Puhkus Eestis

Taifuun

Tere,
Hao jiu bu jian! ehk siis "long time no see..."

Otsustasin, et ikka peab natuke edasi kirjutama. Kasvoi logi huvides, muidu laheb meelest ara, mis emotsioone siin kogetud on.

Kolmapaeval oli taifuun. No mitte paris selline, nagu uudistest naeme, kus katused lendavad, kuid ikkagi piisav, et tekitada emotsioone. Hommikul tundus, et lihtsalt tuuline ja vihmane - ei midagi hullu. Tulin normaalselt taksoga toole. Louna ajal oli vihm nii tugev, et kuidagi ei tahntud oue lounat otsima minna. Ja aina hullemaks tundus nagu minevat. Ja siis hakkas juba igalt poolt teateid tulema, et soovitame inimestel koju hakata minema, sest kes teab, kuidas ohtul enam saab. Selliseid soovitusi tuli mitmeid ja paralleelosakond panigi asjad kokku ja hakkasid koju minema. Siis hakkas ka mul sabatutt natuke varisema. Et akki peaks oma tibudega ka midagi ette votma. See ju kasvoi psuhholoogiliselt vajalik - naevad ja kuulevad, et ohuteated on ja kolleegid lahevad ohutuse nimel koju ja mina siis sunnin neid "ohtlikes" tingimustes tootama... Pole vist paris moistlik.

Seega korraldasin asju natuke ringi ja hakkasin osasid inimesi koju laskma. Kuid siis valja vaadates tundus, et parem karta kui kahtseda. Office tuleb kinni panna. Hirm hakkas nende alakaaluliste tibude parast  - kivi tuleb tasku kaasa anda, et tuul ara ei viiks. Saatsin hotellidele teate valja, et vabandust vaga, kuid meie paneme ennast nuud kinni.

Ja siis tulid paeva ullatused:
1. Meie korval asub Waldorf hotell, keda ka teenindame. Nad kohe reageerisid minu kirjale ja pakkusid ohtusele vahetusele tasuta tuba. Kujutate ette! Ma kull ei kujutanud... Heategu puhtast sudamest??
2. Hotellid saatsid meile teateid, et olge ettevaatlikud ja saame aru jne jne jne. Nii armas.
3. Kui ma koju hakkasin minema, siis polnud loomulikult taksosid enam tanavatelt. Ainult tuul ja vihm. Seega kondisin koju. Muidugi olin ma esimese sekundiga labimarg. Kuid siis pole enam vahet. Vahepeal tekkis kondimisega raskusi voi oigemini vastupidi - tuul oli tagant, seega samm nagu kiirenes tahtmatult. Kuid ullatus oli see, et kojumineku ajal umbes kolm tundmatut hiinlast tulid abi pakkuma, et siis "jagame vihmavarju". Kuna olin labimarg, siis polnud enam vahet. Kuid taitsa tulid ise pakkuma. Nii armas...

Kuid siis joudsin koju. Laksin kohe dushi alla ja riided laksid kuivatisse.

Paha selle asja juures oli see, et kuna sellist ilma lubati ka jargmiseks paevaks, siis tuhistasin oma Macau hommikuse lennu. Ja hommikul oli taitsa ok ilm... Kuid kust mina pidin seda teadma...? Nii et Macausse soidan jargmine nadal.

Nadalavahetuseks lubab jalle vihma. Kas pole tore see....

Kuidas Shanghais üks maja ümber kukkus....

Juhtus 2 aastat tagasi Shanghais: Asja Point: They built 13 stories on grade, with no basement, and tied it all down to hollow pilings with no rebar.

First, the apartment building was constructed

Then the plan called for an underground garage to be dug out. The excavated soil was piled up on the other side of the building.

Heavy rains resulted in water seeping into the ground..

The building began to shift and the concrete pilings were snapped due to the uneven lateral pressures. The building began to tilt.... and CrashBoomBam!

Avastus: mis on puudu Hiinas?

Kõik meie postitused on olnud nähtustest, mida varem Euroopas ei kohanud ja seega siin on tekitanud kerget (negatiivset) elevust. Proovin mõtelda vastupidiselt... Mida POLE kunagi Hiinas veel näinud:

Pole kunagi näinud, et noored hängivad kuskil tänaval ja/või jõlguvad niisama. See avastus tuli mul paar päeva tagasi, kui kõndisin õhtul tennisest koju. Nägin, et vastu jooksevad kaks ülemeelikut välismaist poissi. Umbes 12-aastased. Ja paugutavad paukpadrunitega mängupüsse. Ja üks tõstis püssi minu poole ja "tulistas". Ise ehmatas ka natuke ara, kui aru sai, mis tegi. Olin natuke ehmunud, sest selles zhestis on midagi kurjakuulutavat. Ja siis sain aru, et sellist (taolist) stseeni pole varem siinmail tunnistanud.

