Postitus

Kauged tervitused!

Vahepeal on nii palju toimunud ja millestki pole midagi kirjutanud. Mitte seetõttu, et pole midagi ütelda, vaid seetõttu, et päris ilmareporteriks ka ei taha hakata. Igal lool peab olema ikka mingi mõte. Tihti on selleks šokk või huumor. Mõlemat, eriti siiski esimest, jääb vähemaks aja möödudes. Šokk muutub tülpimuseks ja ei taha ju siin kogu aeg isver-susverdada... Hakkate arvama, et olemegi muutunud näismõrdadeks, kes ainult kritiseerivad ja arvavad, et seejuures on kohutavalt vaimukad. Ja huumor – oma nalju on raske edasi anda. Nagu näiteks:

Himma hakkab magama sättima. Võtab laua pealt oma mobiiltelefoni ja lausub endamisi:
„Mis mõtet sellel telefonil. Keegi nagunii ei helista...”
„Mis see tähendab, täna ju helistas üks” kommenteerib Laur. „Ei, see oli üks teine päev”, lisab ise juurde pärast sekundilist mõttepausi.

Ja huumor hiinlaste suhtes on tegelikkus nö magushapu...

Nagu üteldud, palju on vahepeal toimunud. Ei jõua detaile kirja panna, sest see oleks emotsioonitu, kuid kirjutaks positiivsetest hiina inimestest, kellega kohtumine polnud trauma:

Täna oli mul taksjojuht, kes küsis luba, et oma telefonile vastata.

Käisime laupäeval kontserdil. Hiina pianist mängis Beethoveni sonaate. Kontsert toimus väikeses kammersaalis, mis oli suht-koht täis. ¼ oli lapsi! Lastekontserdi atmosfäär oli määrav. Mingi nihelemine ja sahistamine ja kõhimine käis. Kuid selle nõmeduse kõrval oli 1/3 publikust tõsikuulajad. Kohe täiesti tõsiselt. Nägid ja käitusid nii nagu peaks ja olid vaikse sümpaatse olemisega. Oleksin tahtnud kõsida kõigilt luba sõpradeks saada.

Meie sünnipäeval käis ka üks meie hiina kolleegidest Gloria, kes on abielus sakslasega. Igati sümpaatne paar. Hobiks neile kodus šnapsi tegemine. Teevad märjukest kõikidest marjadest ja katsetavad läbi aasta. Nende marjajook läks ka meil väga kaubaks. Jõime ja kiitsime.

Meil teine hiina IT kolleg nimega Harry. Pikka kasvu ja IT olemisega Mmmees. Hiinlane. Ja viskab nalja niimiskole. Samuti ei sülita ta viinapitsi sisse. Kord käis meil töölaua juures külas ja mainis, et külmetus tulemas. Meil oli kohe sahtlis väike Vana Tallinn pakkuda (vihje EASile, et tegeleme siin Eesti reklaamisega pidevalt ja varud hakkavad kokku kuivama!)! Ta siiralt tänas ja tuli natukese aja pärast tagasi ja kiitis taevani. Kell polnud veel kolmgi.

Tegelikult tahtsin täna hoopis Kuala Lumpurist ja Malaisiast kirjutada, kuid ei jõudnud. Postitus hakkab juba üle loetava pikkuse venima ja pole teemaga veel alustanudki. Kuid kõike korraga ei saagi. Homme jälle. Luban!