Märkamatult on möödunud terve kuu. Õigemini juba natukene rohkemgi. Siiamaani olen seiklusega igati rahul ja kahetsust pole tundnud. Pigem vastupidi, hea meel on, et enne pensioni sellise asja ette võtsin. Vabandan, et ennast siin kiidan, kuid tuleb endale vahepeal pai teha. Kõik, kes seda muidu saaksid teha, on ju kaugel-kaugel.
Elu on stabiliseerunud ja välja on kujunemas omad rutiinid. Eks seda näitab ka mu vähenev arv blogipostitusi. Üllatusi või šokke jääb vähemaks. Kõigega harjub, vist.
Eelmisel nädalal töötasin seitse päeva järjest ja siis pühapäeva õhtuks tulin jällegi Shanghaisse. Õhtul oli ka eriline eesmärk - Tuuli oma sõpradega oli Hiinas. Seega saime kokku, sõime natuke sushit ja jõime veini. Õhtu lõppes nagu ikka Kassibaaris, kus meiega ühinesid Anneli abikaasa, ühe eesti ajakirjaniku ja tema abikaasaga. Tutvustamine käis ruttu ja ei olnud nagu mahti registreerida, kes uued külalised olid. Samuti istusid nad kaugel. Järgmisel õhul kui püüdsime edutult Krissuga veeta vaikset õhtut "Finding Nemo" ja siidri seltsis, tuli jutu sees välja, et see "üks ajakirjanik" oli Jaanus P ehk siis Venemaa kirjelduste (jpt) autor EPL-ist. See võttis ausalt üteldes väga kurvaks ja vihaseks. Miks nad ei ütelnud? Ma oleks ju tahtnud midagi küsida ja nomaitea.... nüüd on küll kohe kohutavalt kurb, et ma temaga ei kohtunud. Ehk siis kohtusime, kuid ei kohtunud ka. Tagant järgi mõtlen, et oli jah täitsa Jaanus P, kuid ma ju ei mõelnud.... Krdi krdi krt.
Igastahes kolmapäeval jõudsin tööle tagasi. Täna oli mu esimene hiina keele tund. Oskan nüüd ütelda ema, isa, onu, vanem vend, noorem vend (erinevad sõnad) ja ma söön toitu ja ma joon vett ning küsida mis see on. Tegime ka hääldusharjutusi. On suur vahe, kas su hääletoon läheb üles, alla, seisab paigal või käib üles-alla-üles. Nii et aega vist veel läheb... Kuid õnneks õ-tähe hääldusega ei olnud probleeme :)
Igastahes homme on mul vaba päev ja kavatsen magada. Loodetavasti suudan end kokku võtta ja trenni teha.
Ilusat reedet!
K
PS ajaloolised momendid on olnud - eelmisel nädalal sain tagasi passi, kus sees helesinine unistus ehk siis residence permit ja täna sain pangakaardi, kus ilusti esimene palk ka peal.
Friday, July 30, 2010
Wednesday, July 21, 2010
Õhtu kohalikuna
Eile oli mul au olla üks teiste hulgas ja minna kohalikku hiina "restorani" sööma. Osakonnakaaslased helistasid kui tööpäev hakkas lõppema ja küsisid, et kas tahaksin nendega siin lähimasse asustusse sööma tulla. Alguses natuke kõhklesin. Need, kes mind tunnevad, teavad, et väga ahvatlev on minu jaoks mõte minna lihtsalt koju ja vaadata vaiksel ja üksinda mingit filmi... kuid õnneks surusin selle tunde maha.
Meid oli kokku kuus. Shuttle buss viskas meid välja kolme väga kohaliku restorani ees. Need on sellised hiinlaste söömiskohad, kus toidutegemine on kas ukse ees kohe mingil pannil (eie mikngit eri roostevabu panne või õlivahetamist, ning toiduained alates soolast ´lõpetades kanapeadega on ka sealsamas) või siis sama lahendus sees laudade vahel. Igastahes panni taga on siis selline määrdunud asjapulk, kes teeb samal ajal kõike seda, mis siin varem hiinlaste puhul täheldatud (nuuskamine, sülitamine jne te mõistate ju küll). Sanitaarnõudeid on luuserite jaoks. Panni ümber on kohe siis need valged plastmassist ümmargused lauad, mille taga väikesed taburetid. Taburettidel istuvad loomulikult hiinlased koduselt oma peredega. Ehk siis jällegi, meestel särgid kas puuduvad (ei, see ei ole sexy!) või on kaenla alla kokku keeratud, naistel pidžaamad vmt seljas, lapsed loomulikult jooksevad ringi jmt. Laua all on õllepudelid, laudade kõrval aga prügiämbrid. Sinna võib siis vahepeal tekkinud konte visata. Seda kasutakse üpris vähe. Enamasti jääb stuff lihtsalt laua peale toitude vahele. Mõningad mängivad kaarte. Igastahes mõnus õhtune olemine. Tavaliselt nendest kohtadest kõnnin ruttu mööda... äkki saab mingi haiguse külge pelgast vaatamisest. Kuid eile siis, kõndisin sinna kahklevalt sisse. Loomulikult oli see suur sündmus külas - kujutan ette, et ma olen ainuke valge, kes seal söönud on.
Meile toodi pöörlev klaasalus laua peale, suletud kilekotis nõud ja menüü. Palusin ühel oma tibul, et palun midagi tavalist.... et ma ikka veel harjun selle asjaga... Siis hakkas vihma sadama. Kolisime sisse. Seal oli küünarnukitunnet veelgi. Telliti. Kuid meil oli tore. Vahepeal räägiti hiina keeles ning see mind ei häiri. Üldse ei olnud viies-ratas-vankri-all-tunnet. Ja siis pursiti jälle inglise keeles. Minule otsiti hiina nime. Lõpuks otsustati He Na kasuks. See pidavat tähendama midagi "sweet cutie" vmt. Vähemalt nii nad mulle seda selgitasid. Aupaklikult ja loodetavasti mitte kedagi solvates lükkasin nime tagasi. Siis jäi mulle nimi Na Na, mis midagi Armsake-taolist. Ma loodan, et seda ei võeta kunagi kasutusele. Nagunii arvatakse, et olen mingi 19-aastane. Peaksin ikka krunni pähe tegema, prillid pähe panema ja karmi tädi mängima... :) Kuid see selleks. Tore oli. Siis toodi söök.... Kõigepealt väikesed vähid. Poisid õpetasid mind neid ilusti puhastama. See ei ole nii nagu me Rootsi laeva peal mini krevette puhastame ja vuih, näpud said natuke mustaks. Need siin olid ikka suuuuured ja seal oli igast jama... Kuid krdi head olid :) Spicey, kuid mitte liiga. Siis toodi pähklid ja teod. Tigudest loobusin. Seejärel mingi maisivärk, valge kala panni peal, rohi munaga (see mida me niidame), munasupp, riivitud kartulid, mingil hetkel kallati nuudlid sinna valge kala väga vürtsikasse mahla. Mõned jõid klaasiga õlut, teised hiina rahvusjooki coca colat. Kõik oli SUPERhea ja puhta ja vürtsika maitsega. Ainukesed asjad, mida ma ei tahtnud olid munasupp (mis telliti mulle mõeldes... tahtsin ju midagi tavalist) ja teod. Kõige rohkem maitses võibolla rohi munaga, riivitud kartulid pipraga ja vähid. Ütleme nii, et sõime nagu sead ja see oli täiesti OK. Lõpus võis minna sinnasamasse "kööki" käsi pesema.
Mida peab minu semude kohta ütlema, et neil pole selliseid kombeid, et peaks kuskile sülitama vmt.... Seega lahe ning sääskedel oli ka söömapidu. Arve oli kokku 170 RMB, jagasime sõbralikult ning Andrew smuugeldas meile auto. Kuid enne tahtsime töötavatele kaaslastele grillitud liha (šašlõkki) kaasa osta. Kõmpisime siis natuke "linna" peale ja nii sai kohalikku elu ka jälgida. Elu on tänaval. Isegi karaoke oli tänaval!!!!! Ei kujuta ette... Siiamaani tundub uskumatu. Ning kogu aeg oli tore. Nad rääkisid, kuidas ülemusega juues tuleb silmanurgast vaadata palju ülemus joob ja enne ei tohi lõpetada kui tema... siis seda, et kui kokku lüüakse, siis kui oma klaasi allapoole paned, siis näitad austust. Ja muid taolisi asju. Samuti ostis Oscar tee pealt arbuusi ja seega kui ühikasse jõudsime, siis läksime veel tema tuppa ja sõime arbuusi.
Kusjuures üllatav oli, et kogu aeg käis nagu võistlus, et kes saab maksta. Alguses ei tahetud minu käestki raha võtta toidu eest...
Igastahes väga tore oli!
Sadaan Krissule mingeid moblaga tehtud pilte, loodan, et ta saab need siia ka üles riputada. (Uus-Meremaa videolõiguga nii hästi ei läinud).
Kalli,
K
Sunday, July 18, 2010
Kuidas osta muuseumi piletit?
Minul käisid just külas Krissu ja Piret Shanghaist. Tahtsid ära tulla looduse rüppesse.
Reedel lihtsalt jõime-sõime (ausalt üteldes, rohkem nagu jõime...mina vähemalt), kuid laupäeval otsustasime olla turistid ja minna Buddha juurde.
Nagu varemgi mainitud, on siinne Buddha suuruselt teine maailmas - pea 100 meetrit kõrge, seda ümbritseb ilus park ning ajalooline klooster. Buddha ise koos pargiga on umbes 10-aastane. Tegemist on suure tursimiatraktsiooniga. Smuugeldasin ise ka kaasa ühe oma hotelli uksekaardi, sest siis saab pileti 180 RMB asemel 140 RMB-ga kätte.
Pileti ostmine oli väga huvitav kogemus: reas on umbes 10 kassat. Läksime kassasse number 8. Seal juhuslikult ei seisnud kedagi. Panime oma Hiltoni kaardid ja raha kassa august läbi ja olime valmis andma lisaselgitusi. Tädi vaatas neid asju paar sekundit ja andis raha ja kaardid tagasi. Samas hoidis ta oma viite sõrme kassa numbri juures (tema ju oli kaheksas). Ilmselgelt on see komme aastatepikkuse kogemuse tulemus selgitades seda sama asja tuhandetele meile eelnenud rahvusvahelistele külalistele. Kehitasime õlgu ja läksime kassasse nr 5. Kordasime oma tegevust: raha ja hotellikaardid august läbi. Raha andis ta meile kohe tagasi, viibates, et siin ei maksta. Kuid kontrollis mingit moodi meie hotellikaarte arvutis ning andis igaühele tagasi kaks paberilipakat ja viipas, et peame tagasi minema kassasse nr 8. Läksime tagasi ulatasime need paberid kassiirile. Seekord tahtis ta raha saada. Maksime, vastu saime kaks kviitungit (per nägu). Ei mingit piletit. Läksime tagasi kassasse nr 5, andsime kviitungid, vastu saime siis need samad kaks raha kviitungit, ühe suure muuseumi pileti ja kaks väiksemat piletit ja oma hotelli kaardi. Vot nii. Edaspidi läks vaja ainult seda suurt muuseumipiletit. Küsimus suurele ringile: kas oleks võinud asi veel keerulisem olla? Ma arvan isiklikult, et see juba oli päris muljetavaldav!
Nk2
Reedel lihtsalt jõime-sõime (ausalt üteldes, rohkem nagu jõime...mina vähemalt), kuid laupäeval otsustasime olla turistid ja minna Buddha juurde.
Nagu varemgi mainitud, on siinne Buddha suuruselt teine maailmas - pea 100 meetrit kõrge, seda ümbritseb ilus park ning ajalooline klooster. Buddha ise koos pargiga on umbes 10-aastane. Tegemist on suure tursimiatraktsiooniga. Smuugeldasin ise ka kaasa ühe oma hotelli uksekaardi, sest siis saab pileti 180 RMB asemel 140 RMB-ga kätte.
Pileti ostmine oli väga huvitav kogemus: reas on umbes 10 kassat. Läksime kassasse number 8. Seal juhuslikult ei seisnud kedagi. Panime oma Hiltoni kaardid ja raha kassa august läbi ja olime valmis andma lisaselgitusi. Tädi vaatas neid asju paar sekundit ja andis raha ja kaardid tagasi. Samas hoidis ta oma viite sõrme kassa numbri juures (tema ju oli kaheksas). Ilmselgelt on see komme aastatepikkuse kogemuse tulemus selgitades seda sama asja tuhandetele meile eelnenud rahvusvahelistele külalistele. Kehitasime õlgu ja läksime kassasse nr 5. Kordasime oma tegevust: raha ja hotellikaardid august läbi. Raha andis ta meile kohe tagasi, viibates, et siin ei maksta. Kuid kontrollis mingit moodi meie hotellikaarte arvutis ning andis igaühele tagasi kaks paberilipakat ja viipas, et peame tagasi minema kassasse nr 8. Läksime tagasi ulatasime need paberid kassiirile. Seekord tahtis ta raha saada. Maksime, vastu saime kaks kviitungit (per nägu). Ei mingit piletit. Läksime tagasi kassasse nr 5, andsime kviitungid, vastu saime siis need samad kaks raha kviitungit, ühe suure muuseumi pileti ja kaks väiksemat piletit ja oma hotelli kaardi. Vot nii. Edaspidi läks vaja ainult seda suurt muuseumipiletit. Küsimus suurele ringile: kas oleks võinud asi veel keerulisem olla? Ma arvan isiklikult, et see juba oli päris muljetavaldav!
