Unelm reaalsuses II

Meil oli ookeani villa ehk siis nagu Baba Jaga majake talade peal India ookeani kohal. Hiigelsuur voodi, elutoa põrandas aken vaatega ookeanipõhja. Muidu seinte asemel suured aknad ja vaate kirjeldamiseks oleks vaja kirjaniku oskusi. Igastahes loksuv vesi, horisont kauguses ja sinine (tol hetkel küll hallikas) taevas. Vannitoa keskel kõigepealt suur mullivann, eraldi WC ja dush, mis iseenesest olid peaaegu, et vabas looduses. Uudishimulike pilkude eest varjasid puidust ribikardinad. Meie villal oli ka eraldi terrass, kus lai lamamiskiik, päevitustoolid ja väike bassein. Kohe sealtsamast läks ka redel alla vette. Põhimotteliselt olid villad seal järjestikku. Kuid ühest villast teise ei näinud. Nii et täiesti omaette ja vaikuses. Ainult veeloksumine kostus....

Kuigi olime hirmväsinud ja merel kerge torm ja vihma sadas, siis esimese asjana villasse jõudes panime trikood selga ja kastsime end minu jaoks üllatavalt soolasesse vette. Samuti oli seal ujumisega raskusi, sest laine viis sind omaette suunas. Hoidsime redeli lähedusse.

Öösel torm suurenes ja maja värises. Mina ju selliseid asju pole kogenud ja ei teadnud, et äkki nüüd mingil hetkel peaks hakkama evakueeruma. Sest kui hütt kokku kukub, pole enam naljakas. Kuulasin hirmuga seda tuult ja talade kriuksumist ja närv ei pidanud vastu. Äratasin Krissu üles ja ütlesin, et kardan ja et, kas see on normaalne. Kuna Krissu magas mõnusalt und, siis ütleme ausalt, tal oli po..... vabandust – suva. Kuid mina ikka ei saanud ja helistasin hotelli ja küsisin, et kas see kõik on normaalne. Au teeninduskultuurile – ta suutis jääda tõsiseks ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. Natuke sabatutt küll värsises, kuid suutsin jälle magama jääda.

Hommik saabus ja hakkas vaikselt kohale jõudma, et me oleme vist Maldiividel... Jalutasime hommikusöögile ja see oli ka sellises avatud hütis, kus kõik imelilusad maldiivlased ja hindud ja nepaallased kohe meid sõbralikult teenindasid ja aitasid. Kristiina sõi kohe kõik dekoratsioonid ära. Kaaskülalised olid huvitavad. See hotell mõeldud rohkem nagu paarikestele. Olgu, oli ka paar perekonda – ühed saudid ja sakslased. Sakslaste peres oli kaks teismelist last. Nad sõid hommikust meiega iga päev praktiliselt samal ajal. Esimesed neli hommikut nad ei rääkinud üksteisega ühtegi sõna. Mõtlesime, et ju siis isa töötab kogu aeg ja nüüd siis peale aastaid ületöötamist võttis välja puhkuse ja püüab lastele meenutada, et ta on nende isa... Nädala lõpus olime tunnistajaks sellele, et poeg naeratas ja puudutas isa õlga sõbralikult. Progress missugune.... Kuid paarikesed olid ka huvitavad – kas hiiiiiiiiiiigelsuured valged keskealised mehed asiaadi tüdrukutega või mingid Ida-Euroopa nälginud modellid musklis meestega või uhked Saudi mehed koos ennast siivsalt burka all varjavate naistega. Hommikusöögile tuldi loomulikult mingite mini-ultra-mugavate särkidega, et nagu muuseas ärkasin, panin selga ja olen seksikas... Et mitte ebaõiglane olla, siis tegelikult oli paar normaalset paari ka. Sellised paarkümmend aastat abielus olnud ja nüüd puhkusele tulnud meest-naist. Ühtede nimed olid Wendy ja Keith Uus-Meremaalt. Nemad olid toredad.

Ses hotellis on niimoodi, et igal seltskonnal on konkreetne abiline, kes kõike korraldab. Meil oli hindu Jipson. Nägi välja nagu Ervin Abel. Täiesti. Näokuju, miimika, kehakeel... Jipson oli töötanud seal juba kolm aastat ja meile ta väga meeldis. Ta viis meid kohe peale hommikusööki tuurile – nägime erinevaid villasid (oleme ikkagi ju professionaalid ja peame kõigega kursis olema), restorane, vabaajaveetmise võimalusi ja spa’d. Kõik loomulikult imeilus ja inimesed sõbralikud. Muidugi sai sporti teha, tennist, malet või piljardit mängida või karaoket laulda jne.

Ega me muud sel päeval väga ei teinudki... See ongi selline koht, et seal sa oled. Lihtsalt oled. Õhtul saime kokku kolleegidega Antonio (ja mitte Roberto, Adolfo, Vincenzo vmt... meil läks kogu aeg segamini), kes tegelikult polegi päris itaallane. Pool-venelane, ja see meeldis meile palju rohkem. Temaga kaasas oli samuti kolleeg prantslane Myriam. Sõime maailma parimat sööki ja jõime head veini ja rääkisime juttu.

