Olukorrast Shanghais

Oleks vist aeg anda väike ülevaade, mis on toimunud ja mis Kristiinade asukoht ja situatsioon on. Seda informatsiooni oleme edastanud siin möödaminnes ja lausete vahepeal.

Mina olen nüüd Hiinas üksinda. Ehk siis ilma Kristiinata ehk nagu Kati ilma karuta. Olen tegelikult karuta olnud juba detsembri teisest nädalast alates, kuid vahepeal olid jõulud ja siis ei saanud nagu aru. Kuid jaanuari alguses naasesin kodulinna Shanghaisse ja nüüd olen siis täiesti iseseisev.

Kohe tuli uuel ametipostil selg sirgeks lüüa ja samaaegselt ka uut elamispinda otsida. Sellega läks finantsiliselt jälle keeruliseks, sest meie HR ja Finantsosakond pole just väga toetavad. Ja makseid tehakse kord kuus - katsu siis uut korterit leida ja kui deposiidi voi üüri kohta küsitakse, siis lubad tulevikuks pudrumägesid kokku.

Igastahes kolm päeva pärast naasemist oli juba nutuvõru umber suu ja Hiina bürokraatlikkus ja inimeste ebasõbralikkus olid karika ääreni täitnud. Kuid siis tuli jälle järgmine paev ja oli vaja asjadega edasi minna.

Käisin kolme korterit vaatamas. Mõtlesin, et oleks huvitav... otsiks midagi autentset ja hiinapärast.

Esimene korter oli kolmekorruliste majade kompleksis ja väga kohaliku olemusega. Majade vahel kitsad teekesed, mida täitsid jalgrattad, kuivav pesu, suured potililled jmt. Väga põnev. Jõudsime suurte kahe poolega usteni. Ja siis ütles maakler, et see nüüd ongi sinu välisuks. Ahah. Sisse minnes tuli väike avatud (värskes õhus) esik ja siis jälle suured kahemeetrised verandataolised klaasist uksed. Astusin üle läve ja olingi korteris. Alguses ei saanud aru, et kas see nüüd ongi juba korter või? Olin kohe suuuuuuures toas, umbes 3 meetrit kõrge, tavaline tänava kivipõrand, üks sein poolikult raamitud telliskivine, antiiklaud toolidega. Oli nagu galerii. Vannituba oli meelega rustikaalne, kuid aken pisike ja vaatega kooliõue (hmm?). Magamistuba oli pime ja madal, aknad poolenisti kinnimüüritud. Köök oli sealsamas suures toas ühes nurgas. Selline minivariant. Alguses ehmatasin ara, kuid siis vaatasin, et päris põnev. Omanikud olid kunstiinimesed, sellest tulenevalt ka selline imelik korraldus. Ja lubasid mulle vajadusel kõik mööbli tuua jne jne.

Teine korter oli jälle sarnases kolmekorruliste majade kompleksis. Ja nüüd peate proovima ette kujutada ühte hiina filmi... Välisuks logu, postkast kõrval viltu, värv koorub, ukse korval kuivavad põrandalapid. Läksin sisse, imepeenike koridor ja hollandi treppid (ehk siis kitsad ja järsud) suunavad majasisemusse. üles ja alla (jah - alla!!), vahepeal on avatud korteriuksed, kust hiina mammid huviga valja vaatavad, et mis toimub. Soogilõhnad, pesupotid, pannid igal pool... Trepid muudkui läksid ülespoole sinka-vonka ja salamisi mõtlesin, et põnev küll, kuid kuidas ma siit kontsadel voi kohvriga voi kergelt shvipsis peaksin elusalt alla saama.... Kuid poole trepi peal oli äkitselt uks, ja see oligi mulle pakutav korter. Väga põnev ja ilus korter oli. Vannitoas suur vann, köök, söögituba eebenipuidust lauaga (vähemalt nii paistis), suured aknad vaatega siseõue, kus Kadriorupargi puud... lai voodi ja elutuba ja siis veel poolik pööningukorrus eraldi vannitoaga külaliste jaoks. Ahvatlev.

Ja siis kolmas korter. Välismaallaste kompleksis. Esimesel korrusel. Ikea sisustusega tavaline 2-toaline ühe inimese korter. On olemas turvamees, pesumasin, jõusaal ja ujula.

Mõtlesin ja mõtlesin. Ja tundsin, et võib ju unistada hiinapärasest kohalikust korterist, kuid see tähendab ka seda, et kui midagi juhtub, siis olen üksinda... kui midagi katki läheb, siis pean ise vaatama, kuidas parandatud saab... kohalikes korterites läheb tavaliselt ka WC umbe ja seda rõõmu pole küll vaja. Seega valisin kolmanda korteri... turvaline ja praktiline. Omanik on Hong Kongist ja seega räägib ka inglise keelt.

Korter asub kesklinnas, kuid tööle minna jala ei saa. Mõnikord jalutan koju ja siis läheb umbes tund aega. Nagu üteldud, kuulub korteri juurde ka jõusaal. Seal olen täitsa juba mitu korda jooksmas käinud. Tahaks uuesti minna, kuid laupäeval käisin salsat tantsimas ja nüüd on vasak põlv kohe niinii valus, et lonkan lausa. Kes oleks võinud arvata, et merengue tervisele kahjulikuks osutub. Kuid laupäevast tantsu ei kahetse sellegipoolest. Lõbus oli.

Kui üldiselt on olukord natuke harjumatu ja üksildane... Pole kellegagi nalja teha, kellegagi mööduvaid juhtumisi ja situatsioone kommenteerida, hiinlase kiruda, veini juua hoolimata sellest et on alles esmaspäev, pikkadel lõunatel käia jne jne... Laupäeva hommikul ärkan üles ja vaatan ringi ja mõtlen, et mis siis nüüd edasi? Korter on vaikne ja keegi ei küsi, kuidas magasin või mis ma unes nägin.

Kuna te selle teema juba üles võtsite, siis räägin. Eestit näen unes! Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta väliseestlaste sümptomite hierarhias. Arvasin, et kiluvõileva ja Kiigelaulukuuikuga on maksimum saavutatud. Kuid vist mitte. Paar päeva tagasi nägin Kristjanit ja Kristoferi unes - õigemini nagin unes, et olen maal ja hakkan ärkama. Läbi une kuulsin, kuidas poisid köögis juba vanaemaga (emaga) asjatavad. Midagi juhtus, ja Kristjan hakkas nutma, arvatavasti pannkook läks katki vmt ja ema hurjutas, et "mis nüüd siis... " jne. Selline normaalne hommikuaskeldus. Tavaliselt oleksin natuke pahane olnud, sest oli laupäev ja oleksin tahtnud kauem magada.... Kuid siis ärkasin päriselt üles ja korteri vaikus oli valusaks kontrastiks unenäole.

Eile öösel nägin unes, et tegin Vahuriga pättust. Ei mäleta täpselt, mida... kuid midagi me jamasime. Võimalik, et olime Nõgiarus.

Unenäod on lahedad. Täitsa kohe põnev ootamine ja vaatamine... :)

Ümberpöörd!

Kogu meie korrespondents siinses blogis on olnud suhteliselt üleolev. Tunnen selle pärast end natuke halvasti. Miks ainult natuke? Sest ei arva hetkel teisiti, kuid see on pigem kurb kui humoorikas.

See on nende elu. Kasvatavad kanu Shanghai pea tänaval, parseldavad tütreid turul, tantsivad kollektiivselt hiina muusika saatel pargis, hommikune tai-chi ja kilpkonna mahamüümine rikastele söögiks ristteel... See on nende elu ja nad elavad seda oma enda väikesel ja ettekirjutatul kombel. Nad ei tea midagi meist ega meie kommetest. Mis on "õige" või mis oleks parem. Nad lihtsalt püüavad oma elu kuidagi veeta. Võin kritiseerida ja irvitada poliitika ja kommunistliku korra üle, kuid inimene selles on selline, nagu ta on. Võtab parima, mis võtta.

Sama teevad ka Expatid. Käisin pühapäeval Waldorfis brunchil. Ma selle ürituse detailidesse ei lasku. Oli iseenesest tore päev, kuid pärast seda midagi näris kogu aeg. Ja öösel äkitselt koitis – see expattide eluviis ajab südame pahaks. Enamus expatte Shanghais või Aasias saab head palka. Superhead võrreldes kohalikega. Ja siis me tuiskame oma riietes ja parfüümipilves tänavaid mööda, restoranist sisse ja maksame superhindu mittemillegi eest, naerame kõvasti ägedalt zhestikuleerides ning hiinlasi tagarääkides. Samas teame, et see kõik on igavene jama ja kodus ei teeks ega käituks nii kunagi. Kuid siin seda oodatakse ja kohalike imetlus nii restoranis, kui klaasukse taga on normaalne.
Kuid see on rõve.
See teadmine oli natuke kergendus. See pole kunagi mulle siin väga meeldinud. Üks asi on minna sõpradega midagi tähistama – teeme nii, et paneme ilusad riided selga ja läheme fancy-pantsy restorani shampust jooma... OK. See on lõbus. Kuid seda teha lihtsalt sellepärast, et on pühapäev ja olen expat ja seda minust oodatakse.... yak! Tundsin ennast nii halvasti terve päeva ja siiamaani tegelikult. Kuid see oli hea õppetund.
Kuid seda on siin näha igalpool. Expatid arvavad endast väga palju. Ja neile ka lubatakse väga palju. Kindlasti endale ka teadmata, naudin neid pluss-pooli. Kerge on minna vooluga kaasa. Kui seltskonnas kõik räägivaid lugusid hiinlastest, siis tujuga kaasa minnes tahaks ka ju vaimukas olla. Räägid rohkem kui tahaksid. Viis minutit hiljem tunned paha maiku keelel.

Eks me kõik õppime. Loodan, et keegi teine siin julgeb ka nii arvata...

Hiinlased vallutavad maailma?

Kes ütlevad, et hiinlased vallutavad maailma, on järjekordsed „hiina” eksperdid Euroopas, kes hirmuvad nähes Hiina majandustõusu või rahvaarvu, kuid pole raudriide taha näinud rohkem kui 72 tundi.

Küsimused laiale ringile:

Kas on raske suletud (kommunistlikule) riigile luua illusiooni maailmale kui edukast suure majanduskasvuga riigist? Mäletate nõukogude võimu? Hiigelajad! Milline majandus! 5 aasta eesmärgid saavutatud kolme aastaga! Hurraaaaaa!!!!

Kas oleks suuremat tõendust eelmise punkti kohta, kui pakkuda „päästa” Euroopa eurokrahhist? Meil on raha kui raba! Mis siis, et enamus riigielanikest on vibelevad harimatus vaesuses, kuid meie ostame kõik teie, eurooplaste, valgete, arrogantsete laowai võlad ära!

Kui Steve Jobs oma ideega vallutas maailma, kas me oigasime, et ameeriklased vallutavad maailma. Võib ju seda sõnakõlksuna ütelda, kuid kas tõesti mõtlesime sellele hirmuga kui terve rahvuse vallutusrektele? Üks innovaatiline inimene ja idee. Sama võib ütelda Zuckerbergi ja Facebooki kohta jne. See kõik on hoopis kiidukõne Silicon Valley haridusele ja innovaatilisele kliimale. Või kui Skype loodi, olime uhked eesti esindajate üle. Kuid kas mõtlesime, et nüüd vallutame maailma?

Kindlasti on Hiina massi arvestades ka innovaatilisi, viisakaid ja mõtlevaid inimesi. Need on üksikinimesed, kellel võivad olla ideed ja visioon ja ratsionaalne lähenemine tööle. Kui neil on mõtteid ja need jõuavad maailma, siis ärme palun satu paanikasse! Tervitame neid kui indiviide, kes on kõikide asjaolude kiuste tõusnud. Nagu õied savises porimülkas. See on ilus ja märkan ja vaatan neid imetlusega. See „teeb mu päeva” (makes my day), kui kohtan hiinlast, keda näen väljendamas neid sümptomeid. Siiralt.

Hiinlased, kui rahvus, ei valluta maailma. Neil on raskusi enda toitmisega. Iga välismaa firma, kes nendega koostööd on teinud, väldiks seda tulevikus iga hinna eest. Ja ühel hetekl kaalub kõik see absurdsus üle näilise odava tööjõu loosungi. Sest tuues firma odava tööjõu eesmärgil Hiina, taotleme ju kasumit ja efektiivsust. See on meie eesmärk ja mõtlemine. Kuid kohatav bürokraatia ja enamuse kohalike absurdsus ja ebaviisakus hoiab tagasi igasuguse otsuse rakendamise ja seega kaotame väärtuslikku aega ja seega kasumit. Ja ärme üldse räägigi kvaliteedist.

Nagu aru saite, madalseis Hiinas. Veel 358 päeva jäänud ja tunne on nagu oleks möödunud juba nädalaid saabumisest kolmapäeva hommikul. Kui keegi vanemast põlvkonnast veel ütleb midagi sellist, et olen noor ja pole läbi elanud kommunismi, siis hakkan karjuma.

(Postitus tegelikult laupaevast. Madalseis on moodunud.)

Telefonile tulid triibud ja see oli nii ilus ehk kolimine vol 2.

Kogu see eelmine krempel toimus tegelikult eelmise reede öösel. Ehk praeguseks – kaks nädalat tagasi. Nagu üteldud – kolitud me ei saanud. Pühapäeva hommikul ärkasime üles ja läksime jälle tööle. Tuli vaadata, et kõik ikka toimib ja, et tibud ennast juhtmetesse mässituna liiga halvasti ei tunne. Ega palju ei saanudki teha, kuid midagi muud ka polnud teha. Süda oli raske ja mure suur.
IT poisid lubasid, et saame kolida kolmapäeval. See tundus kohutavalt kaugel ja ilmvõimatu. Kõnekeskus ei saa olla halvatud neli päeva. See pole lihtsalt võimalus!!!! Päevaga toob meie kontor sisse miljon RMB-d ehk tunniga kaotame 2000 USD (arvesse võttes ka, et enamusele kõnedele suutsime oma ajutiste tööpostidega juhtmerägastiku otsas vastata). Seega tik-tak-tik-tak. Iga sekund maksab, iga minut maksab – ja nüüd raagime neljast päevast. Kuidas keegi meie ängist aru ei saa!!!????
Kui silme eest mustus taandus, siis jõudis kohale, et mis siis ikka... ei saa midagi parata... kolmapäev siis.

Koordineerime jälle kõik osapooled kolmapäevaks kohale. Ookeanitagused inimesed siunavad meid ja näitavad iseloomu. See ajab meid veelgi rohkem vihale, sest meil on paanika ja ükski töökirjeldus ei kata seda, mida praegu töösse investeerime. Muretseme ja oleme alati valmis olekus ja mõtleme, kuidas ainult saaks....

Kui aeg lähemale tuli, siis selgus, et kolmapäevaks ei saa internet tööle. Hiina telekommunikatsioonihiiglane ei viitsi lihtsalt 2 meetrit juhet meie jaoks punktist A punkti B vedada.

Sügavalt hingame sisse ja välja. Pisar on kurgus. Meid ei süüdistata ühelgi kontinendil. Ameerika ülemused elavad kaasa ja soovivad jõudu.
Katse planeeritud neljapäevaks. Siis peaks kõik korras olema. Krissu näitas iseloomu ja karjus oma vaiksel moel. Nüüdseks teame, et meie interneti teenusepakkuja firma GM oli pakkunud altkäemaksu kõigile, kes vastu võtsid ja nende juures, kes ei tahtnud vastu võtta, istuti lihtsalt füüsiliselt kõrval, kuni templid alla panid.
Jälle koordineerime. Kui kontinendi kaugusel olevad IT mehed kes sisevõrgu pidid püsti panema, pööritasid silmi meie esimese kolimise peale, siunasid teise kolimise peale, siis kolmanda plaani jaoks pidi kogu regioon neid paluma, anuma ja tänama. Nad pakuvad meile teenust, mille eest maksame. Tõesti – aitäh, poisid!!!
Neljapäeva õhtul peale tööpäeva lõppu panime juhtmed jälle kokku, naeratasime oma tibudele (sest nende ees ei saa ju niutsuda) ja mehed tulid, et serverit kokku panna. Kuna kõik paistis minevat hästi, siis tegime Krissuga diili. Mina lähen magama, tulen kaheksaks tagasi, et veenduda, et kõik tibud pääsevad kontorisse ja telefonid töötavad jne (sest lubati, et kõik saab korda ja asi on tundides...). Krissu jälgib, et server saab ülesse ja siis tunni aja pärast tuleb ka koju.

Mina jõudsin poole üheks koju ja heitsin magama. Hommikul tõusin – Krissu uks oli ikka lahti ja tema polnud koju veel jõudnud. Asi ei tõotanud head...
Läksin tööle. Süsteeme polnud tööle saadud. Viga täpselt veel ei teatud. Internet töötas, kuid viga oli milleski muus. Tibud tulid tööle, kuid midagi teha ei saanud. Saime meilidele vastata. Kuid telefonid ei töötanud. Kõik oleme tööl, IT poisid pole ka maganud ja teevad eilsest alates tööd. Telefonikõned, mõismatud pikad jutuajamised.... ja meie istume ja ootame. Kell tiksub... üheksa... kaksteist....kolm.... viis....
Pöördusime ilma igasuguse irooniata suuremate võimude poole ja lugesime Meie Isa Palve. Sõnad olid meeles. Mina lubasin tolerantsemaks muutuda kõikide hiinlaste suhtes ja Kristiina lubas armastada ligimest. Tõesti – seda kõike ilma muigeta.
Kaheksa hakkasid telefonid tööle. Pisar tuli silma kergendusest ja rõõmust. Ka tibudel oli hea meel – sai jälle oma tööd teha.
Jõudsime kümneks koju. Tegime dringid, millest poole ära jõime, sest uni tuli peale... Ja uni oli magus.

Lapsesuu

Mõtlesime kunagi, et oleks tore teha raadiosaade, mille ajal võib küsida rumalaid küsimusi. Teate – tegelikult mitte keegi pole nii tark kui ta paistab, või siis soovib paista. Me kõik püüame näida... ja kui rumal küsimus esitatakse, siis pööritab silmi nagu igaüks, ise teadmata vastust. Professor ei pruugi aru saada, kuidas moos kommi sisse saab ja mehhaanik ei mõista, kuidas excelise keskmist arvutada...
Kristiinal (Kristiina Esimene) on alati olnud palju küsimusi. Ja nüüd on Kõigevägevam saatnud meile Taavi külla. Ja ta teab kõike, mida üks Kristiina Esimene alati küsida on soovinud – kust tuleb silo? Kas lehmad istuvad ka? Kas nad haigeks jäävad? Kui palju ja kui tihti neid lüpsma peab? Kas nad abi vajavad, et uuesti tiineks jääda? Mitu pulli on vaja? Kas neil külm ka on? Kuidas tehakse juustu? Kui kaua üks lehm võib sünnitada? Mis hooajal nad rasedaks jäävad? Kuidas reguleerida pulli käiku? Kui suur peab olema muruplats suvel ja talvel, et lehmad söönuks saavad? Kui kaua vasikas piima tahab? Kui kiiresti vasikas jalule saavad? Kas lehmad sõbra ära ka tunnevad? Kas võib uskuda, et lammastest saavad lõpuks pilved?
Mina olen alati jäänud nende vastustega kimpu. Kuid nüüd on kohe selgus majas.

