Neljapäevaõhtused mõtted

Tere kõigile.

Olen jälle siin. Või õigemini seal. Tegelikult, kui aus olla, siis olen poolel teel. Ei tea, kas olla siin või seal. Tulid esimesed koduigatsustunded peale ja sellega ka koos mõtted, et äkki peaks vahepeal ikkagi kui-da-gi-moodi koju saama. Ja siis ka mõtted, et „ei”, see pole hea mõte... Nii ressursiliselt kui ka psühholoogiliselt. Nii et ei teagi nüüd. Kas olla siin või seal. Kardan, et sõbrad unustavad. See ei ole nende süü ega ka minu süü. Lihtsalt.... Ja omalt poolt tekib väike „deja vu”.... ei tahaks sama üle elada, mis siis kui Hollandist tagasi tulles. Äkki ikkagi bürokraatlik väikekodanlik elu on parem kui näiliselt „wow” elu kuskil kaugel? Ärge arvakegi, et kahetsen. Siia pidin tulema. Punkt. Et kasvõi teada saada, mida tahan.

Loomulikult, pole siin paha. Ja mul poleks kiusatust, kui elu oleks siin paha. Just jõin veini lounge´is ja pärast läksin rõdule, kus mõnus suvetuul sasis juukseid, loodus kergelt lookas, järvel romantilised lained... ilus.... Ja ma kujutan ette, et kui siin olla piisavalt kaua, siis tekiks elu nagu igalpool mujalgi.

Selles pole küsimus. Ka siin on spontaanseid üllatusi ning omamoodi võlusid. Kurtsin just minimaalselt Kadrile, et tunnen puudust spontaansest purskest, et „läheks .... tantsima, Tartusse, jooma jne”. Ükskõik – et läheks kuskile, ja on kambajõmm. Hetkel pole kambajõmme. Eks siis küsimus ongi, kas tahan uusi kambajõmme või vanu.
Tahaks vanu. Siinsamas. Ning uuesti – pole asi selles, et olen wuss, ja igatsen kodu. Tegemist on valikutega. Olen täiskasvanud inimene. Mul olid/on sõbrad, kes on läbinud mingisuguse „protsessi” ja ma olen nad omaks tunnistanud. Igasuguste minu jaoks imelike iseloomujoonte ning iseärasustega... Nad on MINU sõbrad. Seega pole mingi teismelise... „in or out” faas. Seega on tegelikult küsimus, kas tahan tekitada uusi või säilitada vanu?
Me võime kalkuleerida oma elu karjääri sammudeks, arvutada pensionisambad, ning et mis oleks kasulikum kui ma olen vana ja tugitoolis. See on üks viis, kuidas asju vaadata. Kuid selle hind on umbes 95% sõpradest. Kas see on asi, mida tahta või soovida teistele? Kuigi vanem generatsioon ja üleüldse need, kes sellist võimalust ei ole kogenud, sellist lähenemist soosivad, sest see on saamata jäänud vili, ja ma saan ka täielikult aru, miks neil selline igatsus on.... kui oleks .. oleks... oleks.... Siis kas tõesti nad sooviksid sellist lahendust nüüd tagasi vaadates, teades nüüd hinda?

Nüüdseks olen rääkinud vanemate olijatega, siis on selge, et Hilton karjäär tähendab aastat siin ja aastat seal... elamist ühetoalistes tubades. Ei mingit perekonnaelu, ei mingit privaatelu. Meestele on see võib olla lihtsam, kuid ikkagi.... ning kõik selle nimel, et kui sa oled juba üheksandal tasemel (keda on 4) või siis kümnendal tasemel (ehk siis ainult general manager), siis on elu lillelisem ja, et pärast 20 aastat Hiltoni palgal, on sind ootamas roosiline pensionipilv. Loomulikult on see ahvatlev. Kuid see ohverdus... Meeldib endast mõelda, kui seljakott seljas, ei vaja kedagi -tüübist, kuid see on tore mingi aeg. Kakskümmend aastat? Siis oledki sa üksinda ja mitte oma soovil. Kas ma tahan protsessi nautida või tulemust?

Ärge sattuge paanikasse.... Küsimus on valikutes. Hakkama saab igalpool....

Need on lihtsalt mu tänaõhtused kergelt veinised filosofoolised mõtted. Homme lähen Shanghaisse, laulan eestlasega Laulupeol ja naudin oma nädalalõppu. Seega, ärge minu pingelangust väga tähele pange.

Kallistan,
Kris