Nk2
Wednesday, July 14, 2010
Miks hiinlastega kannatlikkust on vaja?
Hei,
Täna esimest korda sai siiber ja mõtlesin, et nüüd tahaks koju tulla. Kodu all mõtlesin küll oma tuba. Mäletan, et kui ma siia hakkasin tulema, siis kõik, kes vähegi siinkandis olid käinud ja töötanud, andsid mulle sarnaseid soovitusi laadis "kannatlikkust on nendega vaja". Mõtlesin alati, et selle all mõeldakse midagi taolist, et nad on aeglased õppijad või nende õppimise stiil on nii erinev meie omast, et me peame oma stiiliga lihtsalt järepidevad ehk kannatlikud olema. Kuid seda nad ei mõelnud. Nad mõtlesid seda, et iga väiksemagi asja küsimise või selgitamisega läheb umbes pool tundi aega.
Minu silmipööritav kannatlikkuse piir tuli ette situatsioonis, kui avastasin, et mu hiina numbril on raha otsas. Kuna panin sinna päris palju raha ja möödunud on ainult kaks nädalat ja ainukesed kellega ma rääkinud olen, on olnud Krissu Shanghais (hiina number) ja töökaaslased lühinumbritel (ehk praktiliselt tasuta), siis see tundus uskumatu. Mu ülemuse assistent R, kes püüab minuga ilusti kogu aeg inglise keelt rääkida ja selle eest olen ma väga tänulik, helistas kohe teenindusse ja püüdis asja uurida.... Mäletan, et kui me mu numbrit käisime China Mobile´is korraldamas, siis pärast pikka arutlust (R vs teenindajad) küsisid nad minu käest kahte asja. 1. missugust numbrit ma sooviksin? Nad näitasid mulle nimekirja saadavalolevatest numbritest, mille taga oli hind kas 0.00 RMB või näiteks 1000.00 RMB. Ei saanud aru, et millest selline valik ja miks erinevad hinnad. Tuli välja, et mõned numbrid on "lucky". Seega tuleb numbrivalimist väga tõsiselt võtta. Hoidsin oma muige endateada ja palusin R-l mulle ise üks 0.00 RMB number valida. 10 minuti pärast peale elavat diskussiooni oli see tehtud. Küsimus nr 2 oli, et kas ma räägin kellegagi väljaspool Wuxi-d? Vastasin, et jah, sõbranna on Shanghais. OK. Eeldasin, et ju siis mingi paketi küsimus. Igastahes raha makstud, number olemas ja nüüd kaks nädalat hiljem, kaart tühjaks räägitud. Ja ma pole tunde telefoni otsas veetnud. Päevas võib olla 20 minutit räägin Krissuga ja omainimestege kokku 5 minutit. Igastahes R helistab teenindusse, paneb toru ära ja käsib, et kas ma olen näiteks Shanghaisse helistanud ja telefonikõnedele Shanghaist vastanud (ma ei taha ettegi kujutada, kas äkki Skype kõnele vastamine ka eraldi maksab). Igastahes, vastasin jah. Ja selle peale vangutas ta pead, et oioi, see maksab. Idee, et linnast linna helistamine on eri tasu eest, on iseenesest minu loogika jaoks imelik. Kuid see selleks. Ja siis algas selgitamine. Küsin, et mis nüüd saab teha. Ja ta tahtis mulle ütelda, et ma laadigu telefon jälle täis ja siis ta helistab teenindusse ja laseb paketi ära vahetada. Selle lause teadasaamiseks läks umbes 20 minutit aega. Kuna ta ei teadnud sõnu, siis alguses ta ei saanud mu küsimusest aru. Sõnastan küsimuse mitu korda ümber. Alustan küsimust kaugelt ääri-veeri, siis hoopis teisest nurgast jne jne jne jne. Siis saab ta millestki aru ja vastab. Kuna vastus ei olnud minu küsimusega seotud, siis püüan tema vastust omakorda uute küsimustega suunata. Ise kogu aeg naeratan ja püüan julgustada... Ja siis 20 minutit hiljem jõuan põhjuseni. Pakett tuleb ära vahetada. See tekitas minus loomulikult lisaküsimuse, et miks nad seal numbrivalimisel minu käest seda Shanghai värki üldse uurisid kui nad vastavat paketivalikut selle põhjal ei teinud??? Kui küsimuse neelasin alla, sest pea lõhkus ja ma ei omanud endas enam jõudu järgmist küsimuse ringi alustada.
Sellele oli just eelnenud minu esimene "English corner". Idee oli selles, et hiina noored küll õpivad usinasti inglise keelt, kuid see on neil peas kinni. Nad koolis väga ei räägi. Seega tuleb neid kuidagimoodi kestast välja saada. Mõtlesime, et teeme sellise jututoa. Iga kord on mingi teema ja siis me saksa traineega suuname ja räägime ka endast... ok. Kokku tuli meid umbes 10, mis igati ok. Kuid see tase. Oioioioioi. Teema oli "Who are you?". Ehk siis "my name is.... i come from.... my family.... my pets......". Rääkisime aeglaselt ja lihtlausetega. Ja suurem osa läks kaduma. OK. Rääkisime enda perekonnast ja siis küsisime vastu. Lõpuks andsid kõik ikka mingid vastused, kuid see vaev... Olin kogu aeg sellise toreda lasteaiakasvataja rollis. Naeratasin, tegin lihtsat nalja, natuke tobedad žeste (kui aru ei saanud, mida mingi sõna tähendas) ja muudkui noogutasin ja julgustasin nagu mingi retarded psühholoog. Kuid nagu üteldud, mingi tulemus oli ja inimestele vist meeldis.
Kuid kujutage ette, milline energiakulu. Sellele järgnes siis see telefonijama ja peavalu. Ja kui olin varem teinud plaani, et lähen täna hotelli restokasse sööma, siis sel hetkel tahtsin lihtsalt koju tulla, sest ei oleks jaksanud järgmist kolme raundi kelneriga teemal "caesari salat" läbi viia... Sest tõepoolest - iga väiksemgi küsimus, palve on rohkem kui küsimus-vastus. On küsimus - küsimuse arendus - parafraseerimine - võib olla ka väike näidistav materjal - vastus - vastust täpsustav küsimus jne.... Ning tegelikult lõpus ei tea sa, et kas jaatav vastus anti sellepärast, et see päriselt ka nii oli, või sellepärast, et ta sai poolest küsimusest aru ja sellele oleks tõepoolest vastus jah olnud.... Kuid igastahes oli minu kannatlikkus, positiivsus igati otsas... Tulin koju.
Krissu lohutas mind natuke ja siis läks tuju paremaks. Läksin poodi siis seda telefonikaarti ostma. Kuid alati kui on mingi porr-porr tuju tekkimas või juba tekkinud, siis juhtub midagi üllatavalt positiivset (kuna ei oota midagi, siis iga väiksemgi mitte-raskendav sündmus tekitab suurt heameelt). Kui poest tagasi tulin, siis kuulsin oma nime kuskilt selja tagant. Pöörasin ja seal oli Andrew (see Concierge´i poiss). Ja ta tuli sõpradega just krabisid püüdmast. Nad olid kõik nii elevust täis ja jooksid mulle järgi, et mulle krabisid kotis näidata. See oli nii armas. Nad olid nagu Huckelberry Finn ja Co, kes tulid just kalalt ja näitasid uhkelt oma saaki. Kuidas saaks veel peale seda pahane olla. Nad ju nagu lapsed.
Kuid lastel on nüüd une aeg. Head ööd, kõik hiinlased ja "hõimurahvas" eestlased.
Kristiina
Täna esimest korda sai siiber ja mõtlesin, et nüüd tahaks koju tulla. Kodu all mõtlesin küll oma tuba. Mäletan, et kui ma siia hakkasin tulema, siis kõik, kes vähegi siinkandis olid käinud ja töötanud, andsid mulle sarnaseid soovitusi laadis "kannatlikkust on nendega vaja". Mõtlesin alati, et selle all mõeldakse midagi taolist, et nad on aeglased õppijad või nende õppimise stiil on nii erinev meie omast, et me peame oma stiiliga lihtsalt järepidevad ehk kannatlikud olema. Kuid seda nad ei mõelnud. Nad mõtlesid seda, et iga väiksemagi asja küsimise või selgitamisega läheb umbes pool tundi aega.
Minu silmipööritav kannatlikkuse piir tuli ette situatsioonis, kui avastasin, et mu hiina numbril on raha otsas. Kuna panin sinna päris palju raha ja möödunud on ainult kaks nädalat ja ainukesed kellega ma rääkinud olen, on olnud Krissu Shanghais (hiina number) ja töökaaslased lühinumbritel (ehk praktiliselt tasuta), siis see tundus uskumatu. Mu ülemuse assistent R, kes püüab minuga ilusti kogu aeg inglise keelt rääkida ja selle eest olen ma väga tänulik, helistas kohe teenindusse ja püüdis asja uurida.... Mäletan, et kui me mu numbrit käisime China Mobile´is korraldamas, siis pärast pikka arutlust (R vs teenindajad) küsisid nad minu käest kahte asja. 1. missugust numbrit ma sooviksin? Nad näitasid mulle nimekirja saadavalolevatest numbritest, mille taga oli hind kas 0.00 RMB või näiteks 1000.00 RMB. Ei saanud aru, et millest selline valik ja miks erinevad hinnad. Tuli välja, et mõned numbrid on "lucky". Seega tuleb numbrivalimist väga tõsiselt võtta. Hoidsin oma muige endateada ja palusin R-l mulle ise üks 0.00 RMB number valida. 10 minuti pärast peale elavat diskussiooni oli see tehtud. Küsimus nr 2 oli, et kas ma räägin kellegagi väljaspool Wuxi-d? Vastasin, et jah, sõbranna on Shanghais. OK. Eeldasin, et ju siis mingi paketi küsimus. Igastahes raha makstud, number olemas ja nüüd kaks nädalat hiljem, kaart tühjaks räägitud. Ja ma pole tunde telefoni otsas veetnud. Päevas võib olla 20 minutit räägin Krissuga ja omainimestege kokku 5 minutit. Igastahes R helistab teenindusse, paneb toru ära ja käsib, et kas ma olen näiteks Shanghaisse helistanud ja telefonikõnedele Shanghaist vastanud (ma ei taha ettegi kujutada, kas äkki Skype kõnele vastamine ka eraldi maksab). Igastahes, vastasin jah. Ja selle peale vangutas ta pead, et oioi, see maksab. Idee, et linnast linna helistamine on eri tasu eest, on iseenesest minu loogika jaoks imelik. Kuid see selleks. Ja siis algas selgitamine. Küsin, et mis nüüd saab teha. Ja ta tahtis mulle ütelda, et ma laadigu telefon jälle täis ja siis ta helistab teenindusse ja laseb paketi ära vahetada. Selle lause teadasaamiseks läks umbes 20 minutit aega. Kuna ta ei teadnud sõnu, siis alguses ta ei saanud mu küsimusest aru. Sõnastan küsimuse mitu korda ümber. Alustan küsimust kaugelt ääri-veeri, siis hoopis teisest nurgast jne jne jne jne. Siis saab ta millestki aru ja vastab. Kuna vastus ei olnud minu küsimusega seotud, siis püüan tema vastust omakorda uute küsimustega suunata. Ise kogu aeg naeratan ja püüan julgustada... Ja siis 20 minutit hiljem jõuan põhjuseni. Pakett tuleb ära vahetada. See tekitas minus loomulikult lisaküsimuse, et miks nad seal numbrivalimisel minu käest seda Shanghai värki üldse uurisid kui nad vastavat paketivalikut selle põhjal ei teinud??? Kui küsimuse neelasin alla, sest pea lõhkus ja ma ei omanud endas enam jõudu järgmist küsimuse ringi alustada.
Sellele oli just eelnenud minu esimene "English corner". Idee oli selles, et hiina noored küll õpivad usinasti inglise keelt, kuid see on neil peas kinni. Nad koolis väga ei räägi. Seega tuleb neid kuidagimoodi kestast välja saada. Mõtlesime, et teeme sellise jututoa. Iga kord on mingi teema ja siis me saksa traineega suuname ja räägime ka endast... ok. Kokku tuli meid umbes 10, mis igati ok. Kuid see tase. Oioioioioi. Teema oli "Who are you?". Ehk siis "my name is.... i come from.... my family.... my pets......". Rääkisime aeglaselt ja lihtlausetega. Ja suurem osa läks kaduma. OK. Rääkisime enda perekonnast ja siis küsisime vastu. Lõpuks andsid kõik ikka mingid vastused, kuid see vaev... Olin kogu aeg sellise toreda lasteaiakasvataja rollis. Naeratasin, tegin lihtsat nalja, natuke tobedad žeste (kui aru ei saanud, mida mingi sõna tähendas) ja muudkui noogutasin ja julgustasin nagu mingi retarded psühholoog. Kuid nagu üteldud, mingi tulemus oli ja inimestele vist meeldis.
