Minul käisid just külas Krissu ja Piret Shanghaist. Tahtsid ära tulla looduse rüppesse.
Reedel lihtsalt jõime-sõime (ausalt üteldes, rohkem nagu jõime...mina vähemalt), kuid laupäeval otsustasime olla turistid ja minna Buddha juurde.
Nagu varemgi mainitud, on siinne Buddha suuruselt teine maailmas - pea 100 meetrit kõrge, seda ümbritseb ilus park ning ajalooline klooster. Buddha ise koos pargiga on umbes 10-aastane. Tegemist on suure tursimiatraktsiooniga. Smuugeldasin ise ka kaasa ühe oma hotelli uksekaardi, sest siis saab pileti 180 RMB asemel 140 RMB-ga kätte.
Pileti ostmine oli väga huvitav kogemus: reas on umbes 10 kassat. Läksime kassasse number 8. Seal juhuslikult ei seisnud kedagi. Panime oma Hiltoni kaardid ja raha kassa august läbi ja olime valmis andma lisaselgitusi. Tädi vaatas neid asju paar sekundit ja andis raha ja kaardid tagasi. Samas hoidis ta oma viite sõrme kassa numbri juures (tema ju oli kaheksas). Ilmselgelt on see komme aastatepikkuse kogemuse tulemus selgitades seda sama asja tuhandetele meile eelnenud rahvusvahelistele külalistele. Kehitasime õlgu ja läksime kassasse nr 5. Kordasime oma tegevust: raha ja hotellikaardid august läbi. Raha andis ta meile kohe tagasi, viibates, et siin ei maksta. Kuid kontrollis mingit moodi meie hotellikaarte arvutis ning andis igaühele tagasi kaks paberilipakat ja viipas, et peame tagasi minema kassasse nr 8. Läksime tagasi ulatasime need paberid kassiirile. Seekord tahtis ta raha saada. Maksime, vastu saime kaks kviitungit (per nägu). Ei mingit piletit. Läksime tagasi kassasse nr 5, andsime kviitungid, vastu saime siis need samad kaks raha kviitungit, ühe suure muuseumi pileti ja kaks väiksemat piletit ja oma hotelli kaardi. Vot nii. Edaspidi läks vaja ainult seda suurt muuseumipiletit. Küsimus suurele ringile: kas oleks võinud asi veel keerulisem olla? Ma arvan isiklikult, et see juba oli päris muljetavaldav!
Nk2
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment