Miks hiinlastega kannatlikkust on vaja?

Hei,
Täna esimest korda sai siiber ja mõtlesin, et nüüd tahaks koju tulla. Kodu all mõtlesin küll oma tuba. Mäletan, et kui ma siia hakkasin tulema, siis kõik, kes vähegi siinkandis olid käinud ja töötanud, andsid mulle sarnaseid soovitusi laadis "kannatlikkust on nendega vaja". Mõtlesin alati, et selle all mõeldakse midagi taolist, et nad on aeglased õppijad või nende õppimise stiil on nii erinev meie omast, et me peame oma stiiliga lihtsalt järepidevad ehk kannatlikud olema. Kuid seda nad ei mõelnud. Nad mõtlesid seda, et iga väiksemagi asja küsimise või selgitamisega läheb umbes pool tundi aega.

Minu silmipööritav kannatlikkuse piir tuli ette situatsioonis, kui avastasin, et mu hiina numbril on raha otsas. Kuna panin sinna päris palju raha ja möödunud on ainult kaks nädalat ja ainukesed kellega ma rääkinud olen, on olnud Krissu Shanghais (hiina number) ja töökaaslased lühinumbritel (ehk praktiliselt tasuta), siis see tundus uskumatu. Mu ülemuse assistent R, kes püüab minuga ilusti kogu aeg inglise keelt rääkida ja selle eest olen ma väga tänulik, helistas kohe teenindusse ja püüdis asja uurida.... Mäletan, et kui me mu numbrit käisime China Mobile´is korraldamas, siis pärast pikka arutlust (R vs teenindajad) küsisid nad minu käest kahte asja. 1. missugust numbrit ma sooviksin? Nad näitasid mulle nimekirja saadavalolevatest numbritest, mille taga oli hind kas 0.00 RMB või näiteks 1000.00 RMB. Ei saanud aru, et millest selline valik ja miks erinevad hinnad. Tuli välja, et mõned numbrid on "lucky". Seega tuleb numbrivalimist väga tõsiselt võtta. Hoidsin oma muige endateada ja palusin R-l mulle ise üks 0.00 RMB number valida. 10 minuti pärast peale elavat diskussiooni oli see tehtud. Küsimus nr 2 oli, et kas ma räägin kellegagi väljaspool Wuxi-d? Vastasin, et jah, sõbranna on Shanghais. OK. Eeldasin, et ju siis mingi paketi küsimus. Igastahes raha makstud, number olemas ja nüüd kaks nädalat hiljem, kaart tühjaks räägitud. Ja ma pole tunde telefoni otsas veetnud. Päevas võib olla 20 minutit räägin Krissuga ja omainimestege kokku 5 minutit. Igastahes R helistab teenindusse, paneb toru ära ja käsib, et kas ma olen näiteks Shanghaisse helistanud ja telefonikõnedele Shanghaist vastanud (ma ei taha ettegi kujutada, kas äkki Skype kõnele vastamine ka eraldi maksab). Igastahes, vastasin jah. Ja selle peale vangutas ta pead, et oioi, see maksab. Idee, et linnast linna helistamine on eri tasu eest, on iseenesest minu loogika jaoks imelik. Kuid see selleks. Ja siis algas selgitamine. Küsin, et mis nüüd saab teha. Ja ta tahtis mulle ütelda, et ma laadigu telefon jälle täis ja siis ta helistab teenindusse ja laseb paketi ära vahetada. Selle lause teadasaamiseks läks umbes 20 minutit aega. Kuna ta ei teadnud sõnu, siis alguses ta ei saanud mu küsimusest aru. Sõnastan küsimuse mitu korda ümber. Alustan küsimust kaugelt ääri-veeri, siis hoopis teisest nurgast jne jne jne jne. Siis saab ta millestki aru ja vastab. Kuna vastus ei olnud minu küsimusega seotud, siis püüan tema vastust omakorda uute küsimustega suunata. Ise kogu aeg naeratan ja püüan julgustada... Ja siis 20 minutit hiljem jõuan põhjuseni. Pakett tuleb ära vahetada. See tekitas minus loomulikult lisaküsimuse, et miks nad seal numbrivalimisel minu käest seda Shanghai värki üldse uurisid kui nad vastavat paketivalikut selle põhjal ei teinud??? Kui küsimuse neelasin alla, sest pea lõhkus ja ma ei omanud endas enam jõudu järgmist küsimuse ringi alustada.

Sellele oli just eelnenud minu esimene "English corner". Idee oli selles, et hiina noored küll õpivad usinasti inglise keelt, kuid see on neil peas kinni. Nad koolis väga ei räägi. Seega tuleb neid kuidagimoodi kestast välja saada. Mõtlesime, et teeme sellise jututoa. Iga kord on mingi teema ja siis me saksa traineega suuname ja räägime ka endast... ok. Kokku tuli meid umbes 10, mis igati ok. Kuid see tase. Oioioioioi. Teema oli "Who are you?". Ehk siis "my name is.... i come from.... my family.... my pets......". Rääkisime aeglaselt ja lihtlausetega. Ja suurem osa läks kaduma. OK. Rääkisime enda perekonnast ja siis küsisime vastu. Lõpuks andsid kõik ikka mingid vastused, kuid see vaev... Olin kogu aeg sellise toreda lasteaiakasvataja rollis. Naeratasin, tegin lihtsat nalja, natuke tobedad žeste (kui aru ei saanud, mida mingi sõna tähendas) ja muudkui noogutasin ja julgustasin nagu mingi retarded psühholoog. Kuid nagu üteldud, mingi tulemus oli ja inimestele vist meeldis.

Kuid kujutage ette, milline energiakulu. Sellele järgnes siis see telefonijama ja peavalu. Ja kui olin varem teinud plaani, et lähen täna hotelli restokasse sööma, siis sel hetkel tahtsin lihtsalt koju tulla, sest ei oleks jaksanud järgmist kolme raundi kelneriga teemal "caesari salat" läbi viia... Sest tõepoolest - iga väiksemgi küsimus, palve on rohkem kui küsimus-vastus. On küsimus - küsimuse arendus - parafraseerimine - võib olla ka väike näidistav materjal - vastus - vastust täpsustav küsimus jne.... Ning tegelikult lõpus ei tea sa, et kas jaatav vastus anti sellepärast, et see päriselt ka nii oli, või sellepärast, et ta sai poolest küsimusest aru ja sellele oleks tõepoolest vastus jah olnud.... Kuid igastahes oli minu kannatlikkus, positiivsus igati otsas... Tulin koju.

Krissu lohutas mind natuke ja siis läks tuju paremaks. Läksin poodi siis seda telefonikaarti ostma. Kuid alati kui on mingi porr-porr tuju tekkimas või juba tekkinud, siis juhtub midagi üllatavalt positiivset (kuna ei oota midagi, siis iga väiksemgi mitte-raskendav sündmus tekitab suurt heameelt). Kui poest tagasi tulin, siis kuulsin oma nime kuskilt selja tagant. Pöörasin ja seal oli Andrew (see Concierge´i poiss). Ja ta tuli sõpradega just krabisid püüdmast. Nad olid kõik nii elevust täis ja jooksid mulle järgi, et mulle krabisid kotis näidata. See oli nii armas. Nad olid nagu Huckelberry Finn ja Co, kes tulid just kalalt ja näitasid uhkelt oma saaki. Kuidas saaks veel peale seda pahane olla. Nad ju nagu lapsed.

Kuid lastel on nüüd une aeg. Head ööd, kõik hiinlased ja "hõimurahvas" eestlased.

Kristiina