(kahe Kristiina MSN vestlus. Eelteadmiseks, et esiteks, jutt algas absurdsetest kommentaaridest – külalised vinguvad näiteks kui leiavad rõdu pealt kärbse vmt. Teiseks, jõuludel siin olnud soome paar täitis ära Hiltoni tagasiside lehe SALT, kus andis mõndadele aspektidele madalad punktid. Kolmandaks, Krissu Üks istub kontoris nii, et tal vastas üks tähtis kolleeg Gisbert, kes viskab pilke kui ta eestikeelseid telefonikõnesid teeb või kohatult naerma purskab – mõlemad ju viitavad, et tüdruk tegeleb millegi muuga kui töö…)
Laur: muide.... see teie kahe maja vaheline purskkaev
Himma: kalad surnud, haiseb, kole?
Laur: see keeras taiesti ootamatult ennast siis kui ma ykspaev hommikusoogile koperdasin ja pritsis mind yleni marjaks vaga tore oli. selline keha ehmatus mis tuli pohmale ainult kasuks
Himma: hihi
Laur: jajah see ka. kalad ka koledad, koledad ja surnud, haiseb koleda surnud kala jargi jne
Himma: no see on reguleeritav. ju siis keegi puldi taga arvas, et vajad turgutust
Laur: Hahaha. ma arvan et see voisid olla sina
Himma: kes teab....
Laur: vaatasid aknast valja ja kihistasid naeru. aga kas selle toa hääle kohta oli ka kommentaar? (Soome paar kirjutas kommentaariks, et tuppa kostus lärmi. Toim.)
Himma: see oli vetsus. et kuulsid teise toa vetsu. ja kui uks lahti, siis ka naabri kõnelusi. pole ise seda küll kunagi täheldanud.
Laur: hahahah. ah mingu metsa siis. a la surnud karbes. ma tahaks siiski mingit kompensatsiooni ka saada voi vahemalt vabanduskirja
Himma: selle surnud kärbse eest?
Laur: jah
Himma: saadan kirja, et ole õnnelik, et see ämblik polnud
Laur: kuna karbes enam kirjutada ei saa siis ehk saaks moni karbse perekonnaliikmetest mulle kirjutada?
Himma: nad on kõik sanyal task forces
Laur: jajah no kui oleks amblik olnud siis ma oleksin kohtusse kaevanud kogu teie krempli. kurat.
Himma: jah krdi loodus
Laur: nojah. aga ehk siis kui nad tagasi on
Himma: jah. ma panen neile follow-upiks sinu küsimuse
Laur: karbes mingit suicide note'i ka ei jatnud?
Himma: pole veel leidnud. kui enamus õnnetusi juhtub ju vannitoas. libises. lõi pea ära. nii et me oleme surmatunnistusele kirjutanud õnnetus. kui kirja leiame, siis avame juurdluse uuesti. siis peame sind tunnistajaks kutsuma.
Laur: perse raskeks laheb siin irvitada kui gisbert klaasi taga on. suunurgad tomblevad. aga muidugi tulen tunnistajaks. ma tegin sellise valge ringi ka tema ymber porandale kohe kui ta leidsin
Himma: ma soovitan kohtusse kanda musta riietust ja rinnahoidjat. punased kingad jäta koju. me enne saadame sulle kohtuküsitluse küsimused.
Laur: samas mina pole ju kahtlusalune voi olen? mul oli alibi!
Himma: no kui tegemist pole õnnetusega, siis me ei saa midagi välistada
Laur: ma ei raagi sinuga enam sonagi enne kui minu advokaat pole saabunud
Himma: ja surmaaega ei saanud määrata, sest kärbestel pole neere.
Laur: ma myysin kärbse neerud maha. must organiäri. see on ainus milles mind syydistada saab. aga kärbest ma ei tapnud!!!
Himma: jajaa. oleme kuulnud, et shanghais see äri õitseb. sealt teie sissetulek pärinebki jah?
Laur: jah yks rikas sipelgas ostis oma abikaasale. no eks ma pean vaatama kust ma vorstikese aganaleiva pääle saan
Himma: kärbse neerud ostis sipelgale?
Laur: jah. pidid sobima. nagu mazda karbuss nissanile umbes. läheb keeruliseks. juba turtsun ja juba gisbert jõllitab
Himma: hihi. kuid ma annan sulle 100 rmb kui sa tõsise näoga ütled talle, et arutad kärbse neerude siiret sipelgale
Laur: aaaaa nyyd purskasin naerma. jeerum
Himma: ok. me siis lõpetame selle kärbse jutu. kuid tea, et ma olin praegu undercover ja sinu jutt läks kõik seivimisele. kuid lõpeta sina nüüd irvitamine ja profülaktika mõttes võta telefonitoru ja sõima kellegil nägu täis. kõva häälega ja üle terve kontori. sa ei pea kellegi numbritki valima. kuid siis see G näeb, et karm tüdruk oled ikkagi. sõima vene keeles....
Laur: HAHAHAA. jalle irvitan. selle asemel et asjalik olla
Himma: sa ikka ei saa pokkerit mängida
Laur: ei saa muidugi issand!!! jah aga nyyd helistan kujuteldavale sobrale ja soiman ropus vene keeles
Himma: vabandust. püüan kaotada huumorisoone.
Laur: palun katsu jah kuidagi. voi vahemalt kontrolli seda esmaspaevast reedeni
Friday, December 31, 2010
Thursday, December 30, 2010
Sheng Dan Kuaile - vigade parandus
Tere! Mina NK1 siin!
Lugesin NK2 eelmist sissekannet ja ei saa jätta parandamata mõned faktivead või lisamata mõned kommentaarid:
1. Kui küsida keskmise hiinlase käest ka ükskõik millise Hiina püha või legendi tausta, ei saa nad samuti küsimusest aru. Sest asju tehakse Hiinas sellepärast et neid lihtsalt tehakse mingit teatud moodi. 'Miks' küsida pole tervislik ega vajalik.
2. Neli tuba saime oma algelise jõulupromoga bukitud. Neli tuba ehk kaheksa tuba-ööd, lisaks toidu- ja joogikäivet nii et igati mehine tulemus esimese katse kohta!
3. Bussiseltskond: Parandus - ameerika mees oma filipiini lapspruudiga (mitte tai tüdruksõbraga).
4. Krissu - mul oli surnud kärbes vannitoas! Kas ma saaks mingit kompensatsiooni? :)
5. Vabandus torgete eest. Kui need algasid, oleksin pidanud torkajale rusikaga lagipähe lööma ja teda vait käskima. Kuidagi oli ka mul sel hetkel hotellitöötaja või vähemalt Hiltonitöötaja tunne, seega see kohatu käitumine halvas minu normaalsed reaktsioonid. Ma luban et järgmine kord kui keegi julgeb veel torgata siis torkan ise raskekahurväega torkaja pilbasteks. Luban!
Lugesin NK2 eelmist sissekannet ja ei saa jätta parandamata mõned faktivead või lisamata mõned kommentaarid:
1. Kui küsida keskmise hiinlase käest ka ükskõik millise Hiina püha või legendi tausta, ei saa nad samuti küsimusest aru. Sest asju tehakse Hiinas sellepärast et neid lihtsalt tehakse mingit teatud moodi. 'Miks' küsida pole tervislik ega vajalik.
2. Neli tuba saime oma algelise jõulupromoga bukitud. Neli tuba ehk kaheksa tuba-ööd, lisaks toidu- ja joogikäivet nii et igati mehine tulemus esimese katse kohta!
3. Bussiseltskond: Parandus - ameerika mees oma filipiini lapspruudiga (mitte tai tüdruksõbraga).
4. Krissu - mul oli surnud kärbes vannitoas! Kas ma saaks mingit kompensatsiooni? :)
5. Vabandus torgete eest. Kui need algasid, oleksin pidanud torkajale rusikaga lagipähe lööma ja teda vait käskima. Kuidagi oli ka mul sel hetkel hotellitöötaja või vähemalt Hiltonitöötaja tunne, seega see kohatu käitumine halvas minu normaalsed reaktsioonid. Ma luban et järgmine kord kui keegi julgeb veel torgata siis torkan ise raskekahurväega torkaja pilbasteks. Luban!
Sheng Dan Kuaile!
ehk Kristus Rõõmus ehk Häid Jõule!
Jõulud Wuxis. Minu jaoks tundub see elu siin selline nagu ta on - imelikult loogiline ja nüüd juba üllatustevaene, kuid püüan endale meenutada, et Eestis olles ei suutnud isegi kõige lihtsamaid asju hiinapäraselt ette kujutada ja tekkisid täiesti blondilikud küsimused nagu näiteks - mida hiinlased hommikuks söövad, kas nende arvutitel on hieroglüüfidega keyboard jmt - siis võib olla peaks kätte võtma ja looma pildi ka asjadest, mis ei tundu huvitavad. Äkki teie jaoks on midagi uut.
Jõuludest paistavad nad teadvat ainult kommertslikku poolt. Panime kuuse lobbysse püsti, igasuguseid vilkuvaid tulukesi ka ja koos soft-jazz-jõulumuusikaga ongi hotellis jõulud. Kinke nad ei vaheta, jõuluvana teevad hotelliinimestele sellepärast, et jõulude ajal nii tehakse. Ja keegi ei küsi miks? Nii et kuigi hotell on dekoratsioonides, pole jõulutunnet ollagi. Jõulud on mingi soe vaikne tunne. Ja Hiina seda ei mõista. Küsisin oma inglise keele õpilastelt, et järgmine nädal on jõulud... kõik noogutasid ja naeratasid.... küsisin, et kas keegi teab midagigigigi, et mis see tähendab või miks me seda tähistame... nad ei saanud küsimusest aru.
Jõuludeks olin pannud kokku pakkumise, mille suunasime sõprade kaudu Shanghais pesitsevatele välismaallastele. Paketis oli nii transport Shanghaist kui ka tuba ja hommikusöök. Seda kõike soodsa hinna eest ja specially for you! ;) Neli tuba saime broneeritud. Võib tunduda vähe, kuid meie olime selle tulemusega rahul. Tuleb arvestada, et müügitööle ei kulutanud sentigi ja kõik käis läbi kolmandate isikute. Igastahes reedel, ehk 24ndal, saatsime bussi Shanghaisse ja kuueks olid nad hotellis. Kuna buss oli väike ja grupp veelgi väiksem ja kuna kõik tundsid kedagi, keda keegi teine tundis, siis selleks ajaks kui nad bussist maha astusid, olid nad juba mönusalt õlleselt vennastunud ja maailma parandanud. Loomulikult tuli sama bussiga ka Krissu ja Anneli oma abikaasaga. Teiste hulgas oli üks soome ja ameerika paar ja üks ameeriklane oma tai tüdruksõbraga.
Meil oli samal päeval väike hullumaja. Hotelli oli broneeritud suur grupp, kes kogu aeg soovis tube vahetada. Tundub lihtne, eks ole - kuid kui tuba vahetatakse, siis tihtipeale tekib selline doomino efekt, et peab ka teiste tubasid vahetama. Samuti kui tegemist on VIPidega, siis tuleb iga tuba kontrollida ja ka teretulemast puuvilju ühest toast teise liigutada. Ja tuleb meeles pidada, et meie hotell on suur - meil on kokku viis suurt maja, neljas on toad ja ühes on restoran ja lobby jmt. Nii et oli siis minu välismaallastega kammajaa - neile määrati toad, valmistasin ette võtmed, registreerimislehed, kontrollisin toad üle, viisin tubadesse ajalehed ja organiseerisin puuviljad jmt. See võttis umbes kolmveerand tundi aega. Ja nende saabumiseni oli umbes tunnike aega. Siis tuleb väikehärra ja ütleb, et need toad tuleb ära anda ja nad ei saa lubatud ühevoodiga tubasid. Mul läksid silmad suureks ja väljendasin kohe protesti - mina isiklikult lubasin ja garanteerisin neile selle toatüübi. Mõttes lisasin, et need krdi otsustusvõimetud hiinlased võivad puu alla minna.... Kümne minuti pärast otsustati, et kõik mu külalised saavad sviidid. Ok. kammajaa uuesti - võtmed, registreerimislehed jmt... Poole peal tuleb väikehärra uuesti, et ei, sviite nad ei saa, sest vabanesid normaalsed toad. Saavad siis need... ja siis kolmandat korda kammajaa... Ja siis oli juba pea kohal, et kohekohe saabuvad ja mina jooksin ühest majast teise ja liigutan teekanne. Nii et selleks ajaks kui mu rõõmsad külalised saabusid, oli mul närv must. Tegin, mida igaüks teeks - naeratasin ja noogutasin.
Minul lõppes tööaeg ja tahtsin Krissuga aega veeta. Ikkagi jõuluõhtu. Kuid nemad olid kõik kokku leppinud ühise õhtusöögi kasuks. See kõik tundub tore, kuid tuleb meeles pidada, et mina kõiki ei tundnud ja kui ka oleksin tundnud, siis hotellindusega mitte kokkupuutuv inimene ei tee vahet, et nüüd on tööaeg ja siis on puhkeaeg. Kui erariietes hotellis hängin, siis külalised, kes mind teavad, võtavad mind ikka kui töötajat ja kukuvad oma negatiivsetest kogemustest rääkima. Ja seda ei soovi ju keegi oma vabal ajal kuulata. Eriti veel jõuluõhtul, mil tahaks kerra tõmmata ja glöggi limpsida. Nõme on selle juures veel see, et looooooomulikult kui tõesti mingi jama oleks, siis tahaksin selles kuulda, et saaksin asja parandada. Kuid kui kriitika on selline "mul oli surnud kärbes vannitoas", siis selle peale tahaks karjuda...
Lõppkokkuvõttes sõime väiksemas ainult tuttavate ringis õhtust nii esimesel kui ka teisel õhtul. Minu puhkuseaja lõõgastumisest ei tulnud suurt midagi välja, sest torkeid ei saanud vältida.
Kuid enamus grupist oli igati kõigega rahul ja nautisid oma nädalavahetust - toit maitses, jook maitses veel paremini, laulsime karaoket, mängisime piljardit jmt. Lahkumisel olid kõik rahul ja kergelt pohmas. :) Ja siis hakkasid minul kaks puhkepäeva... mmmm. mönus. Krissu jäi ka veel üheks päevaks. Veetsime selle piljardit mängides ja pohmat ravides. (Viru Valge on üks paha jook)
Nii et sellised olid jõulud Wuxis. Võib tunduda kurb, et kas siis selline oligi jõuluõhtu? Kuid tegelikult oli selles midagi ka väga head. Kui oleks olnud pühalik jõulutunne, siis oleks ka kohale jõudnud, et on pühad ja siis oleks koduigatsus peale tulnud. Nüüd oli peaaegu et täiesti tavaline töine nädalalõpp. Vana-aasta lõpp homme tõotab sama - töötan seitsmest neljani ja siis lähen arvatavasti koikule.
Kallistan ja igatsen,
Kristiina
Jõulud Wuxis. Minu jaoks tundub see elu siin selline nagu ta on - imelikult loogiline ja nüüd juba üllatustevaene, kuid püüan endale meenutada, et Eestis olles ei suutnud isegi kõige lihtsamaid asju hiinapäraselt ette kujutada ja tekkisid täiesti blondilikud küsimused nagu näiteks - mida hiinlased hommikuks söövad, kas nende arvutitel on hieroglüüfidega keyboard jmt - siis võib olla peaks kätte võtma ja looma pildi ka asjadest, mis ei tundu huvitavad. Äkki teie jaoks on midagi uut.
Jõuludest paistavad nad teadvat ainult kommertslikku poolt. Panime kuuse lobbysse püsti, igasuguseid vilkuvaid tulukesi ka ja koos soft-jazz-jõulumuusikaga ongi hotellis jõulud. Kinke nad ei vaheta, jõuluvana teevad hotelliinimestele sellepärast, et jõulude ajal nii tehakse. Ja keegi ei küsi miks? Nii et kuigi hotell on dekoratsioonides, pole jõulutunnet ollagi. Jõulud on mingi soe vaikne tunne. Ja Hiina seda ei mõista. Küsisin oma inglise keele õpilastelt, et järgmine nädal on jõulud... kõik noogutasid ja naeratasid.... küsisin, et kas keegi teab midagigigigi, et mis see tähendab või miks me seda tähistame... nad ei saanud küsimusest aru.
Jõuludeks olin pannud kokku pakkumise, mille suunasime sõprade kaudu Shanghais pesitsevatele välismaallastele. Paketis oli nii transport Shanghaist kui ka tuba ja hommikusöök. Seda kõike soodsa hinna eest ja specially for you! ;) Neli tuba saime broneeritud. Võib tunduda vähe, kuid meie olime selle tulemusega rahul. Tuleb arvestada, et müügitööle ei kulutanud sentigi ja kõik käis läbi kolmandate isikute. Igastahes reedel, ehk 24ndal, saatsime bussi Shanghaisse ja kuueks olid nad hotellis. Kuna buss oli väike ja grupp veelgi väiksem ja kuna kõik tundsid kedagi, keda keegi teine tundis, siis selleks ajaks kui nad bussist maha astusid, olid nad juba mönusalt õlleselt vennastunud ja maailma parandanud. Loomulikult tuli sama bussiga ka Krissu ja Anneli oma abikaasaga. Teiste hulgas oli üks soome ja ameerika paar ja üks ameeriklane oma tai tüdruksõbraga.
Meil oli samal päeval väike hullumaja. Hotelli oli broneeritud suur grupp, kes kogu aeg soovis tube vahetada. Tundub lihtne, eks ole - kuid kui tuba vahetatakse, siis tihtipeale tekib selline doomino efekt, et peab ka teiste tubasid vahetama. Samuti kui tegemist on VIPidega, siis tuleb iga tuba kontrollida ja ka teretulemast puuvilju ühest toast teise liigutada. Ja tuleb meeles pidada, et meie hotell on suur - meil on kokku viis suurt maja, neljas on toad ja ühes on restoran ja lobby jmt. Nii et oli siis minu välismaallastega kammajaa - neile määrati toad, valmistasin ette võtmed, registreerimislehed, kontrollisin toad üle, viisin tubadesse ajalehed ja organiseerisin puuviljad jmt. See võttis umbes kolmveerand tundi aega. Ja nende saabumiseni oli umbes tunnike aega. Siis tuleb väikehärra ja ütleb, et need toad tuleb ära anda ja nad ei saa lubatud ühevoodiga tubasid. Mul läksid silmad suureks ja väljendasin kohe protesti - mina isiklikult lubasin ja garanteerisin neile selle toatüübi. Mõttes lisasin, et need krdi otsustusvõimetud hiinlased võivad puu alla minna.... Kümne minuti pärast otsustati, et kõik mu külalised saavad sviidid. Ok. kammajaa uuesti - võtmed, registreerimislehed jmt... Poole peal tuleb väikehärra uuesti, et ei, sviite nad ei saa, sest vabanesid normaalsed toad. Saavad siis need... ja siis kolmandat korda kammajaa... Ja siis oli juba pea kohal, et kohekohe saabuvad ja mina jooksin ühest majast teise ja liigutan teekanne. Nii et selleks ajaks kui mu rõõmsad külalised saabusid, oli mul närv must. Tegin, mida igaüks teeks - naeratasin ja noogutasin.
Minul lõppes tööaeg ja tahtsin Krissuga aega veeta. Ikkagi jõuluõhtu. Kuid nemad olid kõik kokku leppinud ühise õhtusöögi kasuks. See kõik tundub tore, kuid tuleb meeles pidada, et mina kõiki ei tundnud ja kui ka oleksin tundnud, siis hotellindusega mitte kokkupuutuv inimene ei tee vahet, et nüüd on tööaeg ja siis on puhkeaeg. Kui erariietes hotellis hängin, siis külalised, kes mind teavad, võtavad mind ikka kui töötajat ja kukuvad oma negatiivsetest kogemustest rääkima. Ja seda ei soovi ju keegi oma vabal ajal kuulata. Eriti veel jõuluõhtul, mil tahaks kerra tõmmata ja glöggi limpsida. Nõme on selle juures veel see, et looooooomulikult kui tõesti mingi jama oleks, siis tahaksin selles kuulda, et saaksin asja parandada. Kuid kui kriitika on selline "mul oli surnud kärbes vannitoas", siis selle peale tahaks karjuda...
Lõppkokkuvõttes sõime väiksemas ainult tuttavate ringis õhtust nii esimesel kui ka teisel õhtul. Minu puhkuseaja lõõgastumisest ei tulnud suurt midagi välja, sest torkeid ei saanud vältida.
Kuid enamus grupist oli igati kõigega rahul ja nautisid oma nädalavahetust - toit maitses, jook maitses veel paremini, laulsime karaoket, mängisime piljardit jmt. Lahkumisel olid kõik rahul ja kergelt pohmas. :) Ja siis hakkasid minul kaks puhkepäeva... mmmm. mönus. Krissu jäi ka veel üheks päevaks. Veetsime selle piljardit mängides ja pohmat ravides. (Viru Valge on üks paha jook)
Nii et sellised olid jõulud Wuxis. Võib tunduda kurb, et kas siis selline oligi jõuluõhtu? Kuid tegelikult oli selles midagi ka väga head. Kui oleks olnud pühalik jõulutunne, siis oleks ka kohale jõudnud, et on pühad ja siis oleks koduigatsus peale tulnud. Nüüd oli peaaegu et täiesti tavaline töine nädalalõpp. Vana-aasta lõpp homme tõotab sama - töötan seitsmest neljani ja siis lähen arvatavasti koikule.
Kallistan ja igatsen,
Kristiina
Friday, December 24, 2010
Midagi laste jaoks
Nagu kõik suured korporatsioonid, püüame meiegi kord kvartalis midagi head ja altruistlikku tehes õigustada teenitud miljoneid ja egoistlikku ärimudelit. Meie hotell on enda heategevuseobjektiks võtnud ühe lastekodu. Nagu ma aru saan, siis see on hiigelsuur asutus, kus kokku pandud mitte ainult vanemateta lapsed, vaid ka hüljatud puudega lapsed. Puudeid on igasuguseid. Neid hullemaid meile ei näidata. Kuid siis kord kvartalis kutsume umbes 25 last külla. Eelmine kord käisid nad juunis ja siis olin ma alles tulnud ja selles ei osalenud. Nüüd siis olin osaline.
Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.
Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).
Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.
Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.
Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.
Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.
Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.
Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.
Kallistan,
Kristiina
Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.
Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).
Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.
Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.
Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.
Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.
Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.
Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.
Kallistan,
Kristiina
Friday, December 10, 2010
Jõuluhorror ehk päkapikud on olemas!
Eile öösel on minu kontorisse ilmunud kuusepuu ja mitte keegi ei tea kust see tuli. Annan ilmselt asja politseisse :)
Hiinlaste nimed
Ma ei väsi imestamast selle üle mis nimesid hiinlased omale võtavad. Selgituseks niipalju, et igal endast lugu pidaval hiinlasel on inglise nimi. Selle nime valib omale iga hiinlane ise ning võib seda vahetada nii tihti kui pähe tuleb. Teinekord lausa keset päeva (juhus minu tiimist kui hommikul tuli tööle Diana aga muutus peale lõunat Audrey'ks)
Seega - kui on valida kõikide maailma nimede vahel, miks võtaks keegi omale mõne järgmistest nimedest (kõik järgnevad isikud on tööl meie auväärses korporatsioonis):
Drusilla (Meenub Cruella või Brunhilla või Godzilla)
Only (ilmselt sõna tähendus nime valimise hetkel polnud teada, küll oli silma jäänud tuntud rõivabränd)
Adonis (eriliselt kaunis hiinlane?)
Psyche (eelmise vaimselt ebastabiilne sugulane?)
Mildred (nimel pole ju iseenesest viga aga siiski - kui valik on kõikide maailma nimede vahel siis miks Mildred?!)
Volvo (selline turvaline ja vastupidav hiinlane ilmselt)
Vot nii. Lisan hiljem juurde kui veel vahvaid meelde tuleb.
Seega - kui on valida kõikide maailma nimede vahel, miks võtaks keegi omale mõne järgmistest nimedest (kõik järgnevad isikud on tööl meie auväärses korporatsioonis):
Drusilla (Meenub Cruella või Brunhilla või Godzilla)
Only (ilmselt sõna tähendus nime valimise hetkel polnud teada, küll oli silma jäänud tuntud rõivabränd)
Adonis (eriliselt kaunis hiinlane?)
Psyche (eelmise vaimselt ebastabiilne sugulane?)
Mildred (nimel pole ju iseenesest viga aga siiski - kui valik on kõikide maailma nimede vahel siis miks Mildred?!)
Volvo (selline turvaline ja vastupidav hiinlane ilmselt)
Vot nii. Lisan hiljem juurde kui veel vahvaid meelde tuleb.
Wednesday, December 8, 2010
Elu parast Expot
Tervist,
Tana hommikul, juhuse tahtel, meenus et ma pole ammu piuksugi teinud ega oma tegemistest kirjutanud peale seda kui Anni lahkus.
Kuna ma olen kodusel rezhiimil, pyyan vabaneda oma juba kaks nadalat kestvast palavikust millele eile lisandus hobusekoha, kasutan juhust ja taidan lyngad.
Kohe peale Anni lahkumist loppes Expo. Shanghai, minu kodu ja sotsiaalne kalender tunduvad vaikse ja mahajaetuna. Kohe peale varavate sulgemist hakkas kogu Expo alal agar mahalammutamine. Enamus paviljonidest lammutatakse ja visatakse prygimaele. Kaasaarvatud meie ilus kirev karp. Moned yksikud jaavad alles, moni viiakse mujale. Kuna minu personalikaart kehtis veel ka peale Expo sulgemist, laksin vaatama kuidas naeb ala valja peale kylastajahordide lahkumist. Natuke tondilinna tunne oli, oksapallide asemel lendasid mooda expoala ringi praht ja kilekotid, moni paviljon oli joutud juba tykkideks rebida, moni veel seisis pysti. Meie oma oli valjast endine, seest kurb, prygine ja pime. Expo oli taitsa surnud. Vaga imelik pilt peale seda pool aastat kestnud melu ja lillepidu. Leidsin platsil jalutades toreda maastikuskulptuuri mida ma siiani polnud marganud, ilmselt tanu sellele et minu tahelepanu olid hajutanud need miljon hiinlast kes seal tavaliselt lougasid:
Peale Expo loppu voisid Shanghai ehitusplatsid tood jatkata ja ymberkaudsed toostused taas tootma hakata, see mojutas Shanghai ohusaastuse taset nii, et ohusaastuse indeks hyppas lakke ja 13.novembriks oli tase 319 mis tahendab et ka tervetel inimestel tekivad hingamisraskused ning vohm kaob.
2.novembril saabus sober Soomest kellega pidasime synnipaeva Waldorfis mis on meie uus luksushotell Bundil, imeilus ja ilmselt Shanghai parima restoraniga. Kaisime ka Wuxis rahulikku nadalavahetust pidamas, bambusemetsas (kus seekord polnud yhtki liblikat ega palvetajamardikat) ja niisama Shanghais kohalikke vaatamisvaarsusi ja baare avastamas. Oli tore.
Kohe peale tema lahkumist olin nadala Anneli ja Christophi kylalistetoas - see oli ka vahva. Lisaks sellele, et igal hommikul arkasin roomsa kutse peale hommikusoogile, jalutasime palju ja tegime ohtuti filmi- ja jutuohtuid. Novembri viimane nadal moodus pekingis kus toimus Hiina Hiltoni juhtkonna koosolek. Seal saingi palaviku kuna kui Shanghais novembri lopus oli veel suur suvi 25 kraadiga siis Pekingis oli temperatuur nulli ringis. Seda minu arahellitatud organism mulle ei andestanud. Vaatamata sellele oli paris vahva, ka Anneli ja Christoph tulid nadalavahetuseks Pekingisse ja me veetsime paar paeva Hilton Wangfujingis ja jalutasime kohalikes paikades. Leidsime monusa lounapaiga - koik kujuteldavad ja kujuteldamatud elukad orgi otsas: tarantlid, skorpionid, merihobused, suured karbsed, vaglad, sajajalgsed, sisalikud jne. Kaunis:
Eelmisel nadalal kaisin Guangzhous, ikka omanikele esinemas. Palaviku tottu oli aju lainud tuttu ja minu energia polnud see mis tavaliselt. Olukorra paastis minu imeline tolk kellega onneks olime eelnevalt presentatsiooni korduvalt telefoniteel harjutanud, kuni tal lopuks mu jutt juba peas oli. Kui mina ytlesin esitlusel kaks sona, tolkis imeline tolk neid kahte sona umbes 5 minutit. Ja nii kogu presentatsiooni. Vaga tore oli, koik maailma tolgid voiksid olla sellised. Aga Guangzhou on vaga tore linn. Asub Kantoni provintsis Louna-Hiinas, naeb valja nagu troopika aga pole nii palav nagu naiteks Singapur. Linn on tais varvilisi tulukesi mis mulle ilmselgelt vaga meeldivad. Viimase armsa lopuakordi pani mu Guangzhou reisile Ritz Carltoni bellboy kes mind hommikul taksosse pani. Kuna ma olin ainult 2-paevasel reisil, polnud mul muud pagasit kui yleolakott. Bellboy kysis kuhu olen teel; ytlesin et lennujaama. Peale pooleminutilist mottepausi ytles ta et lennujaama minemiseks peab olema kaasas pagas ja kysis kus on minu pagas. Mina naitasin roomsalt oma kotti. Vastus vale - pagas peab olema selline suur, kohvris mida saab ratastega jarel vedada (naitas nii katega). Seletasin et mul pole siiski midagi muud kui see kott, selle peale kysis ta kuhu ma oma pagasi siis jatsin? Selgitasin veelkord et mul POLNUDKI midagi muud peale selle koti kaasas. Veel pool minutit imestust hiljem lubas ta mind taksosse. Usun et ta paris uskuma ei jaanudki.
Sellised lood.
Tana hommikul, juhuse tahtel, meenus et ma pole ammu piuksugi teinud ega oma tegemistest kirjutanud peale seda kui Anni lahkus.
Kuna ma olen kodusel rezhiimil, pyyan vabaneda oma juba kaks nadalat kestvast palavikust millele eile lisandus hobusekoha, kasutan juhust ja taidan lyngad.
Kohe peale Anni lahkumist loppes Expo. Shanghai, minu kodu ja sotsiaalne kalender tunduvad vaikse ja mahajaetuna. Kohe peale varavate sulgemist hakkas kogu Expo alal agar mahalammutamine. Enamus paviljonidest lammutatakse ja visatakse prygimaele. Kaasaarvatud meie ilus kirev karp. Moned yksikud jaavad alles, moni viiakse mujale. Kuna minu personalikaart kehtis veel ka peale Expo sulgemist, laksin vaatama kuidas naeb ala valja peale kylastajahordide lahkumist. Natuke tondilinna tunne oli, oksapallide asemel lendasid mooda expoala ringi praht ja kilekotid, moni paviljon oli joutud juba tykkideks rebida, moni veel seisis pysti. Meie oma oli valjast endine, seest kurb, prygine ja pime. Expo oli taitsa surnud. Vaga imelik pilt peale seda pool aastat kestnud melu ja lillepidu. Leidsin platsil jalutades toreda maastikuskulptuuri mida ma siiani polnud marganud, ilmselt tanu sellele et minu tahelepanu olid hajutanud need miljon hiinlast kes seal tavaliselt lougasid:
Peale Expo loppu voisid Shanghai ehitusplatsid tood jatkata ja ymberkaudsed toostused taas tootma hakata, see mojutas Shanghai ohusaastuse taset nii, et ohusaastuse indeks hyppas lakke ja 13.novembriks oli tase 319 mis tahendab et ka tervetel inimestel tekivad hingamisraskused ning vohm kaob.
2.novembril saabus sober Soomest kellega pidasime synnipaeva Waldorfis mis on meie uus luksushotell Bundil, imeilus ja ilmselt Shanghai parima restoraniga. Kaisime ka Wuxis rahulikku nadalavahetust pidamas, bambusemetsas (kus seekord polnud yhtki liblikat ega palvetajamardikat) ja niisama Shanghais kohalikke vaatamisvaarsusi ja baare avastamas. Oli tore.
Kohe peale tema lahkumist olin nadala Anneli ja Christophi kylalistetoas - see oli ka vahva. Lisaks sellele, et igal hommikul arkasin roomsa kutse peale hommikusoogile, jalutasime palju ja tegime ohtuti filmi- ja jutuohtuid. Novembri viimane nadal moodus pekingis kus toimus Hiina Hiltoni juhtkonna koosolek. Seal saingi palaviku kuna kui Shanghais novembri lopus oli veel suur suvi 25 kraadiga siis Pekingis oli temperatuur nulli ringis. Seda minu arahellitatud organism mulle ei andestanud. Vaatamata sellele oli paris vahva, ka Anneli ja Christoph tulid nadalavahetuseks Pekingisse ja me veetsime paar paeva Hilton Wangfujingis ja jalutasime kohalikes paikades. Leidsime monusa lounapaiga - koik kujuteldavad ja kujuteldamatud elukad orgi otsas: tarantlid, skorpionid, merihobused, suured karbsed, vaglad, sajajalgsed, sisalikud jne. Kaunis:
Eelmisel nadalal kaisin Guangzhous, ikka omanikele esinemas. Palaviku tottu oli aju lainud tuttu ja minu energia polnud see mis tavaliselt. Olukorra paastis minu imeline tolk kellega onneks olime eelnevalt presentatsiooni korduvalt telefoniteel harjutanud, kuni tal lopuks mu jutt juba peas oli. Kui mina ytlesin esitlusel kaks sona, tolkis imeline tolk neid kahte sona umbes 5 minutit. Ja nii kogu presentatsiooni. Vaga tore oli, koik maailma tolgid voiksid olla sellised. Aga Guangzhou on vaga tore linn. Asub Kantoni provintsis Louna-Hiinas, naeb valja nagu troopika aga pole nii palav nagu naiteks Singapur. Linn on tais varvilisi tulukesi mis mulle ilmselgelt vaga meeldivad. Viimase armsa lopuakordi pani mu Guangzhou reisile Ritz Carltoni bellboy kes mind hommikul taksosse pani. Kuna ma olin ainult 2-paevasel reisil, polnud mul muud pagasit kui yleolakott. Bellboy kysis kuhu olen teel; ytlesin et lennujaama. Peale pooleminutilist mottepausi ytles ta et lennujaama minemiseks peab olema kaasas pagas ja kysis kus on minu pagas. Mina naitasin roomsalt oma kotti. Vastus vale - pagas peab olema selline suur, kohvris mida saab ratastega jarel vedada (naitas nii katega). Seletasin et mul pole siiski midagi muud kui see kott, selle peale kysis ta kuhu ma oma pagasi siis jatsin? Selgitasin veelkord et mul POLNUDKI midagi muud peale selle koti kaasas. Veel pool minutit imestust hiljem lubas ta mind taksosse. Usun et ta paris uskuma ei jaanudki.
Sellised lood.
Saturday, December 4, 2010
20 kysimust k6igetargematele....
Kallid Mystilise Hiina lugejad.... Hiina on tekitanud meis lisakysimusi ja m6tteid, millega ei oska midagi peale hakata. Tunneme, et meie superheas (?) hariduses on lynki. Rumalus on mitte m6ista, et on igati m6istetav mitte teada k6iki vastuseid. Seega targalt esitame siin oma kysimused... Teiepoolsed kommentaarid ja vastused on igati oodatud.
1. Kas heina kasvatatakse? v6i see on kuivanud rohi? Kas tavalisest murust voiks saada kunagi hein voi tuleb hein mingist erilisest taimest?
2. Siiamaani on m6istmatu, kuidas ajavahed toimivad. Kuidas on loogiline, kui ma fyysiliselt olen teel 7 tundi, kuid "by-the-book" pean kella kuskile paar tundi nihutama. See pole ju loogiline? Kuidas ma sain kaotada v6i v6ita mitu tundi? Seega reis ajas on ka ilma Einsteinita v6imalik...
3. Kas imetajatel loomadel on menstruatsioon? Kui jah, siis kuidas kiskjad neid 2ra ei soo v6i, miks me metsas verej2lgi ei n2e?
4. Kuidas v2gistamine suurendab v2gistaja respekit v6i v6imu vanglas?
5. Mis on t2pne konsuli eesm2rk v66rriigis?
6. Kuidas Jeesus suri meie pattude p2rast? M6istame, et kuna ta oli syytu, siis tema surmani viisid inimeste n6rkused. Sama h2sti v6iks siis ytelda, et iga syytult hukatud inimene sureb inimkonna pattude eest...
7. Kui piparkoogid on kypsised, siis miks sinna pannakse maitse halvendamiseks igasugu koledaid maitseaineid nagu naiteks pipar ja nelk? Kypsised voiksid iseenesest olla maitsvad. Seega mis mote on pahade ainete segamisel kypsisetaignasse?
8. Kas pardi jalad kylmetavad jaakylmas vees?
9. Kysimus majandusala spetsialistidele - kui valuutakursid koiguvad ja seega vahel on hiina juaan tugevam ja vahel norgem - kuidas see mojutab meie igapaevaelu ja kas yldse?
10. Kuidas sai Inglismaa 2018 maailmakarikamangude FIFA valimistel ainult yhe punkti kuigi tuli esitlusele raskekahurvaega?
11. Mis yhendab Poolat ja Jaapanit? (see kysimus on tarkade klubile kuna me juba teame vastust)
12. Miks saab Ulan-Bataari soita ainult labi Pekingi?
13. Miks Euroopa meestele meeldivad umbkeelsed ja ajutud Aasia naised?
14. Kuidas linnud teavad kuspool on louna?
15. Miks pingviinid peavad nii kaua marssima, et oma munemispaika jouda ja miks nad ei voiks sealsamas mere aares naiteks paarituda ja muneda?
16. Kui juunis laheks akki vaga kylmaks, kas karud ja siilid laheksid magama? Kuidas nad yles ei arka talve jooksul? Kas uni on nii hea voi temperatuur mojub fysioloogiale vastavalt?
17. Kui BBC uudised erutavad, kas see on normaalne nahe?
18. Kuidas vaike laps saab aru, et teatud naiskodanik on just tema emme?
19. Kas mehed teavad, ku palju neil on lapsi?
20. Kudias lennuk alla ei kuku?????????
Tervitades,
Kristiina ja Kristiina
1. Kas heina kasvatatakse? v6i see on kuivanud rohi? Kas tavalisest murust voiks saada kunagi hein voi tuleb hein mingist erilisest taimest?
2. Siiamaani on m6istmatu, kuidas ajavahed toimivad. Kuidas on loogiline, kui ma fyysiliselt olen teel 7 tundi, kuid "by-the-book" pean kella kuskile paar tundi nihutama. See pole ju loogiline? Kuidas ma sain kaotada v6i v6ita mitu tundi? Seega reis ajas on ka ilma Einsteinita v6imalik...
3. Kas imetajatel loomadel on menstruatsioon? Kui jah, siis kuidas kiskjad neid 2ra ei soo v6i, miks me metsas verej2lgi ei n2e?
4. Kuidas v2gistamine suurendab v2gistaja respekit v6i v6imu vanglas?
5. Mis on t2pne konsuli eesm2rk v66rriigis?
6. Kuidas Jeesus suri meie pattude p2rast? M6istame, et kuna ta oli syytu, siis tema surmani viisid inimeste n6rkused. Sama h2sti v6iks siis ytelda, et iga syytult hukatud inimene sureb inimkonna pattude eest...
7. Kui piparkoogid on kypsised, siis miks sinna pannakse maitse halvendamiseks igasugu koledaid maitseaineid nagu naiteks pipar ja nelk? Kypsised voiksid iseenesest olla maitsvad. Seega mis mote on pahade ainete segamisel kypsisetaignasse?
8. Kas pardi jalad kylmetavad jaakylmas vees?
9. Kysimus majandusala spetsialistidele - kui valuutakursid koiguvad ja seega vahel on hiina juaan tugevam ja vahel norgem - kuidas see mojutab meie igapaevaelu ja kas yldse?
10. Kuidas sai Inglismaa 2018 maailmakarikamangude FIFA valimistel ainult yhe punkti kuigi tuli esitlusele raskekahurvaega?
11. Mis yhendab Poolat ja Jaapanit? (see kysimus on tarkade klubile kuna me juba teame vastust)
12. Miks saab Ulan-Bataari soita ainult labi Pekingi?
13. Miks Euroopa meestele meeldivad umbkeelsed ja ajutud Aasia naised?
14. Kuidas linnud teavad kuspool on louna?
15. Miks pingviinid peavad nii kaua marssima, et oma munemispaika jouda ja miks nad ei voiks sealsamas mere aares naiteks paarituda ja muneda?
16. Kui juunis laheks akki vaga kylmaks, kas karud ja siilid laheksid magama? Kuidas nad yles ei arka talve jooksul? Kas uni on nii hea voi temperatuur mojub fysioloogiale vastavalt?
17. Kui BBC uudised erutavad, kas see on normaalne nahe?
18. Kuidas vaike laps saab aru, et teatud naiskodanik on just tema emme?
19. Kas mehed teavad, ku palju neil on lapsi?
20. Kudias lennuk alla ei kuku?????????
Tervitades,
Kristiina ja Kristiina
Wednesday, December 1, 2010
Sõitsin autoga!
