Oleme nüüd viisakad

Kuhu ma jäingi. Aaah, kontserdile minek. Tegime ennast ilusaks... nii ilusaks kui ilma ilulõikuseta võimalik, panime kleidid selga (avastasin, et kleit on kitsaks jäänud ja hingata on raske) ja läksime Expole. Saime ukse juures ka paari teise eestlasega kokku ja suundusime juba omaseks muutunud paviljoni poole. Ko-hu-ta-valt palju rahvast oli. Lehest lugesime, et iga päevaga purustatakse rekordeid... miljon külastajat päevas... siis 1,1...1,3...

Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.

Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.

Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.

Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.

Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.

K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...