Kuid kujutage ette, milline energiakulu. Sellele järgnes siis see telefonijama ja peavalu. Ja kui olin varem teinud plaani, et lähen täna hotelli restokasse sööma, siis sel hetkel tahtsin lihtsalt koju tulla, sest ei oleks jaksanud järgmist kolme raundi kelneriga teemal "caesari salat" läbi viia... Sest tõepoolest - iga väiksemgi küsimus, palve on rohkem kui küsimus-vastus. On küsimus - küsimuse arendus - parafraseerimine - võib olla ka väike näidistav materjal - vastus - vastust täpsustav küsimus jne.... Ning tegelikult lõpus ei tea sa, et kas jaatav vastus anti sellepärast, et see päriselt ka nii oli, või sellepärast, et ta sai poolest küsimusest aru ja sellele oleks tõepoolest vastus jah olnud.... Kuid igastahes oli minu kannatlikkus, positiivsus igati otsas... Tulin koju.
Krissu lohutas mind natuke ja siis läks tuju paremaks. Läksin poodi siis seda telefonikaarti ostma. Kuid alati kui on mingi porr-porr tuju tekkimas või juba tekkinud, siis juhtub midagi üllatavalt positiivset (kuna ei oota midagi, siis iga väiksemgi mitte-raskendav sündmus tekitab suurt heameelt). Kui poest tagasi tulin, siis kuulsin oma nime kuskilt selja tagant. Pöörasin ja seal oli Andrew (see Concierge´i poiss). Ja ta tuli sõpradega just krabisid püüdmast. Nad olid kõik nii elevust täis ja jooksid mulle järgi, et mulle krabisid kotis näidata. See oli nii armas. Nad olid nagu Huckelberry Finn ja Co, kes tulid just kalalt ja näitasid uhkelt oma saaki. Kuidas saaks veel peale seda pahane olla. Nad ju nagu lapsed.
Kuid lastel on nüüd une aeg. Head ööd, kõik hiinlased ja "hõimurahvas" eestlased.
Kristiina
Saturday, July 10, 2010
Minu treeningplaan:
Lugesime tana koos Krissuga minu jargneva kuue kuu treeningplaani. Parimad valjavotted:
(kirjutan tapselt nii nagu kirjas on, ei leiuta asju valja ja ei tee tahtlikke kirjavigasid)
Juni 3rd week: people recognization
July: rookie learning
Auguest frist week: involve in careline operation and on-job training. especially for the careline tel greeting with english and how to handle the guest issue from who speaks english.
November: handing unsatisfied guests to make sure they enjoy themselves (!!!!!!!!!! aut.markus)
MOTT
Tanaseks lopetan.
Nk1 ja Nk2
(kirjutan tapselt nii nagu kirjas on, ei leiuta asju valja ja ei tee tahtlikke kirjavigasid)
Juni 3rd week: people recognization
July: rookie learning
Auguest frist week: involve in careline operation and on-job training. especially for the careline tel greeting with english and how to handle the guest issue from who speaks english.
November: handing unsatisfied guests to make sure they enjoy themselves (!!!!!!!!!! aut.markus)
MOTT
Tanaseks lopetan.
Nk1 ja Nk2
Thursday, July 8, 2010
Homme on reede!!!
Homme on reede! Juhuuu! Ma pean kalleid eestlasi kurvastama, kuid mul jõuab see rutem kätte kui teile... :)
Tean, et ütlesin, et töötan 10 päeva järjest, kuid otsustasin eile selle ümber teha. Põhjuseid mitmeid... esiteks, kümme päeva on üpris karm järjest töötada (eriti kui õhtul veini juua ei saa) ja teiseks, tahan ühe kolleegiga teha kaks öövahetust ja tal need ainult neljapäeviti ja reedeti. Ning pärast öövahetust peab vaba päev tulema. Seega lähen sel nädalal ilusti puhkama ning järgmisel nädalal teen need ööd siis ära. Tahan lihtsalt kõike näha ja teha. Muidu jäävad teadmised liiga teoreetiliseks.
Koolitus tööl pole veel lõppenud. Lootsin täna programmiga ühele poole saada, kuid üllataval kombel osutusid viimased moodulid väga mahukaks ja raskeks. Seega läheb rohkem aega. Kuid mis veel siis sel nädalal juhtunud on?
Teisipäeval käisin järjekordsel (ehk siis mu kolmas) meditsiinilisel ülevaatusel Wuxi haiglas. Nad ikka paaniliselt kardavad haigeid inimesi. See lause naeruväärselt irooniline, kui arvestada, et Hiinas nakatub tuberkuloosi igal aastal kuskil miljon ja 200 000 inimest sureb sellesse sama perioodi jooksul, edukalt on levimas ja AIDS, SARS ja erinevad killer-gripiviirused. Samuti ei näita raugemismärke keskaegsed ning tänapäeval kergesti ennetatavad tõved nagu koolera, malaaria, skistosomiaas (parasiitussikesed...) jmt... ning tegelikult, kes teab üleüldse, mida siin kõik elades põdeda võib - korralik ja usaldusväärne statistika ju puudub. Kuid irooniline on see, et nad kardavad, et valged Lääne-Euroopa riikidest neile haiguse sisse toovad?? Ma mõistan, et nad on kuskilt kuulnud legende, kuidas indiaanlased suretati välja alkoholi ja haigustlevitavate tekkidega, kuid ajad on muutunud... Kuid see selleks - mina, potentsiaalne haiguselevitaja, läksin siis hiina eskordi saatel uuesti analüüse tegema. Õnneks mu hiina abimees täitis kõik vormid ja sekeldas kõigepealt ilma minuta. Siis algas minu rongkäik ühest ruumist teise. Õnneks polnud rahvast väga palju ja hiinlastega järjekorras tunglema ei pidanud. Kõigepealt oli luugi kaudu vereanalüüsi andmine, seejärel augu kohal purkki pissimine. Siis sisenemise ruumi, millel oli silt "günekoloogia". Külm higi tuli otsa ette ja mõtlesin, et siin on mu tolerantsusel piir ja mina rohkem ei mängi. Kuid kui arst mind märkas, siis vaatas kohe mu hiinlasele otsa ja sõimas tal näo täis. Lahkusime kiiresti ruumist. Tuli välja, et välismaalastele on omaette korrus. Läksime siis korrus kõrgemale ja seal oli lugu hoopis teine. Kõik naeratasid, kummardasid...õde tuli ja viis mu tuppa, kuhu sain oma koti ja kingad lukuga kappi panna, jalga anti mulle sussid ja siis julgustavalt naeratades viidi mind ühest toast teise. Igas ruumis ootas mind juba arst ees... Günekoloogia jätsime vahele. Kuid vaadati mu kaela, nina, kõrvu, silmi, selgrood, uuriti südant, ultrahelitati, tehti röntgenpilt ning siis kaaluti, mõõdeti jne. Kõik võttis aega umbes 25 minutit ja ma olin ainuke külaline. Väga meeldiv. Ja muuseas - täna (ehk siis kaks päeva hiljem) sain kätte punase passi, kus mu pilt ja terviseandmed kirjas. Kas Eestis läheks sellise dokumendiga nii kiiresti? Kahtlen... nii et elagu Hiina bürokraatia! Seda pean nüüd kogu aeg kaasas kandma... Sinna läks ka kirja sinus arrütmia. Ma ei tea täpselt, mis see on....
Eile käisime Expol. Natuke kartsin, või õigemini olin ettevalmistunud selleks, et natuke vaatan ringi, loen raamatut, joon kohvi ja siis lähen Krissule külla. Sest bussi pandi kokku erinevad inimesed ja kellegagi ma nii sõps ei ole, et 9 tundi ringi hängida. Kuid võta näpust. Mind võtsid hoole alla Andrew, kes on Concierge´ide ülem, ning Justin, kes Meremehe parem käsi (nii palju kui ma aru sain). Mõlemad loomulikult hiinlased. Andrewga puutun igapäevaselt kokku, sest ta ju minu osakonnas. Ja ta on varem ka abivalmis ja normaalne olnud. Kuid see üllatas mind. Ja siis me kolmekesi hängisimegi 9 tundi Expol. Kohutavalt palav oli, ja nad hoolitsesid, et ma ikka kogu aeg vett jooksin, Andrew hoidis pidevalt vihmavarju mu pea kohal (hihiii :)) ning pidevalt pakkusid mulle oma kaasavõetud asju süüa. Loomulikult oli Expol hirmpalju inimesi ja järjekorrad olid pikad. Läksime enamasti nendesse, kuhu kiiremini sai sisse. Siin mängis rolli ka tappev palavus. Õhikonditsioneeritud paviljonid on lausa hädavajalik peatus. Kui järjekorrad on korraldatud võimalikult varikatuste alla, ning seal lastakse rahvale peale ka külma vee auru. See oli väga meeldiv. Kuid sellest hoolimata mõtlesin paar korda, et siia ma nüüd minestan. Kuid väga tore oli. Kõige rohkem meeldis mulle Uus-Meremaa. Sel nädalal on rahvusnädal ja igalpool võis kuulda erinevate rahvaste laule ja näha nende tantse. Igastahes jõudsime Uus-Meremaa paviljoni selleks ajaks, et saada esirea koht nende esinemisele. Ehk siis maoorid. Kui teil on võimalus, siis vaadake youtube´ist mõnda nende klippi. Nad hirmvahvad. Üleni tätoveeritud, poolpaljad vormikad mehed-naised... Mehed teevad nö õudseid nägusid ja tantsivad. Kuid laulud on väga kaasakiskuvad ja lõbusad. Siiralt kohe. Väga üllatavalt positiivne kogemus. Ja esinemise lõpus vajasid nad viite naist vabatahtlikuks. Loomulikult läksin. Neil üks pallikeerutamise laul/tants. Tundub lihtne, kuid tegelikkuses oli üllatavalt raske. (pead keerutama palli nööri otsas muusika rütmis ja õigetel kohtadel vasaku käega hoo pealt palli pihku haarama). Kergelt piinlik, et nii kerge asjaga jänni jäin, kuid pean tunnistama, et kuna Hiinas ei eksisteeri sellist asja nagu piinlikkus- või häbitunne, siis see on mul ka vist vaikselt hakanud kaduma. Peaasi, et endal tore on. Ja tore oligi.
Õhtul jõudsime umbes poole kümne paiku väsinutena tagasi ja kuigi poisid olid mu käes lõuna ajal küsinud, et kas nad võivad mind õhtul sööme veel viia, siis arvasin, et see oli viisakusest ja kuna õhtu oli pikemaks kujunenud, kui arvasime ja kõik kohad kleepusid higist ja hügieen oli üpris nigel, andsin neile taganemistee ja ütlesin, et peaks vist nüüd koju minema. Kuid kuidagimoodi maanudsime ikkagi söögilauas.... Ok, algne plaan oli vist kuskile lähimasse hiinlaste restokasse minna (neil missioon tutvustada mulle hiina kööki), siis nüüd läksime staffi baari, kuhu varem polnud julenud jalga tõsta. Igastahes, hinnad on seal kuni 5 rahani ja seal saab ka süüa. Mulle telliti nuudleid. Nuudlid tulid imelikus supis ja tavaliselt ei puudutaks ma seda sõrmeotsagagi, siis nüüd püüdsin jälle midagi seal süüa. Jällegi pole paha, kuid ma pole harjunud, et kõik nii ebamäärane on... nüüdlid, seal vahel mingid tundmatuks jääda soovivad liha/kõõluse/keskuratteab-mis-tükid, siis midagi rohelist jne.... kuid kõht sai üllataval kombel väga ruttu täis. Söögi järelejätmine on normaalne. Igastahes, sellega kuulutasime õhtu lõppenuks. Tore päev oli.
Postitan siinjuures ka filmi, mille tegin maooridest. Vabandan, et see seepias on. Märkasin seda alles siis kui filmima hakkasin. Ja siis polnud enam aega settingutega tegelema hakata....
Ilusat neljapäeva kõigile! Ja kes saab, joob praegu monastõrskaja izba´d coca colaga ja sööb tuunikala pastat. Üks gilmore ei teeks ka paha...
Kallistan,
Kristiina
Tean, et ütlesin, et töötan 10 päeva järjest, kuid otsustasin eile selle ümber teha. Põhjuseid mitmeid... esiteks, kümme päeva on üpris karm järjest töötada (eriti kui õhtul veini juua ei saa) ja teiseks, tahan ühe kolleegiga teha kaks öövahetust ja tal need ainult neljapäeviti ja reedeti. Ning pärast öövahetust peab vaba päev tulema. Seega lähen sel nädalal ilusti puhkama ning järgmisel nädalal teen need ööd siis ära. Tahan lihtsalt kõike näha ja teha. Muidu jäävad teadmised liiga teoreetiliseks.
Koolitus tööl pole veel lõppenud. Lootsin täna programmiga ühele poole saada, kuid üllataval kombel osutusid viimased moodulid väga mahukaks ja raskeks. Seega läheb rohkem aega. Kuid mis veel siis sel nädalal juhtunud on?
