Homme on reede!!!

Homme on reede! Juhuuu! Ma pean kalleid eestlasi kurvastama, kuid mul jõuab see rutem kätte kui teile... :)

Tean, et ütlesin, et töötan 10 päeva järjest, kuid otsustasin eile selle ümber teha. Põhjuseid mitmeid... esiteks, kümme päeva on üpris karm järjest töötada (eriti kui õhtul veini juua ei saa) ja teiseks, tahan ühe kolleegiga teha kaks öövahetust ja tal need ainult neljapäeviti ja reedeti. Ning pärast öövahetust peab vaba päev tulema. Seega lähen sel nädalal ilusti puhkama ning järgmisel nädalal teen need ööd siis ära. Tahan lihtsalt kõike näha ja teha. Muidu jäävad teadmised liiga teoreetiliseks.

Koolitus tööl pole veel lõppenud. Lootsin täna programmiga ühele poole saada, kuid üllataval kombel osutusid viimased moodulid väga mahukaks ja raskeks. Seega läheb rohkem aega. Kuid mis veel siis sel nädalal juhtunud on?

Teisipäeval käisin järjekordsel (ehk siis mu kolmas) meditsiinilisel ülevaatusel Wuxi haiglas. Nad ikka paaniliselt kardavad haigeid inimesi. See lause naeruväärselt irooniline, kui arvestada, et Hiinas nakatub tuberkuloosi igal aastal kuskil miljon ja 200 000 inimest sureb sellesse sama perioodi jooksul, edukalt on levimas ja AIDS, SARS ja erinevad killer-gripiviirused. Samuti ei näita raugemismärke keskaegsed ning tänapäeval kergesti ennetatavad tõved nagu koolera, malaaria, skistosomiaas (parasiitussikesed...) jmt... ning tegelikult, kes teab üleüldse, mida siin kõik elades põdeda võib - korralik ja usaldusväärne statistika ju puudub. Kuid irooniline on see, et nad kardavad, et valged Lääne-Euroopa riikidest neile haiguse sisse toovad?? Ma mõistan, et nad on kuskilt kuulnud legende, kuidas indiaanlased suretati välja alkoholi ja haigustlevitavate tekkidega, kuid ajad on muutunud... Kuid see selleks - mina, potentsiaalne haiguselevitaja, läksin siis hiina eskordi saatel uuesti analüüse tegema. Õnneks mu hiina abimees täitis kõik vormid ja sekeldas kõigepealt ilma minuta. Siis algas minu rongkäik ühest ruumist teise. Õnneks polnud rahvast väga palju ja hiinlastega järjekorras tunglema ei pidanud. Kõigepealt oli luugi kaudu vereanalüüsi andmine, seejärel augu kohal purkki pissimine. Siis sisenemise ruumi, millel oli silt "günekoloogia". Külm higi tuli otsa ette ja mõtlesin, et siin on mu tolerantsusel piir ja mina rohkem ei mängi. Kuid kui arst mind märkas, siis vaatas kohe mu hiinlasele otsa ja sõimas tal näo täis. Lahkusime kiiresti ruumist. Tuli välja, et välismaalastele on omaette korrus. Läksime siis korrus kõrgemale ja seal oli lugu hoopis teine. Kõik naeratasid, kummardasid...õde tuli ja viis mu tuppa, kuhu sain oma koti ja kingad lukuga kappi panna, jalga anti mulle sussid ja siis julgustavalt naeratades viidi mind ühest toast teise. Igas ruumis ootas mind juba arst ees... Günekoloogia jätsime vahele. Kuid vaadati mu kaela, nina, kõrvu, silmi, selgrood, uuriti südant, ultrahelitati, tehti röntgenpilt ning siis kaaluti, mõõdeti jne. Kõik võttis aega umbes 25 minutit ja ma olin ainuke külaline. Väga meeldiv. Ja muuseas - täna (ehk siis kaks päeva hiljem) sain kätte punase passi, kus mu pilt ja terviseandmed kirjas. Kas Eestis läheks sellise dokumendiga nii kiiresti? Kahtlen... nii et elagu Hiina bürokraatia! Seda pean nüüd kogu aeg kaasas kandma... Sinna läks ka kirja sinus arrütmia. Ma ei tea täpselt, mis see on....

