Eestis käidud nagu lipsti....

Minu vaikust võib põhjendada sellega, et olin välisreisil Eestis. Olin turist Tallinnas. Ja ma pean kõikide eestlaste kurvastuseks ütlema, et eestlased on üks sõbralik ja tore rahvas. Neelake see karm kibe pill alla ja lõpetage vingumine! Kuid alustan algusest.

Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.

Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!