Meile tehti väike märkus, et blogi on muutnud tobedaks. See on osalt tore kommentaar, kuid teiselt poolt, täiesti teadlik meiepoolne teemade valik ja ignoreerimine. Uskuge meid – me pole muutunud seniilseteks ega pentsikuteks, klounideks ega joodikuteks, öölindudeks ega koduperenaisteks. Hommikul läheme tööle ja õhtul tuleme. Nagu teie seal. Miks meie blogi seda ei peegelda?
Kõik see, mis me oleme allolevalt naljatades vihjanud ja sarkastiliselt parodeerinud, on meie igapäevaelu päästerõngas. Kui kaotad huumorisoone selle suhtes, mida ümberringi näed (alates nuudlitest tänavanurgal kuni nälgivate anuvate naeratavate lasteni turismiobjekti läheduses, edasi minnes pugevate kolleegide või äripartnerite ja alluvateni, kellest kunagi ei saa aru, kas tegemist võltsi või tõese lause-või tundepuhanguga...) siis pole Hiina elu enam talutav.
Siin on niivõrd palju mida kritiseerida, või mis käib niivõrd pinda, et peab keskenduma sügavalt hingamisele, et mitte plahvatada. Samuti iga Hiina „ekspert” Eestis ajab harja punaseks, sest enamus nendest pole igapäevaselt pidanud palkama-treenima-vastutama otseselt tulemuste eest-vallandama hiinlasi, ja ega elama igapäevaselt Hiinas ilma 24 tunni tõlkija teenuseta. Nad ei tea midagi. Nad on lapsed. Ja kõike seda me siin märkame ja see ajab marru.
Me võiksime iga ülaloleva mõtte jaoks kirjutada üleoleva postituse. Kuid kas seda me tahtsime? See pole meie blogi eesmärk. Nagu üteldud, seda frustratsiooni tunneme nagunii. See on selge sõnadeta. Kuid kui suudame selle naljaks pöörata, siis on veel asi korras. Kui suudame kirjutada veinivuntsidest ja näha naljakaid kommentaare ja situatsioone, oleme veel normaalsed. Kui teile see nii ei tundu – fine by me. Meie elame selle järgi, et ükskõik, mis tasakaalustab seda hullust ja ebanormaalsust, on õigustatav. Ja kui teie mõista, siis pole meie mure. Te pole elanud Hiinas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment