Minu loetud päevad hakkavad Wuxis nüüd otsa saama. Täpsemalt üteldes on jäänud veel kaks ja pool tööpäeva ja kui veel täpsemini, siis umbes 19 töötundi.... Arvatavasti ka selles vaimus oli mul au osaleda peadirektori kutsel reedel Lääne toidu degusteerimisel. Meil nimelt pole Lääne köögi kokka olnud sellest alatest, kui malaislane Derek meie juurest lahkus kuskil märtsikuus. Ning kuna bolognaise’i kastmesse hakkasid ilmuma ka seened, siis arvatavasti leidsid meie kõrged hotellijumalad, et on viimane aeg uus kokk palgata. Sellest tulenevalt kutsuti potentsiaalne kandidaat-hiinlane vaibale ja kästi tal neljakäiguline õhtusöök serveerida. Muidugi saaks teha degusteerimist selliselt kiirmeetodil, et amps igast taldrikust ja otsus tehtud. Kuid peadirektorile meeldib üllatuslikult, kui lahti rullub punane vaip ja terve restorani meeskond tervitab ukse peal... laud kaetud nagu filmis ja joodavaid veine arutatakse detailselt hommikusel üldkoosolekul juba paar päeva varem...
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Monday, June 6, 2011
Thursday, May 19, 2011
Loetud päevad...
Kallid lugejad,
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...
Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:
Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.
Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....
Selline vaheklipp..
Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.
Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.
Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....
....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....
Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...
Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:
Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.
Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....
Selline vaheklipp..
Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.
Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.
Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....
....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....
Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...
Tuesday, May 10, 2011
Täiskasvanuks saamise "rõõmud"
Juba väiksest peale, nii kodus kui koolis, räägitakse müstilisest protsessist nagu "täiskasvanuks saamine". Vanemad näevad tunnustavalt selle protsessi märke väikestes tegevustes (millele ise ei pööra tähelepanu) nagu näiteks siis, kui panid mustad nõud kraanikaussi (ekstra punktid selle eest, kui nõud ka ära pesid), sõid sooja lõunasööki, tunnistasid ausalt, et eile sai veini joodud, julgesid öösel vanemate käest abi paluda, tunnistasid, et on pohma, ei tahtnud vanemate käest raha vastu võtta, läksid närvi, kui vanemad hakkasid pärima, et mis selle Juhani perekonnanimi ikka on.... see siis vanemate seisukohast.
Õpetajad on muidugi lihtsamad. Peaasi, et kodused tööd ära tegid ja ülikooli sisse said. Kui ülikooli ei saanud, siis on kahtlane, kas on tegemist ikka vastutustundliku inimesega.
Meie seisukohast saime täiskasvanuks, kui purunesid järgnevad arusaamad või siis tekkisid uued arusaamad:
1. Tuusik ei ole kollane nuustik!
2. Vanemad siiralt ei taha sulle jõuludeks ei väikest venda ega koera muretseda.
3. Tiiger ei ole emane lõvi
4. Abielluda tahaks kellegagi teisega kui isa.
5. Mehu-Kattist on ka paremaid jooke. Ja ka A-rühmast on paremaid filme...
6. Koolis ei pea ilmtingimata alati käima. Vajalik on leida nö näiliselt vastutustundlik põhjus, miks mitte tundi minna. Alati tuli kasuks osaleda igasugustes kooliaktiviteetides. Ja kõik arvasid, et õpilane on lihtsalt nii patriootlik ja kohusetundlik ja pühendunud ja jne jne jne.... Ja sina lihtsalt 45 minutit itsitasid sõpradega aulas ja võibolla lugesid mingi luuletuse (sest oli vaja ettevalmistuda koolikontserdiks).
7. Vett juuakse ainult janu kustutamiseks. (uus arusaam: vett juuakse pohma leevendamiseks)
8. Uudised on hirmtõsised. (vt CNN-i looduskatastroofi kajastamisel. Kohutavalt naljakas on.)
9. Mida suurem on telekas, seda rohkem näeb.
10. Välismaal elamine ei tee kedagi automaatselt rikkaks ja õnnelikuks.
Õpetajad on muidugi lihtsamad. Peaasi, et kodused tööd ära tegid ja ülikooli sisse said. Kui ülikooli ei saanud, siis on kahtlane, kas on tegemist ikka vastutustundliku inimesega.
Meie seisukohast saime täiskasvanuks, kui purunesid järgnevad arusaamad või siis tekkisid uued arusaamad:
1. Tuusik ei ole kollane nuustik!
2. Vanemad siiralt ei taha sulle jõuludeks ei väikest venda ega koera muretseda.
3. Tiiger ei ole emane lõvi
4. Abielluda tahaks kellegagi teisega kui isa.
5. Mehu-Kattist on ka paremaid jooke. Ja ka A-rühmast on paremaid filme...
6. Koolis ei pea ilmtingimata alati käima. Vajalik on leida nö näiliselt vastutustundlik põhjus, miks mitte tundi minna. Alati tuli kasuks osaleda igasugustes kooliaktiviteetides. Ja kõik arvasid, et õpilane on lihtsalt nii patriootlik ja kohusetundlik ja pühendunud ja jne jne jne.... Ja sina lihtsalt 45 minutit itsitasid sõpradega aulas ja võibolla lugesid mingi luuletuse (sest oli vaja ettevalmistuda koolikontserdiks).
7. Vett juuakse ainult janu kustutamiseks. (uus arusaam: vett juuakse pohma leevendamiseks)
8. Uudised on hirmtõsised. (vt CNN-i looduskatastroofi kajastamisel. Kohutavalt naljakas on.)
9. Mida suurem on telekas, seda rohkem näeb.
10. Välismaal elamine ei tee kedagi automaatselt rikkaks ja õnnelikuks.
Wednesday, May 4, 2011
Keep on smiling...
Tere,
Kiirpostitus. Eelmisel kolmapäeval oli järjekordne väljasõit meie lastekoduga. Läksime parki tuulelohesid lennutama. Kontrollküsimus: Millal teie viimati tuulelohesid lennutasite?? Minu jaoks oli see üleüldse esimene kord. Ja olin üllatunud kui lübus võis see olla. Eks nii oligi, et alguses püüdsid lapsed, kuid nemad ju jooksid jäneshaake tehes, edasi-tagasi nagu põgeneks herilase eest ja siis ei saa küll tuulelohe õhku tõusta, ja siis võtsid täiskasvanud rahulikult asjad üle. Imelik oli vaadata oma ülemusi üle muruplatsi jooksmas... Eks ise oli mingi hetk samasugune.
Kuid üritus algas loomulikult laste etteastetega ja mängudega, kust ka valged "pidid" osa võtma. Miks pidid? Eks ikka sellepärast, et kokkukutsutud ajakirjanikud-fotograafid saaksid pilte teha. Mingil hetkel lihtsalt seisime Meremehega ja naeratasime minut aega kramplikult, sest välgud sähvisid. Üldse polnud tore.
Ja siis hakkas vihma sadama...
Üldisel oli tore. Kuid lastega ma seekord liiga ei tegelenud. Lily oli mind ka unustanud. Sain sellest nüüd üle.
Kiirpostitus. Eelmisel kolmapäeval oli järjekordne väljasõit meie lastekoduga. Läksime parki tuulelohesid lennutama. Kontrollküsimus: Millal teie viimati tuulelohesid lennutasite?? Minu jaoks oli see üleüldse esimene kord. Ja olin üllatunud kui lübus võis see olla. Eks nii oligi, et alguses püüdsid lapsed, kuid nemad ju jooksid jäneshaake tehes, edasi-tagasi nagu põgeneks herilase eest ja siis ei saa küll tuulelohe õhku tõusta, ja siis võtsid täiskasvanud rahulikult asjad üle. Imelik oli vaadata oma ülemusi üle muruplatsi jooksmas... Eks ise oli mingi hetk samasugune.
Kuid üritus algas loomulikult laste etteastetega ja mängudega, kust ka valged "pidid" osa võtma. Miks pidid? Eks ikka sellepärast, et kokkukutsutud ajakirjanikud-fotograafid saaksid pilte teha. Mingil hetkel lihtsalt seisime Meremehega ja naeratasime minut aega kramplikult, sest välgud sähvisid. Üldse polnud tore.
Ja siis hakkas vihma sadama...
Üldisel oli tore. Kuid lastega ma seekord liiga ei tegelenud. Lily oli mind ka unustanud. Sain sellest nüüd üle.
Saturday, April 30, 2011
Maipühad tulekul
Nädal on nüüd seks korraks möödas. Pean selgituseks oma eelmisele postitusele ütlema, et tegemist pole (polnud) maailma lõpuga või pisarates tüdrukuga. Oli lihtsalt tööstressi täis päev ja täieliku Hiinamaa logi huvides, tuleb ka selline päev jäädvustada. Kuid tegelikult on tore. Selline tööstress kuidagi.... Ja koguse selle nädala olen ainult ringi jooksnud, tuhat mõtet peas, korraldanud, delegeerinud, kontrollinud, vihastanud (=kulmu kortsutanud) jne jne... ehk siis olen olnud asendamatu ;) Seda me ju kõik tahame... ja kui antakse, siis vingume, et kas sellist Eestit me siis soovisimegi...
Tänane päev lõppes heakskiitva noogutusega Lume poolt ja mul lubati ülikond seljast võtta. Ja homme ei pea tulema. Muidugi viimane oleks normaalselt ka loomulik, sest on ikka laupäev ja olen tööl juba kuuendat päeva, siis hotell elab omas rütmis. Homme ju esmakordselt Lastetuba avatud ja samuti on maipühad. See tähendab, et palju rahvast. Kuigi olen nüüd kontori inimene ja reeglite järgi võiksin toas lakke sülitada, siis nii päris ei saa. Pühapäeval ja esmaspäeval lähen toiduosakonda appi ja teisipäeval on jälle tavaline töö. Järgmisel nädalal suudan ka võib olla oma reservatsiooni osakonnale keskenduda. Kuid see on juba nii igav ja asine jutt. Püüan midagi põnevat siin korda saada ja siis oleks ka midagi uut kirjutada.
Mind kutsuti, või õigemini Prillipapaga rääkisime oma tavalistest asjadest ja see hõlmas ka jalgpalli. Ma pole mingi eriline jalgpalli fänn, kuid tean, et Hiinas mängib nüüd üks uus eestlane. Ja tema meeskond mängib järgmisel neljapäeval Nanjingis eestlase võistkonnaga. Ja kuuldavasti on see eestlane, kelle nime ma praegu ei mäleta ja ei saa ka hetkel googeldada, on meeskonna heaks juba mitu-mitu väravat löönud. Igastahes, Prillipapa läheb seda vaatama ja ta küsis, kas tahaksin kaasa tulla. Ta saaks mulle holiday innis toa mõistliku hinnaga ja Nanjing on ka ju nägemata. Hetkel ei võtnud seda tõsiselt, sest plaan oli Shanghaisse minna. Kuid kuuldavasti läheb Krissu Jaapanisse sel nädalavahetusel, seega pole nagu mõtet... Kuid mõtlen selle peale... Iseenesest Hiina jalgpalli matš oleks ju huvitav näha. Õnneks vandumistest ei saa ju veel aru....
Tänane päev lõppes heakskiitva noogutusega Lume poolt ja mul lubati ülikond seljast võtta. Ja homme ei pea tulema. Muidugi viimane oleks normaalselt ka loomulik, sest on ikka laupäev ja olen tööl juba kuuendat päeva, siis hotell elab omas rütmis. Homme ju esmakordselt Lastetuba avatud ja samuti on maipühad. See tähendab, et palju rahvast. Kuigi olen nüüd kontori inimene ja reeglite järgi võiksin toas lakke sülitada, siis nii päris ei saa. Pühapäeval ja esmaspäeval lähen toiduosakonda appi ja teisipäeval on jälle tavaline töö. Järgmisel nädalal suudan ka võib olla oma reservatsiooni osakonnale keskenduda. Kuid see on juba nii igav ja asine jutt. Püüan midagi põnevat siin korda saada ja siis oleks ka midagi uut kirjutada.
Mind kutsuti, või õigemini Prillipapaga rääkisime oma tavalistest asjadest ja see hõlmas ka jalgpalli. Ma pole mingi eriline jalgpalli fänn, kuid tean, et Hiinas mängib nüüd üks uus eestlane. Ja tema meeskond mängib järgmisel neljapäeval Nanjingis eestlase võistkonnaga. Ja kuuldavasti on see eestlane, kelle nime ma praegu ei mäleta ja ei saa ka hetkel googeldada, on meeskonna heaks juba mitu-mitu väravat löönud. Igastahes, Prillipapa läheb seda vaatama ja ta küsis, kas tahaksin kaasa tulla. Ta saaks mulle holiday innis toa mõistliku hinnaga ja Nanjing on ka ju nägemata. Hetkel ei võtnud seda tõsiselt, sest plaan oli Shanghaisse minna. Kuid kuuldavasti läheb Krissu Jaapanisse sel nädalavahetusel, seega pole nagu mõtet... Kuid mõtlen selle peale... Iseenesest Hiina jalgpalli matš oleks ju huvitav näha. Õnneks vandumistest ei saa ju veel aru....
Tuesday, April 26, 2011
Aaarrrghhhh
Imestan, kuidas hotell veel püsti püsib... ning imetlen oskust raha teenida mittemidagi tegemisest... Detailidesse laskumata elan siin anonüümselt tööstressi välja...
See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.
Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....
Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....
Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....
Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...
Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.
Head ööd!
See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.
Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....
Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....
Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....
Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...
Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.
Head ööd!
Saturday, April 23, 2011
Eestis käidud nagu lipsti....
Minu vaikust võib põhjendada sellega, et olin välisreisil Eestis. Olin turist Tallinnas. Ja ma pean kõikide eestlaste kurvastuseks ütlema, et eestlased on üks sõbralik ja tore rahvas. Neelake see karm kibe pill alla ja lõpetage vingumine! Kuid alustan algusest.
Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.
Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!
Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.
Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!
Subscribe to:
Posts (Atom)