Tere õhtust,
Aeg läheb nagu kiiresti, kuid mitte ka piisavalt. Muidu oleksin juba kodus jaanipäeva pidamas. Kuid tagasi tööl olla on tore ja rutiinne. Midagi naljakat pole enam juhtunud. Surmtõsine on.
Hotell on nüüd jõuludeks ilusasti dekoreeritud ja meil lobbys hiigelsuur jõulupuu, mille kaunistuste peal on veel kaunistused ja kõige tipuks veel vilkuvad tulukesed. Kuid iseenesest on kõik armas ja südame alt läheb kohe soojaks. Ikkagi jõulud ju.
Täna oli meil järjekordne osakonna väljasõit ehk siis õhtusöök. Need läbud ikka veel ülllatavd mind. No selline võidu joomine. Üks asi on see, et ülemusega peab kokku lööma, kuid siis teine asi on see, et võetakse üks suvaline ette ja püütakse ta siis pikali juua. Ehk siis kõik ühehaaval tulevad ja soovivad kokku lüüa. Ja vaene see kiusuobjekt. Peab ju jooma. Kuid see lagastamine... klaas peab olema täis. Mitte lihtsalt täis, vaid kuhjaga. Ja siis on loomulik, et kui seda klaasi ette ulatatakse kokkulöömiseks, siis sealt ju lokusb maha. Mida õhtu lõpu poole,seda rohkem. Ehk siis põrandad, riided, laud, laual olevad toidud - kõik on lõpuks õllesed. Ja siis seal vahepeal on väljasülitatud kondid ja muu jama. Ja eriti ei pandud ka tähele, kui üks lauast lihtsalt kõrvale kummardus ja ropsis. Pärast viidi ta minema, kuid iseenesest ei häirinud see kellegi söögiisu...
Kuid siis tuli õhtu tipphetk. Sinna mindi ühe väikebussiga ja siis mu väikese ülemuse autoga. Kuna mu väike ülemus otsustas, et ta tahaks ka õlut juua, siis tehti silmapilkne otsus, et Kristiina sõidab tagasi. Vaikselt hiljem ikka päriti, kas mul load ka on.... Muidugi 0 promilliga ma vist ikka ei olnud. Üks pits mingit riisivärki ja klaas, 100 ml, õlut oli hinge all. Kuid sai söödud ka väga palju. Sõita oli tore. Nii tore.
Sõitsime tagasi hotelli ja siis mindi veel karaoket laulma. Ma hiilisin minema. Liiga kaine selliseks vabaduseks. Ja aitab küll hiinlastest täna õhtuks.
Homme on viimane tööpäev ja siis neli päeva vaba. Nagu ikka - minek Shanghaisse. Ootan pikisilmi.
Kallistan,
K
Aeg läheb nagu kiiresti, kuid mitte ka piisavalt. Muidu oleksin juba kodus jaanipäeva pidamas. Kuid tagasi tööl olla on tore ja rutiinne. Midagi naljakat pole enam juhtunud. Surmtõsine on.
Hotell on nüüd jõuludeks ilusasti dekoreeritud ja meil lobbys hiigelsuur jõulupuu, mille kaunistuste peal on veel kaunistused ja kõige tipuks veel vilkuvad tulukesed. Kuid iseenesest on kõik armas ja südame alt läheb kohe soojaks. Ikkagi jõulud ju.
Täna oli meil järjekordne osakonna väljasõit ehk siis õhtusöök. Need läbud ikka veel ülllatavd mind. No selline võidu joomine. Üks asi on see, et ülemusega peab kokku lööma, kuid siis teine asi on see, et võetakse üks suvaline ette ja püütakse ta siis pikali juua. Ehk siis kõik ühehaaval tulevad ja soovivad kokku lüüa. Ja vaene see kiusuobjekt. Peab ju jooma. Kuid see lagastamine... klaas peab olema täis. Mitte lihtsalt täis, vaid kuhjaga. Ja siis on loomulik, et kui seda klaasi ette ulatatakse kokkulöömiseks, siis sealt ju lokusb maha. Mida õhtu lõpu poole,seda rohkem. Ehk siis põrandad, riided, laud, laual olevad toidud - kõik on lõpuks õllesed. Ja siis seal vahepeal on väljasülitatud kondid ja muu jama. Ja eriti ei pandud ka tähele, kui üks lauast lihtsalt kõrvale kummardus ja ropsis. Pärast viidi ta minema, kuid iseenesest ei häirinud see kellegi söögiisu...
Kuid siis tuli õhtu tipphetk. Sinna mindi ühe väikebussiga ja siis mu väikese ülemuse autoga. Kuna mu väike ülemus otsustas, et ta tahaks ka õlut juua, siis tehti silmapilkne otsus, et Kristiina sõidab tagasi. Vaikselt hiljem ikka päriti, kas mul load ka on.... Muidugi 0 promilliga ma vist ikka ei olnud. Üks pits mingit riisivärki ja klaas, 100 ml, õlut oli hinge all. Kuid sai söödud ka väga palju. Sõita oli tore. Nii tore.
Sõitsime tagasi hotelli ja siis mindi veel karaoket laulma. Ma hiilisin minema. Liiga kaine selliseks vabaduseks. Ja aitab küll hiinlastest täna õhtuks.
Homme on viimane tööpäev ja siis neli päeva vaba. Nagu ikka - minek Shanghaisse. Ootan pikisilmi.
Kallistan,
K
Saturday, November 20, 2010
Pole surnud, täitsa elus
Möödunud on nüüd pea 5 kuud, mil lennukiga tundmatusse sõitsin. Mingeid suuri kokkuvõtteid ja tarkusesõnu siin ütlema ei hakka… Kuid õnnitlusi ellujäämise puhul võtan meelsasti vastu.
Kuid ma ütleks, et mul läheb paremini kui Teil seal, kallis Eesti rahvas. Loen siin MKMist ja Jänesest. Esimest ma ei kommenteeri, sest olen täiega MKMi poolel. Kuid Jänku – oioioi. Raske seda suppi tal süüa…mõistan…kuid vaene eesti kultuur. Minu siiras kaastunne ja meie pärandi austuseks räägin täna kõikide hiinlastega ainult eesti keeles, ja panen õhtul selga rahvariided ja kuulan Tormist. Võib olla laulan ka Mesipuud.
Paar päeva tagasi jätsin hüvasti Kadri P, kes veetis siin oma kümnepäevast puhkust. Minu meelest oli väga mõnus ja chill. Meil ei olnud mingeid konkreetseid plaane. Hommikul ärkasime üles ja mõtlesime, mida teha ja kuhu minna. Viimaste päevade traditsiooniks sai, et kõndisime kuskile poodide rajooni, mina istusin Starbucksi ja join kohvi ja lugesin raamatut, ja Kadri sai rahulikult ilma silmipööritava kaaslaseta ringi vaadata. Mõlemad olime väga rahul. Kuid üleüldse selle kümne päevaga kõndisime hästi palju ja pean enda kiituseks tunnistama, et Shanghai sai täitsa oma linnaks nüüd. Varem ikka liikusime rohkem taksoga ja siis ei saa aru, mis pidi oled ja kuidas need tänavad omavahel seotud on. Kuid nüüd on asi palju selgem.
Kadri oli väga tore näha. Ta lubas ka oma muljetest väikese sissekande teha. Kuid seda saame lugeda alles järgmisel nädalal, sest ta praegu Konstantinoopolis omadega.
Minu järgmisteks ootusteks on pikk nädalalõpp Shanghais 3-6 detsmbril ja vanemate siiatulek 24. veebruaril. Pikk ootamine.
Kallistan,
K
Kuid ma ütleks, et mul läheb paremini kui Teil seal, kallis Eesti rahvas. Loen siin MKMist ja Jänesest. Esimest ma ei kommenteeri, sest olen täiega MKMi poolel. Kuid Jänku – oioioi. Raske seda suppi tal süüa…mõistan…kuid vaene eesti kultuur. Minu siiras kaastunne ja meie pärandi austuseks räägin täna kõikide hiinlastega ainult eesti keeles, ja panen õhtul selga rahvariided ja kuulan Tormist. Võib olla laulan ka Mesipuud.
Paar päeva tagasi jätsin hüvasti Kadri P, kes veetis siin oma kümnepäevast puhkust. Minu meelest oli väga mõnus ja chill. Meil ei olnud mingeid konkreetseid plaane. Hommikul ärkasime üles ja mõtlesime, mida teha ja kuhu minna. Viimaste päevade traditsiooniks sai, et kõndisime kuskile poodide rajooni, mina istusin Starbucksi ja join kohvi ja lugesin raamatut, ja Kadri sai rahulikult ilma silmipööritava kaaslaseta ringi vaadata. Mõlemad olime väga rahul. Kuid üleüldse selle kümne päevaga kõndisime hästi palju ja pean enda kiituseks tunnistama, et Shanghai sai täitsa oma linnaks nüüd. Varem ikka liikusime rohkem taksoga ja siis ei saa aru, mis pidi oled ja kuidas need tänavad omavahel seotud on. Kuid nüüd on asi palju selgem.
Kadri oli väga tore näha. Ta lubas ka oma muljetest väikese sissekande teha. Kuid seda saame lugeda alles järgmisel nädalal, sest ta praegu Konstantinoopolis omadega.
Minu järgmisteks ootusteks on pikk nädalalõpp Shanghais 3-6 detsmbril ja vanemate siiatulek 24. veebruaril. Pikk ootamine.
Kallistan,
K
Friday, November 19, 2010
Parimad palad CV-dest
Otsin uusi tibusid.
Kolme päevaga on kuulutuse peale tulnud 540 sooviavaldust. Siin parimaid palu nendest mida olen siiani jõudnud läbi vaadata:
1. Desired position: CEO, GM, English Translator or Secretary
2. I often passed on and the guests, registration or service in helping customers when the quality of the work attitude of the decision.
3. Happy that my work are successful - half the battle.
4. Although the work is not a long time, but my colleagues and I get along or rather harmonious
5. In the face of leadership assignments I do my best, also to the positive or not.
6. I am good at observing and could feel the demand from the opposite party from tiny facial expression
7. Sincere to the human
8. Once had made the market survey questionnaire for some clothing store to the passer-by
9. I like myself!
10. My job just is entering the data. After some days, I was not entering, I check other people's entering.
11. I dare do who dares to dare to innovate.
12. Not afraid of dirty work in enterprises, the objectives and their value.
13. Obligations: Make a face to face meeting by phone, do business & trying to make a dicision.
14. I am a positive and intellegence person ,self -esttem is my attitude,low-key is my style, i am willing to devote totally to the firm i served.
Kolme päevaga on kuulutuse peale tulnud 540 sooviavaldust. Siin parimaid palu nendest mida olen siiani jõudnud läbi vaadata:
1. Desired position: CEO, GM, English Translator or Secretary
2. I often passed on and the guests, registration or service in helping customers when the quality of the work attitude of the decision.
3. Happy that my work are successful - half the battle.
4. Although the work is not a long time, but my colleagues and I get along or rather harmonious
5. In the face of leadership assignments I do my best, also to the positive or not.
6. I am good at observing and could feel the demand from the opposite party from tiny facial expression
7. Sincere to the human
8. Once had made the market survey questionnaire for some clothing store to the passer-by
9. I like myself!
10. My job just is entering the data. After some days, I was not entering, I check other people's entering.
11. I dare do who dares to dare to innovate.
12. Not afraid of dirty work in enterprises, the objectives and their value.
13. Obligations: Make a face to face meeting by phone, do business & trying to make a dicision.
14. I am a positive and intellegence person ,self -esttem is my attitude,low-key is my style, i am willing to devote totally to the firm i served.
Sunday, November 7, 2010
Lõpp
Ikka veel on lõpetamata minu monoloog sünnipäeva nädalalõpust...
Igastahes, oli jõudnud kätte esmaspäev ehk siis kolmas päev minu neljapäevasest sünnipäeva puhkusest. Pean tunnistama, et väsimus oli kontides. Ei jõudnud enam... Krissul oli sama tunne. Seega olime sellised tujutud ja meile oleks olnud ideaalne elutoas tekkide all lebotamine... oleme seda varem ka katsetanud. Lihtsalt oleme, isegi mingit teemat ei arenda, vahime kuskile, mõlemad oma mõtetes ja siis ütleme midagi täiesti mõistmatut ja kuna teine on samalaadses kosmosmeeleolus, siis on kõik loogiline ja mõnus plõks-plõks elufilosoofiline sealpoolnemõlgutus.
Kuid sel esmaspäeval ei saanud me teha, mida soovisime. Olime ju kutsutud presidendiprõvva vastuvõtule. Ohates püüdsime silmad pähe joonistada ja mõtlesime, et kui on sealpoolnemõlgutus ja kerge pohma, siis tuleks meeleolu parandamiseks kindlasti enne ennast meeleollu saada. Kuna vein tundus ilmselgelt liiga tõsine kraam, siis valasime sinna hulka ka fantat. Patt, mõistan, kuid ei huvita. Tempo oli peal, sest hakkasime juba hiljaks jääma. Lõpuks tegime ka Fanta pudelisse dringi kaasa... tee peale... ja seda me siis jõime võidu kiiruse peale takso pidurduste vahepeal. Kohapeale jõudes saime aru, et olime umbes kolmveerand tunniga pudeli veini keresse ajanud.... Piinlik. Kuid kohutavalt lõbus. Ning sellele lisandus nüüd siis ka sampus...
Üleüldse tervet õhtut võis iseloomustada, kui itsitamist. Teistega polnudki niiväga huvitav, kuid kui me Krissuga jälle kokku saime, siis oli nalja kui palju. Lendlesime ühest seltskonnast teise ning hoidsime vippidest eemale. Mõtlesin kogu aeg, et iseenesest oleks tore Pr. presidendile tere ütelda. Millal ikka selline võimalus tekib? Kuid samas viisakusreeglid ütlevad, et ma ei tohiks ennast ju tutvustada ning samuti - mida kuradit mul ütelda oleks. Seega me sinna ringkonda ei trüginud. Kuid nalja tegi see ikkagi. Teistel selliseid mõtteid ei olnud ja näiteks meie hea sõber expat T juhtus mainima, et Ilves näeb oma muhuseelikus välja kui päikesekiir. Ning me esitasime enda arust võimatu väljakutse/nalja, et mine ütle seda nüüd Prouale isiklikult.... Umbes poole tunni pärast nägimegi teda Prouaga vestlemas ja ta oligi talle seda Päikese asja maininud... Lahe.
Igastahes, Prouat ei suutnud me vältida... Kristiinat tutvustas üks teine eestlanna sõnadega, et siin on Kristiina ja tema teeb kartulisalatit. K selle peale naeratas ja ütles midagi "jajah". Ning siis arenes vestlus umbes selliselt, et teile meeldib vist ka süüa teha - jah - ahah. Ja see oligi kõik.
Mina sattusin tüdrukutega kuskil väljapääsu lähedal naeru kihistama ja hr majoriga pomminalja viskama ja siis äkki olime me Prouaga vastamisi... ja ta vaatas meile kolmele niimoodi äraootavalt otsa... ja polnudki muud väljapääsu kui ütelda, tere - mina olen.... ja siis viskasime paar fraasi ilmast ja ta päevasest reisist ja oligi kõik. Meelimatvalt igav ning mõttetu. Tunnen talle kaasa, kui tema õhtud niimoodi ongi sisustatud. Kuid meie kuulsuseminut oli möödunud...
Siis olid vippid läinud ja mõtlesime, mis edasi teha. Loomulikult oli mõte - Kassibaar! Kuid vahepeal tuli meil ühe läti neiuga, kes on väga tore, vastupandamatu soov välja elada igavene unistus - laamendada! Ehk siis viisaka ja kombekate tüdrukute keeles tähendab see klaasi puruks viskamist.... teate küll - filmides on ikka nii, et emotsionaalsed naised viskavad midagi puruks ja tunded möllavad jne. Vot meil pole seda nagu ette tulnud. Emotsionaalsus on "ah, selge siis.", mida võibolla täiendab käeviide ja tugevam ukse sulgemine. Kuid midagi vastu seina puruks visata... see tundub juba nagu liigne bravuuritsemine.... kuid on olnud alati salajane unistus.
Nagu üteldud, oleme ikka hästikasvatatud ja isegi meie spontaanne mõte ja emotsionaalsus oli planeeritud, sest läksime kõrvaltänavasse ja loopisime seal oma šampuseklaasi. Lahe oli. Peaks mõnikord uuesti proovima.
Hetkeline rahulolu saavutatud, sõitsime edasi Kassikasse. Seal mängisime natuke noolemängu ja siis tulin mina tulema. Keerasin ennast diivanile kerra ning püüdsin magada. Miks püüdsin? Hmm... Krissul tuli suurepärane mõte rahvaga edasi tulla koju Vana Tallinna jooma ja makarone keetma. Kuid see oli selline vahva.... Mina magan ja siis kuulen pea kohal a la selliseid küsimusi, et kes see on... (ma olin kõigiga just ju koos pidutsenud) ja Krissu midagi vastu, et ahjah... ja siis olin ma unustatud. Igastahes, läksin edasi magamistuppa ja jätsin rahva pidutsema. Kas ma pole mitte korralik?
Teisipäeval püüdsin magada võimalikult kaua. See pole loomulikult võimalik, kui seda püüda.... Kuid õhtuks tulin ilusti Wuxisse tagasi ja järgmisel päeval püüdsin naasta minu vaiksesse tööellu.
Kuid selline oli minu oktoobrikuu sünnipäev.
Kuid nüüd on juba teised sündmused algamas. Nimelt algas minul nüüd puhkus. Ei, tuleb olla täpne - puhkust pole, kuid olen nii palju tööd teinud, et mul on võimalik kõik need ületehtud tööpäevad kõrvuti pannes kümme päeva Shanghais veeta. Nii et ma arvan, et puhkus on välja teenitud. Siia saabub homme Kadri P. Nii et võib olla järgmised postitused on juba tema poolt. Ongi tore - näeb asju jälle värske pilguga, sest mul tunne, et olen juba väga imelike asjadega harjunud ja mingid rõvedused ei tundu enam üldse imelikud....
Kallistan ning kirjutamiseni!
k
Igastahes, oli jõudnud kätte esmaspäev ehk siis kolmas päev minu neljapäevasest sünnipäeva puhkusest. Pean tunnistama, et väsimus oli kontides. Ei jõudnud enam... Krissul oli sama tunne. Seega olime sellised tujutud ja meile oleks olnud ideaalne elutoas tekkide all lebotamine... oleme seda varem ka katsetanud. Lihtsalt oleme, isegi mingit teemat ei arenda, vahime kuskile, mõlemad oma mõtetes ja siis ütleme midagi täiesti mõistmatut ja kuna teine on samalaadses kosmosmeeleolus, siis on kõik loogiline ja mõnus plõks-plõks elufilosoofiline sealpoolnemõlgutus.
Kuid sel esmaspäeval ei saanud me teha, mida soovisime. Olime ju kutsutud presidendiprõvva vastuvõtule. Ohates püüdsime silmad pähe joonistada ja mõtlesime, et kui on sealpoolnemõlgutus ja kerge pohma, siis tuleks meeleolu parandamiseks kindlasti enne ennast meeleollu saada. Kuna vein tundus ilmselgelt liiga tõsine kraam, siis valasime sinna hulka ka fantat. Patt, mõistan, kuid ei huvita. Tempo oli peal, sest hakkasime juba hiljaks jääma. Lõpuks tegime ka Fanta pudelisse dringi kaasa... tee peale... ja seda me siis jõime võidu kiiruse peale takso pidurduste vahepeal. Kohapeale jõudes saime aru, et olime umbes kolmveerand tunniga pudeli veini keresse ajanud.... Piinlik. Kuid kohutavalt lõbus. Ning sellele lisandus nüüd siis ka sampus...
Üleüldse tervet õhtut võis iseloomustada, kui itsitamist. Teistega polnudki niiväga huvitav, kuid kui me Krissuga jälle kokku saime, siis oli nalja kui palju. Lendlesime ühest seltskonnast teise ning hoidsime vippidest eemale. Mõtlesin kogu aeg, et iseenesest oleks tore Pr. presidendile tere ütelda. Millal ikka selline võimalus tekib? Kuid samas viisakusreeglid ütlevad, et ma ei tohiks ennast ju tutvustada ning samuti - mida kuradit mul ütelda oleks. Seega me sinna ringkonda ei trüginud. Kuid nalja tegi see ikkagi. Teistel selliseid mõtteid ei olnud ja näiteks meie hea sõber expat T juhtus mainima, et Ilves näeb oma muhuseelikus välja kui päikesekiir. Ning me esitasime enda arust võimatu väljakutse/nalja, et mine ütle seda nüüd Prouale isiklikult.... Umbes poole tunni pärast nägimegi teda Prouaga vestlemas ja ta oligi talle seda Päikese asja maininud... Lahe.