43 tundi minu elust... ja pea iga minut ärkvel

Minu eelmine hommik (reede) algas nagu ikka tööleminekuga. Kuigi natuke hilisemaga nagu tavaliselt, sest teada oli, et öö tuleb pikk.... Jõudsime tööle ja seal algas korraldamine ja pakkimine. Kes on kunagi kontorit kolinud, teab, et see pole lihtsalt see, et pakime ja läheme. Tuleb tagada kõnede vastuvõtt ja järjestikune kolimisplaan – kus inimesed istuvad,mida saab enne kolida kui teisi asju jne jne. Pakkisime terve päeva, roomasime maas, tõmbasime igasuguseid juhtmeid ja monitore välja jmt.

Kella üheksa paiku hakkasid saabuma ka palgatud abilised. Neid oli kahte sorti – olid need, kes tohtisid kolida tehnikat ja need, kes tohtisid kolida mööblit. Jälle korraldamine. Ja sul on väikeses ruumis korraga äkitselt umbes 20 hiina meest, kes ei mõista inglise keelt. Nii et korralda aga! Täielik kolimisalgus, ehk siis serveri liigutamine oli planeeritud alates kella üheteistkümnest õhtul, sest siis lõpetame ametlikult tegevuse.

Kümne paiku tuli esimene ohumärk uuest kontorist, et China Telecom on lõiganud läbi meie interneti ühenduse. Ja seetõttu pole internetti ja pole mõtet olnud kohale kutsuda mehed, kes ühendavad meid omakorda teenusepakkujaga või mehed, kes liigutavad meie serverit või mehed, kes panevad üles VPN-i ehk ühenduse meie Hiltoni perekonnaga. Samal ajal olid IT patsiga mehed ühenduses nii Euroopas, Indias kui ka Dallases. Kõik olid minekuvalmis, välja arvatud China Telecom.

Kella üheteistkümneks oli meil vanas kontoris alles neli lauda, mida me ei nõustunud liigutama juhul kui ei tule mingi positiivne noot uuest kontorist, et internet on olemas ja serverit on üleüldse mõtet liigutada. B-variandi puhul oleks meil siis vähemalt neli lauda, millega kõnedele vastata. Meiega koos ootasid ka umbes viis mööblikolijat ja viis tehnikakolijat. Ja kell tiksus. Pange tähele, et kõikide nende IT meeste kohalolek oli tellitud ja maksis raha. All ootas veoauto tiksuva taksomeetriga. Ühed püüdsid üles panna internetiühendust ja ülejäänud ootasid. Ja meie ootasime. Ja Krissule tuli järjest meile Euroopa IT posistelt, et mis on update. „need an update in 20 minutes”, „must have update in 10 minutes, my working day is finishing” jne. Viimane pani meid eriti silmi pööritama, sest meil oli selleks ajaks pool üks öösel. Ja ikka ootasime.

Mina käisin tühjas kontoris edasi-tagasi (kui välja arvata ootavaid hiina kolimismehi) ja Krissu käis suitsetamas. Vahepeal tulid ka meeldivad kirjad teistelt IT meestelt, et meie kavatseme nüüd iga hetk lahkuda, sest internet ei tööta ja kas sa aru ka saad, et sa maksad selle eest lisa.... ja meie ootasime. Ei saanud midagi muud teha.

Kahe paiku tuli meie mehelt uuest kontorist teade, et internet nüüd tööle ei hakka enne kolmapäeva. Seega ei tasu pingutada. See tähendab tuhandeid kaotatud kõnesid ja kui iga kõne toob keskmiselt sisse 100 USD, siis kõik see kaotatud raha... Pluss veel jama – mis me nüüd teeme. Pidime alustama 30 tunni pärast tööd uues kontoris ja nüüd ei alusta enne nelja päeva. Kõike seda peab kordama kolmapäeva öösel uuesti! Unustagem lisamaksud, kuid kuidas me seda suppi sööme hotellide ees, kellele oleme müünud teenust ja lubadust imelistest tehnilistest lahendustest... Fakt, mida pidime ka arvesse võtma, oli see, et meil polnud uue kontori võtit. Seal nüüd pea kogu meie tehnika, mehed lahkumas ja meil/neil ei mingit võtit.

Mina läksin sinna, mehed lahkusid ja kell oli kolm. Krissu ja IT poisid pidasid samaaegselt nõu vanas kontoris. Poole nelja paiku jõudis Krissu uude kontorisse. Me ei saanud sealt lahkuda. Uus tehnika kohal ja lukku uksel ei saa lukustada. Kontor sellises poolvalmis olukorras – kile vaibal maas, pakendid, tolm igalpool jne jne.... Kuid mis teha. Ehitajad tulid alles kell 8 hommikul. Seega viis tundi ootamist. Rääkisime Krissuga plaanid läbi ja proovisime und saada. Laotasime maha pakendipaberit ja heitsime sinnasamasse pikale. Muidugu und ei tulnud. Hirmus külm oli ja nälg... Ütlen ausalt – nutt tuli kurku. Tahtsin meremehe kombel vanduda ja minema tulla...

Meie plaan oli/on selline, et vahepealseteks päevadeks toome tagasi (ehk siis enne oli spetsiaalselt palgatud tehnika mehed, kes liigutasid meie monitore ja juhtmeid ühes kontorist teise, siis nüüd plaanisime vajaliku lihtsalt seljakotti panna ja liigutada tagasi. Pange ka tähele, et Hiinas on igaks selliseks liigutuseks vaja templiga luba. Meil oli sinna liigutamiseks küll tempel, kuid seljakotis lihtsalt tagasi toomiseks küll mitte....)

Tegin esimese raksu kell seitse. Koordineerisin samas kogu tegevuse meie kolmekümne agendiga, kellele oli ainult 10 tundi tagasi antud hoopis teistsugused instruktsioonid. Seejärel tulime korra koju, et näiliselt und saada....

„Magasime” kaks tundi ja läksime kontorisse tagasi 12.30. Smuugeldasime veel jama majja sisse ja panime tööjaamad püsti. Ja see pole midagi enesestmõistetavat! Kõnekeskuse töökoha ülespanemine võtaks igal normaalsel naisterahval silmade eest kirjuks. Iseenesest selles pole midagi ultra keerulist, kuid see ainult seetõttu, et oleme pärit Ida-Euroopast. Siinkohal sooviksin teha sügava kummarduse oma venna Vahuri ees, kellega üles kasvasin. Madalast peale õpetati mind videomakke, stereod, telekat jmt ühendama....

Igastahes, jälle roomasime dressides põrandal ringi. See võttis aega umbes neljani. Mõistsime, et meil natuke jama nüüd majas. Külalised tulevad õhtul juba kaheksaks (Krissu ise räägib, miks pidu oli) ja meil veel kodus ja poeski käimata. Mina sõitsin siis poodi mahla jmt tooma (alkohol ja söök oli meil ette ostetud. – Vähemalt nii targad olime).

Jõudsin viieks koju, tegin ettevalmistusi peoks ja siis jõudsin teha ka sümboolse uinaku. Krissu jõudis toitutega kogu poole seitsmeks. Kiirdušš ja külalised ükse taga olidki. Peo teemaks oli Venemaa. Seega vene toit ja viin. Viina toodi ohtralt ja kogu aeg külas vene muusika nagu näiteks minule siiamaani müstiliseks olnud bändis Akvaarium ja Zemfira... Pidu oli tore. Meie oma kamp, nagu sünnipäevalgi. Suhtlesime, kallistasime, naersime ja olime. Ja nüüd on kell pool kolm ja kõik läksid koju.

