Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.
Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).
Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.
Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.
Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.
Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.
Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.
Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.
Kallistan,
Kristiina
No comments:
Post a Comment