Eile käisime Expol. Natuke kartsin, või õigemini olin ettevalmistunud selleks, et natuke vaatan ringi, loen raamatut, joon kohvi ja siis lähen Krissule külla. Sest bussi pandi kokku erinevad inimesed ja kellegagi ma nii sõps ei ole, et 9 tundi ringi hängida. Kuid võta näpust. Mind võtsid hoole alla Andrew, kes on Concierge´ide ülem, ning Justin, kes Meremehe parem käsi (nii palju kui ma aru sain). Mõlemad loomulikult hiinlased. Andrewga puutun igapäevaselt kokku, sest ta ju minu osakonnas. Ja ta on varem ka abivalmis ja normaalne olnud. Kuid see üllatas mind. Ja siis me kolmekesi hängisimegi 9 tundi Expol. Kohutavalt palav oli, ja nad hoolitsesid, et ma ikka kogu aeg vett jooksin, Andrew hoidis pidevalt vihmavarju mu pea kohal (hihiii :)) ning pidevalt pakkusid mulle oma kaasavõetud asju süüa. Loomulikult oli Expol hirmpalju inimesi ja järjekorrad olid pikad. Läksime enamasti nendesse, kuhu kiiremini sai sisse. Siin mängis rolli ka tappev palavus. Õhikonditsioneeritud paviljonid on lausa hädavajalik peatus. Kui järjekorrad on korraldatud võimalikult varikatuste alla, ning seal lastakse rahvale peale ka külma vee auru. See oli väga meeldiv. Kuid sellest hoolimata mõtlesin paar korda, et siia ma nüüd minestan. Kuid väga tore oli. Kõige rohkem meeldis mulle Uus-Meremaa. Sel nädalal on rahvusnädal ja igalpool võis kuulda erinevate rahvaste laule ja näha nende tantse. Igastahes jõudsime Uus-Meremaa paviljoni selleks ajaks, et saada esirea koht nende esinemisele. Ehk siis maoorid. Kui teil on võimalus, siis vaadake youtube´ist mõnda nende klippi. Nad hirmvahvad. Üleni tätoveeritud, poolpaljad vormikad mehed-naised... Mehed teevad nö õudseid nägusid ja tantsivad. Kuid laulud on väga kaasakiskuvad ja lõbusad. Siiralt kohe. Väga üllatavalt positiivne kogemus. Ja esinemise lõpus vajasid nad viite naist vabatahtlikuks. Loomulikult läksin. Neil üks pallikeerutamise laul/tants. Tundub lihtne, kuid tegelikkuses oli üllatavalt raske. (pead keerutama palli nööri otsas muusika rütmis ja õigetel kohtadel vasaku käega hoo pealt palli pihku haarama). Kergelt piinlik, et nii kerge asjaga jänni jäin, kuid pean tunnistama, et kuna Hiinas ei eksisteeri sellist asja nagu piinlikkus- või häbitunne, siis see on mul ka vist vaikselt hakanud kaduma. Peaasi, et endal tore on. Ja tore oligi.

Õhtul jõudsime umbes poole kümne paiku väsinutena tagasi ja kuigi poisid olid mu käes lõuna ajal küsinud, et kas nad võivad mind õhtul sööme veel viia, siis arvasin, et see oli viisakusest ja kuna õhtu oli pikemaks kujunenud, kui arvasime ja kõik kohad kleepusid higist ja hügieen oli üpris nigel, andsin neile taganemistee ja ütlesin, et peaks vist nüüd koju minema. Kuid kuidagimoodi maanudsime ikkagi söögilauas.... Ok, algne plaan oli vist kuskile lähimasse hiinlaste restokasse minna (neil missioon tutvustada mulle hiina kööki), siis nüüd läksime staffi baari, kuhu varem polnud julenud jalga tõsta. Igastahes, hinnad on seal kuni 5 rahani ja seal saab ka süüa. Mulle telliti nuudleid. Nuudlid tulid imelikus supis ja tavaliselt ei puudutaks ma seda sõrmeotsagagi, siis nüüd püüdsin jälle midagi seal süüa. Jällegi pole paha, kuid ma pole harjunud, et kõik nii ebamäärane on... nüüdlid, seal vahel mingid tundmatuks jääda soovivad liha/kõõluse/keskuratteab-mis-tükid, siis midagi rohelist jne.... kuid kõht sai üllataval kombel väga ruttu täis. Söögi järelejätmine on normaalne. Igastahes, sellega kuulutasime õhtu lõppenuks. Tore päev oli.

Postitan siinjuures ka filmi, mille tegin maooridest. Vabandan, et see seepias on. Märkasin seda alles siis kui filmima hakkasin. Ja siis polnud enam aega settingutega tegelema hakata....

Ilusat neljapäeva kõigile! Ja kes saab, joob praegu monastõrskaja izba´d coca colaga ja sööb tuunikala pastat. Üks gilmore ei teeks ka paha...

Kallistan,
Kristiina