Kolm päeva Hiinas

25.juuni 2010

Kolm päeva Hiinas
Olen veetnud nüüd kolm päeva oma uues elus. Siiamaani on kõik hästi läinud. Hetkel on küll olemine natuke niru, kuid sellest hiljem. Etteruttavalt muigavatele lugejatele - ei, mul pole pohma!

Teisipäeval jõudsin Tallinna Lennujaama nagu ikka üpris vara. Meie lennujaam on tõesti tore. Siinkohal "kiida teenindajat sektsioon"; Paari minutiga on sisse tšekitud ning turvakontrollist läbi mindud. Minuga isegi mitte ei pahandatud, sest mu vedelikud polnud ühte kilekotti koondatud. Võib olla on see reegel vahepeal muutunud. Kuid istusin kohvikus, jõin kohvi ning surfasin netis. Aeg läks ruttu. Olin üllatunud, kui asjalik suutsin olla. Kuid pean tunnistama, et kurb oli ka. Isegi nüüd mõeldes emale tee ääres, isale lennujaamas ning Lepale, tulevad pisarad silma. Olen memmekas. Tunnistan avalikult. Kuid muidu on OK. Meel oli ergas ning ei mingit kahetsust. Pühkisin pisarad ära ja läksin lennukile. Soome lend oli täiesti mõttetu. Kuid kas te olete kunagi proovinud neid šokolaade, mida antakse? Alati olen neist keeldunud, kuid seekord võtsin vastu. Need on megahead!! Nii et väike reklaam Fazerile. (Lgp Fazeri esindaja, tasu korraldamiseks reklaami eest, palun võtta minuga ühendust meili teel)

Vantaas oli mul neli tundi aega. Mõtlesin, et see saab olema kohutavalt pikk ootamine, kuid tegin endale pesa ning vaatasin Friends´e. Lend oli pikk ja tüütu. Nagu ikka. Kuigi ma armastan filme, ei suuda ma mingil X põhjusel lennukis neid vaadata. Mu kõrval istus üks Belgia ärimees, kes töötab Wuxi lähistel. Ta oli OK. Viisakas ning reisimiskogemusest tingitult mitte tüütu ega blablabla aldis. Kangema tableti puudumisel, võtsin sisse kolm looduslikku unetabletti ning nagu te võite arvata, need ei mõjunud. Magasin umbes paar tundi ja seejärel lugesin minuteid. Uudis: minutite lugemine aeglustab ajakulgu. Kes oleks võinud arvata?? Ja loomulikult pidi olema üks kahekuune laps pardal, kes ei suutnud üle 30 minuti vait olla. Kas ei saaks kuidagi luua lennukisse sellise helikindla ruumi, kuhu saaks panna kõik lastega reisijad? Tegelikult lastega reisijad ja hiinlased. Sest viimased kuidagi ei mõista, et kui on nö vaikne tund, siis pole normaalne (väga diplomaatiliselt väljendatult) arendada diskussiooni teise inimesega kolm rida tagapool. Tõuse püsti, kõnni ta juurde ja vähemalt tee nägu, et sosistad! Ma arvan, et hiina keeles on võimatu sosistada. Kusjuures päriselt ka. Hiina keele filoloogid võivad legaalseid argumente siinjuures esitada, kuid mina arvan, et kuna neid on lihtsalt nii palju, siis selleks et keegi sind üleüldse kuuleks riigis, milles näiteks Shanghai rahvastikutihedus on ca 2000 inimest per ruutkilomeeter, siis sositamisel pole mitte mingit mõtet. Igastahes, thank god, et iga asi, mis läheb üles, peab alla ka tulema.

Taksoga Krissu juurde (ma alati imestan kui taksojuht saab aru, mis ma ütlen), kalli-kalli, Krissu läks tööle ja mina magasin. Poole tunni idee kujunes neljatunniseks kergeks uinakuks.

Õhtuks olime kutsutud kõigepealt Eesti paviljoni Expole Eesti raha näituse avamisele ning seejärel Leedu paviljoni Baltimaade jaanitulele. Tegime end ilusaks, läksime. Mulle väga meeldib Eesti paviljoni kuju, ma mõtlen arhitektuuriliselt (kangas ning värvid). Samuti seest on kujundus lahe. Põrssaid ma päris ei mõista, kuid nagu ikka iga suure asja puhul, on arvamusi mitmeid ning lõpuks peab keegi lihtsalt midagi ära otsusama. Kritiseerida on alati kergem. Seega ei kritiseeri, kiidan julgeid ideid ning edukat teostust! Pakuti viina, vana tallinna, vett ja apelsini mahla. Viina puhtalt ei joo, vana tallinn on rõve, ning kes joob vett või apelsini mahla sotsiaalsel kogunemisel, kus kedagi ei tunne ja pead näima toreda, vaimuka, intelligentse ja lõbusana? (autojuhtidele - palun jooge vett ja mahla. Te ei pea olema vaimukad ja toredad, sest teie autosse ronivad kõik need, kes on juba midagi manustanud ning seega - näite isegi teie ilusa ja kohutavalt vaimukana. Isegi teie tõsine vaikiv ilme toob esile naerupahvakuid) Seega lahendus - võta apelsini mahl, kalla salaja sinna teisest klaasist viru valge sisse ja elu ongi tore. Krissu nii tark ei olnud. Kulistas Vana Tallinna. Järgmisel päeval oli selle mõju tappev.

