Ümberpöörd!

Kogu meie korrespondents siinses blogis on olnud suhteliselt üleolev. Tunnen selle pärast end natuke halvasti. Miks ainult natuke? Sest ei arva hetkel teisiti, kuid see on pigem kurb kui humoorikas.

See on nende elu. Kasvatavad kanu Shanghai pea tänaval, parseldavad tütreid turul, tantsivad kollektiivselt hiina muusika saatel pargis, hommikune tai-chi ja kilpkonna mahamüümine rikastele söögiks ristteel... See on nende elu ja nad elavad seda oma enda väikesel ja ettekirjutatul kombel. Nad ei tea midagi meist ega meie kommetest. Mis on "õige" või mis oleks parem. Nad lihtsalt püüavad oma elu kuidagi veeta. Võin kritiseerida ja irvitada poliitika ja kommunistliku korra üle, kuid inimene selles on selline, nagu ta on. Võtab parima, mis võtta.

Sama teevad ka Expatid. Käisin pühapäeval Waldorfis brunchil. Ma selle ürituse detailidesse ei lasku. Oli iseenesest tore päev, kuid pärast seda midagi näris kogu aeg. Ja öösel äkitselt koitis – see expattide eluviis ajab südame pahaks. Enamus expatte Shanghais või Aasias saab head palka. Superhead võrreldes kohalikega. Ja siis me tuiskame oma riietes ja parfüümipilves tänavaid mööda, restoranist sisse ja maksame superhindu mittemillegi eest, naerame kõvasti ägedalt zhestikuleerides ning hiinlasi tagarääkides. Samas teame, et see kõik on igavene jama ja kodus ei teeks ega käituks nii kunagi. Kuid siin seda oodatakse ja kohalike imetlus nii restoranis, kui klaasukse taga on normaalne.
Kuid see on rõve.
See teadmine oli natuke kergendus. See pole kunagi mulle siin väga meeldinud. Üks asi on minna sõpradega midagi tähistama – teeme nii, et paneme ilusad riided selga ja läheme fancy-pantsy restorani shampust jooma... OK. See on lõbus. Kuid seda teha lihtsalt sellepärast, et on pühapäev ja olen expat ja seda minust oodatakse.... yak! Tundsin ennast nii halvasti terve päeva ja siiamaani tegelikult. Kuid see oli hea õppetund.
Kuid seda on siin näha igalpool. Expatid arvavad endast väga palju. Ja neile ka lubatakse väga palju. Kindlasti endale ka teadmata, naudin neid pluss-pooli. Kerge on minna vooluga kaasa. Kui seltskonnas kõik räägivaid lugusid hiinlastest, siis tujuga kaasa minnes tahaks ka ju vaimukas olla. Räägid rohkem kui tahaksid. Viis minutit hiljem tunned paha maiku keelel.

Eks me kõik õppime. Loodan, et keegi teine siin julgeb ka nii arvata...