Ood

Keset lärmi ning lõhna,
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.

Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...

Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...

Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...

Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.

Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...

Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema

Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...

PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”