Minu eelmine hommik (reede) algas nagu ikka tööleminekuga. Kuigi natuke hilisemaga nagu tavaliselt, sest teada oli, et öö tuleb pikk.... Jõudsime tööle ja seal algas korraldamine ja pakkimine. Kes on kunagi kontorit kolinud, teab, et see pole lihtsalt see, et pakime ja läheme. Tuleb tagada kõnede vastuvõtt ja järjestikune kolimisplaan – kus inimesed istuvad,mida saab enne kolida kui teisi asju jne jne. Pakkisime terve päeva, roomasime maas, tõmbasime igasuguseid juhtmeid ja monitore välja jmt.
Kella üheksa paiku hakkasid saabuma ka palgatud abilised. Neid oli kahte sorti – olid need, kes tohtisid kolida tehnikat ja need, kes tohtisid kolida mööblit. Jälle korraldamine. Ja sul on väikeses ruumis korraga äkitselt umbes 20 hiina meest, kes ei mõista inglise keelt. Nii et korralda aga! Täielik kolimisalgus, ehk siis serveri liigutamine oli planeeritud alates kella üheteistkümnest õhtul, sest siis lõpetame ametlikult tegevuse.
Kümne paiku tuli esimene ohumärk uuest kontorist, et China Telecom on lõiganud läbi meie interneti ühenduse. Ja seetõttu pole internetti ja pole mõtet olnud kohale kutsuda mehed, kes ühendavad meid omakorda teenusepakkujaga või mehed, kes liigutavad meie serverit või mehed, kes panevad üles VPN-i ehk ühenduse meie Hiltoni perekonnaga. Samal ajal olid IT patsiga mehed ühenduses nii Euroopas, Indias kui ka Dallases. Kõik olid minekuvalmis, välja arvatud China Telecom.
Kella üheteistkümneks oli meil vanas kontoris alles neli lauda, mida me ei nõustunud liigutama juhul kui ei tule mingi positiivne noot uuest kontorist, et internet on olemas ja serverit on üleüldse mõtet liigutada. B-variandi puhul oleks meil siis vähemalt neli lauda, millega kõnedele vastata. Meiega koos ootasid ka umbes viis mööblikolijat ja viis tehnikakolijat. Ja kell tiksus. Pange tähele, et kõikide nende IT meeste kohalolek oli tellitud ja maksis raha. All ootas veoauto tiksuva taksomeetriga. Ühed püüdsid üles panna internetiühendust ja ülejäänud ootasid. Ja meie ootasime. Ja Krissule tuli järjest meile Euroopa IT posistelt, et mis on update. „need an update in 20 minutes”, „must have update in 10 minutes, my working day is finishing” jne. Viimane pani meid eriti silmi pööritama, sest meil oli selleks ajaks pool üks öösel. Ja ikka ootasime.
Mina käisin tühjas kontoris edasi-tagasi (kui välja arvata ootavaid hiina kolimismehi) ja Krissu käis suitsetamas. Vahepeal tulid ka meeldivad kirjad teistelt IT meestelt, et meie kavatseme nüüd iga hetk lahkuda, sest internet ei tööta ja kas sa aru ka saad, et sa maksad selle eest lisa.... ja meie ootasime. Ei saanud midagi muud teha.
Kahe paiku tuli meie mehelt uuest kontorist teade, et internet nüüd tööle ei hakka enne kolmapäeva. Seega ei tasu pingutada. See tähendab tuhandeid kaotatud kõnesid ja kui iga kõne toob keskmiselt sisse 100 USD, siis kõik see kaotatud raha... Pluss veel jama – mis me nüüd teeme. Pidime alustama 30 tunni pärast tööd uues kontoris ja nüüd ei alusta enne nelja päeva. Kõike seda peab kordama kolmapäeva öösel uuesti! Unustagem lisamaksud, kuid kuidas me seda suppi sööme hotellide ees, kellele oleme müünud teenust ja lubadust imelistest tehnilistest lahendustest... Fakt, mida pidime ka arvesse võtma, oli see, et meil polnud uue kontori võtit. Seal nüüd pea kogu meie tehnika, mehed lahkumas ja meil/neil ei mingit võtit.
