43 tundi minu elust... ja pea iga minut ärkvel

Minu eelmine hommik (reede) algas nagu ikka tööleminekuga. Kuigi natuke hilisemaga nagu tavaliselt, sest teada oli, et öö tuleb pikk.... Jõudsime tööle ja seal algas korraldamine ja pakkimine. Kes on kunagi kontorit kolinud, teab, et see pole lihtsalt see, et pakime ja läheme. Tuleb tagada kõnede vastuvõtt ja järjestikune kolimisplaan – kus inimesed istuvad,mida saab enne kolida kui teisi asju jne jne. Pakkisime terve päeva, roomasime maas, tõmbasime igasuguseid juhtmeid ja monitore välja jmt.

Kella üheksa paiku hakkasid saabuma ka palgatud abilised. Neid oli kahte sorti – olid need, kes tohtisid kolida tehnikat ja need, kes tohtisid kolida mööblit. Jälle korraldamine. Ja sul on väikeses ruumis korraga äkitselt umbes 20 hiina meest, kes ei mõista inglise keelt. Nii et korralda aga! Täielik kolimisalgus, ehk siis serveri liigutamine oli planeeritud alates kella üheteistkümnest õhtul, sest siis lõpetame ametlikult tegevuse.

Kümne paiku tuli esimene ohumärk uuest kontorist, et China Telecom on lõiganud läbi meie interneti ühenduse. Ja seetõttu pole internetti ja pole mõtet olnud kohale kutsuda mehed, kes ühendavad meid omakorda teenusepakkujaga või mehed, kes liigutavad meie serverit või mehed, kes panevad üles VPN-i ehk ühenduse meie Hiltoni perekonnaga. Samal ajal olid IT patsiga mehed ühenduses nii Euroopas, Indias kui ka Dallases. Kõik olid minekuvalmis, välja arvatud China Telecom.

Kella üheteistkümneks oli meil vanas kontoris alles neli lauda, mida me ei nõustunud liigutama juhul kui ei tule mingi positiivne noot uuest kontorist, et internet on olemas ja serverit on üleüldse mõtet liigutada. B-variandi puhul oleks meil siis vähemalt neli lauda, millega kõnedele vastata. Meiega koos ootasid ka umbes viis mööblikolijat ja viis tehnikakolijat. Ja kell tiksus. Pange tähele, et kõikide nende IT meeste kohalolek oli tellitud ja maksis raha. All ootas veoauto tiksuva taksomeetriga. Ühed püüdsid üles panna internetiühendust ja ülejäänud ootasid. Ja meie ootasime. Ja Krissule tuli järjest meile Euroopa IT posistelt, et mis on update. „need an update in 20 minutes”, „must have update in 10 minutes, my working day is finishing” jne. Viimane pani meid eriti silmi pööritama, sest meil oli selleks ajaks pool üks öösel. Ja ikka ootasime.

Mina käisin tühjas kontoris edasi-tagasi (kui välja arvata ootavaid hiina kolimismehi) ja Krissu käis suitsetamas. Vahepeal tulid ka meeldivad kirjad teistelt IT meestelt, et meie kavatseme nüüd iga hetk lahkuda, sest internet ei tööta ja kas sa aru ka saad, et sa maksad selle eest lisa.... ja meie ootasime. Ei saanud midagi muud teha.

Kahe paiku tuli meie mehelt uuest kontorist teade, et internet nüüd tööle ei hakka enne kolmapäeva. Seega ei tasu pingutada. See tähendab tuhandeid kaotatud kõnesid ja kui iga kõne toob keskmiselt sisse 100 USD, siis kõik see kaotatud raha... Pluss veel jama – mis me nüüd teeme. Pidime alustama 30 tunni pärast tööd uues kontoris ja nüüd ei alusta enne nelja päeva. Kõike seda peab kordama kolmapäeva öösel uuesti! Unustagem lisamaksud, kuid kuidas me seda suppi sööme hotellide ees, kellele oleme müünud teenust ja lubadust imelistest tehnilistest lahendustest... Fakt, mida pidime ka arvesse võtma, oli see, et meil polnud uue kontori võtit. Seal nüüd pea kogu meie tehnika, mehed lahkumas ja meil/neil ei mingit võtit.

Mina läksin sinna, mehed lahkusid ja kell oli kolm. Krissu ja IT poisid pidasid samaaegselt nõu vanas kontoris. Poole nelja paiku jõudis Krissu uude kontorisse. Me ei saanud sealt lahkuda. Uus tehnika kohal ja lukku uksel ei saa lukustada. Kontor sellises poolvalmis olukorras – kile vaibal maas, pakendid, tolm igalpool jne jne.... Kuid mis teha. Ehitajad tulid alles kell 8 hommikul. Seega viis tundi ootamist. Rääkisime Krissuga plaanid läbi ja proovisime und saada. Laotasime maha pakendipaberit ja heitsime sinnasamasse pikale. Muidugu und ei tulnud. Hirmus külm oli ja nälg... Ütlen ausalt – nutt tuli kurku. Tahtsin meremehe kombel vanduda ja minema tulla...

Meie plaan oli/on selline, et vahepealseteks päevadeks toome tagasi (ehk siis enne oli spetsiaalselt palgatud tehnika mehed, kes liigutasid meie monitore ja juhtmeid ühes kontorist teise, siis nüüd plaanisime vajaliku lihtsalt seljakotti panna ja liigutada tagasi. Pange ka tähele, et Hiinas on igaks selliseks liigutuseks vaja templiga luba. Meil oli sinna liigutamiseks küll tempel, kuid seljakotis lihtsalt tagasi toomiseks küll mitte....)

Tegin esimese raksu kell seitse. Koordineerisin samas kogu tegevuse meie kolmekümne agendiga, kellele oli ainult 10 tundi tagasi antud hoopis teistsugused instruktsioonid. Seejärel tulime korra koju, et näiliselt und saada....

„Magasime” kaks tundi ja läksime kontorisse tagasi 12.30. Smuugeldasime veel jama majja sisse ja panime tööjaamad püsti. Ja see pole midagi enesestmõistetavat! Kõnekeskuse töökoha ülespanemine võtaks igal normaalsel naisterahval silmade eest kirjuks. Iseenesest selles pole midagi ultra keerulist, kuid see ainult seetõttu, et oleme pärit Ida-Euroopast. Siinkohal sooviksin teha sügava kummarduse oma venna Vahuri ees, kellega üles kasvasin. Madalast peale õpetati mind videomakke, stereod, telekat jmt ühendama....

Igastahes, jälle roomasime dressides põrandal ringi. See võttis aega umbes neljani. Mõistsime, et meil natuke jama nüüd majas. Külalised tulevad õhtul juba kaheksaks (Krissu ise räägib, miks pidu oli) ja meil veel kodus ja poeski käimata. Mina sõitsin siis poodi mahla jmt tooma (alkohol ja söök oli meil ette ostetud. – Vähemalt nii targad olime).

Jõudsin viieks koju, tegin ettevalmistusi peoks ja siis jõudsin teha ka sümboolse uinaku. Krissu jõudis toitutega kogu poole seitsmeks. Kiirdušš ja külalised ükse taga olidki. Peo teemaks oli Venemaa. Seega vene toit ja viin. Viina toodi ohtralt ja kogu aeg külas vene muusika nagu näiteks minule siiamaani müstiliseks olnud bändis Akvaarium ja Zemfira... Pidu oli tore. Meie oma kamp, nagu sünnipäevalgi. Suhtlesime, kallistasime, naersime ja olime. Ja nüüd on kell pool kolm ja kõik läksid koju.

Pesin nõud (Krissu peab kell 9.30 olema kontoris koosolekul) ja nüüd veel ei tule und. Nii kaua üleval olud mingi X adrenaliini mõjul. Kuidas nüüd magama minna. Kuid meie saaga veel ei lõppe. Seega järgmised neli päeva töötame kui pooletoobised, sest arvuteid ja töökohti pole... Ja palun mõtelge asja tõsidusele – meie teenindame kogu Aasia-Pacific regiooni. Ja me pole operatsioonivõimelised. OK, panime püsti 12 töökohta, millega teenidame ome cluster hotellid ära, kuid midagi muud on võimatu... Loomulikult on meil tehnilisi võimalusi nagu näiteks suunata mõningaid inglisekeelseid kõnesid välja, kuid ikkagi tõsidus jääb..... Seega on ime, et me veel stressis looteasendis niutsuda ei tihu...

Kallistan ja varsti näeme!
Kristiina

Postitus

Kauged tervitused!

Vahepeal on nii palju toimunud ja millestki pole midagi kirjutanud. Mitte seetõttu, et pole midagi ütelda, vaid seetõttu, et päris ilmareporteriks ka ei taha hakata. Igal lool peab olema ikka mingi mõte. Tihti on selleks šokk või huumor. Mõlemat, eriti siiski esimest, jääb vähemaks aja möödudes. Šokk muutub tülpimuseks ja ei taha ju siin kogu aeg isver-susverdada... Hakkate arvama, et olemegi muutunud näismõrdadeks, kes ainult kritiseerivad ja arvavad, et seejuures on kohutavalt vaimukad. Ja huumor – oma nalju on raske edasi anda. Nagu näiteks:

Himma hakkab magama sättima. Võtab laua pealt oma mobiiltelefoni ja lausub endamisi:
„Mis mõtet sellel telefonil. Keegi nagunii ei helista...”
„Mis see tähendab, täna ju helistas üks” kommenteerib Laur. „Ei, see oli üks teine päev”, lisab ise juurde pärast sekundilist mõttepausi.

Ja huumor hiinlaste suhtes on tegelikkus nö magushapu...

Nagu üteldud, palju on vahepeal toimunud. Ei jõua detaile kirja panna, sest see oleks emotsioonitu, kuid kirjutaks positiivsetest hiina inimestest, kellega kohtumine polnud trauma:

Täna oli mul taksjojuht, kes küsis luba, et oma telefonile vastata.

Käisime laupäeval kontserdil. Hiina pianist mängis Beethoveni sonaate. Kontsert toimus väikeses kammersaalis, mis oli suht-koht täis. ¼ oli lapsi! Lastekontserdi atmosfäär oli määrav. Mingi nihelemine ja sahistamine ja kõhimine käis. Kuid selle nõmeduse kõrval oli 1/3 publikust tõsikuulajad. Kohe täiesti tõsiselt. Nägid ja käitusid nii nagu peaks ja olid vaikse sümpaatse olemisega. Oleksin tahtnud kõsida kõigilt luba sõpradeks saada.

Meie sünnipäeval käis ka üks meie hiina kolleegidest Gloria, kes on abielus sakslasega. Igati sümpaatne paar. Hobiks neile kodus šnapsi tegemine. Teevad märjukest kõikidest marjadest ja katsetavad läbi aasta. Nende marjajook läks ka meil väga kaubaks. Jõime ja kiitsime.

Meil teine hiina IT kolleg nimega Harry. Pikka kasvu ja IT olemisega Mmmees. Hiinlane. Ja viskab nalja niimiskole. Samuti ei sülita ta viinapitsi sisse. Kord käis meil töölaua juures külas ja mainis, et külmetus tulemas. Meil oli kohe sahtlis väike Vana Tallinn pakkuda (vihje EASile, et tegeleme siin Eesti reklaamisega pidevalt ja varud hakkavad kokku kuivama!)! Ta siiralt tänas ja tuli natukese aja pärast tagasi ja kiitis taevani. Kell polnud veel kolmgi.

Tegelikult tahtsin täna hoopis Kuala Lumpurist ja Malaisiast kirjutada, kuid ei jõudnud. Postitus hakkab juba üle loetava pikkuse venima ja pole teemaga veel alustanudki. Kuid kõike korraga ei saagi. Homme jälle. Luban!

Tennis koduõues

Esmaspäeval algas Shanghais meeste Rolex Masters Cup tennises. See on iga-aastane üritus ja maailmas igati kuulsust ja tunnustust ärateeninud. Üks võistluse suursponsoritest on ka Shanghai Hilton, seega hotell on hetkel täis kuulsusi nagu Nadal, Ferrer, Tsonga, Murray jne. Kõik teevad hommikuti kõhulihaseid. Ja käivad dressides. Ma saan aru, miks sportlased käivad sel ajal dressides, kuid miks sportlaste kaaskondlased? Ma ei tea, kes nad kõik on, kuid miks vabal ajal ikkagi kanda kahe triibuga adidaseid? SINA ei pea mängima. Isegi mitte treenima ja palli lööma. Parimal juhul pead oma mängijale nõu andma. Miks siis dressid? Hommikul tõused üles, lähed hommikusöögile – miks dressides?

Ok. See selleks. Paolo soovitusel läksime eile matche vaatama. Miks eile? Teooria oli selles, et mida lõpu poole, seda vähem on võimalik näha erinevaid mängijaid. Kolmapäeval alustavad kõik, isegi Nadali-sugused, ja siis on mõistliku hinnaga võimalik neid näha. See meile ka sobis. Tennisekompleksi asukoht on umbes „puu taga metsa kõrval tihnikus”. Sõitsime sinna taksoga tund aega. Kuid kohale jõudsime. Peaväljak on imeilus tehnikaime. Ma polnud kunagi varem tennisevõistlusi näinud, seega kõik oli huvitav. Krissule pakkus mängijatest rohkem huvi ämblik-kaamera, mis nelja juhtmega ühendatult üle terve väljaku suutis katta. Polnud üldse palju rahvast ja see oli positiivne üllatus. Samuti oli vetsus paberit ja müüdi õlut.

Algselt vaatasime Nishikiro ja Tsonga mängu. Kuigi loogikakohaselt oleks pidanud prantslane Tsonga asja võitma, üllatas jaapanlane kõiki ja elasime talle ka kaasa. Ja siis tuli Nadal. Mängis kaasmaallase Garcia-Lopeziga. Loomulikult oli Nadal ilmselgelt parem. Kuid tal oli rohkem probleeme oma pükste kui mänguga. Teooriaid oli erinevaid – kas tal polnud jalas aluspükse või olid need miniskuulsed, sest kogu aeg pidi end kohendama... See oli päris naljakas. Kuid teda see ei häirinud. Ja see nõuab ikka oskust, et hoida vasakus käes (ta vasakukäeline) reketit, paremas kolme palli ja samal ajal kohendada püksivahet. Respekt.

Peale Nadali pidi algama Murray matš, kuid see jäi ära, sest vastane venelane loobus vigastuse tõttu.

Tagasisaamine oli natuke keeruline. Siis toimus selline enampakkumine – taksojuhid tahstid kolmsada tagasisõidu eest. Leidsime erataksojuhi, kes meid kahesaja eest koju tagasi tõi.

Mulje oli väga positiivne ja innustav. Kuid kahjuks ei jaga hiina operaatotid meie innustust, sest telekas näidatakse spordikanalitel selle asemel pokkerit või gümnastikat. See ei vihasta üleüldse. Ja kui nad näitavad, siis näidatakse lähivaateid, sest kes ikka mingit tehnikat või kogu mängu tahab näha. Piisab servija näost.

Vot nii. Üleüldse on väga pikk töönädal olnud. Ametlikult algas töönädal laupäeval, seega oleme nüüd tööl käinud kuus päeva. Väsinud ja oleks tore juba, kui oleks reede.

Nädalavahetus tuleb tihe. Laupäeval lähen ratsamatkale, õhtul Krissu ja konsul Jaaniga mingi Vene restorani avamisele ja pühapäeval on pühapäev. Krissu läheb siis nädalaks Euroopasse, seega jään üksinda. Väike ettekuulutus, mis tulema saab...

P.S. Parendusettepanekud spordiedendamiseks

Tennises pallipoisid võiksid olla 65+ kodanikud.
Kohtunikud vaegnägijad koertega (kes palli tahaksid kätte saada)
Olümpia, paraolümpia kõrval võiks olla kuriolümpia, kus osalejamaadeks Iraak, Liibanon, Venetsueela, Kuuba, Põhja-Korea, Hiina jmt. Doping, vastase sabotaazh ja pommipanek lubatud.