Teisipäeval käisin järjekordsel (ehk siis mu kolmas) meditsiinilisel ülevaatusel Wuxi haiglas. Nad ikka paaniliselt kardavad haigeid inimesi. See lause naeruväärselt irooniline, kui arvestada, et Hiinas nakatub tuberkuloosi igal aastal kuskil miljon ja 200 000 inimest sureb sellesse sama perioodi jooksul, edukalt on levimas ja AIDS, SARS ja erinevad killer-gripiviirused. Samuti ei näita raugemismärke keskaegsed ning tänapäeval kergesti ennetatavad tõved nagu koolera, malaaria, skistosomiaas (parasiitussikesed...) jmt... ning tegelikult, kes teab üleüldse, mida siin kõik elades põdeda võib - korralik ja usaldusväärne statistika ju puudub. Kuid irooniline on see, et nad kardavad, et valged Lääne-Euroopa riikidest neile haiguse sisse toovad?? Ma mõistan, et nad on kuskilt kuulnud legende, kuidas indiaanlased suretati välja alkoholi ja haigustlevitavate tekkidega, kuid ajad on muutunud... Kuid see selleks - mina, potentsiaalne haiguselevitaja, läksin siis hiina eskordi saatel uuesti analüüse tegema. Õnneks mu hiina abimees täitis kõik vormid ja sekeldas kõigepealt ilma minuta. Siis algas minu rongkäik ühest ruumist teise. Õnneks polnud rahvast väga palju ja hiinlastega järjekorras tunglema ei pidanud. Kõigepealt oli luugi kaudu vereanalüüsi andmine, seejärel augu kohal purkki pissimine. Siis sisenemise ruumi, millel oli silt "günekoloogia". Külm higi tuli otsa ette ja mõtlesin, et siin on mu tolerantsusel piir ja mina rohkem ei mängi. Kuid kui arst mind märkas, siis vaatas kohe mu hiinlasele otsa ja sõimas tal näo täis. Lahkusime kiiresti ruumist. Tuli välja, et välismaalastele on omaette korrus. Läksime siis korrus kõrgemale ja seal oli lugu hoopis teine. Kõik naeratasid, kummardasid...õde tuli ja viis mu tuppa, kuhu sain oma koti ja kingad lukuga kappi panna, jalga anti mulle sussid ja siis julgustavalt naeratades viidi mind ühest toast teise. Igas ruumis ootas mind juba arst ees... Günekoloogia jätsime vahele. Kuid vaadati mu kaela, nina, kõrvu, silmi, selgrood, uuriti südant, ultrahelitati, tehti röntgenpilt ning siis kaaluti, mõõdeti jne. Kõik võttis aega umbes 25 minutit ja ma olin ainuke külaline. Väga meeldiv. Ja muuseas - täna (ehk siis kaks päeva hiljem) sain kätte punase passi, kus mu pilt ja terviseandmed kirjas. Kas Eestis läheks sellise dokumendiga nii kiiresti? Kahtlen... nii et elagu Hiina bürokraatia! Seda pean nüüd kogu aeg kaasas kandma... Sinna läks ka kirja sinus arrütmia. Ma ei tea täpselt, mis see on....
Eile käisime Expol. Natuke kartsin, või õigemini olin ettevalmistunud selleks, et natuke vaatan ringi, loen raamatut, joon kohvi ja siis lähen Krissule külla. Sest bussi pandi kokku erinevad inimesed ja kellegagi ma nii sõps ei ole, et 9 tundi ringi hängida. Kuid võta näpust. Mind võtsid hoole alla Andrew, kes on Concierge´ide ülem, ning Justin, kes Meremehe parem käsi (nii palju kui ma aru sain). Mõlemad loomulikult hiinlased. Andrewga puutun igapäevaselt kokku, sest ta ju minu osakonnas. Ja ta on varem ka abivalmis ja normaalne olnud. Kuid see üllatas mind. Ja siis me kolmekesi hängisimegi 9 tundi Expol. Kohutavalt palav oli, ja nad hoolitsesid, et ma ikka kogu aeg vett jooksin, Andrew hoidis pidevalt vihmavarju mu pea kohal (hihiii :)) ning pidevalt pakkusid mulle oma kaasavõetud asju süüa. Loomulikult oli Expol hirmpalju inimesi ja järjekorrad olid pikad. Läksime enamasti nendesse, kuhu kiiremini sai sisse. Siin mängis rolli ka tappev palavus. Õhikonditsioneeritud paviljonid on lausa hädavajalik peatus. Kui järjekorrad on korraldatud võimalikult varikatuste alla, ning seal lastakse rahvale peale ka külma vee auru. See oli väga meeldiv. Kuid sellest hoolimata mõtlesin paar korda, et siia ma nüüd minestan. Kuid väga tore oli. Kõige rohkem meeldis mulle Uus-Meremaa. Sel nädalal on rahvusnädal ja igalpool võis kuulda erinevate rahvaste laule ja näha nende tantse. Igastahes jõudsime Uus-Meremaa paviljoni selleks ajaks, et saada esirea koht nende esinemisele. Ehk siis maoorid. Kui teil on võimalus, siis vaadake youtube´ist mõnda nende klippi. Nad hirmvahvad. Üleni tätoveeritud, poolpaljad vormikad mehed-naised... Mehed teevad nö õudseid nägusid ja tantsivad. Kuid laulud on väga kaasakiskuvad ja lõbusad. Siiralt kohe. Väga üllatavalt positiivne kogemus. Ja esinemise lõpus vajasid nad viite naist vabatahtlikuks. Loomulikult läksin. Neil üks pallikeerutamise laul/tants. Tundub lihtne, kuid tegelikkuses oli üllatavalt raske. (pead keerutama palli nööri otsas muusika rütmis ja õigetel kohtadel vasaku käega hoo pealt palli pihku haarama). Kergelt piinlik, et nii kerge asjaga jänni jäin, kuid pean tunnistama, et kuna Hiinas ei eksisteeri sellist asja nagu piinlikkus- või häbitunne, siis see on mul ka vist vaikselt hakanud kaduma. Peaasi, et endal tore on. Ja tore oligi.
Õhtul jõudsime umbes poole kümne paiku väsinutena tagasi ja kuigi poisid olid mu käes lõuna ajal küsinud, et kas nad võivad mind õhtul sööme veel viia, siis arvasin, et see oli viisakusest ja kuna õhtu oli pikemaks kujunenud, kui arvasime ja kõik kohad kleepusid higist ja hügieen oli üpris nigel, andsin neile taganemistee ja ütlesin, et peaks vist nüüd koju minema. Kuid kuidagimoodi maanudsime ikkagi söögilauas.... Ok, algne plaan oli vist kuskile lähimasse hiinlaste restokasse minna (neil missioon tutvustada mulle hiina kööki), siis nüüd läksime staffi baari, kuhu varem polnud julenud jalga tõsta. Igastahes, hinnad on seal kuni 5 rahani ja seal saab ka süüa. Mulle telliti nuudleid. Nuudlid tulid imelikus supis ja tavaliselt ei puudutaks ma seda sõrmeotsagagi, siis nüüd püüdsin jälle midagi seal süüa. Jällegi pole paha, kuid ma pole harjunud, et kõik nii ebamäärane on... nüüdlid, seal vahel mingid tundmatuks jääda soovivad liha/kõõluse/keskuratteab-mis-tükid, siis midagi rohelist jne.... kuid kõht sai üllataval kombel väga ruttu täis. Söögi järelejätmine on normaalne. Igastahes, sellega kuulutasime õhtu lõppenuks. Tore päev oli.