Kolmandamal päeval hakkas minul natuke kurk valusaks minema, kuid seda ignoreerisime. Vahepeal sadas ikka vihma, kuid lugesime ja jalutasime ja vaatasime lihtsalt kaugusesse. Mängisime ka piljardit. Neljandal päeval tuli korraks ka tõsine päike välja ja Krissu jooksis seda kohe püüdma. Piisas vähesest. Õhtuks muutis ta hirmutavalt värvi ja sellega meie nali pihta hakkas. Minul kurguvalu aina süvenes ja tuli ka üleüldine nõrkus ja kõik kohad valutasid ja pea ka. Arvatavasti oli palavik. Palusime Jipsonit, et ta hotelli arsti käest mulle rohtu tooks. Ta tahtis, et ma temaga koos arsti juurde tuleksin, kuid leidsin, et see pole vajalik. Kes siis kurguvaluga arsti juurde läheb?? Öösel magada ei saanud, sest nii valus oli. Krissul hakkasid kõik kohad päikese tõttu juba valusaks minema. See oli vigaste pruutide filmi teise osa alguseks.

Laupäeval peale hommikusööki (kuigi isu polnud) läksime arsti juurde. Arst oli tore. Maldiivlane, kuid õppinud Ukrainas ja teadis täpselt, kus on Eesti. Vaatas mu kurku, andis antibiootikume ja valuvaigisteid ja tekkinud köha jaoks strepsilsit. Kuid päike paistis. Krissu püüdis ennast küll kattes ikka päikese käes olla. Ja ausalt üteldes, elas ta need päevad põhiliselt basseinis või meres. Mina määrisin ennast ka sisse ja tulin umbes paariks tunniks päevitama. Natuke siit poolt, sealt poolt ja siis ujuma. Õhtuks olin ka mina punane. Ja Krissu veelgi punasem ja tal tekkis juba raskusi istumise, astumise, lamamise jmt. Pidev kreemitamine ja märjad käterätid leevendasid. Kõige selle tulemusena olime rohkem kodused. Väga isegi süüa ei tahtnud. Juua veelgi vähem. Ja viimane on meie puhul WOW!

Ärge arvake, et me õnnetud kogu selle aja vältel olime. Kõik see tegi nalja. Et tuleme Maldiividele ja siis jääme haigeks ja päike teeb liiga jne. Irvitasime kogu aeg. Nagu vigased pruudid. Minul läks alates laupäevast ja süda pahaks kogu aeg (antibiootikumid?), köhisin nagu hobune, kurk valus ja punane üle kere ja Krissu oli punane, ei saa istuda, astuda, lamada jne jne. No kui kõik see pole naljakas, siis mis veel??

Räägin lõpu ka ära.... aina hullemaks läks :). Minu kurguvalu paranes, kuid kere peale tekkisid punased laigud, mis veel mitu nädalat hiljem nahka ajasid ja sügelesid (ehk siis päikese allergia). Magada sain ainult märgade külmade käterätikute all. Sama enam-vähem Krissu kohta. Ja kuna nahk oli nii metsas omadega ja kiskus kokku, siis liikumise alustamine oli kohutavalt valus. Nahk ei andnud järele, seega kõndisime küürakil ise naeru lõkerdades.

Kuid sellest hoolimata olime toredad ja puhkus oli suurepärane. Käisime ka toidutegemise kursustel. Kokk tegi maldiivlaste rahvustoite. Ehk siis tuunikala ja kookos. Sellest tehti nii eelroog, supp, praad kui ka magustoit. Magustoiduks näiteks tuunikala, sibul ja karamelliseeritud kookos... Hmm. Huvitav oli.

Hotellis pidavat ka üks eestlane Andrei töötama, kuid temaga me kahjuks ei kohtunud. Ta nimelt töötavat sukeldumiskeskuses ja sinna meil asja ei olnud.

Nägime ka igasuguseid imelikke elukaid nagu näiteks sadu krabisid õhtul rannaliival, sisalikke ja nahkhiiri (inglise keeles fruit bat). Haisid ei näinud, kuigi sealkandis pidavat mingi sõbralik hailiik ringi liikuma. Krissu väitis, et tema vastu ujus korra ka meres mingi kala. Mina arvasin pigem, et Krissu ujus selle kala vastu. Või kujutas seda kõike lihtsalt ette. Ühel hetkel saadeti meile hoiatav kiri, et saare ümbruses olla märgatud millimallikaid ja merre ei tasu minna. Selle peale läks Krissu kohe muidugi jooksuga merre rõõmsalt neid otsima ja lubas nad kõik Squishideks nimetada ja enda koduloomadeks võtta. Kahjuks või õnneks ta ühtegi säärast küll ei leidnud.

Kuid hotell oli super, inimesed sõbralikud ja kohutavalt hoolitsevad. Näiteks nad pakkusid, et kui ma kardan (minu öine telefonikõne), siis liigutavad nad meid kuskile maa peal olevasse villasse.

Esmaspäeva õhtul tulime jälle paadi peale ja siis juba märksa parema ilma ja tuulega sõitsime lennujaama poole. Ütleks, et puhkus oli igati tore ja vahva. Kuid samas oli ka tore muinasjutust reaalsusesse tulla ja Shanghaisse jõuda.

Kodus koorusime ja sügelesime veel tükk aega.