Igastahes, mix and mingle oli suhteliselt tore. Hemingway´likult oli teine eestlane, keda seal kohtasin, tuttav Lütseumist, keda polnud juba aastaid näinud. Hiljem harjutasime ühte laulu, mida pidime jaanipäeval kollektiivselt esitama. Laul oli "Puhu tuul ja tõuka paati". Meie pead hammustati peaaegu otsast, kui väitsime, et me pole seda kunagi kuulnud. Korraldaja palus, et mõtleksime teise hääle juurde. Sellega sai hakkama meie mitmekülgselt andekas konsul, kuid peab tõdema, et meie laul oli nagunii spontaanselt juba kõrgetasemeline ja seitsmehäälne.

Jaanipäeva pidustuste kõrgpunktiks minu jaoks oli avastus, et Leedu paviljonis on müügil Kiss :). Muud nagu polnudki. Minu esimene mulje kogu seltskonnast on see, et kõik on toredalt kiiksuga. Vaimukad, toredad, andekad inimesed, kes peavad olema kiiksuga, sest on ju tulnud Hiina (why-oh-why-would-somebody-do-that??) ning kõik on paaris! Päriselt ka! Kõik on paaris. Sellest pole lugu, kuid kõik, kes on olnud seltskonnas ainukese vallalisena, teavad, et ühel hetkel on "viies-ratas-vankri-all"-tunne. Keskööl tundsin, et rohkem ei viitsi sotsiaalset tutvumismängu mängida ja tulin tulema. Pool tundi ekslesin komberdades tühjadel Expo tänavatel otsides väljapääsu. (Expo pannakse ametlikult kl 23 kinni) See pole nii lihtne kui arvata võiks, kuid lõpuks jõudsin kodu lähedal olevasse Austraallase paari ning mingil hetkel ühines minuga ka Krissu. Kella kaheks saime magama.

Kolmapäeval läksin ja lasin endal käpad korda teha. Ma läksin jälle välismõjutuste õnge. Ta valis ise mulle värvid välja ja kui ma püüdsin roosa varbavärvi tumepunase vastu vahetada, siis ta naeratades raputas pead ja ütles "oh, no-no-no". Tundsin end rumalana ja vabandasin. Nüüd siis on mu varbad Barbie-roosad. Piinlik on. Kuid seejärel oli päeva missiooniks leida pood, kus müüakse šampooni, juukselakki ja otseloomulikult ka küünelakieemaldajat. Ärge muiake midagi. Polegi nii kerge ülesanne. Käisin Nanjingi tänaval mitu tundi edasi tagasi - seal üks kaubamaja teise kõrval. Ja ei leidnudki. Pärast paaritunnist marssimist leidsin puht juhuslikult ühest keldrist Watsons´i. Järgmine küsimus oli, kuidas leida õigeid tooteid, kui kõik sildid, k.a sildid toodetel, on hiina keeles. Toodete valimisel muutus otsustavaks, kas mäletan pudeli kuju või mitte. Kreem ja dušigeel jäidki ostmata, sest ei suutnud tuvastada, mis oli mis. Jäägu see järgmiseks ülesandeks.

Õhtul olime asjalikud ja tegime tööd, ehk siis Nk1 viis mind kurssi muutustega Hiltoni maailmas. Seega saan esmaspäeval teha nägu nagu teaksin ma kõike. Samuti vaatasime puht huvi pärast Wuxi hotelli reserveeritud inimeste nimekirja. Ei suutnud järgmise nädala aja jooksul leida ühtegi euroopa nime. Hmm. Natuke tõsiseks võttis.

Alates teisipäevast on mul vasak kõrv lukus. Seega olen pool-kurt. Väga ebamugav on. Oleme nagu vigased pruudid siin. Vahepeal läheb lahti, kuid hommikul on jälle kinni :(. Täna hommikul on ta ka valus ning seetõttu pea valutab ning natuke on süda paha. Seetõttu niru olemine. Kuid ei midagi hullu - vanemad, ärge muretsege. Kõik hästi. Ravin kohe seespidiselt viinaga.

Järgmine update juba järgmisel nädalal.

Nk2