Postitus

Kauged tervitused!

Vahepeal on nii palju toimunud ja millestki pole midagi kirjutanud. Mitte seetõttu, et pole midagi ütelda, vaid seetõttu, et päris ilmareporteriks ka ei taha hakata. Igal lool peab olema ikka mingi mõte. Tihti on selleks šokk või huumor. Mõlemat, eriti siiski esimest, jääb vähemaks aja möödudes. Šokk muutub tülpimuseks ja ei taha ju siin kogu aeg isver-susverdada... Hakkate arvama, et olemegi muutunud näismõrdadeks, kes ainult kritiseerivad ja arvavad, et seejuures on kohutavalt vaimukad. Ja huumor – oma nalju on raske edasi anda. Nagu näiteks:

Himma hakkab magama sättima. Võtab laua pealt oma mobiiltelefoni ja lausub endamisi:
„Mis mõtet sellel telefonil. Keegi nagunii ei helista...”
„Mis see tähendab, täna ju helistas üks” kommenteerib Laur. „Ei, see oli üks teine päev”, lisab ise juurde pärast sekundilist mõttepausi.

Ja huumor hiinlaste suhtes on tegelikkus nö magushapu...

Nagu üteldud, palju on vahepeal toimunud. Ei jõua detaile kirja panna, sest see oleks emotsioonitu, kuid kirjutaks positiivsetest hiina inimestest, kellega kohtumine polnud trauma:

Täna oli mul taksjojuht, kes küsis luba, et oma telefonile vastata.

Käisime laupäeval kontserdil. Hiina pianist mängis Beethoveni sonaate. Kontsert toimus väikeses kammersaalis, mis oli suht-koht täis. ¼ oli lapsi! Lastekontserdi atmosfäär oli määrav. Mingi nihelemine ja sahistamine ja kõhimine käis. Kuid selle nõmeduse kõrval oli 1/3 publikust tõsikuulajad. Kohe täiesti tõsiselt. Nägid ja käitusid nii nagu peaks ja olid vaikse sümpaatse olemisega. Oleksin tahtnud kõsida kõigilt luba sõpradeks saada.

Meie sünnipäeval käis ka üks meie hiina kolleegidest Gloria, kes on abielus sakslasega. Igati sümpaatne paar. Hobiks neile kodus šnapsi tegemine. Teevad märjukest kõikidest marjadest ja katsetavad läbi aasta. Nende marjajook läks ka meil väga kaubaks. Jõime ja kiitsime.

Meil teine hiina IT kolleg nimega Harry. Pikka kasvu ja IT olemisega Mmmees. Hiinlane. Ja viskab nalja niimiskole. Samuti ei sülita ta viinapitsi sisse. Kord käis meil töölaua juures külas ja mainis, et külmetus tulemas. Meil oli kohe sahtlis väike Vana Tallinn pakkuda (vihje EASile, et tegeleme siin Eesti reklaamisega pidevalt ja varud hakkavad kokku kuivama!)! Ta siiralt tänas ja tuli natukese aja pärast tagasi ja kiitis taevani. Kell polnud veel kolmgi.

Tegelikult tahtsin täna hoopis Kuala Lumpurist ja Malaisiast kirjutada, kuid ei jõudnud. Postitus hakkab juba üle loetava pikkuse venima ja pole teemaga veel alustanudki. Kuid kõike korraga ei saagi. Homme jälle. Luban!

Tennis koduõues

Esmaspäeval algas Shanghais meeste Rolex Masters Cup tennises. See on iga-aastane üritus ja maailmas igati kuulsust ja tunnustust ärateeninud. Üks võistluse suursponsoritest on ka Shanghai Hilton, seega hotell on hetkel täis kuulsusi nagu Nadal, Ferrer, Tsonga, Murray jne. Kõik teevad hommikuti kõhulihaseid. Ja käivad dressides. Ma saan aru, miks sportlased käivad sel ajal dressides, kuid miks sportlaste kaaskondlased? Ma ei tea, kes nad kõik on, kuid miks vabal ajal ikkagi kanda kahe triibuga adidaseid? SINA ei pea mängima. Isegi mitte treenima ja palli lööma. Parimal juhul pead oma mängijale nõu andma. Miks siis dressid? Hommikul tõused üles, lähed hommikusöögile – miks dressides?