Mina läksin sinna, mehed lahkusid ja kell oli kolm. Krissu ja IT poisid pidasid samaaegselt nõu vanas kontoris. Poole nelja paiku jõudis Krissu uude kontorisse. Me ei saanud sealt lahkuda. Uus tehnika kohal ja lukku uksel ei saa lukustada. Kontor sellises poolvalmis olukorras – kile vaibal maas, pakendid, tolm igalpool jne jne.... Kuid mis teha. Ehitajad tulid alles kell 8 hommikul. Seega viis tundi ootamist. Rääkisime Krissuga plaanid läbi ja proovisime und saada. Laotasime maha pakendipaberit ja heitsime sinnasamasse pikale. Muidugu und ei tulnud. Hirmus külm oli ja nälg... Ütlen ausalt – nutt tuli kurku. Tahtsin meremehe kombel vanduda ja minema tulla...
Meie plaan oli/on selline, et vahepealseteks päevadeks toome tagasi (ehk siis enne oli spetsiaalselt palgatud tehnika mehed, kes liigutasid meie monitore ja juhtmeid ühes kontorist teise, siis nüüd plaanisime vajaliku lihtsalt seljakotti panna ja liigutada tagasi. Pange ka tähele, et Hiinas on igaks selliseks liigutuseks vaja templiga luba. Meil oli sinna liigutamiseks küll tempel, kuid seljakotis lihtsalt tagasi toomiseks küll mitte....)
Tegin esimese raksu kell seitse. Koordineerisin samas kogu tegevuse meie kolmekümne agendiga, kellele oli ainult 10 tundi tagasi antud hoopis teistsugused instruktsioonid. Seejärel tulime korra koju, et näiliselt und saada....
„Magasime” kaks tundi ja läksime kontorisse tagasi 12.30. Smuugeldasime veel jama majja sisse ja panime tööjaamad püsti. Ja see pole midagi enesestmõistetavat! Kõnekeskuse töökoha ülespanemine võtaks igal normaalsel naisterahval silmade eest kirjuks. Iseenesest selles pole midagi ultra keerulist, kuid see ainult seetõttu, et oleme pärit Ida-Euroopast. Siinkohal sooviksin teha sügava kummarduse oma venna Vahuri ees, kellega üles kasvasin. Madalast peale õpetati mind videomakke, stereod, telekat jmt ühendama....
Igastahes, jälle roomasime dressides põrandal ringi. See võttis aega umbes neljani. Mõistsime, et meil natuke jama nüüd majas. Külalised tulevad õhtul juba kaheksaks (Krissu ise räägib, miks pidu oli) ja meil veel kodus ja poeski käimata. Mina sõitsin siis poodi mahla jmt tooma (alkohol ja söök oli meil ette ostetud. – Vähemalt nii targad olime).
Jõudsin viieks koju, tegin ettevalmistusi peoks ja siis jõudsin teha ka sümboolse uinaku. Krissu jõudis toitutega kogu poole seitsmeks. Kiirdušš ja külalised ükse taga olidki. Peo teemaks oli Venemaa. Seega vene toit ja viin. Viina toodi ohtralt ja kogu aeg külas vene muusika nagu näiteks minule siiamaani müstiliseks olnud bändis Akvaarium ja Zemfira... Pidu oli tore. Meie oma kamp, nagu sünnipäevalgi. Suhtlesime, kallistasime, naersime ja olime. Ja nüüd on kell pool kolm ja kõik läksid koju.
Pesin nõud (Krissu peab kell 9.30 olema kontoris koosolekul) ja nüüd veel ei tule und. Nii kaua üleval olud mingi X adrenaliini mõjul. Kuidas nüüd magama minna. Kuid meie saaga veel ei lõppe. Seega järgmised neli päeva töötame kui pooletoobised, sest arvuteid ja töökohti pole... Ja palun mõtelge asja tõsidusele – meie teenindame kogu Aasia-Pacific regiooni. Ja me pole operatsioonivõimelised. OK, panime püsti 12 töökohta, millega teenidame ome cluster hotellid ära, kuid midagi muud on võimatu... Loomulikult on meil tehnilisi võimalusi nagu näiteks suunata mõningaid inglisekeelseid kõnesid välja, kuid ikkagi tõsidus jääb..... Seega on ime, et me veel stressis looteasendis niutsuda ei tihu...
Kallistan ja varsti näeme!
Kristiina
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment