Kogu see eelmine krempel toimus tegelikult eelmise reede öösel. Ehk praeguseks – kaks nädalat tagasi. Nagu üteldud – kolitud me ei saanud. Pühapäeva hommikul ärkasime üles ja läksime jälle tööle. Tuli vaadata, et kõik ikka toimib ja, et tibud ennast juhtmetesse mässituna liiga halvasti ei tunne. Ega palju ei saanudki teha, kuid midagi muud ka polnud teha. Süda oli raske ja mure suur.
IT poisid lubasid, et saame kolida kolmapäeval. See tundus kohutavalt kaugel ja ilmvõimatu. Kõnekeskus ei saa olla halvatud neli päeva. See pole lihtsalt võimalus!!!! Päevaga toob meie kontor sisse miljon RMB-d ehk tunniga kaotame 2000 USD (arvesse võttes ka, et enamusele kõnedele suutsime oma ajutiste tööpostidega juhtmerägastiku otsas vastata). Seega tik-tak-tik-tak. Iga sekund maksab, iga minut maksab – ja nüüd raagime neljast päevast. Kuidas keegi meie ängist aru ei saa!!!????
Kui silme eest mustus taandus, siis jõudis kohale, et mis siis ikka... ei saa midagi parata... kolmapäev siis.
Koordineerime jälle kõik osapooled kolmapäevaks kohale. Ookeanitagused inimesed siunavad meid ja näitavad iseloomu. See ajab meid veelgi rohkem vihale, sest meil on paanika ja ükski töökirjeldus ei kata seda, mida praegu töösse investeerime. Muretseme ja oleme alati valmis olekus ja mõtleme, kuidas ainult saaks....
Kui aeg lähemale tuli, siis selgus, et kolmapäevaks ei saa internet tööle. Hiina telekommunikatsioonihiiglane ei viitsi lihtsalt 2 meetrit juhet meie jaoks punktist A punkti B vedada.
Sügavalt hingame sisse ja välja. Pisar on kurgus. Meid ei süüdistata ühelgi kontinendil. Ameerika ülemused elavad kaasa ja soovivad jõudu.
Katse planeeritud neljapäevaks. Siis peaks kõik korras olema. Krissu näitas iseloomu ja karjus oma vaiksel moel. Nüüdseks teame, et meie interneti teenusepakkuja firma GM oli pakkunud altkäemaksu kõigile, kes vastu võtsid ja nende juures, kes ei tahtnud vastu võtta, istuti lihtsalt füüsiliselt kõrval, kuni templid alla panid.
Jälle koordineerime. Kui kontinendi kaugusel olevad IT mehed kes sisevõrgu pidid püsti panema, pööritasid silmi meie esimese kolimise peale, siunasid teise kolimise peale, siis kolmanda plaani jaoks pidi kogu regioon neid paluma, anuma ja tänama. Nad pakuvad meile teenust, mille eest maksame. Tõesti – aitäh, poisid!!!
Neljapäeva õhtul peale tööpäeva lõppu panime juhtmed jälle kokku, naeratasime oma tibudele (sest nende ees ei saa ju niutsuda) ja mehed tulid, et serverit kokku panna. Kuna kõik paistis minevat hästi, siis tegime Krissuga diili. Mina lähen magama, tulen kaheksaks tagasi, et veenduda, et kõik tibud pääsevad kontorisse ja telefonid töötavad jne (sest lubati, et kõik saab korda ja asi on tundides...). Krissu jälgib, et server saab ülesse ja siis tunni aja pärast tuleb ka koju.
Mina jõudsin poole üheks koju ja heitsin magama. Hommikul tõusin – Krissu uks oli ikka lahti ja tema polnud koju veel jõudnud. Asi ei tõotanud head...
Läksin tööle. Süsteeme polnud tööle saadud. Viga täpselt veel ei teatud. Internet töötas, kuid viga oli milleski muus. Tibud tulid tööle, kuid midagi teha ei saanud. Saime meilidele vastata. Kuid telefonid ei töötanud. Kõik oleme tööl, IT poisid pole ka maganud ja teevad eilsest alates tööd. Telefonikõned, mõismatud pikad jutuajamised.... ja meie istume ja ootame. Kell tiksub... üheksa... kaksteist....kolm.... viis....
Pöördusime ilma igasuguse irooniata suuremate võimude poole ja lugesime Meie Isa Palve. Sõnad olid meeles. Mina lubasin tolerantsemaks muutuda kõikide hiinlaste suhtes ja Kristiina lubas armastada ligimest. Tõesti – seda kõike ilma muigeta.
Kaheksa hakkasid telefonid tööle. Pisar tuli silma kergendusest ja rõõmust. Ka tibudel oli hea meel – sai jälle oma tööd teha.
Jõudsime kümneks koju. Tegime dringid, millest poole ära jõime, sest uni tuli peale... Ja uni oli magus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment