Puhkus Eestis II

Piltidele lisaks ka paar sona.

Puhkus Eestis oli imetore ja ideaalne. Selle meenutaminegi tekitab varina ja kerge nukrusetooni. Kuid see selleks.

Laupaev 1. paev
Lend koju moodus kiiresti. Unetablett aitas ja samuti tundub nuud iga lend parast Dallase 14-tunnist ohusviibimist luhike ja meeldiv. Isa oli lennujaamas vastas ja soitsime koju. Emme musi ja saun.

Puhapaev 2. paev
Ideaalne puhapaeva idull. Tulid kokku sugulased. BBQ oues. Muru roheline, paike paistis. Mangisin Vahuriga sulgpalli, lapsed jooksid-mangisid. Lihtsalt super.

Esmaspaev 3. paev
Hommikul purjetamise esimene tund. Tundsin nagu vaike laps 1. septembril. Kergelt narvis ja mures, et kas teistele lastele ikka meeldin. Kursused toimusid Vanasadamas. Ei mingit teooriat, kohe merele. Peale mind oli veel kolm meest ja instruktor. (reklaam: www.sailing.ee)  Siinkohal ei oska toepoolest sonadesse panna, mis emotsioone meri ja purjetamine ja kogu olukord tekitas. Balsam hingele. Koik, mis puudu oli, sai taidetud. Voi oigemini tundsin akitselt teravalt, mis varem puudu oli...

Nagin koigepealt Jukut. Ja siis Kadri Pukki. Nii ilus ja lapseootel. Oli vaga tore jalle itsitada.

Ohtul laksime Liisu ja Heikkiga nende soprade juurde. Heikki ja sealne pereisa tahtsid maasikamoosi teha. Juba iseenesest see pohjendus toi nostalgiahoo peale... Ainult Eestis voib peo voi kokkusaamise pohjuseks olla meeste soov keeta maasikamoosi... nii armas. Ohtu oli tore. Magasin kamina ees madratsil ja oli imehea uni...

Teisipaev 4. paev
Hommikul purjetamine.Hakkab looma. Peale purjetamist juuksurisse. Huul hakkas varisema. Koik oli hasti, kuid lihtsalt tikkus nutt peale. Koduteel isaga autos ei suutnud enam tagasi olla ja ulgusin nagu mingi eit. Lihtsalt niisama. Ja kohe pikalt. Purjetamine, meri, sobrad, pere umbluu "teretused" tanaval - koik meenutas defitsiiti, mida Shanghais kogen. Inimkontakti ja inimlikkuse defitsiit... Vandusin, et ei tule enam tagasi... Kuid siis puhkisin pisarad ara ja laksin jooksma.

Kolmapaev 5. paev
Hommikul purjetamine. Ahoi - kergelt hakkab juba meresonavara kulge ja noorid on otsad. Valja arvatud foka oma, sest kui see peale purjetamist maha votta ja kokku lappida, voib otstest teha lehvi peale. Seega on tema nimetus minu jaoks "pael". Seda terminit ja minu selgitust kuuldes jai instruktor sonatuks.

Kohtumine AA-ga miinus Taavi. Taavi kuskil kodus tegi heina vmt... Kohtusime Beatrice'i kodus nimega Nano. Imearmas koht ja koha konsteptsioon vaga lahe. Oligi nagu kellegi juurde kojuminek. Vahetasime uudiseid ja parast istusime Kadriga veel Hellas Hundis ja juttu jatkus kauemakski. Ohtul laksin Ulla juurde. Nad ikka nii toredad.

Neljapaev 6. paev
Purjetamine. Esmakordselt foka ja groodiga. Ehk siis paris hea hoog tuli, isegi kiljeid oli minu suust kuulda. Sest suure hooga tuleb ennast nii palju kui voimalik ule parda sirutada. Ja see paris tore. Adrenaliinilaks oli minu jaoks taitsa piisav :). Parast saime ka tunnistuse ja nuud olen madruste nimekirjas. Kahju, et Eestis ei ole. Saaks iga nadal kellegagi kaasa purjetada...

Vanemad votsid mind peale ja hakkasime Vorumaa poole soitma. Ette jai kull Ulemiste keskus, kus tuli otseloomulikult shopata (mulle ju shoppamine ei meeldi...). Ohtuks joudsime Kurgjarvele. Ohtul jarvesaun vette huppamisega. Jallegi selline puhteestlaslik sudamesoojendus... Millal viimati sai saunast vette hupatud, voi nakatud voi vihmaga ujumas kaidud... Monna.

Reede 7. paev
Voru folk. Isa pani meid emaga Voru folgile maha (laadale, sest mei shoppamine ju ei huvita) ja laks Kadrile jargi. Voru folk tekitas natuke pettumuse. Muidugi ilm seda ka ei soosinud, kuid atmosfaar oli mittemidagiutlev... Kui seltskond poleks tore olnud, siis oleks vist lausa igav olnud. Ohtul Peko etendusele. Etendus oli super. Parim kultuurikogemus ule pika pika aja. Zetod mangisid. Ostsin ka nende plaadi ja traditsiooniliselt pidi ju kohe ka nende autogrammi kusima minema. Jallegi traditsiooniliselt sai minu julgus otsa ja jallegi traditsiooniliselt oli Kadri, kes mentaalselt ule lennukilave toukas. Jooksime siis poistele jargi ja kohe momentaalselt kaotasime umbes 13 aastat vanusest. Sest lollakas irve tuli naole ja palju poleks puudunud, et oleks sormega juukseid keerutanud ja punastanud. Igastahes autogrammid saime katte.

Laupaev 8. paev
Soitsime ringi Seto- ja Vorumaal. Ohtuks olime kutsutud Reaal bandi suvekontserdile tuttava oues. Imelik oli natuke, sest ei tundnud seal kedagi. Kuid meil Kadriga alati koos lobus. Tegime lolli nalja ja tagusime lastega palli. Kuna lobusus on alati nakkav, siis uhinesid  ka teised taiskasvanud meiega. Paistsime nagu hullumajast arakaranud... Tore oli.

Puhapaev 9. paev
Tagasisoit Pohja-Eestisse. Ullatus ja Voru folgimeeleolu voib kirjeldada ka nii, et soitsime hommikul kumne paiku Voru sudamesse, et seal veel kohvi juua ja tuli valja, et kohvikud on puhapaeviti kinni. Makes sense.. Kaisime siis hoopis Maanteemuuseumis. Soime maasikaid ja siis viskasime Kadri koju ara. Kurb oli. :(

Esmaspaev 10. paev
Ema tegi hommikusoogiks sornikuid. Ja siis tuli lennukile minna. :( :( :( :(

Raske oli tagasi tulla. Ja ausalt uteldes olen vaikese kurbuse augus olnud viimased kolm-neli nadalat tagasitulekust alates. Ja alles nuud voib olla hakkan inimeseks.

Kallistan koiki ja igatsen.