Rohkem ei tulegi praegu midagi ette... Kristiina I - on midagi sinu poolt?

Olukorrast Shanghais

Oleks vist aeg anda väike ülevaade, mis on toimunud ja mis Kristiinade asukoht ja situatsioon on. Seda informatsiooni oleme edastanud siin möödaminnes ja lausete vahepeal.

Mina olen nüüd Hiinas üksinda. Ehk siis ilma Kristiinata ehk nagu Kati ilma karuta. Olen tegelikult karuta olnud juba detsembri teisest nädalast alates, kuid vahepeal olid jõulud ja siis ei saanud nagu aru. Kuid jaanuari alguses naasesin kodulinna Shanghaisse ja nüüd olen siis täiesti iseseisev.

Kohe tuli uuel ametipostil selg sirgeks lüüa ja samaaegselt ka uut elamispinda otsida. Sellega läks finantsiliselt jälle keeruliseks, sest meie HR ja Finantsosakond pole just väga toetavad. Ja makseid tehakse kord kuus - katsu siis uut korterit leida ja kui deposiidi voi üüri kohta küsitakse, siis lubad tulevikuks pudrumägesid kokku.

Igastahes kolm päeva pärast naasemist oli juba nutuvõru umber suu ja Hiina bürokraatlikkus ja inimeste ebasõbralikkus olid karika ääreni täitnud. Kuid siis tuli jälle järgmine paev ja oli vaja asjadega edasi minna.

Käisin kolme korterit vaatamas. Mõtlesin, et oleks huvitav... otsiks midagi autentset ja hiinapärast.

Esimene korter oli kolmekorruliste majade kompleksis ja väga kohaliku olemusega. Majade vahel kitsad teekesed, mida täitsid jalgrattad, kuivav pesu, suured potililled jmt. Väga põnev. Jõudsime suurte kahe poolega usteni. Ja siis ütles maakler, et see nüüd ongi sinu välisuks. Ahah. Sisse minnes tuli väike avatud (värskes õhus) esik ja siis jälle suured kahemeetrised verandataolised klaasist uksed. Astusin üle läve ja olingi korteris. Alguses ei saanud aru, et kas see nüüd ongi juba korter või? Olin kohe suuuuuuures toas, umbes 3 meetrit kõrge, tavaline tänava kivipõrand, üks sein poolikult raamitud telliskivine, antiiklaud toolidega. Oli nagu galerii. Vannituba oli meelega rustikaalne, kuid aken pisike ja vaatega kooliõue (hmm?). Magamistuba oli pime ja madal, aknad poolenisti kinnimüüritud. Köök oli sealsamas suures toas ühes nurgas. Selline minivariant. Alguses ehmatasin ara, kuid siis vaatasin, et päris põnev. Omanikud olid kunstiinimesed, sellest tulenevalt ka selline imelik korraldus. Ja lubasid mulle vajadusel kõik mööbli tuua jne jne.

Teine korter oli jälle sarnases kolmekorruliste majade kompleksis. Ja nüüd peate proovima ette kujutada ühte hiina filmi... Välisuks logu, postkast kõrval viltu, värv koorub, ukse korval kuivavad põrandalapid. Läksin sisse, imepeenike koridor ja hollandi treppid (ehk siis kitsad ja järsud) suunavad majasisemusse. üles ja alla (jah - alla!!), vahepeal on avatud korteriuksed, kust hiina mammid huviga valja vaatavad, et mis toimub. Soogilõhnad, pesupotid, pannid igal pool... Trepid muudkui läksid ülespoole sinka-vonka ja salamisi mõtlesin, et põnev küll, kuid kuidas ma siit kontsadel voi kohvriga voi kergelt shvipsis peaksin elusalt alla saama.... Kuid poole trepi peal oli äkitselt uks, ja see oligi mulle pakutav korter. Väga põnev ja ilus korter oli. Vannitoas suur vann, köök, söögituba eebenipuidust lauaga (vähemalt nii paistis), suured aknad vaatega siseõue, kus Kadriorupargi puud... lai voodi ja elutuba ja siis veel poolik pööningukorrus eraldi vannitoaga külaliste jaoks. Ahvatlev.

Ja siis kolmas korter. Välismaallaste kompleksis. Esimesel korrusel. Ikea sisustusega tavaline 2-toaline ühe inimese korter. On olemas turvamees, pesumasin, jõusaal ja ujula.