Ok. See selleks. Paolo soovitusel läksime eile matche vaatama. Miks eile? Teooria oli selles, et mida lõpu poole, seda vähem on võimalik näha erinevaid mängijaid. Kolmapäeval alustavad kõik, isegi Nadali-sugused, ja siis on mõistliku hinnaga võimalik neid näha. See meile ka sobis. Tennisekompleksi asukoht on umbes „puu taga metsa kõrval tihnikus”. Sõitsime sinna taksoga tund aega. Kuid kohale jõudsime. Peaväljak on imeilus tehnikaime. Ma polnud kunagi varem tennisevõistlusi näinud, seega kõik oli huvitav. Krissule pakkus mängijatest rohkem huvi ämblik-kaamera, mis nelja juhtmega ühendatult üle terve väljaku suutis katta. Polnud üldse palju rahvast ja see oli positiivne üllatus. Samuti oli vetsus paberit ja müüdi õlut.

Algselt vaatasime Nishikiro ja Tsonga mängu. Kuigi loogikakohaselt oleks pidanud prantslane Tsonga asja võitma, üllatas jaapanlane kõiki ja elasime talle ka kaasa. Ja siis tuli Nadal. Mängis kaasmaallase Garcia-Lopeziga. Loomulikult oli Nadal ilmselgelt parem. Kuid tal oli rohkem probleeme oma pükste kui mänguga. Teooriaid oli erinevaid – kas tal polnud jalas aluspükse või olid need miniskuulsed, sest kogu aeg pidi end kohendama... See oli päris naljakas. Kuid teda see ei häirinud. Ja see nõuab ikka oskust, et hoida vasakus käes (ta vasakukäeline) reketit, paremas kolme palli ja samal ajal kohendada püksivahet. Respekt.

Peale Nadali pidi algama Murray matš, kuid see jäi ära, sest vastane venelane loobus vigastuse tõttu.

Tagasisaamine oli natuke keeruline. Siis toimus selline enampakkumine – taksojuhid tahstid kolmsada tagasisõidu eest. Leidsime erataksojuhi, kes meid kahesaja eest koju tagasi tõi.

Mulje oli väga positiivne ja innustav. Kuid kahjuks ei jaga hiina operaatotid meie innustust, sest telekas näidatakse spordikanalitel selle asemel pokkerit või gümnastikat. See ei vihasta üleüldse. Ja kui nad näitavad, siis näidatakse lähivaateid, sest kes ikka mingit tehnikat või kogu mängu tahab näha. Piisab servija näost.

Vot nii. Üleüldse on väga pikk töönädal olnud. Ametlikult algas töönädal laupäeval, seega oleme nüüd tööl käinud kuus päeva. Väsinud ja oleks tore juba, kui oleks reede.

Nädalavahetus tuleb tihe. Laupäeval lähen ratsamatkale, õhtul Krissu ja konsul Jaaniga mingi Vene restorani avamisele ja pühapäeval on pühapäev. Krissu läheb siis nädalaks Euroopasse, seega jään üksinda. Väike ettekuulutus, mis tulema saab...

P.S. Parendusettepanekud spordiedendamiseks

Tennises pallipoisid võiksid olla 65+ kodanikud.
Kohtunikud vaegnägijad koertega (kes palli tahaksid kätte saada)
Olümpia, paraolümpia kõrval võiks olla kuriolümpia, kus osalejamaadeks Iraak, Liibanon, Venetsueela, Kuuba, Põhja-Korea, Hiina jmt. Doping, vastase sabotaazh ja pommipanek lubatud.

Spidercam mis keerles mooda valjakut ringi, 3D... mehaanikaime!

Vaade pooltyhjale tribyynile, peale mangu loppu.

