Taifuun

Tere,
Hao jiu bu jian! ehk siis "long time no see..."

Otsustasin, et ikka peab natuke edasi kirjutama. Kasvoi logi huvides, muidu laheb meelest ara, mis emotsioone siin kogetud on.

Kolmapaeval oli taifuun. No mitte paris selline, nagu uudistest naeme, kus katused lendavad, kuid ikkagi piisav, et tekitada emotsioone. Hommikul tundus, et lihtsalt tuuline ja vihmane - ei midagi hullu. Tulin normaalselt taksoga toole. Louna ajal oli vihm nii tugev, et kuidagi ei tahntud oue lounat otsima minna. Ja aina hullemaks tundus nagu minevat. Ja siis hakkas juba igalt poolt teateid tulema, et soovitame inimestel koju hakata minema, sest kes teab, kuidas ohtul enam saab. Selliseid soovitusi tuli mitmeid ja paralleelosakond panigi asjad kokku ja hakkasid koju minema. Siis hakkas ka mul sabatutt natuke varisema. Et akki peaks oma tibudega ka midagi ette votma. See ju kasvoi psuhholoogiliselt vajalik - naevad ja kuulevad, et ohuteated on ja kolleegid lahevad ohutuse nimel koju ja mina siis sunnin neid "ohtlikes" tingimustes tootama... Pole vist paris moistlik.

Seega korraldasin asju natuke ringi ja hakkasin osasid inimesi koju laskma. Kuid siis valja vaadates tundus, et parem karta kui kahtseda. Office tuleb kinni panna. Hirm hakkas nende alakaaluliste tibude parast  - kivi tuleb tasku kaasa anda, et tuul ara ei viiks. Saatsin hotellidele teate valja, et vabandust vaga, kuid meie paneme ennast nuud kinni.

Ja siis tulid paeva ullatused:
1. Meie korval asub Waldorf hotell, keda ka teenindame. Nad kohe reageerisid minu kirjale ja pakkusid ohtusele vahetusele tasuta tuba. Kujutate ette! Ma kull ei kujutanud... Heategu puhtast sudamest??
2. Hotellid saatsid meile teateid, et olge ettevaatlikud ja saame aru jne jne jne. Nii armas.
3. Kui ma koju hakkasin minema, siis polnud loomulikult taksosid enam tanavatelt. Ainult tuul ja vihm. Seega kondisin koju. Muidugi olin ma esimese sekundiga labimarg. Kuid siis pole enam vahet. Vahepeal tekkis kondimisega raskusi voi oigemini vastupidi - tuul oli tagant, seega samm nagu kiirenes tahtmatult. Kuid ullatus oli see, et kojumineku ajal umbes kolm tundmatut hiinlast tulid abi pakkuma, et siis "jagame vihmavarju". Kuna olin labimarg, siis polnud enam vahet. Kuid taitsa tulid ise pakkuma. Nii armas...

Kuid siis joudsin koju. Laksin kohe dushi alla ja riided laksid kuivatisse.

Paha selle asja juures oli see, et kuna sellist ilma lubati ka jargmiseks paevaks, siis tuhistasin oma Macau hommikuse lennu. Ja hommikul oli taitsa ok ilm... Kuid kust mina pidin seda teadma...? Nii et Macausse soidan jargmine nadal.

Nadalavahetuseks lubab jalle vihma. Kas pole tore see....