Ümberpöörd!

Kogu meie korrespondents siinses blogis on olnud suhteliselt üleolev. Tunnen selle pärast end natuke halvasti. Miks ainult natuke? Sest ei arva hetkel teisiti, kuid see on pigem kurb kui humoorikas.

See on nende elu. Kasvatavad kanu Shanghai pea tänaval, parseldavad tütreid turul, tantsivad kollektiivselt hiina muusika saatel pargis, hommikune tai-chi ja kilpkonna mahamüümine rikastele söögiks ristteel... See on nende elu ja nad elavad seda oma enda väikesel ja ettekirjutatul kombel. Nad ei tea midagi meist ega meie kommetest. Mis on "õige" või mis oleks parem. Nad lihtsalt püüavad oma elu kuidagi veeta. Võin kritiseerida ja irvitada poliitika ja kommunistliku korra üle, kuid inimene selles on selline, nagu ta on. Võtab parima, mis võtta.

Sama teevad ka Expatid. Käisin pühapäeval Waldorfis brunchil. Ma selle ürituse detailidesse ei lasku. Oli iseenesest tore päev, kuid pärast seda midagi näris kogu aeg. Ja öösel äkitselt koitis – see expattide eluviis ajab südame pahaks. Enamus expatte Shanghais või Aasias saab head palka. Superhead võrreldes kohalikega. Ja siis me tuiskame oma riietes ja parfüümipilves tänavaid mööda, restoranist sisse ja maksame superhindu mittemillegi eest, naerame kõvasti ägedalt zhestikuleerides ning hiinlasi tagarääkides. Samas teame, et see kõik on igavene jama ja kodus ei teeks ega käituks nii kunagi. Kuid siin seda oodatakse ja kohalike imetlus nii restoranis, kui klaasukse taga on normaalne.
Kuid see on rõve.
See teadmine oli natuke kergendus. See pole kunagi mulle siin väga meeldinud. Üks asi on minna sõpradega midagi tähistama – teeme nii, et paneme ilusad riided selga ja läheme fancy-pantsy restorani shampust jooma... OK. See on lõbus. Kuid seda teha lihtsalt sellepärast, et on pühapäev ja olen expat ja seda minust oodatakse.... yak! Tundsin ennast nii halvasti terve päeva ja siiamaani tegelikult. Kuid see oli hea õppetund.
Kuid seda on siin näha igalpool. Expatid arvavad endast väga palju. Ja neile ka lubatakse väga palju. Kindlasti endale ka teadmata, naudin neid pluss-pooli. Kerge on minna vooluga kaasa. Kui seltskonnas kõik räägivaid lugusid hiinlastest, siis tujuga kaasa minnes tahaks ka ju vaimukas olla. Räägid rohkem kui tahaksid. Viis minutit hiljem tunned paha maiku keelel.

Eks me kõik õppime. Loodan, et keegi teine siin julgeb ka nii arvata...

Hiinlased vallutavad maailma?

Kes ütlevad, et hiinlased vallutavad maailma, on järjekordsed „hiina” eksperdid Euroopas, kes hirmuvad nähes Hiina majandustõusu või rahvaarvu, kuid pole raudriide taha näinud rohkem kui 72 tundi.

Küsimused laiale ringile:

Kas on raske suletud (kommunistlikule) riigile luua illusiooni maailmale kui edukast suure majanduskasvuga riigist? Mäletate nõukogude võimu? Hiigelajad! Milline majandus! 5 aasta eesmärgid saavutatud kolme aastaga! Hurraaaaaa!!!!

Kas oleks suuremat tõendust eelmise punkti kohta, kui pakkuda „päästa” Euroopa eurokrahhist? Meil on raha kui raba! Mis siis, et enamus riigielanikest on vibelevad harimatus vaesuses, kuid meie ostame kõik teie, eurooplaste, valgete, arrogantsete laowai võlad ära!

Kui Steve Jobs oma ideega vallutas maailma, kas me oigasime, et ameeriklased vallutavad maailma. Võib ju seda sõnakõlksuna ütelda, kuid kas tõesti mõtlesime sellele hirmuga kui terve rahvuse vallutusrektele? Üks innovaatiline inimene ja idee. Sama võib ütelda Zuckerbergi ja Facebooki kohta jne. See kõik on hoopis kiidukõne Silicon Valley haridusele ja innovaatilisele kliimale. Või kui Skype loodi, olime uhked eesti esindajate üle. Kuid kas mõtlesime, et nüüd vallutame maailma?

Kindlasti on Hiina massi arvestades ka innovaatilisi, viisakaid ja mõtlevaid inimesi. Need on üksikinimesed, kellel võivad olla ideed ja visioon ja ratsionaalne lähenemine tööle. Kui neil on mõtteid ja need jõuavad maailma, siis ärme palun satu paanikasse! Tervitame neid kui indiviide, kes on kõikide asjaolude kiuste tõusnud. Nagu õied savises porimülkas. See on ilus ja märkan ja vaatan neid imetlusega. See „teeb mu päeva” (makes my day), kui kohtan hiinlast, keda näen väljendamas neid sümptomeid. Siiralt.

Hiinlased, kui rahvus, ei valluta maailma. Neil on raskusi enda toitmisega. Iga välismaa firma, kes nendega koostööd on teinud, väldiks seda tulevikus iga hinna eest. Ja ühel hetekl kaalub kõik see absurdsus üle näilise odava tööjõu loosungi. Sest tuues firma odava tööjõu eesmärgil Hiina, taotleme ju kasumit ja efektiivsust. See on meie eesmärk ja mõtlemine. Kuid kohatav bürokraatia ja enamuse kohalike absurdsus ja ebaviisakus hoiab tagasi igasuguse otsuse rakendamise ja seega kaotame väärtuslikku aega ja seega kasumit. Ja ärme üldse räägigi kvaliteedist.

Nagu aru saite, madalseis Hiinas. Veel 358 päeva jäänud ja tunne on nagu oleks möödunud juba nädalaid saabumisest kolmapäeva hommikul. Kui keegi vanemast põlvkonnast veel ütleb midagi sellist, et olen noor ja pole läbi elanud kommunismi, siis hakkan karjuma.

(Postitus tegelikult laupaevast. Madalseis on moodunud.)