Spidercam mis keerles mooda valjakut ringi, 3D... mehaanikaime!

Vaade pooltyhjale tribyynile, peale mangu loppu.

Nadal voitmas kaasmaalast Garcia-Lopezit.

Huumor reaalsuses

Meile tehti väike märkus, et blogi on muutnud tobedaks. See on osalt tore kommentaar, kuid teiselt poolt, täiesti teadlik meiepoolne teemade valik ja ignoreerimine. Uskuge meid – me pole muutunud seniilseteks ega pentsikuteks, klounideks ega joodikuteks, öölindudeks ega koduperenaisteks. Hommikul läheme tööle ja õhtul tuleme. Nagu teie seal. Miks meie blogi seda ei peegelda?
Kõik see, mis me oleme allolevalt naljatades vihjanud ja sarkastiliselt parodeerinud, on meie igapäevaelu päästerõngas. Kui kaotad huumorisoone selle suhtes, mida ümberringi näed (alates nuudlitest tänavanurgal kuni nälgivate anuvate naeratavate lasteni turismiobjekti läheduses, edasi minnes pugevate kolleegide või äripartnerite ja alluvateni, kellest kunagi ei saa aru, kas tegemist võltsi või tõese lause-või tundepuhanguga...) siis pole Hiina elu enam talutav.

Siin on niivõrd palju mida kritiseerida, või mis käib niivõrd pinda, et peab keskenduma sügavalt hingamisele, et mitte plahvatada. Samuti iga Hiina „ekspert” Eestis ajab harja punaseks, sest enamus nendest pole igapäevaselt pidanud palkama-treenima-vastutama otseselt tulemuste eest-vallandama hiinlasi, ja ega elama igapäevaselt Hiinas ilma 24 tunni tõlkija teenuseta. Nad ei tea midagi. Nad on lapsed. Ja kõike seda me siin märkame ja see ajab marru.

Me võiksime iga ülaloleva mõtte jaoks kirjutada üleoleva postituse. Kuid kas seda me tahtsime? See pole meie blogi eesmärk. Nagu üteldud, seda frustratsiooni tunneme nagunii. See on selge sõnadeta. Kuid kui suudame selle naljaks pöörata, siis on veel asi korras. Kui suudame kirjutada veinivuntsidest ja näha naljakaid kommentaare ja situatsioone, oleme veel normaalsed. Kui teile see nii ei tundu – fine by me. Meie elame selle järgi, et ükskõik, mis tasakaalustab seda hullust ja ebanormaalsust, on õigustatav. Ja kui teie mõista, siis pole meie mure. Te pole elanud Hiinas.

Eesti Maja majareeglid

Meie korterit on tituleeritud austusväärse sildiga „Mitte-ametlik Eesti Maja Shanghais”. Siin on tube priiks ööbimiseks ja alati on külmkapis leida alkoholi. Kuid kõigile Shanghaisse tulnutele – siin on meie majareeglid. Võtke neid tõsiselt, või muidu leiate end ukse tagant.

Meie majas EI
1. Kommenteerita manustatud veinikoguseid.
2. Räägita, kui super-hüper-mega vahva on elada Hiinas ja kuidas hiinlased on ikka nii isver-susver võrratud!
3. Kommenteerita söögikoguseid.
4. Räägita tõsise ilmega CCTV5 uudistest.
5. Ole patt kanda punase veini vuntse.
6. Ole patt jõuda tööle kella poole kümneks.
7. Ole patt rääkida terve õhtu tööasjadest ja minna voodi läpakaga juhuks kui keegi ameerika ülemustest kirjutab.
8. Halvustata Olav Ehalat, Propellerit või Singer Vingerit.
9. Ütelda ei kiluvõileivale ja pitsile viinale.
10. Ülistata „Hiina eksperte” Eestis, kes on korra käinud Hiinas.

Sünnipäevalaud (nagu äke)

Ood

Keset lärmi ning lõhna,
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.

Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...

Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...

Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...

Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.

Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...

Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema

Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...

PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”