Mõtlesin ja mõtlesin. Ja tundsin, et võib ju unistada hiinapärasest kohalikust korterist, kuid see tähendab ka seda, et kui midagi juhtub, siis olen üksinda... kui midagi katki läheb, siis pean ise vaatama, kuidas parandatud saab... kohalikes korterites läheb tavaliselt ka WC umbe ja seda rõõmu pole küll vaja. Seega valisin kolmanda korteri... turvaline ja praktiline. Omanik on Hong Kongist ja seega räägib ka inglise keelt.

Korter asub kesklinnas, kuid tööle minna jala ei saa. Mõnikord jalutan koju ja siis läheb umbes tund aega. Nagu üteldud, kuulub korteri juurde ka jõusaal. Seal olen täitsa juba mitu korda jooksmas käinud. Tahaks uuesti minna, kuid laupäeval käisin salsat tantsimas ja nüüd on vasak põlv kohe niinii valus, et lonkan lausa. Kes oleks võinud arvata, et merengue tervisele kahjulikuks osutub. Kuid laupäevast tantsu ei kahetse sellegipoolest. Lõbus oli.

Kui üldiselt on olukord natuke harjumatu ja üksildane... Pole kellegagi nalja teha, kellegagi mööduvaid juhtumisi ja situatsioone kommenteerida, hiinlase kiruda, veini juua hoolimata sellest et on alles esmaspäev, pikkadel lõunatel käia jne jne... Laupäeva hommikul ärkan üles ja vaatan ringi ja mõtlen, et mis siis nüüd edasi? Korter on vaikne ja keegi ei küsi, kuidas magasin või mis ma unes nägin.

Kuna te selle teema juba üles võtsite, siis räägin. Eestit näen unes! Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta väliseestlaste sümptomite hierarhias. Arvasin, et kiluvõileva ja Kiigelaulukuuikuga on maksimum saavutatud. Kuid vist mitte. Paar päeva tagasi nägin Kristjanit ja Kristoferi unes - õigemini nagin unes, et olen maal ja hakkan ärkama. Läbi une kuulsin, kuidas poisid köögis juba vanaemaga (emaga) asjatavad. Midagi juhtus, ja Kristjan hakkas nutma, arvatavasti pannkook läks katki vmt ja ema hurjutas, et "mis nüüd siis... " jne. Selline normaalne hommikuaskeldus. Tavaliselt oleksin natuke pahane olnud, sest oli laupäev ja oleksin tahtnud kauem magada.... Kuid siis ärkasin päriselt üles ja korteri vaikus oli valusaks kontrastiks unenäole.

Eile öösel nägin unes, et tegin Vahuriga pättust. Ei mäleta täpselt, mida... kuid midagi me jamasime. Võimalik, et olime Nõgiarus.

Unenäod on lahedad. Täitsa kohe põnev ootamine ja vaatamine... :)

Ümberpöörd!

Kogu meie korrespondents siinses blogis on olnud suhteliselt üleolev. Tunnen selle pärast end natuke halvasti. Miks ainult natuke? Sest ei arva hetkel teisiti, kuid see on pigem kurb kui humoorikas.

See on nende elu. Kasvatavad kanu Shanghai pea tänaval, parseldavad tütreid turul, tantsivad kollektiivselt hiina muusika saatel pargis, hommikune tai-chi ja kilpkonna mahamüümine rikastele söögiks ristteel... See on nende elu ja nad elavad seda oma enda väikesel ja ettekirjutatul kombel. Nad ei tea midagi meist ega meie kommetest. Mis on "õige" või mis oleks parem. Nad lihtsalt püüavad oma elu kuidagi veeta. Võin kritiseerida ja irvitada poliitika ja kommunistliku korra üle, kuid inimene selles on selline, nagu ta on. Võtab parima, mis võtta.