Igastahes, Prouat ei suutnud me vältida... Kristiinat tutvustas üks teine eestlanna sõnadega, et siin on Kristiina ja tema teeb kartulisalatit. K selle peale naeratas ja ütles midagi "jajah". Ning siis arenes vestlus umbes selliselt, et teile meeldib vist ka süüa teha - jah - ahah. Ja see oligi kõik.
Mina sattusin tüdrukutega kuskil väljapääsu lähedal naeru kihistama ja hr majoriga pomminalja viskama ja siis äkki olime me Prouaga vastamisi... ja ta vaatas meile kolmele niimoodi äraootavalt otsa... ja polnudki muud väljapääsu kui ütelda, tere - mina olen.... ja siis viskasime paar fraasi ilmast ja ta päevasest reisist ja oligi kõik. Meelimatvalt igav ning mõttetu. Tunnen talle kaasa, kui tema õhtud niimoodi ongi sisustatud. Kuid meie kuulsuseminut oli möödunud...
Siis olid vippid läinud ja mõtlesime, mis edasi teha. Loomulikult oli mõte - Kassibaar! Kuid vahepeal tuli meil ühe läti neiuga, kes on väga tore, vastupandamatu soov välja elada igavene unistus - laamendada! Ehk siis viisaka ja kombekate tüdrukute keeles tähendab see klaasi puruks viskamist.... teate küll - filmides on ikka nii, et emotsionaalsed naised viskavad midagi puruks ja tunded möllavad jne. Vot meil pole seda nagu ette tulnud. Emotsionaalsus on "ah, selge siis.", mida võibolla täiendab käeviide ja tugevam ukse sulgemine. Kuid midagi vastu seina puruks visata... see tundub juba nagu liigne bravuuritsemine.... kuid on olnud alati salajane unistus.
Nagu üteldud, oleme ikka hästikasvatatud ja isegi meie spontaanne mõte ja emotsionaalsus oli planeeritud, sest läksime kõrvaltänavasse ja loopisime seal oma šampuseklaasi. Lahe oli. Peaks mõnikord uuesti proovima.
Hetkeline rahulolu saavutatud, sõitsime edasi Kassikasse. Seal mängisime natuke noolemängu ja siis tulin mina tulema. Keerasin ennast diivanile kerra ning püüdsin magada. Miks püüdsin? Hmm... Krissul tuli suurepärane mõte rahvaga edasi tulla koju Vana Tallinna jooma ja makarone keetma. Kuid see oli selline vahva.... Mina magan ja siis kuulen pea kohal a la selliseid küsimusi, et kes see on... (ma olin kõigiga just ju koos pidutsenud) ja Krissu midagi vastu, et ahjah... ja siis olin ma unustatud. Igastahes, läksin edasi magamistuppa ja jätsin rahva pidutsema. Kas ma pole mitte korralik?
Teisipäeval püüdsin magada võimalikult kaua. See pole loomulikult võimalik, kui seda püüda.... Kuid õhtuks tulin ilusti Wuxisse tagasi ja järgmisel päeval püüdsin naasta minu vaiksesse tööellu.
Kuid selline oli minu oktoobrikuu sünnipäev.
Kuid nüüd on juba teised sündmused algamas. Nimelt algas minul nüüd puhkus. Ei, tuleb olla täpne - puhkust pole, kuid olen nii palju tööd teinud, et mul on võimalik kõik need ületehtud tööpäevad kõrvuti pannes kümme päeva Shanghais veeta. Nii et ma arvan, et puhkus on välja teenitud. Siia saabub homme Kadri P. Nii et võib olla järgmised postitused on juba tema poolt. Ongi tore - näeb asju jälle värske pilguga, sest mul tunne, et olen juba väga imelike asjadega harjunud ja mingid rõvedused ei tundu enam üldse imelikud....
Kallistan ning kirjutamiseni!
k
Friday, November 5, 2010
Sunday, October 31, 2010
Oleme nüüd viisakad
Kuhu ma jäingi. Aaah, kontserdile minek. Tegime ennast ilusaks... nii ilusaks kui ilma ilulõikuseta võimalik, panime kleidid selga (avastasin, et kleit on kitsaks jäänud ja hingata on raske) ja läksime Expole. Saime ukse juures ka paari teise eestlasega kokku ja suundusime juba omaseks muutunud paviljoni poole. Ko-hu-ta-valt palju rahvast oli. Lehest lugesime, et iga päevaga purustatakse rekordeid... miljon külastajat päevas... siis 1,1...1,3...
Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.
Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.
Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.
Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.
Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.
K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...
Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.
Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.
Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.
Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.
Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.
K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...
Wednesday, October 27, 2010
27. aasta hommik
Ärkasin. Seda juhtub mõnikord. Eriti hommikuti, olen tähele pannud. Kuna olin esimene ärkaja, siis vedelesin diivanil mõnusasti edasi. Ühel hetkel ärkas ka minu lahke võõrustaja Prl Laur, kes koheselt ka soovis mulle tugeva käepigistusega õnne. Samuti serveeriti mulle kohvi voodisse. Väga mõnus oli.
Kella kaheteistkümneks pidime minema juuksurisse. Krissul oli värvimine plaanis ja mina tahtsin juukseotsi lõigata. Juuksur asus Hiltonis. Hotell elas täiega. Väga meeldib vahelduseks näha elavat hotelli. Tol nädalavahetusel olid käimas ka rahvusvahelised tennisevõistlused ja kogu see kupatus ööbis seal. Seega kogu aeg võis märgata väga heas vormis olevaid meesterahvaid. See meenutas, et peaks trenni tegema.... OK, kuid see selleks. Juuksur oli tore. Üks ameerika naine, kes on hiinlasega abielus, kuid nüüd vist lahutab. Põhjusi pole kaugelt vaja otsida, on ju ta hiinlane. Kuid juuksurikogemus oli extraordinaire.... Juuste pesemine.... oehhhhhhhh. Se kestis umbes 25 minutit. Ja see masaaaaaaaž. Ausalt... Mul hakkasid jalatallad surisema ja külmavärinad käisid üles alla. See oli maagiline. Absoluutselt maagiline!!!! Ja see korraldus oli tüüpiliselt hiinlaslik. Ameerika juuksur, ehk siis peameister, lõikas mul ainult juukseotsi ja kuivatas pead. Kuid igaks teiseks liigutuseks oli omaette hiinlane, kes muidu seisis lihtsalt tooli taga ja ootas käsklusi. Juukseid pesi üks, massaaži tegi teine, ja kolmas hoidis fööni siis kui juuksur mul juukseid kammis. Absurdsus, kui minu käest küsida...
Igastahes, juuksed lehvimas, sõitsin liftiga lobby-sse, kus ootas mind minu endine suur ülemus Eero. Eero oli osa delegatsioonist, mis Shanghaisse saadetud eesti transpordimajandust parandama. Kuid tema tuli spetsiaalselt päev varem Vietnamist Hiina, et minu sünnipäeva tähistada. Kas pole mitte armas? Mis siis, et arvatavasti pole päris tõsi, ilus ikka kuulda. Kingituseks sain kallistuse ja šampuse pudeli kuivatatud lihaga (ehk siis pudeli sees on kuivatatud liha). Meiega liitus mingiks hetkeks ka Prl Laur, kuid siis läksime Tai Kang Lu-le hängima. Kuulasin uudiseid ministeeriumist ja Eestist. Väga tore ja lõbus oli. Õhtul läksime kõik neljakesi CoolDock-si, kus baar, kus saab 120 RMB eest lõputu koguse kokteile. Missioon oli baar alkoholist tühjaks juua. Jäime haledalt oma eesmärgile alla. Parandasime maailma kuni umbes keskööni ja siis läksime Eeroga veel kesköist hamburgerit otsima. Ja siis magama. Nii et kokkuvõtteks igati viisakad ja korralikud olime. Meie täiskasvanulikku lähenemist pidutsemisele märkis ka fakt, et järgmisel hommikul kl 11 kohtusin Eeroga squashiväljakul. Nii et ei mingit pohmalust diivanil. Kohe trenni ja sauna. Ma vist hakkan täiskasvanuks saama. Või siis vanaks - enam ei jõua korralikult pidugi panna... Pärast jalutasime natuke linna peal, jõime hiigelsuurtest Costa tassidest kohvi ja läksime ära koju. Sest õhtul oli plaanis kontserdile minna.
Kuid sellest juba järgmises postituses. Paistab, et mul kirjutamine hetkel ei edene päris hästi. Eesti keel longab....
K
PS õnn on hetkel suur.... Meile saabus nüüd talv. Ehk siis umbes 5 kraadi sooja (detsembris läheb paar kraadi veel külmemaks). Loomulikult leian, et see on talve väikseim vend ja mind sellised kraadid ei kõiguta. KUID kujutage ette, et elate majas, kus lõunamaa aknad ja ei mingit soojendust (unustage ära vannitoa põranda küte või õliradiaator või soojapuhur). Ei midagi. Ma arvan, et mul toas umbes 12 kraadi. Ma ei liialda. Elasin ju Pärnu mnt-l tükk aega umbes 16 kraadises "soojuses", seega tean võrrelda. Nina on külm, sõrmed ja varbad on külmad KOGU aeg. Elan ainult teki all. Lumikelluke tuli eile mulle ütlema, et kuna see on minu esimene Hiina talv, siis oleks parem rääkida teiste tüdrukutega, kuidas nad selle üle elavad. Sest talvel muutuvad tekk ja madrats päeva jooksul pool-külmunuks ja nende vahel pole võimalik magada. Ning seega tuleb osta mingisugune spets soojendatav madrats, mis kümne minutiga taastab teki ja madratsi funktsioonid. Seda kuuldes sain aru, et järgmised neli kuud tulevad vist üpris karmid (nagu siiamaani oleks olnud elamiskorralduslikult lust ja lillepidu) ja natuke tekkis juba jälle selline porr-porr - et seda mul küll nüüd lepingus ei olnud. Kuid täna just nüüd, 5 minutit tagasi, avastasin, et mu õhukonditsioneeril on taastatud "päikese" funktsioon :))) ja nüüd puhub ta rõõmsalt 24 kraadist õhku. Sõrmed hakkavad kergelt juba oma liikuvust tagasi saama. Muidugi ei tohi seda väga tihi kasutada, siis läheb mu elektrikasutatavus lakke ja pean maksma hakkama. Kuid ka sel juhul, arvan, et teen kurja häält ja saadan nad põrgusse.
Kella kaheteistkümneks pidime minema juuksurisse. Krissul oli värvimine plaanis ja mina tahtsin juukseotsi lõigata. Juuksur asus Hiltonis. Hotell elas täiega. Väga meeldib vahelduseks näha elavat hotelli. Tol nädalavahetusel olid käimas ka rahvusvahelised tennisevõistlused ja kogu see kupatus ööbis seal. Seega kogu aeg võis märgata väga heas vormis olevaid meesterahvaid. See meenutas, et peaks trenni tegema.... OK, kuid see selleks. Juuksur oli tore. Üks ameerika naine, kes on hiinlasega abielus, kuid nüüd vist lahutab. Põhjusi pole kaugelt vaja otsida, on ju ta hiinlane. Kuid juuksurikogemus oli extraordinaire.... Juuste pesemine.... oehhhhhhhh. Se kestis umbes 25 minutit. Ja see masaaaaaaaž. Ausalt... Mul hakkasid jalatallad surisema ja külmavärinad käisid üles alla. See oli maagiline. Absoluutselt maagiline!!!! Ja see korraldus oli tüüpiliselt hiinlaslik. Ameerika juuksur, ehk siis peameister, lõikas mul ainult juukseotsi ja kuivatas pead. Kuid igaks teiseks liigutuseks oli omaette hiinlane, kes muidu seisis lihtsalt tooli taga ja ootas käsklusi. Juukseid pesi üks, massaaži tegi teine, ja kolmas hoidis fööni siis kui juuksur mul juukseid kammis. Absurdsus, kui minu käest küsida...
Igastahes, juuksed lehvimas, sõitsin liftiga lobby-sse, kus ootas mind minu endine suur ülemus Eero. Eero oli osa delegatsioonist, mis Shanghaisse saadetud eesti transpordimajandust parandama. Kuid tema tuli spetsiaalselt päev varem Vietnamist Hiina, et minu sünnipäeva tähistada. Kas pole mitte armas? Mis siis, et arvatavasti pole päris tõsi, ilus ikka kuulda. Kingituseks sain kallistuse ja šampuse pudeli kuivatatud lihaga (ehk siis pudeli sees on kuivatatud liha). Meiega liitus mingiks hetkeks ka Prl Laur, kuid siis läksime Tai Kang Lu-le hängima. Kuulasin uudiseid ministeeriumist ja Eestist. Väga tore ja lõbus oli. Õhtul läksime kõik neljakesi CoolDock-si, kus baar, kus saab 120 RMB eest lõputu koguse kokteile. Missioon oli baar alkoholist tühjaks juua. Jäime haledalt oma eesmärgile alla. Parandasime maailma kuni umbes keskööni ja siis läksime Eeroga veel kesköist hamburgerit otsima. Ja siis magama. Nii et kokkuvõtteks igati viisakad ja korralikud olime. Meie täiskasvanulikku lähenemist pidutsemisele märkis ka fakt, et järgmisel hommikul kl 11 kohtusin Eeroga squashiväljakul. Nii et ei mingit pohmalust diivanil. Kohe trenni ja sauna. Ma vist hakkan täiskasvanuks saama. Või siis vanaks - enam ei jõua korralikult pidugi panna... Pärast jalutasime natuke linna peal, jõime hiigelsuurtest Costa tassidest kohvi ja läksime ära koju. Sest õhtul oli plaanis kontserdile minna.
Kuid sellest juba järgmises postituses. Paistab, et mul kirjutamine hetkel ei edene päris hästi. Eesti keel longab....
K
PS õnn on hetkel suur.... Meile saabus nüüd talv. Ehk siis umbes 5 kraadi sooja (detsembris läheb paar kraadi veel külmemaks). Loomulikult leian, et see on talve väikseim vend ja mind sellised kraadid ei kõiguta. KUID kujutage ette, et elate majas, kus lõunamaa aknad ja ei mingit soojendust (unustage ära vannitoa põranda küte või õliradiaator või soojapuhur). Ei midagi. Ma arvan, et mul toas umbes 12 kraadi. Ma ei liialda. Elasin ju Pärnu mnt-l tükk aega umbes 16 kraadises "soojuses", seega tean võrrelda. Nina on külm, sõrmed ja varbad on külmad KOGU aeg. Elan ainult teki all. Lumikelluke tuli eile mulle ütlema, et kuna see on minu esimene Hiina talv, siis oleks parem rääkida teiste tüdrukutega, kuidas nad selle üle elavad. Sest talvel muutuvad tekk ja madrats päeva jooksul pool-külmunuks ja nende vahel pole võimalik magada. Ning seega tuleb osta mingisugune spets soojendatav madrats, mis kümne minutiga taastab teki ja madratsi funktsioonid. Seda kuuldes sain aru, et järgmised neli kuud tulevad vist üpris karmid (nagu siiamaani oleks olnud elamiskorralduslikult lust ja lillepidu) ja natuke tekkis juba jälle selline porr-porr - et seda mul küll nüüd lepingus ei olnud. Kuid täna just nüüd, 5 minutit tagasi, avastasin, et mu õhukonditsioneeril on taastatud "päikese" funktsioon :))) ja nüüd puhub ta rõõmsalt 24 kraadist õhku. Sõrmed hakkavad kergelt juba oma liikuvust tagasi saama. Muidugi ei tohi seda väga tihi kasutada, siis läheb mu elektrikasutatavus lakke ja pean maksma hakkama. Kuid ka sel juhul, arvan, et teen kurja häält ja saadan nad põrgusse.
Monday, October 25, 2010
Vana-aasta õhtu mälestused
Nonii, tagantjärgi tuleb kirja panna, mis sünnipäeva nädalavahetusel kõik juhtus. Kõigepealt suured tänud kõikidele, kes kirju või sms-e saatsid. Nagu te isegi märkasite, mõned eesti numbrile saadetuist tuli tagasi.... Eesti number pidevalt väljas, sellest ka tehnilised raskused. Kuid aitäh mõtete eest!
Vana-aasta õhtul sõitsin Shanghaisse, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe kaas-eestlase Kristiina Lauriga. Kõigepealt oli meil nalja kui palju, sest meil ju sama nimi! No peaaegu. Seega, kui ütelda "Kristiina" siis ei teagi, kumb peaks vastama. Kristiina Laur paistis üpris tore. Natuke imelik küll, eriti kui matkis kimalase lendu või kui jõi kahe käega veini või kui alkoholi mõju all leidis vajalikuks olevat pidada kõne "Austatud hiina rahvas", kuid kõike seda kõrvale jättes - pole viga tüdruk. Kuna mul ei olnud ööbimiskohta, siis ta lahkelt kutsus mu enda diivanile. Tal oli küll samal ajal külas veel teinegi eestlane. Tema nimi polnud Kristiina. Hoopis Ann. Ja kui Prl Laur on imelik, siis ütleme nii, et Ann kandis kaasas ühte väikest pingviini, kellega ta kogu aeg pilte tegi ja, kes pidi igat ruumi inspekteerima ja heaks kiitma. Seega värvikas seltskond, kuhu oma reisil olin äkitselt sattunud. Peale tutvumisdrinke ja sööke Tai-Itaalia kohas suundusime veel Austraallase jazz-baari ja seejärel oligi magamaminek. Püüdsime välja mõtelda asju, mida peaks veel kahekümnekuueaastaselt tegema ja, mis mul veel tegemata. Otsusasime, et kõik lollused on tehtud.
Mingil X põhjusel meenus mulle kogu aeg oma 20. sünnipäev ja kippusin ennast võrdlema tolle aja ja saavutustega. Tegime kokkuvõtliku tabeli minu tolleaegsest situatsioonist ja praegusest:
Kuna 7 aasta jooksul oleks pidanud palganumber ikka suurenema, siis saab 2010 selle eest ka miinuspunkti. Kuid ma arvan, et numbrid röögivad enda eest...:)
Hiljem kirjutan Uuest aastast ka.
Vana-aasta õhtul sõitsin Shanghaisse, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe kaas-eestlase Kristiina Lauriga. Kõigepealt oli meil nalja kui palju, sest meil ju sama nimi! No peaaegu. Seega, kui ütelda "Kristiina" siis ei teagi, kumb peaks vastama. Kristiina Laur paistis üpris tore. Natuke imelik küll, eriti kui matkis kimalase lendu või kui jõi kahe käega veini või kui alkoholi mõju all leidis vajalikuks olevat pidada kõne "Austatud hiina rahvas", kuid kõike seda kõrvale jättes - pole viga tüdruk. Kuna mul ei olnud ööbimiskohta, siis ta lahkelt kutsus mu enda diivanile. Tal oli küll samal ajal külas veel teinegi eestlane. Tema nimi polnud Kristiina. Hoopis Ann. Ja kui Prl Laur on imelik, siis ütleme nii, et Ann kandis kaasas ühte väikest pingviini, kellega ta kogu aeg pilte tegi ja, kes pidi igat ruumi inspekteerima ja heaks kiitma. Seega värvikas seltskond, kuhu oma reisil olin äkitselt sattunud. Peale tutvumisdrinke ja sööke Tai-Itaalia kohas suundusime veel Austraallase jazz-baari ja seejärel oligi magamaminek. Püüdsime välja mõtelda asju, mida peaks veel kahekümnekuueaastaselt tegema ja, mis mul veel tegemata. Otsusasime, et kõik lollused on tehtud.
Mingil X põhjusel meenus mulle kogu aeg oma 20. sünnipäev ja kippusin ennast võrdlema tolle aja ja saavutustega. Tegime kokkuvõtliku tabeli minu tolleaegsest situatsioonist ja praegusest:
Kuna 7 aasta jooksul oleks pidanud palganumber ikka suurenema, siis saab 2010 selle eest ka miinuspunkti. Kuid ma arvan, et numbrid röögivad enda eest...:)
Hiljem kirjutan Uuest aastast ka.
Thursday, October 14, 2010
Palju õnne argipäevaks!
Hiinlased ei pea sünnipäevi. Nad küll teavad neid ja õnnitletakse, kuid ei midagi suurt ja neil ise kuidagi see korda ei lähe. Seepärast ongi väga armas, et...
Sel nädalal alustasime oma ühikas alguses ainult Andreaga sellist hiina-inglise keele tundi. Et alguses jutustan uute sõnade põhjal ühe hirmlühikese lausete kogumiku. Siis me parandame seda ja vaatame mu uued sõnad üle ning seejärel arutame midagi inglise keeles. Esimene kord olime kahekesi kuid järgmisel korral olid juba kaks teist kolleegi ka seal ja täna oli juba ka kolmas. Eile oli huvitav - neile iseenesest meeldivad sellised mõtlikud klišeelikud sügavmõttelised laused. Andrea alguses kohe andis mulle ühe ette. See oli midagi sellist et "all people have a purpose in life. That is why we need to be confident regardless of what we do". Pani ette, et võiksime seda arutada. OK arutasime. Nähes, kuidas neile see meeldib, võtsin ette Oscar Wilde´i lihtsamad tsitaadid nt
A man can be happy with any woman as long as he does not love her.
Always forgive your enemies; nothing annoys them so much.
If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they'll kill you.
Nad püüdsid kõike panna sõnadesse nagu "edu" ja "rikkus". Andrea arutles natuke läänelikumalt, kuid asja poindile ei saaud nad pihta. Ja kui ma siis selgitasin, siis hakkasid nad "Eureka"-tundega naerma. Et oi, te vaatate asju nii teistmoodi. Neil oli väga põnev. Igastahes täna pidi meil tavapärane tund olema.
Koputasin Andrea ukse peale ja astusin sisse. Kõik oli pime ja laua peal oli suuuur tort küünaldega ja kõik hakkasid "Happy Birthday" laulma. Ja kaardi tegid nad ka... (Nad teavad, et homme lähen Shanghaisse ja oma päris sünnipäeval ei ole siin) Ja siis tehti ohtralt pilte. Neile kohutavalt meeldib lolle pilte teha. Kui keegi juba pildi peal keelt näitab, siis on kohutavalt naljakas. Ning peale koogi söömist, tegi Andrea minu auks spagette tomatikastme ja juustuga. Kas pole mitte armas?
Nii et täna on hea päev.
Ilusat neljapäeva!
K
Sel nädalal alustasime oma ühikas alguses ainult Andreaga sellist hiina-inglise keele tundi. Et alguses jutustan uute sõnade põhjal ühe hirmlühikese lausete kogumiku. Siis me parandame seda ja vaatame mu uued sõnad üle ning seejärel arutame midagi inglise keeles. Esimene kord olime kahekesi kuid järgmisel korral olid juba kaks teist kolleegi ka seal ja täna oli juba ka kolmas. Eile oli huvitav - neile iseenesest meeldivad sellised mõtlikud klišeelikud sügavmõttelised laused. Andrea alguses kohe andis mulle ühe ette. See oli midagi sellist et "all people have a purpose in life. That is why we need to be confident regardless of what we do". Pani ette, et võiksime seda arutada. OK arutasime. Nähes, kuidas neile see meeldib, võtsin ette Oscar Wilde´i lihtsamad tsitaadid nt
A man can be happy with any woman as long as he does not love her.
Always forgive your enemies; nothing annoys them so much.
If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they'll kill you.
Nad püüdsid kõike panna sõnadesse nagu "edu" ja "rikkus". Andrea arutles natuke läänelikumalt, kuid asja poindile ei saaud nad pihta. Ja kui ma siis selgitasin, siis hakkasid nad "Eureka"-tundega naerma. Et oi, te vaatate asju nii teistmoodi. Neil oli väga põnev. Igastahes täna pidi meil tavapärane tund olema.
Koputasin Andrea ukse peale ja astusin sisse. Kõik oli pime ja laua peal oli suuuur tort küünaldega ja kõik hakkasid "Happy Birthday" laulma. Ja kaardi tegid nad ka... (Nad teavad, et homme lähen Shanghaisse ja oma päris sünnipäeval ei ole siin) Ja siis tehti ohtralt pilte. Neile kohutavalt meeldib lolle pilte teha. Kui keegi juba pildi peal keelt näitab, siis on kohutavalt naljakas. Ning peale koogi söömist, tegi Andrea minu auks spagette tomatikastme ja juustuga. Kas pole mitte armas?
Nii et täna on hea päev.
Ilusat neljapäeva!
K
Mustad päevad
Olen läbi teinud nüüd kogu tunnete spektri. Ja nüüd oleneb päevast. Mõnikord hea, mõnikord halb. Täna on hea päev...kuid sellest juba hiljem. Täieliku logiraamatu huvides, pean ka oma vahepealse tuju ja mõtted üles tähendama. Siit kohandatud väljavõte koju kirjutatud kirjast;
...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...
See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.
Kuid täna on parem päev.
Kristiina
...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...
See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.
Kuid täna on parem päev.
Kristiina
Mis toimub hotellis...
Möödunud kuu värvikamad kaebused või probleemid, millega oleme pidanud tegelema....
- Öösel helistab külaline FO (front office, kus mina töötan) ja kaebab, et kaotas oma sõbra katusele ära. Viimati nägi teda katusel ja viimane oli kurtnud, et ei oska alla tulla. Muidugi olid nad mõlemad täis kui tinaviled ja siiamaani on müstika, kuidas kadunud sõber üleüldse katusele sai...
- Keegi si##us basseini. Esimesena märkasid seda kaasujujad. Basseinivee vahetamine võttis aega 10 tundi.
- Spa massöör pakkus prantsuse härrale peale massaaži veel võimaluse "eriteenuseid" tarbida. Prantslane viisakalt keeldus ja check-outis klaarisin seda tema naisega.
- Kogemata märkasime äkitselt, et kõik Hiina restoranis olevad kalad on surnud. Kaua nad surnud olid olnud, kahjuks, piinlik tunnistada, keegi ei osanud ütelda.
Hoian teid siis kursis...
Kristiina
- Öösel helistab külaline FO (front office, kus mina töötan) ja kaebab, et kaotas oma sõbra katusele ära. Viimati nägi teda katusel ja viimane oli kurtnud, et ei oska alla tulla. Muidugi olid nad mõlemad täis kui tinaviled ja siiamaani on müstika, kuidas kadunud sõber üleüldse katusele sai...
- Keegi si##us basseini. Esimesena märkasid seda kaasujujad. Basseinivee vahetamine võttis aega 10 tundi.
- Spa massöör pakkus prantsuse härrale peale massaaži veel võimaluse "eriteenuseid" tarbida. Prantslane viisakalt keeldus ja check-outis klaarisin seda tema naisega.
- Kogemata märkasime äkitselt, et kõik Hiina restoranis olevad kalad on surnud. Kaua nad surnud olid olnud, kahjuks, piinlik tunnistada, keegi ei osanud ütelda.
Hoian teid siis kursis...
Kristiina
Saturday, October 9, 2010
Raport. Paev 8
Arkasime orna pakapikuaratuse peale kella 9 paiku.
kui ujutud ja soodud, Krissule tadaa kallistatud, seadsime sammud loomaaia poole. Voi tapsemalt taksorattad.
Loomaaed asub Wuxi kesklinna lahedal ja on hiljuti ehitatud/avatud. See oli yldiselt suur pettumus.
Siin loomaaia miinused bulletpointidena:
* Loomi polnud
* Loomade puurid olid vaikesed ja koledad
* Palju plastmassi igal pool ja ainukese looma (karu) juures oli kari kisendavaid hiinlasi kes vaatamata keelavatele siltidele loopisid karule syya ja prahti
* Loomaaiaga samal alal oli ka vali ning kirev lobustuspark
Plussid:
* Saime laenutada rendiautod millega roomsalt mooda loomaaiaala ringi poristasime. Tuul korvus, ponevusest maailm silme ees poorlemas... nii me seal kihutasime umbes 5km/h. Plaanime omale vanaduspolveks samasugused poristid muretseda. Vaga shefid riistad.
* Kuna polnud loomi, polnud ka eriti kylastajaid
* Loomaaia ymber olid ilusad maed
Lahkusime peale maailma koige kiiremat loomaaiakylastust umbes tunni parast ja votsime sharmantse pruunihambalise piraattaksojuhi. Sellega soitsime rongijaama, plaaniga otsida sealt lahedalt moni hubane kohvik kus rongini jaanud poolteist tundi monusalt surnuks lyya.
Tegelikkus oli pisut karmim.
Monusaid kohvikuid polnud, polnud ka mittemonusaid. Pika trampimise peale leidsime urka kuhu kutsusid meid lahkelt sisse vaga kummaliste nagudega daamid. Yhel neist oli seljas elegantne kassiga roheline pusa mida ta annile kogu selle aja uhkelt naitas kuni krissu olut valis. Klaase me ei tahtnud kuna juba esimesel pilgul lokaalile sai selgeks et meie ning nende nagemused puhtusest on vaga erinevad.
Joime vaikides kolm voi neli lonksu, pakkudes samal ajal ohtralt silmaroomu sealsamas istuvatele isandatele (kelle geneetilise koodi kohta meil ka midagi head arvata polnud).
Yhel hetkel Krissu neelatas ning vottis otsustavalt oma koti ning tousis pysti, oeldes annile labi hammaste: nyyd me peame lahkuma! Seinal tiirutas trobikond prussakaid.
Laksime sygeledes sealt kiiresti minema. Leidsime silmaga toreda hotelli ja arvasime et seal peaks vasinud reisisellidele ikka midagi pakkuda olema. Pealegi lehvis hotelli ukse ees ameerika lipp. Krissu otsustas kohe paariks paevaks asyyli ning taastusravi paluda. Hotellini joudmiseks pidime kondima umbes 20km (voibolla kilomeetri) sest otse yle tee polnud voimalik minna. Tervitasime viisakalt koiki mooduvaid pruunhambaid. Hotelli sisse joudes oli pilt jalle pisut kesisem kui lootsime.
Baar oli kyll olemas kuid leti taga oli yks vaaaaaga tolmune konjakipudel ning teekann. Tahtsime harra ettekandjalt olut paluda just siis kui talle tuli sisse aaretult tahtis telefonikone millele ta ka vastas ning rahulikult oma jutud lopuni raakis. Olled saime lopuks katte, kyll olid need soojad. Olime suhteliselt onnetud.
Peagi laksime taas tanavamollu ning joudsime jaamani. Leidsime heatahtliku hiina noormehe abiga yles oma perrooni ning peagi istusime oma esimese klassi vagunis. Inglikoor hakkas laulma ning lae alla tousis vikerkaar. Onneks soitis rong jube kiiresti, yle 330km/h. Pariselt ka.
Nyyd oleme juba ilusti kodus. Vaga hea on kodus olla. Krissu ei lahku enam kunagi. Ann pole paris kindel.
kui ujutud ja soodud, Krissule tadaa kallistatud, seadsime sammud loomaaia poole. Voi tapsemalt taksorattad.
Loomaaed asub Wuxi kesklinna lahedal ja on hiljuti ehitatud/avatud. See oli yldiselt suur pettumus.
Siin loomaaia miinused bulletpointidena:
* Loomi polnud
* Loomade puurid olid vaikesed ja koledad
* Palju plastmassi igal pool ja ainukese looma (karu) juures oli kari kisendavaid hiinlasi kes vaatamata keelavatele siltidele loopisid karule syya ja prahti
* Loomaaiaga samal alal oli ka vali ning kirev lobustuspark
Plussid:
* Saime laenutada rendiautod millega roomsalt mooda loomaaiaala ringi poristasime. Tuul korvus, ponevusest maailm silme ees poorlemas... nii me seal kihutasime umbes 5km/h. Plaanime omale vanaduspolveks samasugused poristid muretseda. Vaga shefid riistad.
* Kuna polnud loomi, polnud ka eriti kylastajaid
* Loomaaia ymber olid ilusad maed
Lahkusime peale maailma koige kiiremat loomaaiakylastust umbes tunni parast ja votsime sharmantse pruunihambalise piraattaksojuhi. Sellega soitsime rongijaama, plaaniga otsida sealt lahedalt moni hubane kohvik kus rongini jaanud poolteist tundi monusalt surnuks lyya.
Tegelikkus oli pisut karmim.
Monusaid kohvikuid polnud, polnud ka mittemonusaid. Pika trampimise peale leidsime urka kuhu kutsusid meid lahkelt sisse vaga kummaliste nagudega daamid. Yhel neist oli seljas elegantne kassiga roheline pusa mida ta annile kogu selle aja uhkelt naitas kuni krissu olut valis. Klaase me ei tahtnud kuna juba esimesel pilgul lokaalile sai selgeks et meie ning nende nagemused puhtusest on vaga erinevad.
Joime vaikides kolm voi neli lonksu, pakkudes samal ajal ohtralt silmaroomu sealsamas istuvatele isandatele (kelle geneetilise koodi kohta meil ka midagi head arvata polnud).
Yhel hetkel Krissu neelatas ning vottis otsustavalt oma koti ning tousis pysti, oeldes annile labi hammaste: nyyd me peame lahkuma! Seinal tiirutas trobikond prussakaid.
Laksime sygeledes sealt kiiresti minema. Leidsime silmaga toreda hotelli ja arvasime et seal peaks vasinud reisisellidele ikka midagi pakkuda olema. Pealegi lehvis hotelli ukse ees ameerika lipp. Krissu otsustas kohe paariks paevaks asyyli ning taastusravi paluda. Hotellini joudmiseks pidime kondima umbes 20km (voibolla kilomeetri) sest otse yle tee polnud voimalik minna. Tervitasime viisakalt koiki mooduvaid pruunhambaid. Hotelli sisse joudes oli pilt jalle pisut kesisem kui lootsime.
Baar oli kyll olemas kuid leti taga oli yks vaaaaaga tolmune konjakipudel ning teekann. Tahtsime harra ettekandjalt olut paluda just siis kui talle tuli sisse aaretult tahtis telefonikone millele ta ka vastas ning rahulikult oma jutud lopuni raakis. Olled saime lopuks katte, kyll olid need soojad. Olime suhteliselt onnetud.
Peagi laksime taas tanavamollu ning joudsime jaamani. Leidsime heatahtliku hiina noormehe abiga yles oma perrooni ning peagi istusime oma esimese klassi vagunis. Inglikoor hakkas laulma ning lae alla tousis vikerkaar. Onneks soitis rong jube kiiresti, yle 330km/h. Pariselt ka.
Nyyd oleme juba ilusti kodus. Vaga hea on kodus olla. Krissu ei lahku enam kunagi. Ann pole paris kindel.
Raport. Paev 7
Paev maailma koige toredamas bambusemetsas kus lehverdasid ringi tuhanded hiiglaslikud batman-liblikad ja komberdasid kummalised multifilmi rohutirtsud, 15cm pikad.
Bambusemetsast soitsime koisraudteega vaga korgele mae otsa kus asus pagood. Yleval mae otsas soime kerge tshempionide eine ja sealt avanes hingemattev vaade. Leidsime ka veel multifilmirohutirtse, erinevates varvides.
Tulime topsikutega uuesti alla tagasi ning seiklesime naisautojuhi abiga hotelli tagasi. Teel peatusime kalasadamas kus myydi igasugu koledaid elukaid.
Ann kais hotellis imeilusas ujulas ja aurusaunas (ihuyksi!) ja seejarel liitus Krissu ja Krissuga lounges.
Olime vasinud aga onnelikud.
Bambusemetsast soitsime koisraudteega vaga korgele mae otsa kus asus pagood. Yleval mae otsas soime kerge tshempionide eine ja sealt avanes hingemattev vaade. Leidsime ka veel multifilmirohutirtse, erinevates varvides.
Tulime topsikutega uuesti alla tagasi ning seiklesime naisautojuhi abiga hotelli tagasi. Teel peatusime kalasadamas kus myydi igasugu koledaid elukaid.
Ann kais hotellis imeilusas ujulas ja aurusaunas (ihuyksi!) ja seejarel liitus Krissu ja Krissuga lounges.
Olime vasinud aga onnelikud.
Raport. Paev 6
Tana arkasime ainult yhe korra (eile arkasime kaks - laksime peale hommikusooki kohe magama ja magasime veel tykk aega)
Soitsime taksoga rongijaama, seal oli mustmiljon iinlast. Kaisime jaamas koigis kauplustes aga ei ostnud myyjate meeleharmiks midagi. Kyll lasime omale koiki asju naidata.
Wuxi - Lingshani joudes tervitas meid mae otsas 90-meetrine Buddha ja ilus hotell. Kobisime terrassile istuma. Hotell asub jarve aares, magede ja bambuse syles.
Seal on vaikne ja inimtyhi. Ohtul tegime restos kerge hiina toidu ja siis uurisime lahemalt oma tuba. Koik vaga ilus. Kuigi kypsised said kohe otsa.
Kristiina tegi uue reegli - koigepealt peame kypsised sooma anni voodis ja siis laheb igayks oma voodisse magama. Ann pole sellega nous.
Soitsime taksoga rongijaama, seal oli mustmiljon iinlast. Kaisime jaamas koigis kauplustes aga ei ostnud myyjate meeleharmiks midagi. Kyll lasime omale koiki asju naidata.
Wuxi - Lingshani joudes tervitas meid mae otsas 90-meetrine Buddha ja ilus hotell. Kobisime terrassile istuma. Hotell asub jarve aares, magede ja bambuse syles.
Seal on vaikne ja inimtyhi. Ohtul tegime restos kerge hiina toidu ja siis uurisime lahemalt oma tuba. Koik vaga ilus. Kuigi kypsised said kohe otsa.
Kristiina tegi uue reegli - koigepealt peame kypsised sooma anni voodis ja siis laheb igayks oma voodisse magama. Ann pole sellega nous.
Wednesday, October 6, 2010
Raport. Paev 4
Kuna meil oli eile meeles uks ketti panna, siis ei saanudki kaks pakapikku hommikul iseeseisvalt sisse. Kahjuks ei toonud nad midagi, kyll aga lahkusid koos tolmuga.
Kahe paiku sai ka Krissu jalad alla ja lahkusime rongijaama suunas, et osta piletid neljapaevaks Wuxisse.
Kohutav rahvamoll ja kaos oli jaamas ja lahistel, sellest hoolimata voitlesime valja Wuxi piletid ja ka postmargid postkontoris.
Edasi soitsime taksoga joe aarde (taksojuhil olid pruunid parlhambad), et minna topsikuga joe alt labi ja sealt Shanghai ajaloomuuseumi.
Hirmus mitmemiljonipealine rahvamass kandis meid kyll joe alla, kuid ajaloomuuseumi me seekord ei leidnudki. Leidsime hoopis vaikse armsa oaasi keset mollu nimega flower bar ja tegime seal kohvid.
Kristiina ettepanekul soitsime Cool Docksi ja tegime seal valged veinid , koht laks jube tyhjaks ja soitsime jaapani restorani, see oli kyll kinni , aga mis siis! Niipea kui taksost valja saime, komistasime karutaie keraamika otsa, mis ei maksnud mitte midagi. Ostsime peaaegu kogu karu tyhjaks. Sai mumme ja triipe. Siis soime teises jaapani kohas kohud tais ja laksime kassibaari ehk kissurisse edasi. Kohtusime jalamaid sharmantsete prantsuse meestega, kes olid abielus ehtsate siberi venelastega. Peale monda arbuusivodkat votsin Krissul kaest ja palusin ta endaga taksosse.
Nyyd olemegi koos keraamika ja keedetud munadega sealsamas kust alustasime.
Head ood
Rr ja Knstr
Kahe paiku sai ka Krissu jalad alla ja lahkusime rongijaama suunas, et osta piletid neljapaevaks Wuxisse.
Kohutav rahvamoll ja kaos oli jaamas ja lahistel, sellest hoolimata voitlesime valja Wuxi piletid ja ka postmargid postkontoris.
Edasi soitsime taksoga joe aarde (taksojuhil olid pruunid parlhambad), et minna topsikuga joe alt labi ja sealt Shanghai ajaloomuuseumi.
Hirmus mitmemiljonipealine rahvamass kandis meid kyll joe alla, kuid ajaloomuuseumi me seekord ei leidnudki. Leidsime hoopis vaikse armsa oaasi keset mollu nimega flower bar ja tegime seal kohvid.
Kristiina ettepanekul soitsime Cool Docksi ja tegime seal valged veinid , koht laks jube tyhjaks ja soitsime jaapani restorani, see oli kyll kinni , aga mis siis! Niipea kui taksost valja saime, komistasime karutaie keraamika otsa, mis ei maksnud mitte midagi. Ostsime peaaegu kogu karu tyhjaks. Sai mumme ja triipe. Siis soime teises jaapani kohas kohud tais ja laksime kassibaari ehk kissurisse edasi. Kohtusime jalamaid sharmantsete prantsuse meestega, kes olid abielus ehtsate siberi venelastega. Peale monda arbuusivodkat votsin Krissul kaest ja palusin ta endaga taksosse.
Nyyd olemegi koos keraamika ja keedetud munadega sealsamas kust alustasime.