Pesin nõud (Krissu peab kell 9.30 olema kontoris koosolekul) ja nüüd veel ei tule und. Nii kaua üleval olud mingi X adrenaliini mõjul. Kuidas nüüd magama minna. Kuid meie saaga veel ei lõppe. Seega järgmised neli päeva töötame kui pooletoobised, sest arvuteid ja töökohti pole... Ja palun mõtelge asja tõsidusele – meie teenindame kogu Aasia-Pacific regiooni. Ja me pole operatsioonivõimelised. OK, panime püsti 12 töökohta, millega teenidame ome cluster hotellid ära, kuid midagi muud on võimatu... Loomulikult on meil tehnilisi võimalusi nagu näiteks suunata mõningaid inglisekeelseid kõnesid välja, kuid ikkagi tõsidus jääb..... Seega on ime, et me veel stressis looteasendis niutsuda ei tihu...

Kallistan ja varsti näeme!
Kristiina

Postitus

Kauged tervitused!

Vahepeal on nii palju toimunud ja millestki pole midagi kirjutanud. Mitte seetõttu, et pole midagi ütelda, vaid seetõttu, et päris ilmareporteriks ka ei taha hakata. Igal lool peab olema ikka mingi mõte. Tihti on selleks šokk või huumor. Mõlemat, eriti siiski esimest, jääb vähemaks aja möödudes. Šokk muutub tülpimuseks ja ei taha ju siin kogu aeg isver-susverdada... Hakkate arvama, et olemegi muutunud näismõrdadeks, kes ainult kritiseerivad ja arvavad, et seejuures on kohutavalt vaimukad. Ja huumor – oma nalju on raske edasi anda. Nagu näiteks:

Himma hakkab magama sättima. Võtab laua pealt oma mobiiltelefoni ja lausub endamisi:
„Mis mõtet sellel telefonil. Keegi nagunii ei helista...”
„Mis see tähendab, täna ju helistas üks” kommenteerib Laur. „Ei, see oli üks teine päev”, lisab ise juurde pärast sekundilist mõttepausi.

Ja huumor hiinlaste suhtes on tegelikkus nö magushapu...

Nagu üteldud, palju on vahepeal toimunud. Ei jõua detaile kirja panna, sest see oleks emotsioonitu, kuid kirjutaks positiivsetest hiina inimestest, kellega kohtumine polnud trauma:

Täna oli mul taksjojuht, kes küsis luba, et oma telefonile vastata.

Käisime laupäeval kontserdil. Hiina pianist mängis Beethoveni sonaate. Kontsert toimus väikeses kammersaalis, mis oli suht-koht täis. ¼ oli lapsi! Lastekontserdi atmosfäär oli määrav. Mingi nihelemine ja sahistamine ja kõhimine käis. Kuid selle nõmeduse kõrval oli 1/3 publikust tõsikuulajad. Kohe täiesti tõsiselt. Nägid ja käitusid nii nagu peaks ja olid vaikse sümpaatse olemisega. Oleksin tahtnud kõsida kõigilt luba sõpradeks saada.

Meie sünnipäeval käis ka üks meie hiina kolleegidest Gloria, kes on abielus sakslasega. Igati sümpaatne paar. Hobiks neile kodus šnapsi tegemine. Teevad märjukest kõikidest marjadest ja katsetavad läbi aasta. Nende marjajook läks ka meil väga kaubaks. Jõime ja kiitsime.

Meil teine hiina IT kolleg nimega Harry. Pikka kasvu ja IT olemisega Mmmees. Hiinlane. Ja viskab nalja niimiskole. Samuti ei sülita ta viinapitsi sisse. Kord käis meil töölaua juures külas ja mainis, et külmetus tulemas. Meil oli kohe sahtlis väike Vana Tallinn pakkuda (vihje EASile, et tegeleme siin Eesti reklaamisega pidevalt ja varud hakkavad kokku kuivama!)! Ta siiralt tänas ja tuli natukese aja pärast tagasi ja kiitis taevani. Kell polnud veel kolmgi.

Tegelikult tahtsin täna hoopis Kuala Lumpurist ja Malaisiast kirjutada, kuid ei jõudnud. Postitus hakkab juba üle loetava pikkuse venima ja pole teemaga veel alustanudki. Kuid kõike korraga ei saagi. Homme jälle. Luban!