Postitan siinjuures ka filmi, mille tegin maooridest. Vabandan, et see seepias on. Märkasin seda alles siis kui filmima hakkasin. Ja siis polnud enam aega settingutega tegelema hakata....
Ilusat neljapäeva kõigile! Ja kes saab, joob praegu monastõrskaja izba´d coca colaga ja sööb tuunikala pastat. Üks gilmore ei teeks ka paha...
Kallistan,
Kristiina
Monday, July 5, 2010
Uus nädal
Teine nädal tööl...
Nädalavahetus oli tore. Kõike sai mõõdukates kogustes. Reedene päev möödus õhtuootuses. Tegin vapra sammu ja lõuna ajal läksin sööklasse sööma. Seal oli ka Uus-Meremaallasest toidumanadžer (edaspidi Meremees). See andis julgust juurde - et ju siis on võimalik ära harjuda. Pean ütlema, et nii hull ei olnudki. Vanglataldrikut ei võtnud, ainult kausi, kuhu panin natuke rohelisi ube ja riisi. Suutsin sellestki väikesest kogusest pool ära süüa. Kuid ma arvan, et tuleb tunnustada minu ponnistust. Babysteps...
Kuid kuna see oligi kogu mu päeva söök ja eelmistel päevadel ka just väga palju söödud ei saanud, siis reede õhtuks oli näljal suured silmad. Ning kuna ka kuus päeva polnud veinilõhnagi tundnud, siis rongis istudes, unistasin juba kanast pähklitega, krõmpsuvatest krevettidest ning külmast valgest veinist... Hea, et veel käed ei värisenud :) Lõpuks jõudsin Shanghaisse tagasi. See oli jälle uudne kogemus. Rongijaamas kontrollitakse jällegi su piletit. Jumal tänatud, et mul see alles oli... sest kontrollija kõrval seisis miilits automaatrelvaga... Kohe tõsiselt. Ju siis jänest siin väga ei tohiks sõita. Minu kohanemist kohalike oludega näitab ka see, et rongijaamas takso saamiseks hüppasin üle piirdeaia sõidutee äärde (seda teevad ainult hiinlased). Igastahes kohtusin jälle Krissuga ja läksime tõotatud maale, ehk siis Tai-Itaalia restorani (imelik kombinatsioon, kuid parim koht linnas). Kuna Krissu oli juba söönud, siis sõin mina. Kuid pettumus oli suur.... ei jõudnud palju (polnud vahepeal eriti harjutanud) ja veini läks ka piinlikult vähe... Kuid tore-tore oli. Samal ajal oli jalgpall ja koht oli elavat sagimist täis.
Laupäeval saime jälle eestlastega kokku. Kohtusime ühe huvitava tüdrukuga, kes kinnitas müüti, et Hiinas kasutatakse statiste uuselamutesse korterite müümiseks. A la uus elamurajoon on ja keegi ei taha sinna pärapõrgu kolida. Siis korraldatakse avatud uste päev ning bussidega tuuakse potentsiaalsed ostjad kohale. Kuid tühi elamurajoon tundub ju kõle ja nõme, seega palgatakse inimesi (see tüdruk on tihtipeale üks palgatutest), et nad käiksid seal ringi ja teeksid nägu, et nad seal elavad.... Nii et kõik on Hiinas võimalik.
Homme on mul elamisloa jaoks tervisekontroll ja kolmapäeval läheme kõik koos Expole (team-building excercise).
Ilusat õhtut!
Kristiina
Nädalavahetus oli tore. Kõike sai mõõdukates kogustes. Reedene päev möödus õhtuootuses. Tegin vapra sammu ja lõuna ajal läksin sööklasse sööma. Seal oli ka Uus-Meremaallasest toidumanadžer (edaspidi Meremees). See andis julgust juurde - et ju siis on võimalik ära harjuda. Pean ütlema, et nii hull ei olnudki. Vanglataldrikut ei võtnud, ainult kausi, kuhu panin natuke rohelisi ube ja riisi. Suutsin sellestki väikesest kogusest pool ära süüa. Kuid ma arvan, et tuleb tunnustada minu ponnistust. Babysteps...
Kuid kuna see oligi kogu mu päeva söök ja eelmistel päevadel ka just väga palju söödud ei saanud, siis reede õhtuks oli näljal suured silmad. Ning kuna ka kuus päeva polnud veinilõhnagi tundnud, siis rongis istudes, unistasin juba kanast pähklitega, krõmpsuvatest krevettidest ning külmast valgest veinist... Hea, et veel käed ei värisenud :) Lõpuks jõudsin Shanghaisse tagasi. See oli jälle uudne kogemus. Rongijaamas kontrollitakse jällegi su piletit. Jumal tänatud, et mul see alles oli... sest kontrollija kõrval seisis miilits automaatrelvaga... Kohe tõsiselt. Ju siis jänest siin väga ei tohiks sõita. Minu kohanemist kohalike oludega näitab ka see, et rongijaamas takso saamiseks hüppasin üle piirdeaia sõidutee äärde (seda teevad ainult hiinlased). Igastahes kohtusin jälle Krissuga ja läksime tõotatud maale, ehk siis Tai-Itaalia restorani (imelik kombinatsioon, kuid parim koht linnas). Kuna Krissu oli juba söönud, siis sõin mina. Kuid pettumus oli suur.... ei jõudnud palju (polnud vahepeal eriti harjutanud) ja veini läks ka piinlikult vähe... Kuid tore-tore oli. Samal ajal oli jalgpall ja koht oli elavat sagimist täis.
Laupäeval saime jälle eestlastega kokku. Kohtusime ühe huvitava tüdrukuga, kes kinnitas müüti, et Hiinas kasutatakse statiste uuselamutesse korterite müümiseks. A la uus elamurajoon on ja keegi ei taha sinna pärapõrgu kolida. Siis korraldatakse avatud uste päev ning bussidega tuuakse potentsiaalsed ostjad kohale. Kuid tühi elamurajoon tundub ju kõle ja nõme, seega palgatakse inimesi (see tüdruk on tihtipeale üks palgatutest), et nad käiksid seal ringi ja teeksid nägu, et nad seal elavad.... Nii et kõik on Hiinas võimalik.
Homme on mul elamisloa jaoks tervisekontroll ja kolmapäeval läheme kõik koos Expole (team-building excercise).
Ilusat õhtut!
Kristiina
Subscribe to:
Posts (Atom)