Head ood
Rr ja Knstr
Monday, October 4, 2010
Raport. Paev 3
Raport. Paev 3
Kuna me unustasime eile ukse ketti panna, yllatasid meid hommikul kolm voorast meest elutoas kes vaatasid lambamultikaid. Nad olid ka terve elutoa juhtmeid tais tommanud ja meie arust ei sobinud see sisustusega yldse. Me ei tahtnud nendega yhineda (ja tegelikult poleks ka diivanile peale nende keegi mahtunud), seega soime hommikust voodis. Krissu ajas voodisse kypsisepuru.
Varsti lahkusid vohivoorad elutoast ja paev vois alata.
Krissu ei tahtnud kuhugi minna. Ann tahtis minna kohe ja igale poole ning kraapis ust.
Lopuks sai Krissu ka haaled sisse ning me soitsime Red Town linnaossa. Seal on jarjekordne kunstikvartal. Krissu kysib korval pahuralt: kas nyyd kultuurist juba aitab???? Ann vastab, et mitte veel.
Punases linnas oli tegelikult vahva sest seal polnud kedagi peale kymnete skulptuuride ning suletud galeriide. Paar naitust olid avatud – yks neist 2010 10,000 unistuse naitus. Seal raakisid sadades telerites hiina noored oma unistustest (paralleelselt) ning korval oli ka installatsioon kus 10,000 autot oli erinevate unistuste temaatilisteks kujundatud.
Edasi laksime Taikang Lu’le. Seal eriti vahva ei olnud kuna seal oli parasjagu kogu Shanghai 25-miljoniline elanikkond. Lisaks moned miljonid korvalprovintsidest. Riigipyha siiski. Krissu puges kohe jaapani restorani nurka peitu kuid Ann oli palju vapram. Voitles sydikalt massidega ning valjus voitjana.
Peale Asahi- ning sushiringi hakkasime kodupoole liikuma. Ostsime koikidest keraamikapoodidest mis teele jaid, Kristiinale nousid. Yhes poes syydistati meid valerahaga maksmises. Kuid meie olime targemad ja valjusime sirge seljaga poest ning palusime myyjal rumaluste raakimise lopetada. Sinna see jutt siis ka jai.
Kodus imetlesime oste ja laksime neid tahistama Lambruscoga.
Nyyd laheme magama ja kirjutame homme jalle.
Tervitades,
Enn ja Kristiine
Kuna me unustasime eile ukse ketti panna, yllatasid meid hommikul kolm voorast meest elutoas kes vaatasid lambamultikaid. Nad olid ka terve elutoa juhtmeid tais tommanud ja meie arust ei sobinud see sisustusega yldse. Me ei tahtnud nendega yhineda (ja tegelikult poleks ka diivanile peale nende keegi mahtunud), seega soime hommikust voodis. Krissu ajas voodisse kypsisepuru.
Varsti lahkusid vohivoorad elutoast ja paev vois alata.
Krissu ei tahtnud kuhugi minna. Ann tahtis minna kohe ja igale poole ning kraapis ust.
Lopuks sai Krissu ka haaled sisse ning me soitsime Red Town linnaossa. Seal on jarjekordne kunstikvartal. Krissu kysib korval pahuralt: kas nyyd kultuurist juba aitab???? Ann vastab, et mitte veel.
Punases linnas oli tegelikult vahva sest seal polnud kedagi peale kymnete skulptuuride ning suletud galeriide. Paar naitust olid avatud – yks neist 2010 10,000 unistuse naitus. Seal raakisid sadades telerites hiina noored oma unistustest (paralleelselt) ning korval oli ka installatsioon kus 10,000 autot oli erinevate unistuste temaatilisteks kujundatud.
Edasi laksime Taikang Lu’le. Seal eriti vahva ei olnud kuna seal oli parasjagu kogu Shanghai 25-miljoniline elanikkond. Lisaks moned miljonid korvalprovintsidest. Riigipyha siiski. Krissu puges kohe jaapani restorani nurka peitu kuid Ann oli palju vapram. Voitles sydikalt massidega ning valjus voitjana.
Peale Asahi- ning sushiringi hakkasime kodupoole liikuma. Ostsime koikidest keraamikapoodidest mis teele jaid, Kristiinale nousid. Yhes poes syydistati meid valerahaga maksmises. Kuid meie olime targemad ja valjusime sirge seljaga poest ning palusime myyjal rumaluste raakimise lopetada. Sinna see jutt siis ka jai.
Kodus imetlesime oste ja laksime neid tahistama Lambruscoga.
Nyyd laheme magama ja kirjutame homme jalle.
Tervitades,
Enn ja Kristiine
Raport. Paev 2
Raport. Paev 2
Arkasime, soime, pesime.
Uurisime ponevat linnakaarti kuhu oli peale joonistatud/kirjutatud palju soovitusi, kuhu minna, mida teha. Otsustasime Moganshan Lu kunstikvartali kasuks. Saime imeilusa takso ja veerandtunni parast olime kohal. Seal oli jube tore. Palju galeriisid. Esimene galerii kus me kaisime, oli fotogalerii. Seal myydi kohe postkaarte (nii nagu tuvid on kohe suured). Leidsime ka kohutavalt toreda maaligalerii kus koikide maalide servas oli vaike loom. Samuti kaisime keraamikagaleriis kus Ann ei lubanud Kristiinal midagi puutuda. Igaks juhuks.
Kogu kvartal on vanad tehasehooned kuhu nyyd on ehitatud galeriid, ateljeed, poed ja kohvikud. Aeg laks kiiresti ja pool jai nagemata. Saime tasuta kymneid naitusi ja oli toesti vaga huvitav.
Peale naitusekylastust votsime massaazi ja siis soitsime teisele poole joge Pudongi sushit sooma. Sushi oli sama ilus kui maitsev.
Anni ettepanekul jalutasime sealt joe aarde promenaadile ja sealt yletasime praamiga Huangpu joe. Pilet maksis pool hyaani ehk umbes 85 senti. Edasi tegime kiire arbuusivodka Cool Docksi kvartalis ega lasknud end ahvatleda baari pakkumisest 120 hyaani-joo kaua jaksad (open bar). Sealt tulime ilusti koju ning hetk tagasi kostus ylevalt korterist mitmeid naishiinlase karjeid millele jargnesid korduvad kirveloogid. Ann ei pilgutanud silmagi kuid Kristiina on pisut mures ja motleb kas vajutada paanikanuppu praegu voi hommikul (siis kui midagi juba laepaneelide vahelt tilkuma hakkab). Yks on kindel - ukse paneme ooseks ketti.
Nyyd tuttu.
Tervitades,
Ann valiviiva Aet och Kristiina valiviiva Maria
Arkasime, soime, pesime.
Uurisime ponevat linnakaarti kuhu oli peale joonistatud/kirjutatud palju soovitusi, kuhu minna, mida teha. Otsustasime Moganshan Lu kunstikvartali kasuks. Saime imeilusa takso ja veerandtunni parast olime kohal. Seal oli jube tore. Palju galeriisid. Esimene galerii kus me kaisime, oli fotogalerii. Seal myydi kohe postkaarte (nii nagu tuvid on kohe suured). Leidsime ka kohutavalt toreda maaligalerii kus koikide maalide servas oli vaike loom. Samuti kaisime keraamikagaleriis kus Ann ei lubanud Kristiinal midagi puutuda. Igaks juhuks.
Kogu kvartal on vanad tehasehooned kuhu nyyd on ehitatud galeriid, ateljeed, poed ja kohvikud. Aeg laks kiiresti ja pool jai nagemata. Saime tasuta kymneid naitusi ja oli toesti vaga huvitav.
Peale naitusekylastust votsime massaazi ja siis soitsime teisele poole joge Pudongi sushit sooma. Sushi oli sama ilus kui maitsev.
Anni ettepanekul jalutasime sealt joe aarde promenaadile ja sealt yletasime praamiga Huangpu joe. Pilet maksis pool hyaani ehk umbes 85 senti. Edasi tegime kiire arbuusivodka Cool Docksi kvartalis ega lasknud end ahvatleda baari pakkumisest 120 hyaani-joo kaua jaksad (open bar). Sealt tulime ilusti koju ning hetk tagasi kostus ylevalt korterist mitmeid naishiinlase karjeid millele jargnesid korduvad kirveloogid. Ann ei pilgutanud silmagi kuid Kristiina on pisut mures ja motleb kas vajutada paanikanuppu praegu voi hommikul (siis kui midagi juba laepaneelide vahelt tilkuma hakkab). Yks on kindel - ukse paneme ooseks ketti.
Nyyd tuttu.
Tervitades,
Ann valiviiva Aet och Kristiina valiviiva Maria
Sunday, October 3, 2010
Anni on tagasi!!!!
Mina NK1 siin. Yle pika aja. Ann tuli eile ja kirjutab jalle oma raporteid. Ma kajastan neid ka siin. Palun teile esimene:
Raport. Paev 1
Lend sujus ludinal. Korvalistmel oli Kalle Blomkvist Rootsist, kes annetas mulle oma koogi. Plaksutasin tanuks kaekesi. Filmivalik oli ka margatavalt parem kui moodunud aastal.
Omik algas vara. Ja oigeaegselt. Kohtusime lentokonejaamas tapselt siis kui vaja.
Peale kerget hommikusooki laksime massaazi. Ann jai magama ja Krissu oli muidu pilves, siis soitsime parliturule, kust naasime kahe kilo parlitega. Kas sa Annemari teed veel ehteid?
Koju joudes onnitlesime teineteist suureparase brut shampusega, siis laksime Hiltonisse sooma Sichuani toitu ja edasi kassibaari.
Laiali ja Mimi on veel pontsakamad kui eelmisel aastal. Mimi istus terve ohtu Guinessi ollealusel ja ei lasknud ennast melust segada.
Laksime magama. Kristiina eriti ei norsanud ning allus kasklustele kuulekalt.
Vordlus Kristiina vs Miu voodis
Miu voitis 2 punktiga.
Praegu koik. Jargmine raport homme.
Tervitades,
Abb ja Kristiiba
Raport. Paev 1
Lend sujus ludinal. Korvalistmel oli Kalle Blomkvist Rootsist, kes annetas mulle oma koogi. Plaksutasin tanuks kaekesi. Filmivalik oli ka margatavalt parem kui moodunud aastal.
Omik algas vara. Ja oigeaegselt. Kohtusime lentokonejaamas tapselt siis kui vaja.
Peale kerget hommikusooki laksime massaazi. Ann jai magama ja Krissu oli muidu pilves, siis soitsime parliturule, kust naasime kahe kilo parlitega. Kas sa Annemari teed veel ehteid?
Koju joudes onnitlesime teineteist suureparase brut shampusega, siis laksime Hiltonisse sooma Sichuani toitu ja edasi kassibaari.
Laiali ja Mimi on veel pontsakamad kui eelmisel aastal. Mimi istus terve ohtu Guinessi ollealusel ja ei lasknud ennast melust segada.
Laksime magama. Kristiina eriti ei norsanud ning allus kasklustele kuulekalt.
Vordlus Kristiina vs Miu voodis
Miu voitis 2 punktiga.
Praegu koik. Jargmine raport homme.
Tervitades,
Abb ja Kristiiba
Friday, October 1, 2010
Lõbusad tibud
Kui on aega maa ja ilm ja midagi tähtsat kuskil õhus ei ripu, siis võib hiina hotelli külastamine olla ligilähedane elava komöödiaga.
Siin käisid just kaks eestlast. Ma loodan, et nad ei pahanda, kui ühe nende seiga siin räägin.
Kuigi töötajate inglise keele tase on madal, on nad ära õppinud ridamisi kohati üpris keerulisi viisakusväljendeid. Ja neid nad siis ka püüdlikult püüavad kogu aeg edasi anda.
Kujutage nüüd väga elavalt ja visuaalselt ette järgmist situatsiooni:
M ja A istuvad restoranis ja tellivad. Kelner paneb kõik püüdlikult kirja ja kontrollib üle. Püüab olla professionaalne, efektiivne ja kiire. Korjab ka menüüd kokku ja lahkub asjalikult laua juurest. Kuid siis tuleb meelde.. unustasin! Tuleb tagasi laua juurde, kummardub usalduslikult M´ile lähemale ja ütleb unustatud fraasi "Just a moment..." ning pöördub köögi poole. Ja ongi kõik. M ja A jäid mõistmatult üksteisele otsa vaatama.
Ma naersin seda kuuldes silmad märjaks.
Mu uus ülemus rääkis täiesti tõsiselt mulle uue loo; You know these Chinese who work a lot abroad and speak good English? Well, we call them bananas. They are yellow from outside, but white from the inside.
Ilusat Hiina Iseseisvuspäeva!
Kristiina
Siin käisid just kaks eestlast. Ma loodan, et nad ei pahanda, kui ühe nende seiga siin räägin.
Kuigi töötajate inglise keele tase on madal, on nad ära õppinud ridamisi kohati üpris keerulisi viisakusväljendeid. Ja neid nad siis ka püüdlikult püüavad kogu aeg edasi anda.
Kujutage nüüd väga elavalt ja visuaalselt ette järgmist situatsiooni:
M ja A istuvad restoranis ja tellivad. Kelner paneb kõik püüdlikult kirja ja kontrollib üle. Püüab olla professionaalne, efektiivne ja kiire. Korjab ka menüüd kokku ja lahkub asjalikult laua juurest. Kuid siis tuleb meelde.. unustasin! Tuleb tagasi laua juurde, kummardub usalduslikult M´ile lähemale ja ütleb unustatud fraasi "Just a moment..." ning pöördub köögi poole. Ja ongi kõik. M ja A jäid mõistmatult üksteisele otsa vaatama.
Ma naersin seda kuuldes silmad märjaks.
Mu uus ülemus rääkis täiesti tõsiselt mulle uue loo; You know these Chinese who work a lot abroad and speak good English? Well, we call them bananas. They are yellow from outside, but white from the inside.
Ilusat Hiina Iseseisvuspäeva!
Kristiina
Tuesday, September 28, 2010
Avastused
Minul juba mitu päeva tööl väga tore. Enne oli ka tore, kuid nüüd on teistmoodi tore. See algas sellega, et laupäev-pühapäev oli meil vähe külalisi ja mina olin tööl. Muidugi on silmipööritavalt igav mitu tundi mitte midagi teha, kuid see soosib sõbrustamist või siis blablabla jutu ajamist. Olen avastanud palju uut.
F&B number kaks mees on Jason. Tema oli üks nendest, kes Expol minuga hängis. (Expo tekstis on ta nimi Justin...ma siis veel täpselt ei saanud aru...) Tema hakkab varsti abielluma. "Varsti" tähendab seda, et aasta tagasi nad kihlusid, ja järgmine aasta abielluvad. Küsisin, et miks nii kaua aega võtab? Vastuseks sain, et aega pole. Mõlemad on nad hotellinduses tööl ja näevad umbes kord kvartalis. Kahju nendest kohe. Kuuldavasti ja filmidest olen näinud, et see aeg võiks ju olla väga romantiline...kuid neil ei midagi. Jason väga igatseb. Igastahes, nüüd saab ta kolm nädalat puhkust ja selle veedab ta pulmi planeerides. Pulmad siis järgmisel suvel. Need sellised täiesti tüüpilised noore hiinlase pulmad. Peetakse kahes linnas - nii mehe, kui ka naise kodulinnas (sest reisimine ei tule kõne allagi!)
Külalisi tuleb ....
istuge, igaks-juhuks.....
umbes 700!!!!!!
Ehk siis mõlemasse pulma ca 700!!!!! Võite ette kujutada, kui suureks mu silmad läksid! Ta ei saanud mu imestusest üldse aru... TEMA pulmad tulevad väikesed, ta õe omas oli umbes 1500 inimest! Pulma ei kutsuta. Nii et ei mingeid kutseid. Mina leidsin, et see teeb ju plnaeerimise raskeks. Tema minu murest ei saanud aru. Kõik teavad, kes tulema peavad - perekonna (kõigekõige laiemas mõttes) ja sõprade kõrval tulevad otseloomulikult nii pruutpaari töökaaslased ja ülemused, kui ka vanemate omad. Nii et kergesti saab kokku lugeda. Pidu iseenesest on üpris päevane üritus. Muidugi juuakse-süüakse palju ja kõnesid on kohutavates kogustes. Kõik ülemused ja perekonnapead peavad austust ju avaldama. Pruut vahetab peo jooksul mitu korda kleite ja sellest rääkis Jason üllatav uhkusega - et tema kohustuseks ja rõõmuks on osta naisele ilusad kleidid. Ta isegi kirjeldas, mis värvidega need saavad olema jne. Wow! Kuid üheks toredaks traditsiooniks pulma juures on see, et siis saab raha...:) Kotti paneb iga külaline keskmisel 400-500 RMB´d ehk siis keskmisel 720-900 EEKi. Nii et kui tagasihoidlikult 700 külalist...siis arvutage ise.
Rohkem kahjuks ei jõudnud rääkida. Kuid kindlasti peale puhkust küsin lisa... Äkki ma olen järgmiseks suveks juba täitsa sõps ja saan ka pulma minna ;))
Hiina keele õpingud edenevad. Nendel igavatel päevadel õppisin ka hiina keele sõnu. Mul ümbrik sõnadega lipikuid alati kaasas ja siis nii õpingi. Ja püüdsin siis oma esimesi lauseid kokku panna... Ja kõik loomulikult elasid kaasa ja õpetasid. Kuid iseenesest on lihtne. Tahan ütelda näiteks, et "tahan maksta jäätise eest", siis hiina keeles paned sõnaotsesesmõttes sõnad ritta: "mina tahtma maksma jäätis". Ja ongi kõik. Põhimõtteliselt on sama lause ka tulevikus. Ehk, kui soovin ütelda, et "homme lähen Shanghaisse", siis ütlen "mina homme tahtma minema Sanghai". Mineviku kirjeldamiseks, lisad ühe väikese liite tegusõnale. Nii et pingutustega sain täitsa mitu lauset kokku ;)) Vot ja siis olin ma täitsa kohe oma jope. Ma ei oska seda kirjeldada. Nad olid enne ka naeratavad ja abivalmid ja toredad, kuid nüüd on kuidagi siiralt toredad. Ja see pole vähendanud respekti vmt... Võib olla söön varsti oma sõnu, kuid huvitav on. Avastasin, et neil on ka huumorisoon ja irooniameel... Ok nali oli selline algeline, et Bryan, minu uus ülemus, tõuseb püsti ja hakkab ukse poole minema ja küsib "Do you smoke". Mina vastu "No, I don´t", vastus "Me neither". Mul jäi kohe karp lahti. Esimene naljakas nali või sõnademäng, mida ma olen hiinlase suust kuulnud! Nii et there is hope!
Kõiki avastusi ei saa ühe korraga kohe ära rääkida! Nii et homme jälle!
Kallistan ja igatsen!
K
PS Krissu saatis mulle siia kaks eestlast. Pole neid veel näinud. Ülemus just naeris, et kui vaadata väliskülaliste statistikat hotellis, siis eestlasid on kindlasti esimese kolme hulgas. Ja kuna ma neid nii ootasin terve päeva, siis kõik arvavad, et mu sõbrad tulevad. Ja nad ei usu, kui ütlen, et pole neid kunagi näinud.... ;) Naljakas on eestlane olla.
F&B number kaks mees on Jason. Tema oli üks nendest, kes Expol minuga hängis. (Expo tekstis on ta nimi Justin...ma siis veel täpselt ei saanud aru...) Tema hakkab varsti abielluma. "Varsti" tähendab seda, et aasta tagasi nad kihlusid, ja järgmine aasta abielluvad. Küsisin, et miks nii kaua aega võtab? Vastuseks sain, et aega pole. Mõlemad on nad hotellinduses tööl ja näevad umbes kord kvartalis. Kahju nendest kohe. Kuuldavasti ja filmidest olen näinud, et see aeg võiks ju olla väga romantiline...kuid neil ei midagi. Jason väga igatseb. Igastahes, nüüd saab ta kolm nädalat puhkust ja selle veedab ta pulmi planeerides. Pulmad siis järgmisel suvel. Need sellised täiesti tüüpilised noore hiinlase pulmad. Peetakse kahes linnas - nii mehe, kui ka naise kodulinnas (sest reisimine ei tule kõne allagi!)
Külalisi tuleb ....
istuge, igaks-juhuks.....
umbes 700!!!!!!
