Unelm reaalsuses I

Mäletan väga elavalt kui oma nooruses hilisteismelisena läksin Peterburgi maanteele kõigepealt tööintervjuule ja siis peale positiivset tulemust alustasin koolitusnädalaid, mille tulemusena näidati meile videot unelmast. Unelmas oli Paradiis. Utoopia, milles maaliti pilt sürreaalsetes värvides – neoonsinine vesi, valge liiv, tuule käest kergelt painduvad palmipuud, taldrik tervisest pakatavates värvides, ekvatoriaalses sõbralikkuses ja soojuses üleskasvanud inimesed, viietärni hütid, mille vannitubadest vaade lainetele ja mille elutoa põrandas olev aken meenutab uuesti, et tegemist pole Läänemerega. Ehk tegemist siis Maldiividega.

Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.

Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.

Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.

Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.

Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.