Sama teevad ka Expatid. Käisin pühapäeval Waldorfis brunchil. Ma selle ürituse detailidesse ei lasku. Oli iseenesest tore päev, kuid pärast seda midagi näris kogu aeg. Ja öösel äkitselt koitis – see expattide eluviis ajab südame pahaks. Enamus expatte Shanghais või Aasias saab head palka. Superhead võrreldes kohalikega. Ja siis me tuiskame oma riietes ja parfüümipilves tänavaid mööda, restoranist sisse ja maksame superhindu mittemillegi eest, naerame kõvasti ägedalt zhestikuleerides ning hiinlasi tagarääkides. Samas teame, et see kõik on igavene jama ja kodus ei teeks ega käituks nii kunagi. Kuid siin seda oodatakse ja kohalike imetlus nii restoranis, kui klaasukse taga on normaalne.
Kuid see on rõve.
See teadmine oli natuke kergendus. See pole kunagi mulle siin väga meeldinud. Üks asi on minna sõpradega midagi tähistama – teeme nii, et paneme ilusad riided selga ja läheme fancy-pantsy restorani shampust jooma... OK. See on lõbus. Kuid seda teha lihtsalt sellepärast, et on pühapäev ja olen expat ja seda minust oodatakse.... yak! Tundsin ennast nii halvasti terve päeva ja siiamaani tegelikult. Kuid see oli hea õppetund.
Kuid seda on siin näha igalpool. Expatid arvavad endast väga palju. Ja neile ka lubatakse väga palju. Kindlasti endale ka teadmata, naudin neid pluss-pooli. Kerge on minna vooluga kaasa. Kui seltskonnas kõik räägivaid lugusid hiinlastest, siis tujuga kaasa minnes tahaks ka ju vaimukas olla. Räägid rohkem kui tahaksid. Viis minutit hiljem tunned paha maiku keelel.

Eks me kõik õppime. Loodan, et keegi teine siin julgeb ka nii arvata...

Hiinlased vallutavad maailma?

Kes ütlevad, et hiinlased vallutavad maailma, on järjekordsed „hiina” eksperdid Euroopas, kes hirmuvad nähes Hiina majandustõusu või rahvaarvu, kuid pole raudriide taha näinud rohkem kui 72 tundi.

Küsimused laiale ringile:

Kas on raske suletud (kommunistlikule) riigile luua illusiooni maailmale kui edukast suure majanduskasvuga riigist? Mäletate nõukogude võimu? Hiigelajad! Milline majandus! 5 aasta eesmärgid saavutatud kolme aastaga! Hurraaaaaa!!!!

Kas oleks suuremat tõendust eelmise punkti kohta, kui pakkuda „päästa” Euroopa eurokrahhist? Meil on raha kui raba! Mis siis, et enamus riigielanikest on vibelevad harimatus vaesuses, kuid meie ostame kõik teie, eurooplaste, valgete, arrogantsete laowai võlad ära!

Kui Steve Jobs oma ideega vallutas maailma, kas me oigasime, et ameeriklased vallutavad maailma. Võib ju seda sõnakõlksuna ütelda, kuid kas tõesti mõtlesime sellele hirmuga kui terve rahvuse vallutusrektele? Üks innovaatiline inimene ja idee. Sama võib ütelda Zuckerbergi ja Facebooki kohta jne. See kõik on hoopis kiidukõne Silicon Valley haridusele ja innovaatilisele kliimale. Või kui Skype loodi, olime uhked eesti esindajate üle. Kuid kas mõtlesime, et nüüd vallutame maailma?

Kindlasti on Hiina massi arvestades ka innovaatilisi, viisakaid ja mõtlevaid inimesi. Need on üksikinimesed, kellel võivad olla ideed ja visioon ja ratsionaalne lähenemine tööle. Kui neil on mõtteid ja need jõuavad maailma, siis ärme palun satu paanikasse! Tervitame neid kui indiviide, kes on kõikide asjaolude kiuste tõusnud. Nagu õied savises porimülkas. See on ilus ja märkan ja vaatan neid imetlusega. See „teeb mu päeva” (makes my day), kui kohtan hiinlast, keda näen väljendamas neid sümptomeid. Siiralt.

Hiinlased, kui rahvus, ei valluta maailma. Neil on raskusi enda toitmisega. Iga välismaa firma, kes nendega koostööd on teinud, väldiks seda tulevikus iga hinna eest. Ja ühel hetekl kaalub kõik see absurdsus üle näilise odava tööjõu loosungi. Sest tuues firma odava tööjõu eesmärgil Hiina, taotleme ju kasumit ja efektiivsust. See on meie eesmärk ja mõtlemine. Kuid kohatav bürokraatia ja enamuse kohalike absurdsus ja ebaviisakus hoiab tagasi igasuguse otsuse rakendamise ja seega kaotame väärtuslikku aega ja seega kasumit. Ja ärme üldse räägigi kvaliteedist.

Nagu aru saite, madalseis Hiinas. Veel 358 päeva jäänud ja tunne on nagu oleks möödunud juba nädalaid saabumisest kolmapäeva hommikul. Kui keegi vanemast põlvkonnast veel ütleb midagi sellist, et olen noor ja pole läbi elanud kommunismi, siis hakkan karjuma.

(Postitus tegelikult laupaevast. Madalseis on moodunud.)