Ehk siis mõlemasse pulma ca 700!!!!! Võite ette kujutada, kui suureks mu silmad läksid! Ta ei saanud mu imestusest üldse aru... TEMA pulmad tulevad väikesed, ta õe omas oli umbes 1500 inimest! Pulma ei kutsuta. Nii et ei mingeid kutseid. Mina leidsin, et see teeb ju plnaeerimise raskeks. Tema minu murest ei saanud aru. Kõik teavad, kes tulema peavad - perekonna (kõigekõige laiemas mõttes) ja sõprade kõrval tulevad otseloomulikult nii pruutpaari töökaaslased ja ülemused, kui ka vanemate omad. Nii et kergesti saab kokku lugeda. Pidu iseenesest on üpris päevane üritus. Muidugi juuakse-süüakse palju ja kõnesid on kohutavates kogustes. Kõik ülemused ja perekonnapead peavad austust ju avaldama. Pruut vahetab peo jooksul mitu korda kleite ja sellest rääkis Jason üllatav uhkusega - et tema kohustuseks ja rõõmuks on osta naisele ilusad kleidid. Ta isegi kirjeldas, mis värvidega need saavad olema jne. Wow! Kuid üheks toredaks traditsiooniks pulma juures on see, et siis saab raha...:) Kotti paneb iga külaline keskmisel 400-500 RMB´d ehk siis keskmisel 720-900 EEKi. Nii et kui tagasihoidlikult 700 külalist...siis arvutage ise.
Rohkem kahjuks ei jõudnud rääkida. Kuid kindlasti peale puhkust küsin lisa... Äkki ma olen järgmiseks suveks juba täitsa sõps ja saan ka pulma minna ;))
Hiina keele õpingud edenevad. Nendel igavatel päevadel õppisin ka hiina keele sõnu. Mul ümbrik sõnadega lipikuid alati kaasas ja siis nii õpingi. Ja püüdsin siis oma esimesi lauseid kokku panna... Ja kõik loomulikult elasid kaasa ja õpetasid. Kuid iseenesest on lihtne. Tahan ütelda näiteks, et "tahan maksta jäätise eest", siis hiina keeles paned sõnaotsesesmõttes sõnad ritta: "mina tahtma maksma jäätis". Ja ongi kõik. Põhimõtteliselt on sama lause ka tulevikus. Ehk, kui soovin ütelda, et "homme lähen Shanghaisse", siis ütlen "mina homme tahtma minema Sanghai". Mineviku kirjeldamiseks, lisad ühe väikese liite tegusõnale. Nii et pingutustega sain täitsa mitu lauset kokku ;)) Vot ja siis olin ma täitsa kohe oma jope. Ma ei oska seda kirjeldada. Nad olid enne ka naeratavad ja abivalmid ja toredad, kuid nüüd on kuidagi siiralt toredad. Ja see pole vähendanud respekti vmt... Võib olla söön varsti oma sõnu, kuid huvitav on. Avastasin, et neil on ka huumorisoon ja irooniameel... Ok nali oli selline algeline, et Bryan, minu uus ülemus, tõuseb püsti ja hakkab ukse poole minema ja küsib "Do you smoke". Mina vastu "No, I don´t", vastus "Me neither". Mul jäi kohe karp lahti. Esimene naljakas nali või sõnademäng, mida ma olen hiinlase suust kuulnud! Nii et there is hope!
Kõiki avastusi ei saa ühe korraga kohe ära rääkida! Nii et homme jälle!
Kallistan ja igatsen!
K
PS Krissu saatis mulle siia kaks eestlast. Pole neid veel näinud. Ülemus just naeris, et kui vaadata väliskülaliste statistikat hotellis, siis eestlasid on kindlasti esimese kolme hulgas. Ja kuna ma neid nii ootasin terve päeva, siis kõik arvavad, et mu sõbrad tulevad. Ja nad ei usu, kui ütlen, et pole neid kunagi näinud.... ;) Naljakas on eestlane olla.
Sunday, September 26, 2010
Kiire update, sest on möödunud kolm kuud
Teisipäevast reedeni olin Shanghais. Olime väga tublid ja korralikud. Mõnus oli.
Kuid magasime mõlemad halvasti. See oli natuke hirmutav. Mõlemad nägime halbu unenägusid ja kusjuures, mingeid õudusfilme eeönevalt ei vaadanud. Mina nägin ühel hetkel mingit noort naist, kes ajas mind ja teisi (ei tea, keda) mootorsaega taga. Lõppes sellega, et ma sain ta mootorsae kätte ja lõikasin ta pooleks. Selleks hetkeks oli ta pabernukk. Seega lõikasin paberit.... Esimesel ööl nägin ka midagi kohutavat. Mäletan nüüdseks, et ärkasin üles ja kartsin ja muretsesin, et kas meie välisuks oli ikka ketis. Kuid ei mäleta enam, mis täpselt sisu oli. Krissul ei läinud ka paremini, kuid ei mäleta täpselt, mis tagaajamine temal käis. Igastahes, olime hommikul vara juba üleval.
Sõime, jõime kohvi ja siis avastasime Shanghaid. Krissu tutvustas mind Waldorfiga Bundil (see jõeäärne äsjarestaureeritud promenaad) ja kohaga CoolDocks, millest sai meie uus lemmikkoht. See selline koht, et väljast ei paistagi midagi erilist... kuid lähed ühest tänavast sisse ja siis on selline armas mitte liiga suur purskkaev ja väljak, mida ääristavad restoranid. On vaikne ja selline loominguline. Hiinlasi on vähe. Üleüldse inimesi oli vähe. Need, kes sinna ära eksivad, paistavad... "teistsugused".... Istusime seal algse pooletunni asemel umbes neli tundi ja jõime veini ja rääkisime Elust, ainult nii nagu on võimalik teatud olekus, kui vein on sattunud väga õigesse kohta.
Õhtusöögiks jõudsime jälle koju ning ega me suurt rohkem teinudki. Proovisime küll kodubaari Jam õhtule minna, kuid uni tuli külla ja kobisime koju.
Ülejäänud poolteist päeva olime asjalikud ja ajasime linna peal tavalisi asju.
Eile ja täna on olnud imelik vaikne päev tööl. Kuid vaikseid igavaid päevi on ka vaja. Siis kõik igavlevad ja hakkavad normaalset sõbra-juttu ajama. Seedin neid jutte paar päeva ja siis räägin teile ka.
Kallistan,
K
PS Kas saadaksite mulle palun õpetusi, kuidas veinipudelit ilma korgitserita avada. Paistab, et minu kõrgelthinnatud Lütseumi ja Ülikooli ja AA haridusest on jäänud väheseks. Õigemini keeldun uskumast, et korgi sisselükkamine on kõige lihtsam moodus. Palun ärge ironiseeriga - olen ka muretsenud korgitseri... kuid need paistavat olevat mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ja paratamatult ja isegi parima planeerimisega leian end jälle olukorras, mil pooletunni tagune mõnus ootus on asendunud ähkiva-puhkiva frustreerunud tüdrukuga, kes maadleb koridori põrandal veinipudeliga.... Elegants on unustatud...
Kuid magasime mõlemad halvasti. See oli natuke hirmutav. Mõlemad nägime halbu unenägusid ja kusjuures, mingeid õudusfilme eeönevalt ei vaadanud. Mina nägin ühel hetkel mingit noort naist, kes ajas mind ja teisi (ei tea, keda) mootorsaega taga. Lõppes sellega, et ma sain ta mootorsae kätte ja lõikasin ta pooleks. Selleks hetkeks oli ta pabernukk. Seega lõikasin paberit.... Esimesel ööl nägin ka midagi kohutavat. Mäletan nüüdseks, et ärkasin üles ja kartsin ja muretsesin, et kas meie välisuks oli ikka ketis. Kuid ei mäleta enam, mis täpselt sisu oli. Krissul ei läinud ka paremini, kuid ei mäleta täpselt, mis tagaajamine temal käis. Igastahes, olime hommikul vara juba üleval.
Sõime, jõime kohvi ja siis avastasime Shanghaid. Krissu tutvustas mind Waldorfiga Bundil (see jõeäärne äsjarestaureeritud promenaad) ja kohaga CoolDocks, millest sai meie uus lemmikkoht. See selline koht, et väljast ei paistagi midagi erilist... kuid lähed ühest tänavast sisse ja siis on selline armas mitte liiga suur purskkaev ja väljak, mida ääristavad restoranid. On vaikne ja selline loominguline. Hiinlasi on vähe. Üleüldse inimesi oli vähe. Need, kes sinna ära eksivad, paistavad... "teistsugused".... Istusime seal algse pooletunni asemel umbes neli tundi ja jõime veini ja rääkisime Elust, ainult nii nagu on võimalik teatud olekus, kui vein on sattunud väga õigesse kohta.
Õhtusöögiks jõudsime jälle koju ning ega me suurt rohkem teinudki. Proovisime küll kodubaari Jam õhtule minna, kuid uni tuli külla ja kobisime koju.
Ülejäänud poolteist päeva olime asjalikud ja ajasime linna peal tavalisi asju.
Eile ja täna on olnud imelik vaikne päev tööl. Kuid vaikseid igavaid päevi on ka vaja. Siis kõik igavlevad ja hakkavad normaalset sõbra-juttu ajama. Seedin neid jutte paar päeva ja siis räägin teile ka.
Kallistan,
K
PS Kas saadaksite mulle palun õpetusi, kuidas veinipudelit ilma korgitserita avada. Paistab, et minu kõrgelthinnatud Lütseumi ja Ülikooli ja AA haridusest on jäänud väheseks. Õigemini keeldun uskumast, et korgi sisselükkamine on kõige lihtsam moodus. Palun ärge ironiseeriga - olen ka muretsenud korgitseri... kuid need paistavat olevat mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ja paratamatult ja isegi parima planeerimisega leian end jälle olukorras, mil pooletunni tagune mõnus ootus on asendunud ähkiva-puhkiva frustreerunud tüdrukuga, kes maadleb koridori põrandal veinipudeliga.... Elegants on unustatud...
Saturday, September 18, 2010
Tibu vs Topsik
Tulles vastu mitmetele lugejate kirjadele, selgitan kes on on tibu ja kes on topsik.
Vastus on lihtne – topsik on iga hiinlane, kuid tibu on oma tiimi hiinlane. Logisch...
Kas on veel küsimusi?
Kristiina,
kes pole üldse tegelikult rassist. Päriselt ka! Mis teha, kui nad topsikud on? Ja topsik pole ju negatiivne...
Vastus on lihtne – topsik on iga hiinlane, kuid tibu on oma tiimi hiinlane. Logisch...
Kas on veel küsimusi?
Kristiina,
kes pole üldse tegelikult rassist. Päriselt ka! Mis teha, kui nad topsikud on? Ja topsik pole ju negatiivne...
Mama huhu...
Nüüdseks on mu pahameel möödunud. Kuigi internet on kuskil ära ja on seda olnud juba mitu mitu päeva, võtan ennast kokku ja kirjutan ikkagi. Teen seda kõigepealt offline ja siis tööl postitan. Nagu ennemuistsel ajal. Ning kuigi mul oli kahtlus, et võimud on minu peale pahased ja soovivad mu suhtlust välismaailmaga piirata ja on minu personaalselt sihikule võtnud, pean nüüd oma egoismi alla neelama – tervel majal on netiga probleeme. Nii et elagu China Telecom!
Et teil ei jääks arusaama, et ma siin ainult joon veini või unistan sellest, siis natuke ka tööjuttu. Õige natuke. Luban.
Üheks minu kohustuseks on ka inglise keele kursuse korraldamine ja läbiviimine. Siiamaani on meil olnud üritus nimega “English Corner”, kuhu võivad kõik tulla vastavalt oma tujule. Mingit grammatikat ei õpi ja tekste ei loe. Lihtsalt püüame neid sellises mitteametlikus atmosfääris kuidagi rääkima saada. Istume põrandal ja naeratame-noogutame... Iga kord on oma teema – alguses rääkisime restorani teemadel ja toidust, seejärel hobidest ning siis, kuidas anda juhiseid nii tänaval kui ka hotellis. Me näeme ikka suht palju vaeva. Toidust rääkides tõime laua peale igasuguseid erinevaid toiduaineid ja siis nad said maitsta ka samal ajal. Ja kui tund läheb liiga tõsiseks, siis ütleme midagi hiina keeles - see toimib alati - koheselt kõigil on naeru kui palju. Kord ka lõime laua peal õppimise eesmärgil olnud muna klaasi lahti, et näidata mis on munavalge ja rebu ja siis ma lubasin Sebastianile 20 RMB maksta, kui ta selle ära jooks. Jõigi. Raha küsib siiamaani :) Kuid järgmises tunnis oli meid rekordarv... Ju siis jutt levis....
Juhiste andmiseks joonistasime suure kaardi, kus tänavad ja jõgi ja sild ja ristmikud ning ringtee. Seejärel printisime välja väikeseid pilte, millel kujutatud kas kool, haigla, park, postimaja, kaubanduskeskus vmt. Alguses kordasime lihtsalt pilte, et mis see on ja mis seal teha saab. Nad kribasid kõik kogu aeg kirjutada ja järgmine kord teadsid juba ise sõnu ütelda. Seejärel paigutasime need kõik kaardi peale koos valgusfooride ja zebradega ning andsime neile Sebastiani tehtud paberist auto sõitmiseks. Üks sõitis, teine andis juhiseid ja pidid ühest punktist teise jõudma... elevust oli väga palju. Kõik tahtsid autoga sõita. Maja õppimiseks joonistasime suure maja ja printisime välja erinevaid tube märgistavad pildid. Selline meetod paistab väga hästi töötavat. Elevust on palju ja ausalt üteldes on see olnud üpris nauditav. Tore on tunda, et enne nad ei teadnud ega osanud neid sõnu kasutada ja nädal aega hiljem on nad 15 sõna võrra rikkamad. Babysteps.... Kas teie teate, kuidas on ringtee inglise keeles? Või sulgpall? Minu tibud teavad... :)
Lõpetasime toidu ja tubade teema bloki sellise mitteametliku peoga. Tõime süüa ja juua ning kordasime sõnu. Seejärel vaatasime Mr. Beani sketši, kus ta restoranis üksi oma sünnipäeva tähistas ja toorest liha tellis. Ning pärast seda vaatasime veel igihaljast filmi „Õhtusöök ühele” – teate küll, seda mustvalget, mida näidatakse iga aasta 1. Jaanuaril. Filmidel oli mitu eesmärki; esiteks, saime korrata sõnu, teiseks, tutvusid nad euroopa naljasoonega ja kolmandaks, teavad nad nüüd, kes on Mr. Bean ja, mida eurooplased vaatavad 1.jaanuaril. Neile väga meeldis ja loomulikult kui oli füüsilise naljaga tegemist, siis oli eriti tore – Mr. Bean sülitamas kelneri pükstesse või butler järjekordselt komistamas (või siis mitte) tiigripea otsa...
Kuid inglise nurgaga on nüüd vist natuke lõpp, sest alustame mingil hetkel ametlike kursustega. Seda on plaanitud juba algusest peale ning mul olid käsiraamatudki juba augustikuus valmis, kuid mingil x põhjusel (omavahel üteldes – HR lihtsalt jokutab), pole me siiamaani algust teinud. Igastahes eelmisel nädalal jõudsime lõpuks siis selleni, et paneme huvilised kirja ja testime nende taset. Alguses läks lihtsalt meil laiali, et kes soovib, kirjutagu oma nimi üles. Ja kuigi iga teine ütleb, et soovib õppida inglise keelt, on tegemist ikka väga laisa rahvaga ja midagi vabatahtlikult ei tehta...sellest tulenevalt oli meil nädala ajaga umbes 5 nime kirjas. See vihastas mind natuke ja kirjutasin HR ülemusele, et päris ei nõustu, et tegemist niiiiii vabatahtliku asjaga. Kasvatame ju endale tulevaseid ülemusi ja nad peaksid tunnis käima tööajast ja see on tasuta, seega ülemused peaksid ikka sinna kursustele saatma konkreetseid inimesi. Arvasin, et võib olla olin natuke liiga karm ja julge oma arvamusavalduses, kuid vahet pole.... kolme päeva pärast oli meil 59 nime kirjas.
Testimiseks panin kokku väikese grammatika jupi ning tekstist arusaamise ülesande. Selleks lihtsustasin „Wizard of Ozi” algust ja esitasime umbes 10 väidet ja palusime neil märkida, et kas tõene, vale, või vastust pole tekstis. Vastused osutusid üllatavaks. Väitsime näiteks, et Dorothy on õnnelik ja et ta perekond töötab vabrikus. Esimesele väitele vastati, et see on kas tõene või et seda pole tekstis mainitud.... Kui küsisin, et miks arvad, et D on õnnelik, siis näidati lauset „Dorothy lives in a small house”. (Mina lootsin vastuseks, et see väide on vale, sest tekstis vihjati, et ta elu on igav). Teise väite kohta arvati, et kinnitust ei ole tekstis. Kuigi seal oli konkreetselt lause „Her uncle was a farmer.”
Võib olla tõesti – igavus ei ole õnnelikkuse takistuseks ja kui sul on väike maja, siis peaks D juba õnnelik olema. Hiina tarkus on tõepoolest iidne ning küps – mingeid pseudoprobleeme pole vaja tekitada! Istu oma kivi peal, kasvata habet, hommikuti tee Taichi´d ja mida rohkemat on sul vaja? Nagu see neegri ja banaanipuu värk.... Kuid see on imelik, et nad ei tunnistanud onu perekonnaliikmeks. Samas loevad nad tihtipeale tädipoegi, -tütreid oma õdedeks ja vendadeks. Vot nii, kõiki teste ei saa võtta must-valgelt.
Peale ametlikku osa oli selline paarilauseline vestlus, et kes sa oled ja kust sa tuled. Naljakas oli see, et järgmine „esineja” püüdis eelmise pealt küsimuste järjekorra järgi vastuseid ettevalmistada. Probleemiks või siis naljakaks (minu jaoks vähemalt...muidugi surusin muige viisakalt maha) osutus, kui juhtusin küsimusi teises järjekorras esitama. Nemad ei saanud aru...seega vastus ja küsimus olid nagu sünkroonist väljas...nagu Juku anekdoot. Samuti õppisin hiina perekonnaelu kohta – enamiku isad on ärimehed, ehk siis kalamehed, kodus elavatel koertel ei pruugi olla nimesid ning nende unistuseks on töötada poes.
Kokkuvõtteks - nagu arvata võis, 98% osalejatest kuulub algajate gruppi ehk nagu nad ise ütlevad – nende inglise keel on mama huhu... ehk „so-so”... Tahaks juba alustada. Olen avastanud, et mulle päris meeldib õpetada. Ning siinjuures teen suure kummarduse õpetaja Kurigule (Kurigile?), kes inglise keele suhu pani.
Kristiina II
Et teil ei jääks arusaama, et ma siin ainult joon veini või unistan sellest, siis natuke ka tööjuttu. Õige natuke. Luban.
Üheks minu kohustuseks on ka inglise keele kursuse korraldamine ja läbiviimine. Siiamaani on meil olnud üritus nimega “English Corner”, kuhu võivad kõik tulla vastavalt oma tujule. Mingit grammatikat ei õpi ja tekste ei loe. Lihtsalt püüame neid sellises mitteametlikus atmosfääris kuidagi rääkima saada. Istume põrandal ja naeratame-noogutame... Iga kord on oma teema – alguses rääkisime restorani teemadel ja toidust, seejärel hobidest ning siis, kuidas anda juhiseid nii tänaval kui ka hotellis. Me näeme ikka suht palju vaeva. Toidust rääkides tõime laua peale igasuguseid erinevaid toiduaineid ja siis nad said maitsta ka samal ajal. Ja kui tund läheb liiga tõsiseks, siis ütleme midagi hiina keeles - see toimib alati - koheselt kõigil on naeru kui palju. Kord ka lõime laua peal õppimise eesmärgil olnud muna klaasi lahti, et näidata mis on munavalge ja rebu ja siis ma lubasin Sebastianile 20 RMB maksta, kui ta selle ära jooks. Jõigi. Raha küsib siiamaani :) Kuid järgmises tunnis oli meid rekordarv... Ju siis jutt levis....
