Sheng Dan Kuaile!

ehk Kristus Rõõmus ehk Häid Jõule!

Jõulud Wuxis. Minu jaoks tundub see elu siin selline nagu ta on - imelikult loogiline ja nüüd juba üllatustevaene, kuid püüan endale meenutada, et Eestis olles ei suutnud isegi kõige lihtsamaid asju hiinapäraselt ette kujutada ja tekkisid täiesti blondilikud küsimused nagu näiteks - mida hiinlased hommikuks söövad, kas nende arvutitel on hieroglüüfidega keyboard jmt - siis võib olla peaks kätte võtma ja looma pildi ka asjadest, mis ei tundu huvitavad. Äkki teie jaoks on midagi uut.

Jõuludest paistavad nad teadvat ainult kommertslikku poolt. Panime kuuse lobbysse püsti, igasuguseid vilkuvaid tulukesi ka ja koos soft-jazz-jõulumuusikaga ongi hotellis jõulud. Kinke nad ei vaheta, jõuluvana teevad hotelliinimestele sellepärast, et jõulude ajal nii tehakse. Ja keegi ei küsi miks? Nii et kuigi hotell on dekoratsioonides, pole jõulutunnet ollagi. Jõulud on mingi soe vaikne tunne. Ja Hiina seda ei mõista. Küsisin oma inglise keele õpilastelt, et järgmine nädal on jõulud... kõik noogutasid ja naeratasid.... küsisin, et kas keegi teab midagigigigi, et mis see tähendab või miks me seda tähistame... nad ei saanud küsimusest aru.

Jõuludeks olin pannud kokku pakkumise, mille suunasime sõprade kaudu Shanghais pesitsevatele välismaallastele. Paketis oli nii transport Shanghaist kui ka tuba ja hommikusöök. Seda kõike soodsa hinna eest ja specially for you! ;) Neli tuba saime broneeritud. Võib tunduda vähe, kuid meie olime selle tulemusega rahul. Tuleb arvestada, et müügitööle ei kulutanud sentigi ja kõik käis läbi kolmandate isikute. Igastahes reedel, ehk 24ndal, saatsime bussi Shanghaisse ja kuueks olid nad hotellis. Kuna buss oli väike ja grupp veelgi väiksem ja kuna kõik tundsid kedagi, keda keegi teine tundis, siis selleks ajaks kui nad bussist maha astusid, olid nad juba mönusalt õlleselt vennastunud ja maailma parandanud. Loomulikult tuli sama bussiga ka Krissu ja Anneli oma abikaasaga. Teiste hulgas oli üks soome ja ameerika paar ja üks ameeriklane oma tai tüdruksõbraga.

Meil oli samal päeval väike hullumaja. Hotelli oli broneeritud suur grupp, kes kogu aeg soovis tube vahetada. Tundub lihtne, eks ole - kuid kui tuba vahetatakse, siis tihtipeale tekib selline doomino efekt, et peab ka teiste tubasid vahetama. Samuti kui tegemist on VIPidega, siis tuleb iga tuba kontrollida ja ka teretulemast puuvilju ühest toast teise liigutada. Ja tuleb meeles pidada, et meie hotell on suur - meil on kokku viis suurt maja, neljas on toad ja ühes on restoran ja lobby jmt. Nii et oli siis minu välismaallastega kammajaa - neile määrati toad, valmistasin ette võtmed, registreerimislehed, kontrollisin toad üle, viisin tubadesse ajalehed ja organiseerisin puuviljad jmt. See võttis umbes kolmveerand tundi aega. Ja nende saabumiseni oli umbes tunnike aega. Siis tuleb väikehärra ja ütleb, et need toad tuleb ära anda ja nad ei saa lubatud ühevoodiga tubasid. Mul läksid silmad suureks ja väljendasin kohe protesti - mina isiklikult lubasin ja garanteerisin neile selle toatüübi. Mõttes lisasin, et need krdi otsustusvõimetud hiinlased võivad puu alla minna.... Kümne minuti pärast otsustati, et kõik mu külalised saavad sviidid. Ok. kammajaa uuesti - võtmed, registreerimislehed jmt... Poole peal tuleb väikehärra uuesti, et ei, sviite nad ei saa, sest vabanesid normaalsed toad. Saavad siis need... ja siis kolmandat korda kammajaa... Ja siis oli juba pea kohal, et kohekohe saabuvad ja mina jooksin ühest majast teise ja liigutan teekanne. Nii et selleks ajaks kui mu rõõmsad külalised saabusid, oli mul närv must. Tegin, mida igaüks teeks - naeratasin ja noogutasin.

Minul lõppes tööaeg ja tahtsin Krissuga aega veeta. Ikkagi jõuluõhtu. Kuid nemad olid kõik kokku leppinud ühise õhtusöögi kasuks. See kõik tundub tore, kuid tuleb meeles pidada, et mina kõiki ei tundnud ja kui ka oleksin tundnud, siis hotellindusega mitte kokkupuutuv inimene ei tee vahet, et nüüd on tööaeg ja siis on puhkeaeg. Kui erariietes hotellis hängin, siis külalised, kes mind teavad, võtavad mind ikka kui töötajat ja kukuvad oma negatiivsetest kogemustest rääkima. Ja seda ei soovi ju keegi oma vabal ajal kuulata. Eriti veel jõuluõhtul, mil tahaks kerra tõmmata ja glöggi limpsida. Nõme on selle juures veel see, et looooooomulikult kui tõesti mingi jama oleks, siis tahaksin selles kuulda, et saaksin asja parandada. Kuid kui kriitika on selline "mul oli surnud kärbes vannitoas", siis selle peale tahaks karjuda...

Lõppkokkuvõttes sõime väiksemas ainult tuttavate ringis õhtust nii esimesel kui ka teisel õhtul. Minu puhkuseaja lõõgastumisest ei tulnud suurt midagi välja, sest torkeid ei saanud vältida.

Kuid enamus grupist oli igati kõigega rahul ja nautisid oma nädalavahetust - toit maitses, jook maitses veel paremini, laulsime karaoket, mängisime piljardit jmt. Lahkumisel olid kõik rahul ja kergelt pohmas. :) Ja siis hakkasid minul kaks puhkepäeva... mmmm. mönus. Krissu jäi ka veel üheks päevaks. Veetsime selle piljardit mängides ja pohmat ravides. (Viru Valge on üks paha jook)

Nii et sellised olid jõulud Wuxis. Võib tunduda kurb, et kas siis selline oligi jõuluõhtu? Kuid tegelikult oli selles midagi ka väga head. Kui oleks olnud pühalik jõulutunne, siis oleks ka kohale jõudnud, et on pühad ja siis oleks koduigatsus peale tulnud. Nüüd oli peaaegu et täiesti tavaline töine nädalalõpp. Vana-aasta lõpp homme tõotab sama - töötan seitsmest neljani ja siis lähen arvatavasti koikule.

Kallistan ja igatsen,
Kristiina