, et ta elu on igav). Teise väite kohta arvati, et kinnitust ei ole tekstis. Kuigi seal oli konkreetselt lause „Her uncle was a farmer.”
Võib olla tõesti – igavus ei ole õnnelikkuse takistuseks ja kui sul on väike maja, siis peaks D juba õnnelik olema. Hiina tarkus on tõepoolest iidne ning küps – mingeid pseudoprobleeme pole vaja tekitada! Istu oma kivi peal, kasvata habet, hommikuti tee Taichi´d ja mida rohkemat on sul vaja? Nagu see neegri ja banaanipuu värk.... Kuid see on imelik, et nad ei tunnistanud onu perekonnaliikmeks. Samas loevad nad tihtipeale tädipoegi, -tütreid oma õdedeks ja vendadeks. Vot nii, kõiki teste ei saa võtta must-valgelt.
Peale ametlikku osa oli selline paarilauseline vestlus, et kes sa oled ja kust sa tuled. Naljakas oli see, et järgmine „esineja” püüdis eelmise pealt küsimuste järjekorra järgi vastuseid ettevalmistada. Probleemiks või siis naljakaks (minu jaoks vähemalt...muidugi surusin muige viisakalt maha) osutus, kui juhtusin küsimusi teises järjekorras esitama. Nemad ei saanud aru...seega vastus ja küsimus olid nagu sünkroonist väljas...nagu Juku anekdoot. Samuti õppisin hiina perekonnaelu kohta – enamiku isad on ärimehed, ehk siis kalamehed, kodus elavatel koertel ei pruugi olla nimesid ning nende unistuseks on töötada poes.
Kokkuvõtteks - nagu arvata võis, 98% osalejatest kuulub algajate gruppi ehk nagu nad ise ütlevad – nende inglise keel on mama huhu... ehk „so-so”... Tahaks juba alustada. Olen avastanud, et mulle päris meeldib õpetada. Ning siinjuures teen suure kummarduse õpetaja Kurigule (Kurigile?), kes inglise keele suhu pani.
Kristiina II
Subscribe to:
Posts (Atom)
