Ei kallista puud ja öko-tooted on nõmedad!

Minul sel nädalal uus kogemus... Nädalavahetusel olin Shanghais nagu te mu eelmisest postitusest aru saite... Pühapäeval olime kodused ja rahulikud ja tellisime koju süüa. Ausalt üteldes ma vaevu lahkusin diivanilt kogu päeva jooksul. Olen nüüd kõik seriaalid ära vaadanud - viis osa Britain´s Next Top Model, 3 osa Glee´d ja siis olid vist mingid filmid. Õhtul oli kuidagi kurnatud tunne ja läksin kümne paiku voodisse.

Magasin, magasin... kehva oli. Paar korda seal "heas ruumis" käimist elu ei parandanud. Imelik... Kuid see selleks. Ärkasin hommikul üles, süüa ei tahtnud, vett juua ei tahtnud (MISTAKE!!!), panin oma seitse asja kokku ja läksin rongi peale. Kõhus olid kogu aeg teravad pisted ja halb oli olla. Rongis vajusin kurnatult kohe istmele ja silmapilgutusega olingi juba Wuxis. Kaks tundi oli bussini aega. Selle aja sees ma tavaliselt käin toidupoes, joon ühe kohvi ja loen natuke.

Astusin siis vaevatult poe poole. See selline hiiglasuur kaubanduskeskus. Jalg jala ette... Kott tundus raske, keha leemendas higist (väljas oli nagu ikka umbes 35-38 kraadi) ja kuigi olin alustanud vaikselt vee joomist, ei tundnud see aitavad. Ja need torked... Kohe selg läks kõveraks kui hoog peale tuli... Jõudsin õhukonditsioneeritud kaubanduskeskusesse. Temperatuuri vahe andis hetkeks kergendust. Kuid väsinud... oi oi kui väsinud ma olin. Võtsin korvi ja tegin peas minimaalse nimekirja asjadest, mida vaja oleks. Liikusin ainult selle nimel, et saaks see ühele poole ja siis saan ma rahulikult kuskil hinge tõmmata ja vett juua (tegelikult igatsesin teed). Pärast 3 minutit poes, oli selge, et krdile kõik ja, et see pole enam naljakas. Ruttu-ruttu tahaks ära. Maksmise järjekorras toetasin pead igale võimalikule asjale, külm higi hakkas keha katma ja silmade eest hakkas uduseks minema. Kuid panin hambad risti ja lubasin endale, et kohe kui saab makstud, otsin tooli, kuhu luban endal kokku kukkuda. Nii. Makstud. Kus on tool. Kus on tool. Silmad udused. Tool. Miks krt pole ühtegi tooli!!!! Näen tooli. Tuigerdades liigutan mingeid nuudlitest jalgu, põlv käib korra maas, kuid paari sekundiga ja iidsete eestlaste naiste paganliku tahtejõuga tõusen püsti ja potsatan toolile. Õnnis-õnnis moment. Kotid kukkusid kuhugi, pea kätele ja taastun... Kõik on läbimärg. Laubal asetsevad käed tilguvad. Väga naiselik vaatepilk. Kuid mul oli sel hetkel po...ui (vabandust, kuid sel hetkel oli nii). Pilt tuli tagasi. Ja läksin ettevaatlikult kohviku poole, kus sain vee ja järgmised tund aega olin kägaras sealses tugitoolis.

Pean tunnistama, et huul värises. Kodus oleksin saanud kõik krdile saata, võtta takso, helistada sõbrale ja koju sõita. Või hullemal juhul traumapunkti. Kuid siin ei saa. Ok traumapunkt oleks kõne alla tulnud, kuid seal oleks selgitamine veel rohkem aega ja energiat võtnud ja ausalt üteldes ei tea, kuidas on haigla hiina keeles.... (peaks ära õppima). Mõtlesin emale helistada või Krissule, kuid õnneks seda ei teinud. Mis nad oleksid saanud teha ja mingit halisevat tütart kuuldes oleksid kodused puhta hulluks läinud. Kell tiksus ja kui aeg oli küps, siis suutsin samme lugedes bussi peale minna. Kogu selle aja jooksul oli selge, et tööle ma küll ei lähe. Mingu nad põrgusse. Kui neile ei meeldi, siis panen seitse asja kokku ja tulen tulema.... Jõudsin koju ja mu imearmsasse ja pehmesse voodisse. Me oleme voodiga saanud nüüd sinasõbraks ja palun siiralt vabandust, et ma varem tema pehmuse puudusest nii halvast rääkisin. Ta on karm, kuid hoolitsev...

Saatsin tööle sms-i, sest ma ei teadnud, kellele helistada, sest mu ülemused olid ära. Vastuseks tuli, et ära muretse, saa terveks... Magasin, jõin vett, magasin... Kõik kohad valutasid ja olid väsinud. Tõusis palavik. Hommikul oli ka veel pisike palavik ja kõhus ikka teravad pisted, kuid juba vähem. Teisipäeva lõunal oli elu juba elamist väärt. Palavikku polnud ja kõht ei valutanud enam väga palju. Ja siis tuli õhtu.... ja sellega koos migreeniline peavalu... ja ei ühtegi valuvaigistit peale vietnami salvi... öösel ei saanud sellepärast ka magada. Öösel lubasin, et kohe kui kell saab seitse, siis helistan kellelegi ja ütlen, et nüüd läheme arsti juurde (et mingit valuvaigistit saada) Hommikul mõtlesin, et lähen ikka tööle. Mõnikord see aitab (füüsiline tegevus), ja kui ära ei lähe, siis tellin endale lõuna ajal takso ja käin lähimas apteegis ära. Ok mõeldud-tehtud.

Tööl üteldi mulle kohe, et me lähme shuttle-bussiga arsti juurde. Et pole mingi "et ei taha tüli teha" ja blablabla. Ausalt üteldes, arvan et kuna nad on mind siiamaani ainult heas tujus ja naeratavana näinud, siis mu halb ja morn tuju hirmutas neid vist natuke... Igastahes, päikeseprillid ette (sest päike on nii ere) ja bussi. Alguses mõtlesime, et läheme päris linna, kus välismaallaste haigla olemas (mu kindlustus katab praktiliselt kõike!), kuid tee peal mõtlesime ümber. Mul ju ainult rohtu vaja ja tõlk on olemas. Seega hüppasime välja ja läksime kohalikku hiina haiglasse.

See selline nõukaaja urka haigla moodi. Olen selliseid mingi vene nõukaaja filmidest näinud... Suur hoone, tühjad koridorid. Haigla lõhna ei olnud (ei tea, kas see tähendab, et seal midagi ei desinfitseerita?). Kõigepealt registratuuri, kus kirjutati mu nimi üles (kuigi ainult Kristiin, sest rohkem polnud ruumi) ja maksin 5 RMB. Siis läksime arsti otsima. Ta tegi küll parajasti suitsu, kuid lõpetas, siis võttis meid kohe vastu. Tuba nagu tuba ikka. Kõik äbarik, must, seina pealt värv koordub... kui onul oli täitsa valge kittel seljas. Küsis küsimusi, mõõtis vererõhku, vaatas keelt, kuulas umbes 3 minutit südant ja siis otsustas mulle paar asja välja kirjutada. Ei saanud alguses aru, mis need on. Kuid vahet pole. Tänasin ja läksime nüüd rohtu saama. Rohud sai kätte sealtsamast registratuuri juurest. Kokku maksid 26 RMB. Mu kindlustus maksab ka need kinni. Väiksemas purgis asja peaksin võtma 1-2 tabletti 3 korda päevas ja teist 4-5 tükki 3 korda päevas. Just nimelt - 4-5 tükki. Küsisin umbes seitse korda üle. Hiina rohud, seega ei vaielnud vastu. Kuna neid tuli pärast sööki võtta, siis ei saanud neid kohe manustada. Nõme on see, et kui on nii valus, siis ei taha ju süüa.... Kuid leidsin lahenduse. Hotelli jõudes läksin restosse ja tellisin endale värskelt pressitud apelsini mahla ja puuvilja taldriku. Selle sõin ära ja tablettidest sai ka kõht täis. Ja teate, mis siis juhtus?..... Ei midagi.

Uurisin internetist, et see väiksem purk oli vererõhuga seotud. Ja teine on mingi hiina traditsiooniline herbal ravim migreeni vastu. No mingu põrgusse. Ma muidu olen täiesti nõus, et ei tasu keemiat sisse ajad ja õige toitumine ja liikumine peaksid hoidma keha tasakaalus ja rahus ja blablabla. Kuid kui tuleb valust kägardunud tüdruk su ette, siis kuidas sa annad talle mingit äka-toodet, mille tulemus väljendub selles, et pikas perspektiivis suren 5 minutit hiljem ära. No kuidas saab niimoodi! Kas ta mingit vannet ei andnud??

Kuid õnneks lõppes tööpäev ära. Pean kätt südamele pannes tunnistama, et väga produktiivne ei olnud. Vaevaliselt tulin oma saksa kollegiga koju. Ning Jumal teda õnnistagu, ta oli just saanud paki oma vanematelt, kus muuhulgas ka saksa ibuprofein, mida ta minuga jagas. Ning see aitas umbes 20 minutiga. MOTT. Oleks see varem olemas olnud või oleks seda arst mulle andnud, oleks draamat palju vähem olnud ja mu blogipostitus ka poole lühem...

Kuid olin ikkagi tubli, valu kadumisest hoolimata sõin korralikult (ehk siis õuna ja banaani) ja võtsin mingi aja pärast ka oma iidsed ravimid ära....

Täna oli juba täitsa ok. Vahepeal nagu annavad pea ja kõht tunda, kuid neid saa ignoreerida. Ja nagu ma haiguse ajal lubasin, alustasin hommikut kaerahelbepudruga ja pärast tööd läksin trenni. Vot. Loodame, et selleks nädalaks on elevus möödas.

Millest see oli? Alguses arvasin, et toidumürditus... Kuid sõime Krissuga samu asju ja tal kõik korras. Ja nüüd on siis erinevad teooriad: vedelikupuudus, ühekülgne toitumine, mineraalide puudus, stressilangus, uus kliima ja alati on võimalus, et sõin mingi patsilli ära ainuüksi lifti nuppu vajutades ja hiljem sama näpuga huulebalsamit peale pannes. Kuid müstika.

Loo moraal: Nautigem hetki ilma füüsilise valuta. Need on ilusad. Ja igaks juhuks tuleba hoida ibuprofeini alati kotis.

Musi,
Kris