Juhiste andmiseks joonistasime suure kaardi, kus tänavad ja jõgi ja sild ja ristmikud ning ringtee. Seejärel printisime välja väikeseid pilte, millel kujutatud kas kool, haigla, park, postimaja, kaubanduskeskus vmt. Alguses kordasime lihtsalt pilte, et mis see on ja mis seal teha saab. Nad kribasid kõik kogu aeg kirjutada ja järgmine kord teadsid juba ise sõnu ütelda. Seejärel paigutasime need kõik kaardi peale koos valgusfooride ja zebradega ning andsime neile Sebastiani tehtud paberist auto sõitmiseks. Üks sõitis, teine andis juhiseid ja pidid ühest punktist teise jõudma... elevust oli väga palju. Kõik tahtsid autoga sõita. Maja õppimiseks joonistasime suure maja ja printisime välja erinevaid tube märgistavad pildid. Selline meetod paistab väga hästi töötavat. Elevust on palju ja ausalt üteldes on see olnud üpris nauditav. Tore on tunda, et enne nad ei teadnud ega osanud neid sõnu kasutada ja nädal aega hiljem on nad 15 sõna võrra rikkamad. Babysteps.... Kas teie teate, kuidas on ringtee inglise keeles? Või sulgpall? Minu tibud teavad... :)
Lõpetasime toidu ja tubade teema bloki sellise mitteametliku peoga. Tõime süüa ja juua ning kordasime sõnu. Seejärel vaatasime Mr. Beani sketši, kus ta restoranis üksi oma sünnipäeva tähistas ja toorest liha tellis. Ning pärast seda vaatasime veel igihaljast filmi „Õhtusöök ühele” – teate küll, seda mustvalget, mida näidatakse iga aasta 1. Jaanuaril. Filmidel oli mitu eesmärki; esiteks, saime korrata sõnu, teiseks, tutvusid nad euroopa naljasoonega ja kolmandaks, teavad nad nüüd, kes on Mr. Bean ja, mida eurooplased vaatavad 1.jaanuaril. Neile väga meeldis ja loomulikult kui oli füüsilise naljaga tegemist, siis oli eriti tore – Mr. Bean sülitamas kelneri pükstesse või butler järjekordselt komistamas (või siis mitte) tiigripea otsa...
Kuid inglise nurgaga on nüüd vist natuke lõpp, sest alustame mingil hetkel ametlike kursustega. Seda on plaanitud juba algusest peale ning mul olid käsiraamatudki juba augustikuus valmis, kuid mingil x põhjusel (omavahel üteldes – HR lihtsalt jokutab), pole me siiamaani algust teinud. Igastahes eelmisel nädalal jõudsime lõpuks siis selleni, et paneme huvilised kirja ja testime nende taset. Alguses läks lihtsalt meil laiali, et kes soovib, kirjutagu oma nimi üles. Ja kuigi iga teine ütleb, et soovib õppida inglise keelt, on tegemist ikka väga laisa rahvaga ja midagi vabatahtlikult ei tehta...sellest tulenevalt oli meil nädala ajaga umbes 5 nime kirjas. See vihastas mind natuke ja kirjutasin HR ülemusele, et päris ei nõustu, et tegemist niiiiii vabatahtliku asjaga. Kasvatame ju endale tulevaseid ülemusi ja nad peaksid tunnis käima tööajast ja see on tasuta, seega ülemused peaksid ikka sinna kursustele saatma konkreetseid inimesi. Arvasin, et võib olla olin natuke liiga karm ja julge oma arvamusavalduses, kuid vahet pole.... kolme päeva pärast oli meil 59 nime kirjas.
Testimiseks panin kokku väikese grammatika jupi ning tekstist arusaamise ülesande. Selleks lihtsustasin „Wizard of Ozi” algust ja esitasime umbes 10 väidet ja palusime neil märkida, et kas tõene, vale, või vastust pole tekstis. Vastused osutusid üllatavaks. Väitsime näiteks, et Dorothy on õnnelik ja et ta perekond töötab vabrikus. Esimesele väitele vastati, et see on kas tõene või et seda pole tekstis mainitud.... Kui küsisin, et miks arvad, et D on õnnelik, siis näidati lauset „Dorothy lives in a small house”. (Mina lootsin vastuseks, et see väide on vale, sest tekstis vihjati, et ta elu on igav). Teise väite kohta arvati, et kinnitust ei ole tekstis. Kuigi seal oli konkreetselt lause „Her uncle was a farmer.”
Võib olla tõesti – igavus ei ole õnnelikkuse takistuseks ja kui sul on väike maja, siis peaks D juba õnnelik olema. Hiina tarkus on tõepoolest iidne ning küps – mingeid pseudoprobleeme pole vaja tekitada! Istu oma kivi peal, kasvata habet, hommikuti tee Taichi´d ja mida rohkemat on sul vaja? Nagu see neegri ja banaanipuu värk.... Kuid see on imelik, et nad ei tunnistanud onu perekonnaliikmeks. Samas loevad nad tihtipeale tädipoegi, -tütreid oma õdedeks ja vendadeks. Vot nii, kõiki teste ei saa võtta must-valgelt.
Peale ametlikku osa oli selline paarilauseline vestlus, et kes sa oled ja kust sa tuled. Naljakas oli see, et järgmine „esineja” püüdis eelmise pealt küsimuste järjekorra järgi vastuseid ettevalmistada. Probleemiks või siis naljakaks (minu jaoks vähemalt...muidugi surusin muige viisakalt maha) osutus, kui juhtusin küsimusi teises järjekorras esitama. Nemad ei saanud aru...seega vastus ja küsimus olid nagu sünkroonist väljas...nagu Juku anekdoot. Samuti õppisin hiina perekonnaelu kohta – enamiku isad on ärimehed, ehk siis kalamehed, kodus elavatel koertel ei pruugi olla nimesid ning nende unistuseks on töötada poes.
Kokkuvõtteks - nagu arvata võis, 98% osalejatest kuulub algajate gruppi ehk nagu nad ise ütlevad – nende inglise keel on mama huhu... ehk „so-so”... Tahaks juba alustada. Olen avastanud, et mulle päris meeldib õpetada. Ning siinjuures teen suure kummarduse õpetaja Kurigule (Kurigile?), kes inglise keele suhu pani.
Kristiina II
Saturday, September 11, 2010
Brrrrrrrrrrrrrr!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Kirjutasin just pika postituse ja siis kadus internet ära, arvuti jooksis kinni ja kõik on kadunud. Ma korrata ei viitsi. Ma väga vabandan. Nii et peate minu sõna uskuma, kui ütlen, et väga tore postitus oli.
Muuseas, minu internetiühendus on viimased nädal aega olnud väga imelik, kord on ja enamasti pole. Praegu istun ka hotellis ja ikkagi on see superaeglane ja jookseb kinni. Seega vabandan...
Postitan sellegi ära enne kui võimud märkavad...
K
Muuseas, minu internetiühendus on viimased nädal aega olnud väga imelik, kord on ja enamasti pole. Praegu istun ka hotellis ja ikkagi on see superaeglane ja jookseb kinni. Seega vabandan...
Postitan sellegi ära enne kui võimud märkavad...
K
Thursday, September 9, 2010
Kas Kristiina ja Kristiina on ka pohma- ja veinivabalt sõbrad?
Eelmisest postitusest on märkamatult möödunud juba nädal. Vabandan. Kuid kodus kadus internet ära, seega võtsin täna läpaka hotelli kaasa ja kasutan oma lõunaminuteid, et teid, kallid miljonid lugejad, asjadega jälle kurssi viia.
Reedel töötasin nagu ikka. Mõtlen, kas midagi erilist juhtus? Hm... midagi nagu ei tule ette. Õhtul rongi peale ja Shanghaisse. Kuid siis juhtus midagi täiesti hämmastavat! Jõudsin Krissu juurde ja jällenägemine oli loomulikult megatore, sõime sushit ja jõime veini fantaga (mitte kommenteerida, palun) ning rääkisime asjalikku juttu. Mitte kõik see polnud hämmastav, vaid fakt, et jõime mõlemad kaks klaasi ja läksime poole kaheteistkümne paiku magama. Lihtsalt uskumatu! Nii hea oli magada ja veel parem üles ärgata. Laupäeval avanesid silmad täiesti puhanult umbes üheksa paiku ja keha oli energiat täis. Krissu veel magas, kuid mina ei lasknud sellel end häirida. Koristasin natuke, siis tõin meile kohvi, tegin hommikusööki ja katsin laua. Selleks ajaks, kui sünnipäevalaps ärkas, oli kõik valmis. Sõime isukalt ja tegime päevaplaane. Kõik läks nagu lepasereega ja rõõm laupäevast oli suur. Krissu kommenteeris mitu korda minu hea tuju ja energilisuse üle... et ei mäleta millal viimati kohe selline laupäeva hommik oli.... ja siis hakkasime mõtlema, et üleüldse kui me kohtume, siis on ju nädalavahetus. Õhtul ikka natuke alkoholi pruugime ja järgmisel päeval võib natuke närtsinud tunne olla. Seega on möödunud väga pikk aeg sellest, millal tõepoolest päevi koos olime täie tervise ja mõistuse juures. Otseloomulikult tekkis meil kohe küsimus, kas oleksime üleüldse sõbrad? Äkki me ei meeldigi üksteisele?
Filosofeerimine jätkus ilusalongis, kuhu suundusime, et endal käpad üle pika aja jälle korda teha. Krissu läks ka massaaži. Jällegi oli kogemus uus.... Tavaliselt oleme laupäeva hommikul paar valuvaigistit manustanud, kuid seekord ei midagi.... Krissu avastas massaaži käigus oma tundmatuks jääda soovivaid lihaseid ja valusid. Samuti leiti selja pealt pikalt kadunud olnud kõdipunkt. Minu jaoks oli pediküür jällegi täiesti võimatu. Kõdipunktid olid koha nii tundlikud, et mõtlesin, et asi jääb katki. Kokkuvõtteks - kohutavalt lõbus oli! Naeru oli terve salong täis ja hiina topsikud olid vist kergelt segaduses.
Seejärel suundusime M&S, et siidrit osta. Siidrit polnud. Edasi valgete poodi, kust oli üleüldse midagi raske leida. Ei tea, kas Hiina on piirid vahepeal sulgenud ja kellelegi sõja kuulutanud? Täiesti elementaarseid asju polnud riiulitelt leida (siider nende hulgas). Lõpuks avastasime ikkagi Strongbow kuskilt nurgast. Samuti leidsime vene kurke :). Kohe koju ja pärast tunnikest hängimist, hakkasime süüa tegema. Tegelikult peaks ütlema, et Krissu hakkas süüa tegema. Mina olin moraalseks toeks ja alustasin siidri joomist (nii kauaks siis seda meelepuhtust jaguski). Krissu valmistas kartulisalatit, tegi kotlette ja hiljem tegime ka emme leivaga kiluvõileibu. Ikkagi eesti sünnipäev.
Õhtul saabusid külla Tiivelid ja konsul tüdrukuga. Anneli ja C kahjuks ei tulnud, Anneli oli haige. Õhtu oli... huvitav ja lõppes minu jaoks kell neli hommikul. Läksime konsulipaariga õhtul Shanghai ööeluga tutvuma. Mina ju polnud siin enne "väljas" käinud. Ja kuig klubid kui sellised mulle üldiselt ei meeldi, tuleks enne otsuse tegemist argumentidega ise ka tutvuda. Läksime Shanghai tuntumaisse valgete kohta nimega Zapatas (oli vist nii....). Muusikale annaksin hinde 7. Kohale ise, tubli 9. Sai väljas olla ja juttu ajada ja kui tantsuisu tuli, siis sai sees ka rahvasummaga võidelda. Inimesi oli igasuguseid. Loomulikult pidi mitu korda seda blabla juttu rääkima, wehere are you from and what are you doing here.... Kaks-kolm korda sellist vestlust alustada õhtu jooksul on minu lagi. Kuigi võib väga ootamatuid vastuseid ja avastusi kohata. Näiteks kohtasin ameerika poissi (kes oli täitsa kena), kellele meeldib mängida malet ja räägib nelja keelt. (WOW!). Ja siis ühte türklast, kes minu vastuse peale "I am from Estonia" küsis, et kas Tallinnast või Tartust? Kuid nagu üteldud, kaua sellist vestlust ei viitsi pidada. Seega patareid tühjad, suundusime kodude poole kella kahe paiku. Jõudsin Kodu maja ette ja mõtlesin, et mul tsipa halb tuju ja tahaks kuskil lihtsalt istuda, jalgu kõlgutada ja oma mõtteid mõtelda enne magama heitmist. Otsustasin, et lähen austraallase baarist läbi. (See see kodu baar maja taga, mis kogu aeg lahti ja omanikud on jazzi-armastajad ja seal on kogu aeg mingid umbluu inimesed. Samas, kuna nad tunnevad meid, siis on selline turvaline keskkond). Igastahes, läksin üksi baari. See on mu esmakordne taoline tegu. Seal polnud kedagi peale ameerika jazzivana, kes jooke valas ja kellega ma olen ka enne juttu puhunud. Ta selline mõnus chill. Ütlesin, et istun seal natuke aega ja tellisin viisakuse pärast ka midagi. Ta siis oligi seal. Mingit lolli juttu ei ajanud, kuid oli mõnus. Rääkisime natuke juttu ja siis tuiskas sisse üks noormees, kes oli täitsa oma jope. Tuli välja, et serblane!!! ja töötas kunagi ka Hiltonis. Kuid see selleks. Serblane!!! Tundus nagu vend kohe! Lahe. Kuid siis rääkisime jazzivanaga muusikast ja kus ta reisinud on ja kellega mänginud. Võttis ka kitarri ja laulis meile kaks lugu ning siis rääkisime veel natuke. Nii lahe. Ütlesin head ööd ja tulin koju. Kell oli märkamatult neli saanud.
Pühapäev oli täiesti traditsiooniline. Ok, mitte päris. Traditsiooniline selle poolest, et ärgates peale paaritunnist magamist, oli tunda, et on pruugitud alkoholi. Kuid ebatraditsiooniline selle poolest, sellest hoolimata olime tegusad. Kõndisime linna peal ringi ja avastasime uusi kohti. Siis naasesime koju ja mina suundusin rongijaama poole.
Vot selline oli minu nädalalõpp. Ei teagi, millal järgmisena linna saab. Tulevasel nädalalõpul töötan phel päeval (see haigusepäev). Ning ka järgmiseks nädalaks on nad mul mingi imeliku graafiku teinud. Uurin seda asja veel.
K
Reedel töötasin nagu ikka. Mõtlen, kas midagi erilist juhtus? Hm... midagi nagu ei tule ette. Õhtul rongi peale ja Shanghaisse. Kuid siis juhtus midagi täiesti hämmastavat! Jõudsin Krissu juurde ja jällenägemine oli loomulikult megatore, sõime sushit ja jõime veini fantaga (mitte kommenteerida, palun) ning rääkisime asjalikku juttu. Mitte kõik see polnud hämmastav, vaid fakt, et jõime mõlemad kaks klaasi ja läksime poole kaheteistkümne paiku magama. Lihtsalt uskumatu! Nii hea oli magada ja veel parem üles ärgata. Laupäeval avanesid silmad täiesti puhanult umbes üheksa paiku ja keha oli energiat täis. Krissu veel magas, kuid mina ei lasknud sellel end häirida. Koristasin natuke, siis tõin meile kohvi, tegin hommikusööki ja katsin laua. Selleks ajaks, kui sünnipäevalaps ärkas, oli kõik valmis. Sõime isukalt ja tegime päevaplaane. Kõik läks nagu lepasereega ja rõõm laupäevast oli suur. Krissu kommenteeris mitu korda minu hea tuju ja energilisuse üle... et ei mäleta millal viimati kohe selline laupäeva hommik oli.... ja siis hakkasime mõtlema, et üleüldse kui me kohtume, siis on ju nädalavahetus. Õhtul ikka natuke alkoholi pruugime ja järgmisel päeval võib natuke närtsinud tunne olla. Seega on möödunud väga pikk aeg sellest, millal tõepoolest päevi koos olime täie tervise ja mõistuse juures. Otseloomulikult tekkis meil kohe küsimus, kas oleksime üleüldse sõbrad? Äkki me ei meeldigi üksteisele?
Filosofeerimine jätkus ilusalongis, kuhu suundusime, et endal käpad üle pika aja jälle korda teha. Krissu läks ka massaaži. Jällegi oli kogemus uus.... Tavaliselt oleme laupäeva hommikul paar valuvaigistit manustanud, kuid seekord ei midagi.... Krissu avastas massaaži käigus oma tundmatuks jääda soovivaid lihaseid ja valusid. Samuti leiti selja pealt pikalt kadunud olnud kõdipunkt. Minu jaoks oli pediküür jällegi täiesti võimatu. Kõdipunktid olid koha nii tundlikud, et mõtlesin, et asi jääb katki. Kokkuvõtteks - kohutavalt lõbus oli! Naeru oli terve salong täis ja hiina topsikud olid vist kergelt segaduses.
Seejärel suundusime M&S, et siidrit osta. Siidrit polnud. Edasi valgete poodi, kust oli üleüldse midagi raske leida. Ei tea, kas Hiina on piirid vahepeal sulgenud ja kellelegi sõja kuulutanud? Täiesti elementaarseid asju polnud riiulitelt leida (siider nende hulgas). Lõpuks avastasime ikkagi Strongbow kuskilt nurgast. Samuti leidsime vene kurke :). Kohe koju ja pärast tunnikest hängimist, hakkasime süüa tegema. Tegelikult peaks ütlema, et Krissu hakkas süüa tegema. Mina olin moraalseks toeks ja alustasin siidri joomist (nii kauaks siis seda meelepuhtust jaguski). Krissu valmistas kartulisalatit, tegi kotlette ja hiljem tegime ka emme leivaga kiluvõileibu. Ikkagi eesti sünnipäev.
Õhtul saabusid külla Tiivelid ja konsul tüdrukuga. Anneli ja C kahjuks ei tulnud, Anneli oli haige. Õhtu oli... huvitav ja lõppes minu jaoks kell neli hommikul. Läksime konsulipaariga õhtul Shanghai ööeluga tutvuma. Mina ju polnud siin enne "väljas" käinud. Ja kuig klubid kui sellised mulle üldiselt ei meeldi, tuleks enne otsuse tegemist argumentidega ise ka tutvuda. Läksime Shanghai tuntumaisse valgete kohta nimega Zapatas (oli vist nii....). Muusikale annaksin hinde 7. Kohale ise, tubli 9. Sai väljas olla ja juttu ajada ja kui tantsuisu tuli, siis sai sees ka rahvasummaga võidelda. Inimesi oli igasuguseid. Loomulikult pidi mitu korda seda blabla juttu rääkima, wehere are you from and what are you doing here.... Kaks-kolm korda sellist vestlust alustada õhtu jooksul on minu lagi. Kuigi võib väga ootamatuid vastuseid ja avastusi kohata. Näiteks kohtasin ameerika poissi (kes oli täitsa kena), kellele meeldib mängida malet ja räägib nelja keelt. (WOW!). Ja siis ühte türklast, kes minu vastuse peale "I am from Estonia" küsis, et kas Tallinnast või Tartust? Kuid nagu üteldud, kaua sellist vestlust ei viitsi pidada. Seega patareid tühjad, suundusime kodude poole kella kahe paiku. Jõudsin Kodu maja ette ja mõtlesin, et mul tsipa halb tuju ja tahaks kuskil lihtsalt istuda, jalgu kõlgutada ja oma mõtteid mõtelda enne magama heitmist. Otsustasin, et lähen austraallase baarist läbi. (See see kodu baar maja taga, mis kogu aeg lahti ja omanikud on jazzi-armastajad ja seal on kogu aeg mingid umbluu inimesed. Samas, kuna nad tunnevad meid, siis on selline turvaline keskkond). Igastahes, läksin üksi baari. See on mu esmakordne taoline tegu. Seal polnud kedagi peale ameerika jazzivana, kes jooke valas ja kellega ma olen ka enne juttu puhunud. Ta selline mõnus chill. Ütlesin, et istun seal natuke aega ja tellisin viisakuse pärast ka midagi. Ta siis oligi seal. Mingit lolli juttu ei ajanud, kuid oli mõnus. Rääkisime natuke juttu ja siis tuiskas sisse üks noormees, kes oli täitsa oma jope. Tuli välja, et serblane!!! ja töötas kunagi ka Hiltonis. Kuid see selleks. Serblane!!! Tundus nagu vend kohe! Lahe. Kuid siis rääkisime jazzivanaga muusikast ja kus ta reisinud on ja kellega mänginud. Võttis ka kitarri ja laulis meile kaks lugu ning siis rääkisime veel natuke. Nii lahe. Ütlesin head ööd ja tulin koju. Kell oli märkamatult neli saanud.
Pühapäev oli täiesti traditsiooniline. Ok, mitte päris. Traditsiooniline selle poolest, et ärgates peale paaritunnist magamist, oli tunda, et on pruugitud alkoholi. Kuid ebatraditsiooniline selle poolest, sellest hoolimata olime tegusad. Kõndisime linna peal ringi ja avastasime uusi kohti. Siis naasesime koju ja mina suundusin rongijaama poole.
Vot selline oli minu nädalalõpp. Ei teagi, millal järgmisena linna saab. Tulevasel nädalalõpul töötan phel päeval (see haigusepäev). Ning ka järgmiseks nädalaks on nad mul mingi imeliku graafiku teinud. Uurin seda asja veel.
K
Subscribe to:
Posts (Atom)