Nadal voitmas kaasmaalast Garcia-Lopezit.

Huumor reaalsuses

Meile tehti väike märkus, et blogi on muutnud tobedaks. See on osalt tore kommentaar, kuid teiselt poolt, täiesti teadlik meiepoolne teemade valik ja ignoreerimine. Uskuge meid – me pole muutunud seniilseteks ega pentsikuteks, klounideks ega joodikuteks, öölindudeks ega koduperenaisteks. Hommikul läheme tööle ja õhtul tuleme. Nagu teie seal. Miks meie blogi seda ei peegelda?
Kõik see, mis me oleme allolevalt naljatades vihjanud ja sarkastiliselt parodeerinud, on meie igapäevaelu päästerõngas. Kui kaotad huumorisoone selle suhtes, mida ümberringi näed (alates nuudlitest tänavanurgal kuni nälgivate anuvate naeratavate lasteni turismiobjekti läheduses, edasi minnes pugevate kolleegide või äripartnerite ja alluvateni, kellest kunagi ei saa aru, kas tegemist võltsi või tõese lause-või tundepuhanguga...) siis pole Hiina elu enam talutav.

Siin on niivõrd palju mida kritiseerida, või mis käib niivõrd pinda, et peab keskenduma sügavalt hingamisele, et mitte plahvatada. Samuti iga Hiina „ekspert” Eestis ajab harja punaseks, sest enamus nendest pole igapäevaselt pidanud palkama-treenima-vastutama otseselt tulemuste eest-vallandama hiinlasi, ja ega elama igapäevaselt Hiinas ilma 24 tunni tõlkija teenuseta. Nad ei tea midagi. Nad on lapsed. Ja kõike seda me siin märkame ja see ajab marru.

Me võiksime iga ülaloleva mõtte jaoks kirjutada üleoleva postituse. Kuid kas seda me tahtsime? See pole meie blogi eesmärk. Nagu üteldud, seda frustratsiooni tunneme nagunii. See on selge sõnadeta. Kuid kui suudame selle naljaks pöörata, siis on veel asi korras. Kui suudame kirjutada veinivuntsidest ja näha naljakaid kommentaare ja situatsioone, oleme veel normaalsed. Kui teile see nii ei tundu – fine by me. Meie elame selle järgi, et ükskõik, mis tasakaalustab seda hullust ja ebanormaalsust, on õigustatav. Ja kui teie mõista, siis pole meie mure. Te pole elanud Hiinas.

Eesti Maja majareeglid

Meie korterit on tituleeritud austusväärse sildiga „Mitte-ametlik Eesti Maja Shanghais”. Siin on tube priiks ööbimiseks ja alati on külmkapis leida alkoholi. Kuid kõigile Shanghaisse tulnutele – siin on meie majareeglid. Võtke neid tõsiselt, või muidu leiate end ukse tagant.

Meie majas EI
1. Kommenteerita manustatud veinikoguseid.
2. Räägita, kui super-hüper-mega vahva on elada Hiinas ja kuidas hiinlased on ikka nii isver-susver võrratud!
3. Kommenteerita söögikoguseid.
4. Räägita tõsise ilmega CCTV5 uudistest.
5. Ole patt kanda punase veini vuntse.
6. Ole patt jõuda tööle kella poole kümneks.
7. Ole patt rääkida terve õhtu tööasjadest ja minna voodi läpakaga juhuks kui keegi ameerika ülemustest kirjutab.
8. Halvustata Olav Ehalat, Propellerit või Singer Vingerit.
9. Ütelda ei kiluvõileivale ja pitsile viinale.
10. Ülistata „Hiina eksperte” Eestis, kes on korra käinud Hiinas.

Sünnipäevalaud (nagu äke)

Ood

Keset lärmi ning lõhna,
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.

Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...

Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...

Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...

Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.

Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...

Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema

Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...

PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”

Palun kaks piletit p**sse ja tagasi

Tere,

Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.

Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!

Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.

Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.

Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises

Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?

Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.

Ilusat ohtut soovides,
Kristiina