Mida ennekuulmatut juhtus. Eile ei olnudki pidu! Alati oleme religioosselt pühitsenud iga eesti pidupäeva, kuid seekord ei midagi. See on kõik konsuli süü! Teda pole siin ja meie juba igatseme. Loeme päevi. No muidugi ka seda, et Krissu on Chengdus (mis teda sinna ajas, on siiamaani selgusetu... OK, pandad... sain aru). Ta nimelt hoidis reedel pandat süles. Ja kuuldavasti on ka Chengdu imeilus Itaalia Riviera, kus inimesed isver-susver kui supermega sõbralikud ja vaated veelgi ilusamad kui Shanghais ja õhk puhas kui Austria mägedes. Vaadake ise järgi Wikipediast :)
Kuid kuidas meil läheb? Hästi läheb, täna küsimast. Neljad-viied. Käin tööl ja ikka veel on täitsa tore. Kord panin ühe tibu nutma, kuid ma üleüldse ei mõelnud nii. Tal täiesti ootamatult hakkasid pisarad voolama. Mina polnud süüdi – AUSALT! Kuid pärast olime sõbrad edasi.
Tennis läheb ka aina paremini. Saan juba tagantkäe pallile pihta ja eile isegi serv polnud lootusetu. Nii et mul vist hea õpetaja. Itaalia meesterahvas nimega Paolo. Eieiei, ärge mõtelge mingile klisheele – pole noor äravuntsitud libe rooma jumalate poeg. Vaid selline neljakümnendates hallipäine vaikne tüüp. Mõnikord ta ei saa ka pallile pihta ja siis vannub itaalia keeles. See päris tore.
Hakkasin nüüd ka hiina keeles käima. Selleks andis innustust eelmine pühapäev, mil pidin ise tennisekohta helistama ja ajad kinni panema. Helistasin ja see onu sai minust täiesti aru. Või nii ma vähemalt lootsin. Läksin reedel ja eile kohale ja ennäe imet – oligi väljak minu nimel. Õigemini mitte päris minu nimel, ma seal nimelt Anna. Ma nagu hiinlane, kellel nimesid vastavalt tujudele. Igastahes see andis metsikult innustust ja motivatsiooni. Olen käinud juba näidistunnis ja homme lähen päris tundi.
Vot. Igastahes ilusat pühapäeva ja ma joon nüüd oma hommikukohvi edasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment