Olukorrast Shanghais

Oleks vist aeg anda väike ülevaade, mis on toimunud ja mis Kristiinade asukoht ja situatsioon on. Seda informatsiooni oleme edastanud siin möödaminnes ja lausete vahepeal.

Mina olen nüüd Hiinas üksinda. Ehk siis ilma Kristiinata ehk nagu Kati ilma karuta. Olen tegelikult karuta olnud juba detsembri teisest nädalast alates, kuid vahepeal olid jõulud ja siis ei saanud nagu aru. Kuid jaanuari alguses naasesin kodulinna Shanghaisse ja nüüd olen siis täiesti iseseisev.

Kohe tuli uuel ametipostil selg sirgeks lüüa ja samaaegselt ka uut elamispinda otsida. Sellega läks finantsiliselt jälle keeruliseks, sest meie HR ja Finantsosakond pole just väga toetavad. Ja makseid tehakse kord kuus - katsu siis uut korterit leida ja kui deposiidi voi üüri kohta küsitakse, siis lubad tulevikuks pudrumägesid kokku.

Igastahes kolm päeva pärast naasemist oli juba nutuvõru umber suu ja Hiina bürokraatlikkus ja inimeste ebasõbralikkus olid karika ääreni täitnud. Kuid siis tuli jälle järgmine paev ja oli vaja asjadega edasi minna.

Käisin kolme korterit vaatamas. Mõtlesin, et oleks huvitav... otsiks midagi autentset ja hiinapärast.

Esimene korter oli kolmekorruliste majade kompleksis ja väga kohaliku olemusega. Majade vahel kitsad teekesed, mida täitsid jalgrattad, kuivav pesu, suured potililled jmt. Väga põnev. Jõudsime suurte kahe poolega usteni. Ja siis ütles maakler, et see nüüd ongi sinu välisuks. Ahah. Sisse minnes tuli väike avatud (värskes õhus) esik ja siis jälle suured kahemeetrised verandataolised klaasist uksed. Astusin üle läve ja olingi korteris. Alguses ei saanud aru, et kas see nüüd ongi juba korter või? Olin kohe suuuuuuures toas, umbes 3 meetrit kõrge, tavaline tänava kivipõrand, üks sein poolikult raamitud telliskivine, antiiklaud toolidega. Oli nagu galerii. Vannituba oli meelega rustikaalne, kuid aken pisike ja vaatega kooliõue (hmm?). Magamistuba oli pime ja madal, aknad poolenisti kinnimüüritud. Köök oli sealsamas suures toas ühes nurgas. Selline minivariant. Alguses ehmatasin ara, kuid siis vaatasin, et päris põnev. Omanikud olid kunstiinimesed, sellest tulenevalt ka selline imelik korraldus. Ja lubasid mulle vajadusel kõik mööbli tuua jne jne.

Teine korter oli jälle sarnases kolmekorruliste majade kompleksis. Ja nüüd peate proovima ette kujutada ühte hiina filmi... Välisuks logu, postkast kõrval viltu, värv koorub, ukse korval kuivavad põrandalapid. Läksin sisse, imepeenike koridor ja hollandi treppid (ehk siis kitsad ja järsud) suunavad majasisemusse. üles ja alla (jah - alla!!), vahepeal on avatud korteriuksed, kust hiina mammid huviga valja vaatavad, et mis toimub. Soogilõhnad, pesupotid, pannid igal pool... Trepid muudkui läksid ülespoole sinka-vonka ja salamisi mõtlesin, et põnev küll, kuid kuidas ma siit kontsadel voi kohvriga voi kergelt shvipsis peaksin elusalt alla saama.... Kuid poole trepi peal oli äkitselt uks, ja see oligi mulle pakutav korter. Väga põnev ja ilus korter oli. Vannitoas suur vann, köök, söögituba eebenipuidust lauaga (vähemalt nii paistis), suured aknad vaatega siseõue, kus Kadriorupargi puud... lai voodi ja elutuba ja siis veel poolik pööningukorrus eraldi vannitoaga külaliste jaoks. Ahvatlev.

Ja siis kolmas korter. Välismaallaste kompleksis. Esimesel korrusel. Ikea sisustusega tavaline 2-toaline ühe inimese korter. On olemas turvamees, pesumasin, jõusaal ja ujula.

Mõtlesin ja mõtlesin. Ja tundsin, et võib ju unistada hiinapärasest kohalikust korterist, kuid see tähendab ka seda, et kui midagi juhtub, siis olen üksinda... kui midagi katki läheb, siis pean ise vaatama, kuidas parandatud saab... kohalikes korterites läheb tavaliselt ka WC umbe ja seda rõõmu pole küll vaja. Seega valisin kolmanda korteri... turvaline ja praktiline. Omanik on Hong Kongist ja seega räägib ka inglise keelt.

Korter asub kesklinnas, kuid tööle minna jala ei saa. Mõnikord jalutan koju ja siis läheb umbes tund aega. Nagu üteldud, kuulub korteri juurde ka jõusaal. Seal olen täitsa juba mitu korda jooksmas käinud. Tahaks uuesti minna, kuid laupäeval käisin salsat tantsimas ja nüüd on vasak põlv kohe niinii valus, et lonkan lausa. Kes oleks võinud arvata, et merengue tervisele kahjulikuks osutub. Kuid laupäevast tantsu ei kahetse sellegipoolest. Lõbus oli.

Kui üldiselt on olukord natuke harjumatu ja üksildane... Pole kellegagi nalja teha, kellegagi mööduvaid juhtumisi ja situatsioone kommenteerida, hiinlase kiruda, veini juua hoolimata sellest et on alles esmaspäev, pikkadel lõunatel käia jne jne... Laupäeva hommikul ärkan üles ja vaatan ringi ja mõtlen, et mis siis nüüd edasi? Korter on vaikne ja keegi ei küsi, kuidas magasin või mis ma unes nägin.

Kuna te selle teema juba üles võtsite, siis räägin. Eestit näen unes! Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta väliseestlaste sümptomite hierarhias. Arvasin, et kiluvõileva ja Kiigelaulukuuikuga on maksimum saavutatud. Kuid vist mitte. Paar päeva tagasi nägin Kristjanit ja Kristoferi unes - õigemini nagin unes, et olen maal ja hakkan ärkama. Läbi une kuulsin, kuidas poisid köögis juba vanaemaga (emaga) asjatavad. Midagi juhtus, ja Kristjan hakkas nutma, arvatavasti pannkook läks katki vmt ja ema hurjutas, et "mis nüüd siis... " jne. Selline normaalne hommikuaskeldus. Tavaliselt oleksin natuke pahane olnud, sest oli laupäev ja oleksin tahtnud kauem magada.... Kuid siis ärkasin päriselt üles ja korteri vaikus oli valusaks kontrastiks unenäole.

Eile öösel nägin unes, et tegin Vahuriga pättust. Ei mäleta täpselt, mida... kuid midagi me jamasime. Võimalik, et olime Nõgiarus.

Unenäod on lahedad. Täitsa kohe põnev ootamine ja vaatamine... :)